2009 ja 2010

2009 oli kummaline aasta. Mõnes mõttes raske, teisalt jälle panin tähele, et jõua ainult midagi tahta ja juba juhtub. Nagu kiirendus oleks elul peal olnud. Vahel tundus, et milleks kogu see muretsemine ja tõmblemine, kui kõik niikuinii täitub. Aga ega ma sellest praktiliselt õppinud küll ei ole, ikka tekitab tuska, kui kohe ei saa. Kuigi tahta võib ju igasuguseid asju aga kõigega ei pruugi tegelikult ise kokku sobitudagi. Päris palju muljeid ja kogemusi ja enda paremini tundma õppimist oli sel aastal.
Täna ja viimastel päevadel on olnud täiuslik aastalõpu-ilm. Paks lumi kõikjal, roosa päikesetõus hommikul kell 10, roosa päikeseloojang nelja paiku:)

2010 tuleb ilus aasta. Selline tunne on. Algavaks aastaks on mul üks suurem eesmärk või õigemini siht. Nimelt kirjutada rohkem. Palju rohkem. Olen alustanud mitmeid kirjatöid, mõne võiks valmis ka saada. Üks asi, mida sel aastal oma kogemusest teada sain, on, et kirjutamine ei ole nagu rattasõit, et peale 10a pausi läheb viis minutit tasakaalu saavutamiseks ja tulebki jälle meelde. Piisab ainult aastasest pausist ja läheb ikka päris kaua aega enne kui midagi mõistlikku ja terviklikku jälle tulema hakkab. 2007 oli hea kirjutamise aasta. Põhiliselt küll kaustikutesse aga natuke ka mujale. Kui mõtted jooksid, siis sai kirjutada nii metsas kui bussis kui tänaval kõndides kui vannis. Põhiliselt vist viimases. Nüüd on juba pikemat aega raskusi meenutamisega, kuidas vannis kirjutamine tehniliselt käis ilma, et paber märjaks oleks saanud. Agatha Christie kirjutas oma raamatuid vannis. Huvitav, kas tal oli selle jaoks mingi spetsiaalne vannilauake. Või olid käelihased nii heas vormis, et tundide kaupa kaustikut üleval hoida.

Lisaks on üks unistus, mis seotud Itaaliaga. Ei teagi veel täpselt, mida seal teen, lihtsalt tõmbab juba pikemat aega. Esialgu tahan lühemaks perioodiks minna, nii paariks nädalaks või kuuks. Kui meeldib, siis võib mõelda pikemale viibimisele ja tegevusvõimalustele. Praegu tahan kõige rohkem Itaalias lihtsalt süüa värskeid küpseid päikesest pungil puuvilju, mida ei ole kemikaalides leotatud ja ladudes hoitud. Et teada saada, kuidas maitseb värske küps virsik ja viigimari. On mingi ähmane mälestus, et kunagi olid Eesti poodides söödavad virsikud aga sellest on juba palju aastaid möödas. Selle nimel olen isegi nõus esimest korda elus lennukiga lendama. Kuigi ilma oleks muidugi parem hakkama saada. Teiseks olen umbes aasta mänginud mõttega Itaalias villakitsi kasvatada. Seda saaks ilmselt teha mahetallu vabatahtlikuks minnes.
Võimalus oleks ka lihtsalt kohale minna ja vaadata, mis elu toob. Selleks mul tõenäoliselt närvi siiski ei jätkuks. Plaanid võivad küll alati muutuda aga puududa ei või. Kuigi mulle meeldiks kangesti juba homme minema hakata:)
Kuna suvel mingil veel määramata ajal on minu korraldada koduõppe suvepäevad, peaks Itaalia jääma juba kevadesse.
Kui kellelgi on nõuandeid või tõmbab ka sinnapoole, siis võib ühendust võtta:)

Ja siis on veel üks siht, millega on vaja hakata süstemaatilisemalt tegelema. Kolmest aitab aastaks küll, siis on ehk lootust rajal ka püsida:)

Viigimarja-kreeka pähkli kook

13 kuivatatud viigimarja (2 marja vähem kui 250g), tükelda ja hauta vähese veega pudruks. Pidasin vajalikuks viigimarju loputada ka. Panin vett nii palju, et marjad olid pooleldi kaetud ja ühe korra pidin uuesti vett panema. Umbes pool tundi vast haudusid.

1 dl melassisuhkrut, sega kuuma viigimarjapudru hulka. Parandas viigimarjade maitset tuntavalt. Järgmine kord võib vürtsid ka siia segada.

2,5 dl speltajahu
3 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
3 tl kaneeli
0,5 tl kardemoni
sega omavahel

45g võid, pehmeks
3 tl rafineerimata suhkrut, segada võiga
3 muna, ühekaupa või hulka segada
Sega jahusegu munasegu hulka.

1,5 dl rukkijahu
50 g kreeka pähkleid tükeldatult
sega omavahel

Sega kõik kokku. Määri sügav vorm kookosrasvaga.
Alguses panin küpsema 150 C juurde aga tõstsin kuumuse üsna kohe 175 C. Küpses umbes 1h 20 min. Järgmisel õhtul maitses päris hästi. Ülejärgmisel hommikul veel paremini.

Praegu sajab väljas laia lund:) Maa ja puud ja katused on paksu lumega kaetud. Tõeliselt valge jõuluaeg see aasta:)

Seesamiseemne- ja mustikaküpsised

Tahtsin teha seesamiküpsiseid ja mustikaküpsiseid ja ehk neid lausa ühendada.
Väga üldises plaanis võtsin aluseks sellised retseptid (linkimine millegipärast ei õnnestu aga pealkirjaotsinguga leiab ka).

seesamiküpsised
http://teresake.blogspot.com/2009/06/seesamikupsised.html

jõhvikaküpsised
http://www.perenaine.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=96:valge-okolaadi-johvika-kuepsised&catid=23:kuepsised&Itemid=6

Tegin nii:
1,5 dl odrajahu
1,5 dl jämedaid röstitud kaerahelbeid
1,5 dl kaerajahu
1 mitte päris täis tl soola
60 ml rafineerimata suhkrut
u. 60 ml melassisuhkrut
1 pk (18 g) konservandi- ja fosfaadivaba küpsetuspulbrit

Segasin, näppisin melassi jahude hulka.

u. 90 g võid, pehmendasin pliidil
30 ml rafineerimata suhkrut, segasin võiga
2 muna, segasin ühekaupa või hulka

Segasin või-munavahu kuivainete hulka. Panin ahju soojenema 180 C.

Jagasin taigna enamvähem võrdselt kolmeks osaks.
Kahe esimese osa vahel jagasin 1 dl seesamiseemneid ja kahe teise osa vahel 1 dl kuivatatud mustikaid. Keskmisesse ossa sai nii mustikaid kui seemneid, kumbagi umbes 0,5 dl. Ainult mutikatega osale segasin hulka veel 1 väikese paki vaniljepudingut, mis mõeldud o,5 l piima jaoks.

Määrisin plaadi palmirasvaga ja tegin taignast plaadile üsna pisikesed pätsikesed üsna suurte vahedega. Esimesele plaadile said kõik segaküpsised ja kolm seesamiküpsist. Läbi ahjuakna sain näha, kuidas juba paari minuti pärast olid pisikestest pätsikestest saanud suured kettad, mis peaaegu kogu plaadi katsid.
Esimese ülalviidatud retsepti puhul oli mul tõsine kahtlus, kuidas nii väikese koguse jahuga nii suur hulk küpsiseid tuleb. Nüüd siis tean, et saladus on kerkimises. Kuigi tõenäoliselt sai mul küpsetuspulbrit ka rohkem kui vaja.
Kümne minuti pärast oli juba head küpsiselõhna tunda aga valmis veel ei paistnud. 16 minutit küpsesid, siis võtsin välja. Küpsised tulid üliõhukesed. Ainult seemnetega tainast, mis oli kõige õhulisem, tulid eriti krõbedad. Plaadilt ära tõstes pudenesid kõik rohkem või vähem laiali. Eks küpsisepuru on ka hea aga lootsin täna päris küpsiseid saada. Panin ülejäänud kaks tainast külmkappi ootama, kuni plaat jahtub ja selle puhastada ning uuesti palmirasvaga määrida saan, et uued küpsised põhja külge kinni ei jääks. Võid sai ilmselt veidi palju selle taignakoguse kohta.
Seesamiseemned ja mustikad sobivad täitsa söödavalt kokku. Melass ei andnud mingit tuntavat maitseefekti. Küpsetatud mustikad on küll head, neid võiks veel tihedamalt olla:) Suvi tuleb meelde nende söömisest. See pudi sobiks ilmselt väga hästi jogurti ja värskete marjadega koos söömiseks. Müsli asemel. Nagu oleks röstinud kaerahelbeid, seesamiseemneid ja mustikaid või sees. Kuhu munad kadusid, sellest ma küll aru ei saa.
Küpsised, mis veel terveks olid jäänud, jäid kausis üksteise külge kinni. Pudistasin kõik puruks.

Ülejäänud taignal lasin pool tundi külmkapis olla. Segasin natuke odrajahu juurde ja tegin kummastki taignast ühe pätsi. Teine teise plaadi otsa igaks juhuks. Küpsesid 175 C juures umbes pool tundi. Välja võttes ei hakanud neid plaadi küljest lahti lükkama, vaid jätsin rätiku alla tahenema igaks juhuks. Need jäid paksemad ja tulid päris head.

Pohlaleib

Hõiskasin siin, et pohlaleib ahjus aga retsepti ei pannudki. Nüüdseks on täpne tegemise käik muidugi ununenud aga ligikaudu püüan siiski taastada. Peamiselt jäi täpsemalt siin tookord kirjutamata seepärast, et ega ta just kõige parem välja ei tulnud. Aga kogemusest õppida on ikka kasulik:)

See oli ilma juuretiseta leib kuna hiljuti sõbranna käest saadud eriti hästi kerkiv ja muidu ka igati korralik juuretis õnnestus mul järjekordselt hukka lasta liiga kaua kasutuseta hoidmisega. Teen tavaliselt terve plaaditäie leiba korraga aga pärast esimese päeva sooja leiva uudsust olen mina ainus, kes seda siin majas veel sööb (teised söövad poeleiba) ja siis jätkub seda kohe pikemaks ajaks enne, kui lõpust leivakreem saab. Ja siis läheb veel kuskil nädal enne, kui ma küpsetamise jälle ette võtan, sest paistab, et leivasöömise vajadus on mul vähemaks jäänud. Võileiba pole juba terve igaviku teinud, kui parajasti koduleiba on, siis söön paljast leiba sooja söögi kõrvale või võtan pikemalt välja minnes kaasa. Tavaline poeleib ei taha enam hästi sisse minna. No ja nii see juuretis, mis kahte nädalat külmkapis karbis vastu ei pea, aegajalt jälle hukka läheb. Võibolla peaks hakkama sagedamini väikest leivapätsikest tegema.

Pohlaleiva sisse panin
rukkijahu vast umbes 700ml
veidi soola
1 pk küpsetuspulbrit
1,5-2dl rafineerimata suhkrut
kuuma vett nii palju, et sai tainast segada
pool purki pohlamoosi

Panin taigna sügavasse ümmargusse palmirasvaga määritud vormi ja küpsetasin u. 190-200 C juures. Ei mäleta enam kaua küpses, tund kindlasti, vast pigem 1h ja 20min.
Järgmiseks korraks õppisin seda, et ei maksa lihtsalt eeldada, et pohlamoos on hapu ja selle tasakaalustamiseks suhkrut juurde uhada. Kasulik oleks moosi enne maitsta. Korralikud perenaised muidugi iialgi esimest varianti ei tee aga lootus, et minust kunagi korralik perenaine võiks saada, jääb järjest väiksemaks. Elu on palju huvitavam, kui selles on avastamisrõõmu ja oma kogemusest õpitu saab ikka kõige paremini sisuliselt selgeks:)
Tulemusest oli vähemalt koorik päris hea ja söödi ruttu ära. Sisu nii hea ei olnud, liiga magus sai ja natuke oleks võinud veel küpseda.
Kuuma vee ja küpsetuspulbriga leiba võib aga teinekordki teha.

Päike

Elu on kohe palju ilusam, kui päike paistab, taevas on sinine ja lumi krudiseb saapa all:) Isegi, kui külm tuul võtab silma märjaks. Ei mäletagi enam, millal viimati päikesetriibu laienemise järgi vastasmaja seinal kella öelda sai. Tuba on valge ja soe, katsetuslik pohlaleib ahjus, mis Sa hing veel tahta oskad:)

Tali

tuleb, tali tuleb:)
Juba mitu päeva on õrn lumekiht maas, aegajalt sajab juurde ja õhtuti saab imetleda lumehelveste tantsu akna taga laternavalguses. Eile käisin üle pika aja jälle maal asju toomas. Otsustasin enda vastu kena olla ja sõitsin linnaliinibussiga hommikul linna äärde hääletama. Pärast tagasi tulin ka linnaliinibussiga. Hommikul peale kaheksat läksin kodust välja ja pool viis olin juba tagasi. Hääletamine läks seekord väga hästi. Ühelgi korral ei pidanud kaua ootama ja inimesed olid toredad. Kahe autoga sain Võru teise otsa ja Koselt edasi ühega Illile. Illilt kõndisin aga tagasi tulles sain Vastseliina juurest otse Tartusse:) Ja sõit osutus väga huvitavaks vestluseks. Ilus päikeseline päev oli maal, taevas sinine, vaikus... Ei tahtnudki kohe tagasi linna tulla. Koerad näitasid väga aktiivselt oma rõõmu mind nähes välja. Väike koer tuli jälle järele ja kui auto peale sain, üritas ka kaasa tulla. Juht ütles lausa, et ainult ilma koerata. ):

Sattusin hiljuti jälle ühe hea filmi peale. Juhuslikult leidsin saatekavast, et tuleb film skisofreeniahaigest naisest ja mõtlesin, et võiks ju vaadata, kuigi suuri lootusi ei olnud. Aga oli väga armas, siiras, lihtne, inimlike hetkedega film. Forever Lulu oli pealkiri. Täiesti eba-hollywoodilikult päris-päris kohti oli selles.

Filmid ja kassid

Eile oli mul filmipäev. Alustasin hommikul filmiga Fiddler on the Roof. Olin eelmisel päeval youtube`s vaadanud selle filmi muusikalisi lõike ja avastasin, et terve film on 10 minutiliste lõikude kaupa üleval. Hommikul tervet filmi siiski ära vaadata ei jõudnud, 5. osa järel läksin tööle. Õhtul ei olnud Viiuldaja lõpuni vaatamiseks õige meeleolu, vaatasin samas kohas hoopis My Big Fat Greek Wedding. Sirvisin veel paari filmi juppe aga leidsin, et ei taha neid tervenisti vaadata. Hakkasin hoopis telekast vaatama juba käivat Jääaeg 2. Millegipärast ei sobinud see ka eile ja edasi klõpsides avastasin ETV2-lt äsja alanud Mehed ei nuta ja vaatasin selle lõpuni:) Siis klõpsisin veel natuke ringi ja avastasin, et ETV peal käib film lastekirjanik Beatrix Potteri elust, mida olin kunagi tahtnud vaadata aga ei leidnud. Sattusin filmi peale üsna lõpus aga ilmselt just kõige maalilisemaks osaks – siis, kui ta talu ostis ja maale kolis:) Sellega eilse päeva ka lõpetasin. Täna vaatasin veel kolm osa Viiuldajat aga lõpuni ei õnnestunud jälle vaadata, enne katkestati. Tavaliselt ma ei vaata nii palju filme korraga ja ei klõpsi telekat aga vahel on tore asi põhjalikult ette võtta.

Kassike oli kogu aeg seltsiks, pikutades vastavalt võimalusele mu käsivarrel, süles, kõhul või puusal. Tema on selline huvitav loomake, et enamuse aega ainult süles elakski ja nurrumootor töötab laitmatult. Praegugi on ennast üle minu kõhu välja sirutanud. Samas, kui magamisest ära tüdineb, siis kipub kohe kaklema ja hambad ja küüned on tal ka laitmatus korras. Kui inimestel tema „mängudest“ küllalt saab, siis hüppab hooga suurele kassile selga. See vaeseke peidab ennast aegajalt rahu saamiseks kinnisesse tuppa radika peale. Väike kass ei ole veel õppinud uksi avama ja radika peale ronima ega tea, mis ajal peaks varitsema, et korraks avatud uksest läbi lipsata. Muidu saavad nad juba väga sõbralikult läbi. Magavad kõrvuti ja kallistavad. Väike kass käib aegajalt suurt pesemas.

Täna langes Tartus lumehelbeid:)

Shokolaadi-koorekook

Sõbranna juures küpsetamas käies on alati hea tulemus, sest mina tahan koogi sisse panna midagi head nagu apelsinisukaad ja pähklid ja tema tuletab meelde asju, millest kook koos seisab nagu näiteks, et mune võiks ka panna ja hapukoor pidi hea olema. Kui ma üksi kodus katsetan, siis ei tuleta keegi selliseid põhiasju meelde ja nende puudumine ei takista ikkagi proovimast. Tulemus on sageli kahtlase väärtusega aga vahel tuleb midagi ootamatult hästi välja. Täna oli selline päev:)

Algas kõik sellest, et mul oli vaja ära kasutada 360 g tähtaja ületanud rõõska koort. Päevi oli juba rohkem kui üks üle läinud ja niisama leivakreemi peale enam ei julgenud panna. Mõtlesin, et võiks midagi küpsetada sellega aga ei kujutanud hästi ette, mismoodi tervet karpi 35% koort ilma kohupiimata koogi sisse kombineerida. Lähtusin eilsest muffinikogemusest, lisasin lihtsalt koore juurde ja jätsin või ära. Või ja vahukoore kooslus ei kõla eriti ahvatlevalt ja ega mul võid ei olnud ka.

Vahustasin lusikaga 3 muna 1,5 dl suhkruga
Segasin põhjalikult hulka 360 g 35% rõõska koort

Teises kausis segasin kokku
5 dl jahu
1 paki küpsetuspulbrit
tiba soola
kakaopulbrit heldelt (üle karbiääre raputasin aga arvan, et 4 suurt spl ikka oli, kui mitte rohkem)
suuri tumedaid rosinaid suure peotäie

Segasin jahusegu natukese haaval munasegu hulka. Tainas nägi nii hea ja isuäratav välja, et oleks tahtnud sinna kohe lusika sisse lüüa ja niisama ära süüa. Nagu õhuline shokolaadi-mousse.

Määrisin sügava vormi palmirasvaga ja valasin taigna vormi. Küpsetasin eelkuumutatud ahjus 175 kraadi juures. Omamata vähimatki ettekujutust, kui kaua selline asi küpseda võiks, käisin pidevalt läbi ukseklaasi piilumas. Kerkis usinalt ja nägi ikka väga hea välja. Selleks, et kook kokku ei vajuks, ei tohi ahju ust avada enne, kui vähemalt kolmveerand küpsemise ajast on möödas. Aga kui ei tea üldse, kui kaua peab küpsema, siis peab ju millalgi vaatama. Poole tunni pärast ikka paotasin ust ja nägin, et kook on veel liiga niiske. Kokku küpses 1 tunni ja 10 minutit. Ei vajunud kokku. Ja maitses täiesti korraliku õhulise shokolaadikoogi moodi:) Võib teinekordki teha. Sobib hästi näiteks tordipõhjaks või kihiliseks koogiks, kui shokolaadikreemi vahele määrida:)

Jõulumuffinid

Koos küpsetades on ikka tulemuseks midagi uut, huvitavat ja head:) Täna külas käies valmisid sellised toredad muffinid.

Sulata 180 g võid pehmeks
Vahusta (lusikaga) või 1,5 dl suhkruga
Vahusta hulka ühekaupa kolm muna.

Eraldi kausis sega kokku
u. 3,5 dl speltajahu
2 tera vürtsi hästi purustatult (noaga purustasin)
heldelt kaneeli (3-4 tl)
kardemoni u 0,5 tl
tiba soola
1 pk küpsetuspulbrit (ma täpselt ei teagi, palju ühes pakis on. Peale on kirjutatud, et 500g jahu jaoks, meil oli jahu kindlasti vähem)
u. 50 g tükeldatud apelsinisukaadi
150 g ebaühtlaselt tükeldatud ja pulbristatud tumedat shokolaadi.
Segasin kõik asjad jahu hulka ühekaupa ja natukesehaaval, et ikka palju õhku sisse jääks:)

Sega mõlema kausi sisu kokku, lisa veidi hapukoort (2 spl vast oli). Jaga taigen palmirasvaga määritud vormidesse, puista peale tükeldatud sarapuupähkleid või mandlilaaste ja küpseta 175 kraadi juures eelkuumutatud ahjus u. 20-30 minutit. Võta ahjust välja ja lase veidi jahtuda.
Me panime Eesti värskeid sarapuupähkleid peale aga leidsime, et mandlitega oleks ka väga hea kindlasti.

Ühelt küpsetamise leheküljelt internetis lugesin, et iga koogi kõige olulisem koostisosa on õhk. Seepärast ongi oluline segada tainast võimalikult suures kausis, sõeluda jahu, kallata kuivaineid kõrgelt... Varem ma ikka imestasin, miks on retseptis öeldud, et jahu sõeluda ja jätsin selle tegemata. Aga nüüd võin juba isegi öelda, et kasvõi madalalt lennata saanud jahuga koogid on õhulisemad. Täna muffinite jahu küll ei sõelunud aga puulusikaga ringi liigutamist oli palju ja lõpuks nägi taigen välja nagu üks korralikult kerkinud taigen nägema peab, kuigi seisnud ei olnud. Leib tuleb ka õhulisem kui taigen juba esimesest õhtust kloppida on saanud.

Unenäomatk

Nägin täna uut sorti unenägu:) Kuigi tegelikult käin sageli metsas, ei mäleta, et oleksin varem unes põhjalikult näinud metsas käimist. Nagu alati, oli unenägu väga reaalne, nagu oleksingi päriselt seal. Unenäod on mul tavaliselt pikad ja mitmetest üksteisega seotud osadest koosnevad ja hommikuks kõike ei mäleta. Panen siia kirja ainult kõige selgemalt meeles jupi.

Kõndisin ilusas tihedas metsas. Mets oli suviselt roheline ja soe. Tahtsin hakata tagasi minema ja mõtlesin lõigata üle lagedama ala. Metsa vahelt paistiski avar vaade kuplitele aga lähemale minnes selgus, et mets on üsna kõrgel künkal ja all voolas kiire jõgi. Teoreetiliselt oleks ilmselt võinud alla minnes seal jõest mööda minna üle heinamaade aga otsustasin veel edasi liikuda.
Natukese aja pärast paistiski puude vahelt jälle valgus, mis viitas lagedamale kohale. Alla vaadates nägin aga, et nüüd läheb jõgi risti eest mööda. Olles selle ebameeldiva tähelepaneku ära teinud, märkasin äkki vaate ebatavalist ilu. Jõgi oli üsna lai, keskel lumine maariba. Teisel pool jõge oli jälle mets. Olin eelmine kord jõge vaadates oletanud, et see on Piusa jõgi ja nüüd tundus kummaline, et sellisel soojal ajal on lumi maas. Samas, päike paistis ja kõik oli roheline aga natuke kargust oli ka ikka õhus. Teiseks oli jõe kallastel näha üsna mitmekesist valikut loomi, kelle seas paistis olevat ka jääkaru. Teisel pilgul osutus jääkaru küll hoopis suureks paksu valge karvaga koeraks, kes õigupoolest ei olnud isegi jääkaru kujuga. Veel oli seal päris mitu väga heas toitumuses looma, midagi saarma ja hülge vahepealset. Metskitse talled hüppasid ka rõõmsalt ringi. Nautisin vaadet mõnda aega ülevalt aga alla ei läinud. Koera viibimine sellises kauges paradiislikus nurgakeses tundus üllatav aga siis nägin, et üsna lähedal teisel pool metsa on suurem tee ja inimesed. Väike rada viis vee äärest teele.
Mõtlesin, et lähen mööda teed tagasi, kui see on see tee, milleks seda pean. Tee ääres oli väike kohaliku käsitöö pood ja inimesi liikus päris palju. Käisin poes sees ka ja ühte pooleliolevat eset sättides sain kutse hakata seal oma käsitööd müüma. Poe vastas oli suur piirkonna kaart, millelt lootsin selgust saada, kus ma olen. Jõe poole näitas silt Mikita. Pooleldi tuttavate kohanimede omavahelised kaugused ja suhted tundusid väga paigast ära. Kas ma sealt kuhugi edasi ka jõudsin, seda enam ei mäleta. Aga vaade jõele oli küll väärt vaatamist:)

Veel paar pilti tänasest

Fotoaparaadi laenamise aeg saab nüüd otsa jälle. Arvutis on umbes 100 pildi võrra vähem vaba ruumi:)

Ahvatlused talvisel teel

Tagurpidi järjekorras maal käimise pildid:)

Rõõm ja Mida/Keda näete pildil?

Nii hea on teada, et on inimesi, kes tunnevad mind isegi paremini kui ma ise:) Hiljuti siiagi pandud palvele vastas kaks inimest ja mõlemad andsid nii head nõu, et olen nüüd kõige parema töö leidmisele palju lähemal:)

Mõned pildid

Nupsik

Sibulakast on lemmikkoht kohe süle järel:) Nii põnev on ju sibulakoortega krabistada ja mänguhoos tuleb ikka uni peale. Aga nime järgi kutsutakse teda harva, sagedamini on ta Nupsik või Kassike või Väike Kass. Suur kass tegi ka nimemuutuse läbi - tema on nüüd Emand.

Karge soojus

on viimastel päevadel väljas. Kohati näeb pilvede vahelt sinist taevast, täna langes üksikuid lumehelbeid. Sõpruse puiesteel on üks koht, kust õhtul mööda minnes jään alati seisma ja imetlema puude kulda laternavalguses. Lumeootus.
Käisin täna maalt asju toomas. Päris hästi läks hääletamine. Esimese autoga sain Võru teise otsa. Oleks saanud Rõugesse ja korraks mõtlesin, et äkki... aga esialgne eesmärk jäi siiski peale. Ehk ei lähegi nii väga kaua jälle häälega matkamiseni :)
Vastseliina juurest edasi kõndides jäin korraks seisma. Täielik vaikus. Mitte ühtegi müraraasu. Teine kord peatudes sulandusid vaikusse mõned linnuhääled. Kõrval kutsuv mets ja värvilised lagendikud. Kiiresti kõndides ja keskendudes sellele, et saaks kähku maal ära käidud, ei pane tähele. Aga ega muidu talutaval ajal kohale ei jõuaks ka.

Muutused

Väike ja suur kass on sõpradeks saanud. Kui võib nii nimetada olukorda, kus väike kass hüppab suure ümber ja püüab teda mängima meelitada, samal ajal, kui suur kass toimuvat mingil määral tolereerib ja piiridest viisakalt, kuid üheselt märku annab. Mõlemad otsivad teist aegajalt taga ja suur kass istub vahel kõrgemal pingi peal ja vaatab, kuidas väike põrandal mängib. Suur kass oleks nagu vanemaks saanud, tema olekusse on tekkinud rohkem väärikust. Väikest kassi jälgib ta üheaegselt hämmingu (mida-kõike-elus-ka-nägema-ei-pea) ja vanema ja targema rahuga. Kui väike hädakisa tõstab, siis suur tuleb appi. Aga selle on ta vist unustanud, kuidas ise väiksena suurele kassile söömise ajal selga hüppas ja suur kass peale kõhu täis kugistamist põgenes. Üldiselt on ta väiksemat sorti emakass aga nüüd pisikese kõrval paistab hiiglasena.

Otsustasin, et ei jää talveks maale. Hääletamine on nüüd sügisel ootamatult raskeks muutunud. Olen mitu korda poole tee pealt Tartusse tagasi tulnud. Eelviimane kord maale minnes kartsin, et jäängi ööseks tee äärde ja kuhugi poole enam edasi ei saa. Maa suunas ei liikunud peaaegu üldse autosid ja läks juba pimedaks. Keerasin ringteelt Tartu poole, sealt sain pika ootamise järel Osula ristile. Tartu maanteel oli liiklus täiesti olemas aga kinni ei tahtnud keegi pidada. Olin juba endast päris väljas, kui lõpuks auto peale sain. Asju on ikka vaja ära tuua ja täna õnnestus ühe päevaga maal ära käia. Seitsme autoga sinna, paar asja kaasa ja kuue autoga tagasi. Lisaks palju kõndimist ja kauba peale väike palavik. Mõni kuu läheb nüüd ilmselt mööda enne, kui niisama matkamise mõttes hääletamise jälle ette võtan. Heade asjadega ei või ka liialdada, siis nad ei ole enam head.

Käin nüüd Tartus ökopoes osalise ajaga tööl. Tore on:) Ülejäänud ajal otsin endiselt seda kõige paremat tööd, mis, paistab, et tuleb ise tekitada.

Palun abi

Mis on teie arvates minu tugevad küljed?
Milliseid ülesandeid te mulle usaldaksite?
Oletame, et ostsite mingi asja või teenuse või teksti, mille mina tegin või pakkusin või kirjutasin:) Mis või millest see on?
Mida ma võiksin teie arvates juurde õppida, mis mulle hästi sobiks?
Millised ülesanded võiksin pigem teistele jätta?

Kasutan seda infot kõige sobivama töö leidmiseks või loomiseks, et tuua maksimaalselt rõõmu nii endale kui teistele:)
Kirjutada võite nii isiklikult postkasti kui siia kommentaari jätta.
Aitäh!

Kassike

Täna hommikul jõudis minu juurde tilluke must kassipoeg:) Kurgualune ja käpaotsad valged, silmad tumehallid. Väga ergas ja mänguhimuline tegelane. Panin talle purgikaane sisse piima. Tema seda tähele ei pannud. Kastsin siis sõrme piima sisse ja andsin talle nuusutada. Selle peale üritas ta mu sõrme närida aga leidis piima kohe üles. Jõi väga ahnelt, lõnks ja lõnks nii et selg liikus. Jõi ja jõi kuni isu täis sai ja võis rahulikult piimaseid vurre lakkuda. Aga piimakogus purgikaanel ei olnud oluliselt vähenenud.
Kassikese sugu oli teadmata ja millegipärast hakkas mulle meeldima mõte panna talle nimeks Bosse. Aga selgus, et tegemist on ilmselt hoopis preiliga. Nimi on veel lahtine. Võite pakkuda ilusaid s tähte sisaldavaid kassineiu nimesid:)
Homme hommikul lähen temaga maale. Seal talus oli varem ka kass, kes oli mõni kuu enne minu saabumist kaduma läinud. Koerad olid temaga hästi läbi saanud. Loodetavasti võtavad selle kiisu ka omaks. Venna kass suhtub küll kahtlustavalt. Päris kokku ei olegi julgenud neid lasta. Alguses panin kassipoja sügavasse pesukorvi, kus ta rahumeeli kahe pesupulgaga mängis samal ajal kui kaks korda kohevamaks muutunud suur kass teda väljastpoolt jälgis. Mina oma loogikaga mõtlesin, et vaene üksik opereeritud emakass võtab väikse armsa karvakera oma hoole alla aga suur kass käib nüüd igal pool kahtlustava näoga ringi ja kui väike talle lähedale tuuakse, siis taganeb sisinal.

Labrit!

Kuigi ma tavaliselt ei ole raadiokuulaja, tekib maal üksi olles vahel tahtmine helitausta omada. Kuna ma tavaliselt raadiot ei kuula ja ei ole harjunud tänapäevase popmuusikaga, kujuneb raadiokuulamisest sageli pidev lainepikkuste vahetamine, et äkki ikka kusagilt midagi kuulatavat tuleb. Nii sattusin ükspäev raadiokanalile, mis kandis nimetust Latvijas Radio TV:)Jäin sinna pidama kogu viimati maal oldud ajaks. Esimene päev veetsin terve hommikupooliku selle seltsis. Kõlasid ainult lätikeelsed laulud, kõik väga sulnid ja mahedad. Põhimõtteliselt oleks nagu Eesti estraadikontserti kuulanud, ainult läti keeles. Sekka natuke tänapäevasema olemisega laule ka. Laulude vahele hõiskas ergas meeshääl Labrit! Labrit! ja paistis, et tegemist on soovisaatekujulise hommikuprogrammiga. Uudised olid lühidad, kõrva hakkasid sõnad kontsert, konverents, teater, kunst, partner, informeerima, Moldova, onkoloogia patsiendid ja diagnoosita patsiendid. Korra mainiti ka Tartu Ülikooli. Kella 15 paiku läksin koeraga jalutama ja 17 kandis uuesti raadiot käima pannes tabas mind väike ehmatus - Läti raadio kohale oleks nagu kolinud Saksa raadio. Terve õhtupoolik lasti ainult saksa ślaagreid. Kohati tabasin küll mõne läti keelse sõna ja Eestiski tuntud kaubandusasutuse reklaami. Mõne laulu puhul oli raske aru saada, kas sõnad on saksa või läti või hoopis soome keeles aga muusikaliselt oli igal juhul tegemist saksa ślaagriga. Mõtlesin, et kuulan vahelduseks mõnda Eesti raadiot ka. Ai! Ma ei hakka ütlema, milline Eesti raadiokanal asub mainitud Läti raadio kõrval aga kontrast oli küll väga karm. Ega teised Eesti kanalidki oluliselt paremad olnud. Olles päev aega ainult mahedat dush-dushi (sõnaraamatust ei leidnudki, mida see tähendada võiks ja kuidas seda tegelikult kirjutatakse aga kõlas hästi pehmelt) kuulanud, kõlas see inglise keelne müra küll väga halvasti. Leppisin siis õhtupoolikul läti keelse saksa ślaagriga. Mingil järgneval päeval leidsid mõned Eesti kanalid siiski natuke lepitust ja olid lühiajaliselt kuulatavad.
Oli vist Läti raadio esimene hommikupoolik see, kui tuli tahtmine tantsida. Võtsin siis koera seltsiks aga ta ei paistnud eriti aru saavat, mis toimub, seisis arusaamatu pilguga tagumistel jalgadel ja lasin ta vaesekese lahti. Aga mõne hetke pärast, kui uuesti liikuma hakkasin, hüppas ta üles ja tahtis ka tantsida:) Üldse on ta üliseltskondlik ja tahab kõiges osaleda.
Teisel päeval mainitud raadio seltsis suutsin juba ära tunda ilmselt hetke hitte, mida korduvalt lasti. Populaarsemad teemad paistsid olevat Daugava, Sigulda, sügis (rudens, mis kõlas nagu Rubens ja alles Tartus letonika.lv sõnaraamatu abil leidsin, et Rubensil ikka ei ole ilmselt läti keeles tähendust ja tegemist pidi olema rudensiga) ja mitmest laulust käis erineval moel läbi see teadmata kirjutusviisiga dush.

Aitab küll praegu.

Rändavad mõtted

Viimane kord maale minnes sain ühe autoga Tartust Vana-Vastseliina. Isegi hääletama ei pidanud kaua, kolmas auto võttis peale. Alguses küsisin ja lubati viia Võrru, kuid selgus, et juhil on vaja minna kohta, mis mulle lähemale jääb. Aru ma ei saanud, miks ta sinna Vastseliina kaudu tahtis minna, kui läbi Põlva või vähemalt Võru juurest ära keerates oleks lähemal olnud aga mis mul vaielda, kui peaaegu koduukse ette viiakse:) Sõit oli mugav ja sujuv, uni ei tikkunudki pikal ühtlasel sõidul peale. Kui ma kunagi autot juhtima õppima ja omale masina soetama peaks, siis midagi sarnast saab see olema:)
Maal olid uksed-aknad endiselt ees, sees polnud käidud. Ainult külmaks läheb seal kiiresti ja soojaks aeglaselt. Puupliidi olen juba peaaegu taltsutanud. Tuli läheb ilusti põlema, põleb püsivalt ja kui ketas pliidi pealt ära võtta, siis augu kohal saab isegi puder valmis. Vett keeta on siiski otstarbekam elektrikannus, muidu võib ootama jäädagi. Pliidi soojamüüri soojaks pole siiani saanud, sest äärmiste siibrite sulgemisel enne tule lõpetamist hakkab ikkagi vingu sisse tulema. Aga vähemalt jätkub peale hommikust söögivalmistamist pooleks päevaks köögis sooja õhku. Ahju leso see-eest on igati eeskujulik. Kui hommikul ahju kütan, on järgmisel hommikul leso veel soe. Kahjuks on nii pliidi kui ahju leso ja suurem osa ahjust suures toas, kust ma suitsuhaisu tõttu lahkusin. Minu toas on ainult ahjusuu ja kriipsuke ahjuseina. Seetõttu läheb suures toas kiiresti saunaks, samas, kui minu toas tekib soojem õhk alles mitu tundi peale kütmist ja päeval küttes on järgmiseks hommikuks täitsa külm. Õhtul küttes jälle on külm magama minna.
Olen pimedatel õhtutel maal hakanud rohkem filme vaatama ja sattusin jälle ühe hea filmi peale. Parandamatu romantik nagu ma olen, meeldis mulle kangesti film P.S. I Love You. Erinevalt paljudest teistest romantilise komöödia nimetust kandvatest filmidest sisaldab see muu hulgas ka romantikat. Arvan praegu, et koos filmiga Love Actually on see üks parematest romantilistest filmidest, mida ma näinud olen. Komöödiatest üks viimase aja paremaid on olnud Miss Pettigrew Lives for a Day. Seda olen paar korda vaadanud lihtsalt näitlejate jälgimise rõõmust. Mulle meeldib jälgida Amy Adamsit, kuidas ta kõiki rolle piiri peal mängib. Olen näinud teda siiani kolmes filmis. Lisaks mainitud Pettigrewle ka Enchanted ja Junebug. Viimasest olen küll näinud ainult lõike, kus Amy mängis, need olid kunagi youtube-is üleval. Kurbadest filmidest oli viimase aja paremaid About Schmidt. Mulle meeldib Jack Nicholson, otsisin tema filme ja vaatasin kahte. Esimene oli kerge komöödia Something`s Gotta Give. See oli küll rohkem Diane Keatoni film ja oli selgelt näha, et tal oli filmi tehes väga lõbus. Seal oli ka Miss Pettigrew nimitegelase näitleja võrdluseks väga teistsuguses rollis. About Scmidt oli kurb ja masendav ja kahjuks ilmselt liigagi levinud tegelikkusele tuginev, kuigi ka seal oli üksikuid helgemaid hetki.

Rõõmustav on see, et käisin väikse koeraga kolm päeva järjest jalutamas ja ta osutus väga eeskujulikuks jalutajaks. Kui ta ilma loata järele tuleb, siis ta on üks igavene nuhtlus aga loaga tulles on koera musternäidis. Enamuse aega kõndis ta minu kõrval või taga. Vahel sööstis ette või põikas teelt kõrvale aga kui ma teda kutsusin, siis tuli jooksuga. Mitte alati esimese kutsumise peale aga kui edasi läksin, oli ta paari minuti jooksul kindlalt mul järel. Autod lasi mööda tee ääres seistes ja vahel eemaldus lausa heinamaale. Koeraga talust möödudes kõndis minu jala kõrval nagu treenitud koer. Kui vaateulatusest välja jõudis, ootas mind järele või tuli tagasi minu juurde. Kui mina seisma ja vaadet imetlema jäin, tuli tema ka minu juurde ja vaatas ka vaadet. Vaated on praegu tõesti vaatamist väärt:) Paar korda, kui mõtetest ärgates avastasin, et tee on ees tühi ja mõtlesin, kas ta tõesti on ise ette läinud, jooksis ta kutsumise peale minust vaid paar meetrit eespool metsast välja. Kuigi tema eeskujulikkus tuleneb tõenäoliselt eelkõige arglikkusest, on sellise koeraga lausa lust jalutamas käia. Pole mingit muret, et koer tee peal kaotsi läheks või autole järele tormaks või külakoertega haukumisvõistlust pidama satuks.
Jalutasime kõigil kolmel päeval sama teed mööda, mille esimesel päeval avastasime. Tee oli ennast kavalalt metsaveoradade ja palgikuhjade vahele peitnud. Ainus, mis seda teistest eristas, oli taimkatte olemasolu tee peal. Veidi maad edasi jõudnuna selgus, et tegemist on ühe ümbruskonna ilusama metsavaheteega, mille lõpust avaneb vaade lammastega talule kupli otsas. Pärast kaardilt vaadates selgus, et selle talu juures olen ma varem K juures olles käinud. Metsaraja äärest leidsin esimesel korral veel peotäie kukeseeni:) Teisel päeval ei leidnud ja kolmandal leidsin ainult mõned külmas hukka läinud seened. Eile hommikul olid isegi õunad puu otsas härmas.
Täna on terve hommikupoole Tartus lörtsi sadanud ja maja ees muruplatsil on õrn valge kiht.

Põnev aeg

Kolmapäeval sadas Võrus korraks rahet. Neljapäeva öösel säras ümmargune kuu selges taevas otse tuppa minu voodi peale. Reede öö oli ühtlaselt tuhm ja pime. Laupäeva öösel säras jälle kuu tuppa, ikka täitsa ümmargune nagu juustukera. Laupäeva hommikul oli kogu maa valge - esimene öökülm, kuigi välja nägi nagu esimene lumi. Päev oli ilus karge, päike ja sinine taevas. Pühapäeva öösel tormas ja sadas, talvele vahelduseks sügist ka. Ärkasin kahe ajal koerte haukumise peale üles ja tahtsin juba välja vaatama minna aga kuna nad enne vait jäid, siis ei läinud. Hommikul sadas ikka ja kahtlesin juba, kas saangi täna linna tulla. Lõunaks asendus vihm päikesega ja asusin teele, koer kangekaelselt väikese vahemaa taga järgnemas. Sain üsna varsti autole ja Vastseliina. Auto juhiks osutus teine lähim naaber ja lühike sõit osutus väga informatiivseks. Nimelt sain teada, et külas on alanud rüüstamiste hooaeg. Mitmes tühjas majas on sees käidud. Ühtlasi sain teada, et üldise teadmise järgi on maja, milles mina elan, tühi. Vaatamata sellele, et täitsa avalikult juba kaks ja pool kuud seal elanud, sageli küla vahel jalutanud, viimasel ajal iga päev korstnast suitsu välja lasknud ja igale kohatud inimesele lahkelt elukohta seletanud olen. Korduvalt on ümberkaudsetest küladest pärit inimesed mind hääletamisel talu teeotsal maha pannud ja ikka on kas nende või minu algatusel jutuks tulnud, et kas nad endist elanikku tundsid. Isegi maja taga metsas seeni korjates juhuslikult kohatud vanatädiga oli juttu sellest, kus ma elan. Igas normaalses külas oleks uudis ammu vähemalt viie küla kaugusele jõudnud, et see talu mitte tühi ei ole. Eriti arvestades, et talu eelmine elanik oli väga suure suhtlusulatusega ja kõiki ümberkaudseid talusid külastas. Ja nagu täna välja tuli, käis väike koer siiski igal pool kaasas ja oleks ilmselt suuteline isegi Meremäelt ise koju minema.

Rahutus hinges

Eile hommikul nägin köögiaknast kaunist lindu. Tabasin ennast hetk enne ütlemist "Vaata, Muki, kui ilus lind." Varsti tuli teine samasugune lind ka ja nende õnneks ei teadnud kööki sooja pagenud Muki sest midagi.

Viimane kord linnast häälega maale sõites vedas hästi. Sain kahe autoga oma teeotsale ja mõlemal korral jätkus terveks sõiduks huvitavat vestlust. Selliste päevade tõttu tasub ikka hääletada:)
Ühe juhiga rääkisime maale kolimisest ja endalegi üllatuseks ütlesin, et igatsen anonüümset rahvamassi. Lihtsalt tänaval kõndimist nii, et võõrad inimesed lähevad mööda. Kes oleks seda osanud arvata.
Igatahes on olukord jõudnud niikaugele, et otsin tööd. Väljaspool kodu. Põhiline, et saaks suhelda positiivselt meelestatud inimestega.

Jõuluprojekt edeneb:) Tasapisi.

Allüürnikud

Mööda kööki ringi müdistavad olevused osutusid hiirte asemel hoopis rottideks. Suurteks ja pika sabaga. Õnnestus ühte öösel kööki minnes täies suuruses näha, kui ta sibulakasti pealt maha hüppas ja pingi taha põgenes. Vahel kostavad öösel majas kahtlased mütsud, siis on teada, et rotid teevad hüppeharjutusi. Eelmine kord linnast maale minnes leidsin köögi põrandalt kaks poolenisti ära söödud sibulat.

Jahuvarud panin õnneks kohe alguses pingi sisse peitu. Sinna nad ei paista veel sissetunginud olevat. Ei teagi, mismoodi talveks värskeid õunu hoida. Liiguvad teised nii sahvris kui keldris. Umbes poole kuu pärast on mulle üks kassipoeg lubatud aga kujutan ette, kui armetu see rottide vastu olla võib. Mürki ei saa panna, sest a)ei tundu inimlik ja b)väike koer, kes pidevalt toas käib ja isegi mahakukkunud õunaseemne kohe ära sööb, ei elaks ilmselt rotimürgi söömist üle.

Minu jakil, mida köögis varnas hoidsin ja üldse mitte nn suitsutoas, on selline hais küljes nagu ma oleks suitsusõltlane.

Valge klaari aeg on läbi. Puu on harjumatult tühi ja isegi puu alt on raske ilusaid õunu leida. See-eest on ühe teise puu õunad, mis juba tükk aega tagasi valmina näisid ja maha kukkusid aga halvasti maitsesid, nüüd hakanud hästi maitsema. Ja kohe klaari kõrval on ilmselt säilitusõun valmis saanud.

Positiivse külje pealt ka natuke. Käisin jälle seenel. Seekord oli seeneraamat ka kaasas. Lootsin leida torbikseeni, sest eelmine kord olin neid palju näinud aga siis veel ei teadnud, mis need on ja kuidas kasutada. Seekord ei leidnud mitte ühtegi. See-eest sain lisaks vanadele sõpradele kukeseentele tuttavaks lehterkukeseentega:) Ühest kohast sain terve leivakotitäie ehk kuivatatult umbes pool liitrit. Erinevalt harilikust kukeseenest maitseb lehterkukeseen ka toorelt hästi. Ja kuivatamise käigus oli raske ennast neist eemale hoida, et purki ka midagi jääks.

Seoses küttehooaja algusega olen paar korda ahjus köögivilju ja isegi ühe väikse koogi teinud. Tuhakartulid sõin puhastamise käigus püstijalu ära, laua taha nendega ei jõudnudki. Kooki tegin nii, et külmutatud mustsõstrad põhja, peale 1 muna-natukese vahukoore-keskmise muscovado suhkru-speltajahu-kaneeli-kardemoni segu. Panin vist tiba hilja koogi ahju, sest tainas ei tahtnud peal kuidagi päris valmis saada. Võtsin ta välja, kui marjad olid haudunud moosiks, mis äärest välja pressis. Tainas tundus veidi toores aga killuke, mis järgmiseks päevaks jäi, oli peale külmkapis seismist ja pliidil soojendamist juba parem.

Käisin eile üle pikema aja jälle Tartus metsas. Ilus oli ja hea näha uusi vanu vaateid.

Killukesi

Tihased on jõudnud mu köögiakna taha kibuvitsapõõsasse. Kaks tükki. Armsad.
Vaher aianurgas on järjest punasem ja ühtlasi paistab järjest suuremana. Üleni rohelisena sulandus ta muude puude vahele ja paistis päris noore ja väiksena. Nüüd leegitseb üle teiste kaugele. Sügis tuleb siin ilus värviline. Üks hommik oli juba karge sügisilm. Sügisel on hea lihtne päikesetõusuks ärgata:)

Võtsin laupäeval viimase jupi kartuleid üles. Sellelt väikselt peenralõigult sain poole kogusest, mille sain kogu ülejäänud peenralt paar nädalat tagasi, kuigi kartulitaimed olid juba siis närbunud. Peaaegu kõik kartulid olid suured, erinevalt neist, mis varem üles võetud said. Usinus ei tasu ennast ära. Vahel on kasulik viimase minutini venitada.
Varem üles võetud kartuleid kontrollides avastasin, et hiired on neid närinud ja laiali vedanud. Kasti ääres sibas sisalik. Umbes tunni aja pärast läksin kartuleid kotti ümber tõstma. Sisalikku enam ei näinud aga ühe suure kartuli peal oli pisike roosa sisalikubeebi. Jätsin selle koha viimaseks, juhuks, kui ta otsustab eemalduda. Aga ei läinud ta kusagile, sest oli surnud ):

Väiksem koer, kes vabalt majas käib ja vihmase ilmaga esimesel võimalusel esikust kööki pageb, on nahhaalseks muutunud. Ükspäev tahtsin omale meevõileibu teha ja panin köögis või leiva peale pehmenema. Ise läksin korraks tuppa. Tagasi tulles vaatasin, et kolmest leivaviilust on järel ainult kaks ja needki ilma võita. Mõtlesin, kas ma tõesti kujutasin ette, et panin võid kolmele viilule. Aga koer neelatas kuuldavalt ja püüdis süüdlasliku ilmega mujale vaadata. Ta ei ole kunagi varem laua pealt midagi võtnud. Lisaks on ta hakanud mu kavatsusi tabama ja oma käitumist vastavalt kohandama. Kui ma linna lähen, siis on temal vaja just esikus pikutada ja on tükk tegemist, et teda välja saada. Ma ei saa teda nii pikaks ajaks tuppa luku taha jätta ja paistab, et ta teab seda. Kui aga lühemaks ajaks välja lähen ja tahan teda majja jätta, on järjest raskem teda majja sisse saada. Siis on tal tingimata vaja väljas olla ja isegi toiduga meelitamine võtab aega. Kui ma ta välja jätan, on 99% tõenäosus, et ta kas tuleb lihtsalt järele ilma äraajamisele reageerimata või mingi hetk saabub võidukalt sinna, kus ma olen ja keeldub kauemaks kui paariks minutiks lahkumast ilma minuta. Viimane kord kui mõni nädal tagasi häälega linna tulin, pidin jääma Vana-Vastseliina bussipeatuse lähedal ootama, et mõni auto tuleks ja mu kaasa võtaks, sest koer tuli järele ja äraajamisele ei reageerinud. Ma ei julgenud lasta tal kaugemale järele tulla, hakkas juba sellise ilmega ringi vaatama nagu ta poleks selles kohas enne olnud. Bussini oli paar tundi aega, vihma sadas ja autosid ei liikunud peaaegu üldse. Üks auto siiski tuli ja peatus ja viis mu teisele poole Võru linna, kust edasi sain otse Annelinna. Nii et hääletamise mõttes oli kasu, et ma sinna seisma jäin.

Olen viimasel ajal hakanud nägema, kui suur osa elust on juhitud teadmata ja teadaolevatest kohtadest üles korjatud teiste inimeste arvamustest ja hirmudest, millel ei pruugi minu jaoks nii suurt tähtsust olla. Otsustasin lähtuda rohkem isiklikust sisetundest ja vähem varem enesestmõistetavana tundunud "teadmistest".

Varusin omale maal vaatamiseks hulga eeldatavasti kergeid komöödiaid ja sattusin juhuslikult ühe hea filmi peale. Filmi nimi on Marley and me ja teoreetiliselt peaks see olema ühest koerast aga minu jaoks oli olulisem perekonnaliin. Eeldasin, et tegemist on "kangelaslik koer päästab elu või suhte või aitab lahendada probleemi"-tüüpi filmiga aga tegelikult oli tegemist täiesti tavalise koera ja täiesti tavalise perekonnaga, kes elasid täiesti tavalist elu. Selle filmi erilisus minu jaoks ongi selle lihtsuses ja ise oma valikutega tekitatud draamade puudumises. Peaaegu kõik tegelased on esitatud ilma taustata, ilma hinnanguid andmata, lihtsalt nii nagu nad konkreetses eluetapis on. Filmi esimene kolmandik keskendub koeranaljadele ja selle osa põhjal ei oleks mina küll osanud ülejäänud filmi käiku ennustada. Film katab veidi üle kümne aasta ühe pere elust ja lõpuks jäi tunne, et tahaks kogu ülejäänud elukäiku ka jälgida.

Kas on tõesti võimalik, et mitte keegi ei ole õuntest huvitatud?

Banaanikook

1. Vahustasin 2 keskmist muna 5 suure spl suhkruga (st kloppisin kahvliga hästi segamini)
2. Segasin hulka umbes 200 g 20% hapukoort ja umbes pool 175g pakist võist sulatatuna
3. Segasin eraldi kausis umbes veerand pooleliitrist purki speltanisujahu, 1,5 tl küpsetuspulbrit, 3 tl kaneeli, 3 kuhjaga tl shokolaadijoogipulbrit
4. Panin ahju soojenema 200 C
5. Surusin 3 keskmist väga küpset (pruunide täppidega) banaani kahvliga pudruks ja riivisin hulka 1 väikese tugevamat sorti õuna. Segasin banaani-õunapudru taigna sisse
6. Sõelusin kuivainete segu teesõelaga ühtlaselt taigna peale ja segasin iga sõelatäie eraldi taignasse enne uue sõelumist. Lõpuks puistasin taignasse sõelal täisterajahust eraldunud jämedama osa. Sõelumine on õhulisuse huvides väga oluline
7. Määrisin ümmarguse vormi võiga, valasin taigna vormi ja panin ahju. Vähendasin kuumust 190 peale
8. 45 minuti pärast jäi kahvel koogi sees puhtaks ja koogil oli õhulise pudingu konsistents. Mina tahtsin täna tugevamat kooki ja lasin veel 10 minutit küpseda
9. Lasin mõne minuti vormis jahtuda ja kummutasin välja.

Nämm:)
Üsna pehme ja kreemine jäi. Järgmine kord paneks suhkrut vähem ja õuna rohkem. Ja ehk shokolaadipulbrit ka vähem.

Tunne Eestimaad

Juba mõned nädalad olen tahtnud kirjutada sellest, et vahel on hääletamisest niiii kõrini. Eriti Võru ja Tartu linna ääres ja mööda Luhamaa maanteed. Sellistel hetkedel unistan oma autost, millega siuh punktist A punkti B sõidan. Või mööda väikseid teid kõrvalisematesse kohtadesse matkan. Teinekord jälle (st siiski enamasti) kohtun hääletamisel huvitavate inimestega, millest ei tahaks ilma jääda. Isegi, kui sõidu ajal mingit erilist vestlust ei arene, on huvitav kõrvalt vaadata erinevaid inimesi. Näiteks ühel juhil oli sõidu ajal kass süles. Terve tee tukastas vaikselt, ei rabelenud, ei teinud häält. Küsisin, kas kass auto juhtimist ei sega, juht ütles, et ei, ta (kass) on juba vana piloot, õppinud autojuht.
Üle-eelmine nädalavahetus otsustasin, et kes on üldse öelnud, et Tartust Vastseliina kanti peab hääletama läbi Võru ja mööda Luhamaa teed, kui on ometi võimalus minna mööda väikseid Põlvamaa teid:) Sain Tartu äärest otse Põlvasse, jalutasin linnas ringi ja vaatasin järve ääres parte. Kodu poole hääletades pandi mind Vinso ristis maha ja kohe peatus teine auto, mille juht tundis huvi, kuhu poole ma lähen. Ma ei teadnud kohe isegi ja vaatasin kaardilt järele. Peatunud auto seisis seni keset risti ja juht ootas. Kahjuks selgus, et liigume erinevates suundades. Vinsost edasi hääletasin väiksemate lõikude kaupa, sest esiteks tahtsin tutvuda mõnede küladega, näiteks Leevi külast jalutasin läbi, ja teiseks juhtub väikestel teedel sageli, et juht sõidabki ainult natuke maad samas suunas ja siis pöörab kuhugi ära. Kõige raskem oli selles suhtes eelmisel nädalavahetusel teelõik Kose Risti ja Kohila vahel, kus esiteks liikus üldse väga vähe autosid ja needki vähesed sõitsid ainult lühikesi juppe. Põlvamaal kavatsesin peale Leevit minna Pindi ja Listaku vahelt Lasva poole aga autojuht, kes mu enne seda peale võttis, ütles, et seal ei liigu üldse autosid ja viis mu Kääpa kooli peatusse, kust jalutasin edasi Lasva poole. Sellel teel sain palju kõndida, väikeste teejuppide kaupa sõita ja paar korda metsaski käia. Näiteks Otsa kandis ja Lindoral korjasin pohli:) Lindoralt keerasin alla Vastseliina poole ja sellel teel ei sõitnud praktiliselt üldse autosid. Kui olin paar purki pohli täis korjanud, natuke seeni ka leidnud ja jupi maad edasi kõndinud, möödusin ühest seenelisest, kes küsis, kaugele ma lähen. Ütlesin oma sihtkoha ja tema teatas, et temaga saan Kaperani. Selleks hetkeks polnud ma veel märganudki, et veidi eemal seisis auto. See oli küll huvitav kohtumine:) Sain u. 3-4 km edasi. Sealt koju kõndisin. Kodule lähemale jõudes olin juba päris väsinud ja sõin sõrmedega purgist kaasasolnud kartuli-tanguputru. Koju jõudes olin terve õhtu vaimustunud olekus maaelu rõõmudest. Niiiii hea on jõuda maal koju, koerad rõõmsalt tervitamas, võtta aiast kõige magusamaid küpseid mahlast tilkuvaid valgeid klaare, avastada, et lootusetuks peetud ploomipuud on siiski paar ploomi valmis küpsetanud ja mõned on veel küpsemas (olen neilt nüüd üle päeva paar ploomi saanud), heita maja ette muru peale jalavanni ja Astrid Lindgreni raamatuga õhtupäikese kätte mõnulema.
Eelmine nädal läksin uuesti läbi Põlva maale. Tartu ääres ei olnud ma veel päris kindlalt otsustanud, kas lähen Võru või Põlva kaudu. Hääletasin ilma sildita ja peatunud autost öeldi kohe, et nemad lähevad Põlvasse. Läksin siis ka:) Tee peal selgus, et nad lähevad Põlvast veel edasigi. Arutasime, kus mul oleks kõige kasulikum maha minna. Kuna vastu õhtut ei tahtnud ikka väikestele teedele seiklema minna, läksin maha Paidras ja hääletasin mööda Räpina maanteed Võru poole. Seal liikus ka vähe autosid aga sain ikka ühega Luhamaa maanteeni, sealt edasi Lohule, ja sealt otse Vana-Vastseliina, kust edasi kõndisin.
Eile sain kahe autoga Vana-Vastseliinast Tartusse. Esimesega peale Võrut Viljandi pöördeni ja teisega Annelinna välja:)

..............................

Neljapäeva hommikul oli mul asja Vana-Vastseliina. Peale asjaajamist jalutades mõtlesin, et kui juba siin olen ja selline kena päev on, siis võiks minna Vastseliina mõisaparki jõe äärde istuma. Pargis leidsin üles Piusa ürgoru matkaraja alguse, mis ükskord varem leidmata oli jäänud. Olin ühe korra jalutanud mööda matkaraja kaardil rattaga läbitava rajana märgitud teed, mis algab Vastseliina linnusest veidi ülevalt ja läheb läbi Plessi ja Tallikõstõ küla. Tollest teest oli millalgi varem plaanis blogis kirjutada ka kui ühest ilusaimast külavaheteest Eestis. Seekord pargis olles mõtlesin, et vaatan jalgraja ka üle, ainult natukene:). Alguses läks rada läbi metsasemate kohtade ja ma mõtlesin, et on küll ilus aga mitte nii ilus nagu too külatee. Siis jõudis rada sama tee peale välja. Üks perekond võttis tee ääres kartuleid üles. Eelmine kord olin külavaheteed mööda Makõ veskist mööda suurema tee peale välja ja sealt tagasi Vana-Vastseliina läinud. Seekord otsustasin, et lähen matkaraja märgi järgi teisele poole. Makõ müüri äär oli puravikega kaetud. Mina neid järsaku peale püüdma ei läinud, äkki mõni hulljulge telkija saab sealt lõunasöögi. All istusin natuke jõe ääres ja kurtsin mõttes rasket elu ilma fotoaparaadita. Edasi minnes jäi Savioja veski koht minul tabamata. Kalmõtõmüüri juures tekkis juba pisuke hirm, et olen liiga kaugele läinud ja kuidas ma tagasi jõuan. Kuna matka plaanis ei olnud, ei olnud mul ka kaarti kaasas. Kalmetu müüri juures teatas silt, et üle rippsilla ja Pääväpüüdmisemäe minnes jõuab läbi Hinniala küla Kapera-Meremäe teele ülejärgmise punktini matkarajal. Ometi ka mõned kohanimed, mida ma tunnen. Otsustasin, et lähen sealtkaudu, sest Kaperast oskaks juba koju minna. Uut indu saanuna jalutasin uljalt üle mäe ja mööda lahedast taluõuest, kus kitsed tallede ja hanedega segamini hüppasid ja siblisid. Hanede hääl oli kaugele metsavahele kuulda. Võtsin suuna sissesõidetud rada mööda, eeldades, et küllap see suuremale teele välja viib. Vahepeal olin juba päris kindel, et tulin valest kohast ja liigun väga vales suunas. Pilved kogunesid ja paistis, et võib isegi sadama hakata. Mingile teele ma siiski lõpuks välja jõudsin aga olin üsna kindel, et lubatud Kapera-Meremäe tee see küll ei ole ja kindlasti oli teeots kusagil väga lähedal, kust ma lihtsalt mööda läksin. Seisin natuke aega tee ääres ja mõtlesin, kummale poole nüüd minema peaks. Paremale jäi minu meelest väga Vana-Vastseliinalik vaade ja vasakule suur raierisu hunnik, mis eelmine kord Kaperast tulemisega seoses tuttav tundus. Konkreetne teelõik küll tuttav ei tundunud ja risuhunnik oli ka kuidagi teistmoodi ja asetses valesti. Püüdsin meenutada, mis suundades ma tulles liikusin ja otsustasin minna vasakut kätt, risuhunniku suunas. Olukorrale kohaselt ei liikunud teel ühtegi autot ega inimest, kelle käest teed küsida. Viimased inimesed, keda ma kogu sinnani toimunud matka jooksul nägin, olid kartulivõtjad Tallikõstõ külas. Peagi paistis tee ääres miski suurem silt. Lootsin rõõmsalt, et seal on Kapera küla nimi. Oli hoopis Kõrve küla. Mõtlesin juba ärritudes, et mis ... koht on Kõrve küla ja kus ma üldse olen ja miks keegi siin ei sõida. Ja kuidas ma niimoodi järgmisel päeval linna saan minna, moos lõpuni keetmata ja purki panemata. Vähemalt leidsin Kõrve külas tee äärest metsast selle aasta kõige ilusama puraviku. Seegi lohutus. Pöörasin sisse üksiku talu juurde, kus muru oli pügatud, auto õuel ja riided tuuldusid nööril. Hõikasin üle värava tere, selle peale ajas ennast auto tagant püsti suur vana koer, kes vapralt haukudes iga haugatuse järel kärisedes hinge tõmbas ja nõutult maja poole vaatas. Kuna kedagi välja ei tulnud, läksin veidi aja pärast edasi. Lõpuks siiski paistis, et seegi tee kuhugi viib, sest ees oli teine tee ja suunaviit. Suur oli rõõm, kui viidalt lugesin Vana-Vastseliina 5, teisele poole Lindora 6. Selja taha jäi Meremäe ja lähima bussipeatuse silt teatas Kapera:) Ikkagi oli õige tee ja õige suund. Ainus, mida ma terve tee jooksul peale Kalmetu müüri enam ei näinud, oli matkaraja märk. Nagu ikka, möödus esimene auto siis, kui ma juba teadsin, kus olen ja et jõuan jala kohale küll. Siiski läksid kõik autod vastassuunas. Koju jõudes oli põlv valus, kõht tühi ja koer igatsusest meeletu. Suure karglemise järel kõndis mul köögis iga sammu järele, ei jäänud poolt meetritki maha. Kokku läks mul selle väikse asjaajamise peale kuus tundi. Kodus tegin süüa ja siis jõudsin veel ainult lugeda. Moosikeetmine jäi hommikuks.
Moraal 1: Ära kunagi lahku kodust ilma kaardita. Ega seal kuhugi varem pöörata polekski olnud aga vähemalt oleksin teadnud, kus ma olen.
Moraal 2: Ära kunagi lahku kodust ilma söögita. Selle olen ma juba peaaegu ära õppinud ja sain matka ajal leiba süüa. Põlvamaa kaudu Tartust tulles oli lausa puder purgiga kaasas ja enamasti on mõni õun ikka.

Jõuluks paksuks

Otsustasin jõuludeks paksuks minna:) Mõõdukalt. Soovitusi, kuidas ruttu või vähem ruttu peenikeseks saada, leiab igalt poolt ja igat sorti aga vastupidiseid nõuandeid tuleb tikutulega otsida. Mõned on siiski aja jooksul ette jäänud ja kõige mõistlikum nõuanne kõlas ühest küljest nagu väga lihtsalt, samas ka omajagu raskelt: Põhiline on, et hommikul tuleb üles tulla, hommikusöök valmistada, see ära süüa, siis tuleb lõunasöök valmistada, ära süüa ja õhtul jälle õhtusöök valmistada ja see ära süüa. Nende kolme vahel on soovitav veel 2-3 söögikorda ära mahutada. Inglise keeles kõlas see mõjuvamalt kui eesti keeles, oli rõhutatud, et breakfast actually has to be made and eaten. Minu jaoks ongi siiani kõige raskem olnud see actually making osa. Söömisega pole kunagi raskusi olnud, kui keegi teine valmis teeb:) Seltskondlikult on kokkamine väga tore tegevus, üksi tunduvad muud asjad tähtsamad. Olles keset mingit tegevust, tundub nii mõttetu see katkestada selleks, et tund aega süüa teha. Ja vähemaga ma ei saa enamasti isegi putru tehtud. Lihtsam on süüa õuna või võileiba. Kuigi ma saan väga hästi aru, miks on olemas mitmekäigulised lõunad ja eelistan valiku korral enamasti toite, mille valmimisele on rohkem aega kulunud, ei ole ma siiani aru saanud, kuidas veel hiljuti elati nii, et iga päev oli kolm korda päevas uus soe söök. Mille arvelt see aeg võeti. Seega kõige efektiivsem oleks soetada isiklik kokk või käia iga päev mitu korda heas restoranis väljas söömas. Kolmandal kohal on strateegia, mille tegelikkuses kasutusele võtsin - omada igal ajahetkel kodus valmis sööki, mille saab kiiresti soojaks teha ja mida saab mitmekesistada. Ja kokata ainult täis kõhuga. Siis on lootust midagi paremat ja huvitavamat saada kui tatrapuder või makaronid või köögiviljahautis.
Külalised mõjuks väga soodsalt:) Oleks põhjust küpsetamine ette võtta.

Sügis tuleb

Aia taga on noorel vahtral juba lehed punased. Ja tammedel on kohati kollane varjund. Sibulad ja suurem osa kartuleid on üles võetud. Seoses sibulate kuivatamise vajadusega avastasin, et keegi nutikas inimene on terve pika majaesise ulatuses räästa alla naelu löönud. Väga hea koht sibulakimpude riputamiseks:)
Mets osutus siiski seenemetsaks. Ja puugimetsaks. Ja tagapool on isegi ilus kivihunnikul istuda.
Naabrid kolisid talveks linna. Nüüd ma koertega kolmekesi. Isegi hiired on vaikseks jäänud, ei jookse enam piiksudes mööda kööki ringi. Koerte pudruainete kott seisab ka öö läbi vaikselt püsti, ei ole hommikuks pikali vajunud ja teri laiali puistanud. Enam ei ole nii hirmus olla ka, kui alguses. Peale teise tuppa kolimist läks oluliselt paremaks. Arvan, et probleem oli esimese toa tugevas suitsuhaisus, mida ma mingi aja pärast enam tähele ei pannud aga mis ikkagi tugevalt olemas oli. Peale seda, kui sõbrad külas käies sellele tähelepanu juhtisid, hakkasin jälle tundma ja kolisin kohe teise tuppa. Praegune tuba on õue poole ka, kuidagi kindlam tunne on seal.
Üleeile võtsin ette külmkapi sulatamise. Lootsin, et ülemine osa sulab poole päevaga ära ja sügavkülm ust kinni hoides selle ajaga veel ei sula. Tunnid möödusid ja vaatasin õudusega, kuidas mu hoolega kogutud külmutatud marjad sulavad, samal ajal, kui ülemise kapi poolteist aastat sulatamata lumesein ainult vaikselt tilgub. Õhtul, 10 tundi pärast sulatamise algust, tuli omanik juhuslikult läbi ja lõi lume noaga lahti. Paari minutiga oli kapp sulatatud ja marjad päästetud. Ma oleks seal poole ööni istunud ja oodanud. Natuke surkisin ka noaga aga väga ei julgenud, et äkki läheb midagi katki.
Ühel õunapuul murdus kaks suurt oksa ära. Üks kukkus maha, teine jäi puu külge rippuma. Õunad puha toored alles. Endiselt on pakkumisel terve aiatäis õunu korjamiseks.

Sahvrirõõmud ja koerarõõmud

Valged klaarid on valmis:) 5 purgi õuna-kaneelimoosiga on juba tubli algus talvevarudele tehtud. Käisime eile metsas seenel ja marjul. Võtsin kaasa kaks topsi, mõeldes, et ühte korjan kukeseeni ja teise mustikaid. Öösel ja hommikul sadas, pikka ja meeldivat metsaskäiku ei lootnud. Tegelikult oli ideaalne seenel käimise ilm ja metsaalune suuri mahlaseid mustikaid täis nii kaugele, kui pilk ulatas. Tops sai üsna kohe täis ja mõtlesin, kas korjata teise topsi ka marju või säästa see seente jaoks. Seeni ei olnud sinnani veel ette jäänud aga olin marjakorjamisega ka vaid mõnel ruutmeetril ametis olnud. Otsisin kukeseeni, mõne üksiku leidsin aga kõik kohad olid nii ahvatlevalt marju täis, et teinegi tops ja kõht täitusid mustikatega. Õnneks oli mul kott ka kaasas, sinna poetasin seened. Veidi ringi käies siiski leidsin veel nii kukeseeni kui puravikke. Kui vaatasin, et hakkab hämarduma ja peaks minema vaatama, kas hakatakse kodu poole minema, jäi kuidagi eriti palju seeni ette. Kuna ma ei ole kunagi eriti usin seenekorjaja olnud, sain kokkuvõttes ilmselt oma parima saagi. Metsast väljudes anti mulle kahjutundega maha jäänud marjade jaoks veel üks tops aga marjadeni tagasi ma enam ei jõudnudki, sest metsa äärest mõne kukeseene leidmise järel hakkas koledasti sadama ja jooksin varju alla. Õhtul, kui puupliidi ääred olid kaetud kukeseenetükkidega, õunamoosipotti ümbritsesid taldrikud mustikate ja suvikõrvitsakrõpsudega ja soojamüüril rippusid taimekimbud, mõtlesin rahulolevalt, et see ongi jõukus. Suur osa mustikaid läksid liiga suurde kuumusse sattudes küll moosiks kätte aga eks kogemus õpetab:)
Esimest korda elus panin see suvi hoidiseid ka sügavkülma. Kuna külmik on koerte toidu hoidmiseks niikuinii olemas ja kogu aeg sees, mõtlesin, et võiks sest mulle ka kasu olla. Kõik marjad, mis kõhu kõrvalt üle jäid ja aias leidusid, leidsid tee külmutusse. Kahjuks on koerte toiduvarudest üle ainult üks riiul ja sinna ei mahtunud pooltki nii palju, kui oleks tahtnud. Veidi mustikaid, punaseid ja musti sõstraid, karusmarju ja näpuotsaga herneid ikka sai. Vaarikaid kahjuks ei jäänud kõhu kõrvalt üle ja tuhkpihlakatega jõudsid linnud 1:0 teha enne, kui ma teada sain, mis asjad need on. Kirsid olid kaua aega nii hapud, et süüa ei suutnud ja kuivatamine olukorda ei parandanud. Nüüd päris tumedatena on 1-2 kaupa isegi söödavad.
Õunamoosi tegin kaks korda, esimene kord sõin pea kolmandiku kohe vahvlite peal ära ja ülejäänu panin kastruliga külmkappi, täna hommikul sai see purki pandud. Järgmine hommik oli jälle puu all nii palju õunu, mida oli kahju lasta lihtsalt raisku minna. Üle poole päeva puhastamise järel (esimesed kukkujad on väiksed ja vajavad palju puhastamist, eile olid juba ilusad suured õunad puu all) ei jõudnud enam purke puhastama ja vaaritama hakata. Seepärast sai sellest õunakuhjast kolmepäevamoos, mida tegin esimest korda elus. Kolm päeva keetsin teda natuke, viimane kord täna hommikul ja siis panin purki. Maitses küll nii hästi, et kui linna tulemisega kiire poleks olnud, oleks üks purk tühjaks jäänud.
Järgmine nädal on ilmselt veel viimane võimalus mustikaid korjata ja neid punaste sõstardega kokku panna. Ja kukeseeni korjaks veel palju:) Need on pliidi peal nii ilusad. Kõige ilusamad olid terved saialille õied pärjana ümber pliidiplaadinurga.

Ma olen kogu aeg pidanud ennast rohkem kassi-inimeseks, kuigi tahtsin koera ka ja lapsena on mul olnud nii kass kui koer. Arvasin millegipärast, et saaksin kassiga paremini hakkama ja koeral on ikka tugeva iseloomuga põhiomanikku vaja. Nüüd, kui kahe koeraga koos elan, on minust vist märkamatult koera-inimene saanud. Need koerad on nii sõbralikud ja reageerivad eriti hästi ninnunännu kõnele. Täna linna tulles märkasin, et kasutasin automaatselt venna isepäise kassi juures samasugust kõnemaneeri. Kass vaatas mind nagu totakat. Kass on ikka maale ka vaja võtta, hiired on juba kohale jõudnud ja piiksuvad köögis.
Maal on peenras sibulad ära magatud, sest väiksem koer tahab kogu aeg ligidal olla ja kui ma ta peenrast ära ajan, siis läheb alandlikult aga varsti tuleb ikka tasakesi selja tagant tagasi. Kui naabri juurde või jalutama lähen, ütlen talle, et tema jääb kodu valvama ja ta teeb sellise näo nagu saaks aru küll. Aga kui mõne aja pärast tagasi vaatan, on ta ikka järele tulnud. Targu pikemat vahet pidades ja minu pööramist märgates seisatades ja ringi vahtides, nagu ta oleks lihtsalt oma asju ajamas. Naabri juures on ta mitu korda äkki nagu maa alt välja ilmunud, ise õnnelikult sabaga vehkides. Alguses, kui sinna läksin, oli ta nagu lõukoer, tuli kõvasti haukudes vastu ja käitus nagu tahaks kohe hammustada. Alles siis, kui esimest korda hommikul majauksest välja tulin, suhtus sõbralikumalt. Võõraste vastu, kes üksi majale lähenevad, on ikka kuri aga kui olin kõiki hoiatanud, et see on eriti kuri koer, selgus, et minuga koos tulevatesse inimestesse suhtub ta väga leebelt.

Juuni-juuli

Peale talust ära tulemist arvasin, et mul on puudu päris üksi olemise ajast. Kavatsesin käia suvel umbes nädala kaupa looduses telkimas. Sõpradel külas käies leidsin ka ilusa koha selleks. Telkima ei ole siiski siiani jõudnud. Osalt vihmaste ilmade tõttu ja osalt tegevusrohke suve tõttu. Nende telkimisnädalate jooksul oli plaanis proovida ka ilma telgita väljas ööbimist ja see sai küll üsna varsti pärast otsustamist ära proovitud, kuigi päris väljas ööbimine jäi sääskede rünnakuga seoses autosse kolimise pärast poolikuks. Nimelt käisime Anatol Sügisel külas tema aia ja toitumisega tutvumas ning pärast ööbisime rannas.
Kõige rohkem rõõmu valmistas mulle selle külaskäigu juures, et nägin ära aia, kus aedmaasikad kasvavad väikeste laikudena puude ümber, mitte 1-2 suures peenras. Olen unistanud segaaiast, kus kõik kasvab segamini väikeste laikudena. Aed näeb tal üsna metsik ja muinasjutulaadne välja aga iga taim on ilmselt arvel ja kasulikkus/kasutusvõimalus teada. Proovitud toitudest jättis kõige sügavama mulje kodune halvaa:) Ta jagas ka oma raamatuid, mille alguses selles kohas, kus tavaliselt on, et kõik õigused kaitstud ja paljundamine keelatud, oli hoopis kirjas, et igasugune paljundamine ja levitamine on soovituslik autori õnnistusel. Kahjuks ei ole mul seda raamatut praegu käepärast, et alusretsepte siia kirjutada. Laenasin selle välja ja sellest on juba tulu tõusnud – näiteks võeti noored põldoalehed edukalt salati komponentide hulka.

Pidasin suve alguses plaani sügisel välismaale mõnda mahetallu tööle minna. Peale rahateenimise olid mul veel mõned soovid, mille kohta arvasin, et neid on kõige parem võimalus välismaal teostada. Panin ka kirja mõned väiksemad punktid, mida soovisin kas suve jooksul või sügisel õppida ja kogeda. Kuidagi sujuvalt on mitmed neist punktidest juba täitunud, ilma, et ma selleks ise midagi ette võtnud oleks. Lihtsalt elu on võimalused kandikul kätte toonud. Välismaale tööle minemise plaani hetkel enam ei ole kuna olukord on muutunud:)
Talvel, kui otsisin talu, kus olla saaksin, kutsuti mind kahte kohta. Üks oli tühi talu, kus oleksin saanud omaette elada ja teine selline, kus oleksin saanud omanikuga koos elada ja tema käest taluelu õppida. Otsisin tegelikult üksi elamise kohta aga millegipärast läksin teise. Sellest kohast olen siin varem kirjutanud. Teist kohta ei jõudnud tookord isegi vaatama. Suvel kutsuti mind tolle koha naabertallu kartuleid rohima ja tuli jutuks, et koht on ikka veel tühi ja otsitakse elanikku. Mõtlesin siis, et vaatan üle ja saingi kohe võtmed kätte, et proovida, kuidas on seal ööbida:) Ööbida oli hirmus, peale esimest ööd läksin tagasi naabrite juurde. Aga koht oli kena ja ma ikka tahtsin sinna jääda. Tasapisi harjutamise tulemusena elangi nüüd püsivalt seal. Olen sel aastal juba teise peenra rajanud. Harjutamine teeb meistriks ja sellega olen juba rohkem rahul kui eelmisega. Eriti ilus sai naabri peenrast harvendatud peedi taimede küla õunaaiast niidetud heinast pesades. Seemnest külvatud nuikapsa ja mustrõika taimed kerkivad usinalt, lausa lust vaadata. Kartulid-sibulad-porgandid-herned olid seal juba varem maha pandud. Kuna peenar oli maja ees olemas, ei hakanud päris uut maad üles kaevama ja puude ümber midagi panema. Pool olemasolevast peenrast oli eelmisest aastast sööti jäänud, rohisin hoopis selle ära ja panin seemned maha. Tegelikult olen jõudnud ainult pool söödis olevast maast kasutusse võtta, teine pool ootab veel rohimist ja spinati ning rukola seemneid. Väljas on nii palju tegemist olnud, et toas ei ole jõudnud eriti midagi teha. Ööbimine läks vahepeal juba kergemaks. Ema ja vend olid mul 3 päeva külas, sel ajal hakkas maja juba päris kodusena tunduma. Viimane öö, mil seal üksi olin, oli aga jälle hirmus ja panin öösel kaks korda raadio mängima. Koer ulgus öösel esikus küla koertega võidu, käisin teda rahustamas. Seal on kaks koera:) Ühte pean julgustuseks öösiti esikus, teine on väljas. Üldiselt ta ei ulu esikus, see oli teine kord. Hommikud on seal alati kodused ja rõõmsad. Maja taga on väga sõbraliku olemisega põlistammed. Eelmine elanik, kes seal umbes 30 aastat elas, oli olnud väga helge ja tore inimene. Ja enne tema peret oli seal elanud üks paljulapseline pere. Jalutamise ja matkamise kohti on seal küllaga ja loodus kaunis. Heinamaa ja metsa vahelt läheb oja. Maja kõrvale metsa jõudsin esimest korda alles sel nädalal koos vennaga. Saime kahepeale pool peotäit mustikaid, pool peotäit maasikaid ja ühe väikse puraviku, mis oli seest osaliselt ussitanud aga mille korraliku osa siiski ära kuivatasin. Seega ei ole tegemist marja-seenemetsaga ja minu koolitamata silma jaoks tundus mets hooldamata. Aga ümbruses on metsi, mis mustikaid täis ja paari km kaugusel romantiline looduses viibimise ja jõevulina kuulamise koht. Mahajäetud talusid jagub sinnagi.

.........

Jätkub. Järjest enam on olnud võimalusi taibata, et vastupidiselt varasemale arvamusele ei sobi mulle tegelikult üksi metsavahel elamine. Mulle meeldib, kui saab üle väikese heinamaa naabrile külla lipata, ühised söömised ja teejoomised, toiduvalmistamised ja nõudekuivatamised. Koos metsas marjul käia, peenraid arutada ja hooldada, raamatuid vahetada. Näha, et keegi ikka käib seda teed mööda ka, mille ääres mina elan. Praegu tundub ideaalne, kui külad koosneks umbes kolme maja kobaratest. Nii, et kolm majapidamist lähestikku, siis on veidi vahet ja siis jälle kolm majapidamist. Ikka jõuab Bullerbysse välja:) Mul ei ole mingit soovi oma kartulipõldu pidada. Olen rõõmuga nõus käima kellegi teise kartulivagusid rohimas ja selle eest oma talvekartuli saama. Või laskma kellelgi oma õunaaeda kergendada. Marjapõõsad võiks küll omal olla, nii meeldiv on hommikul ärgates välja tulla ja põõsast paar marja süüa. Ja igasugused huvitavad aedviljad ja kasvuhoonekatsetused kuuluvad minu aeda kindlasti, lihtsalt mitte massilistes kogustes. Praegu mul ei olegi kasvuhoonet, millest on kahju. Ega sinna enam midagi vastu sügist panna ei jõuakski aga järgmine kevad oleks tore.

Kevade killukesi

K juures oldud ajal kogutud terakesi ja tähelepanekuid:

*Sisetunne ei eksi kunagi. Vahel on siiski kasulik sisetundest mööda minna, sellest võib ka midagi positiivset tulla.
* Juhuseid ei ole olemas. Väikestest asjadest, vahel hetkeotsustest hargnevad järgmised suured ja väikesed sammud ja nii moodustubki elutee.
*Kasvuhoone on väga tänuväärne leiutis. Eriti tore on seal kerge vihmaga toimetada:)
*Arbuusiseeme tuleb külvata juba veebruari lõpus potti, siis saab augusti lõpus vilja. Aprilli lõpus õitseb. Jätta ühele taimele kuni 3-4 vilja külge. Kui vili on rusikasuurune, panna ta suka sisse ja riputada sellega üles, muidu kukub taime küljest ära. Kasulik on panna arbuus ratastega kasti kasvama, et saaks jahedate ilmadega tuppa viia. Mina külvasin arbuusiseemned kasvuhoones potti alles 28. aprillil. Taimekesed tulid üles küll aga lehed söödi kohe ära.
*Kanakullide vastu aitab, kui kanade ala kohale on nöörid tõmmatud.
*Loomadel on vabapidamiseks vaja ise vesi ja söök kätte saada ja varjualusest vabalt sisse-välja ning heinamaale käia. Heinamaal või selle läheduses peaks olema puudesalu või võsa, kuhu loomad saavad ise päikese eest varju minna.
*Lihtsam on eraldada aeda loomadest kui vabapidamisel loomi aiast. Kui tahta aiast saaki ka saada, siis on oluline, et aed oleks loomadest eraldi.
*Talveks on vaja kitsedele ja lammastele männi- ja kuuseoksi koguda. Tammelehed lähevad samuti hästi. Hein meeldib neile lilleliselt ja peenelt. Hobused söövad jämedat heina.
*Kui kitsed ja lambad kokku panna, siis kits on lammastele juhiks. Terve karja liigutamiseks piisab, kui juht kaasa kutsuda.
*Põrandahari riputa seinale, siis püsivad harjased kaua korras.
*Pliidi/ahju võib sinise leegiga kinni panna, kui ei ole kollast leeki ega suitsu.
*Pesunöör paiguta maja lähedale nii, et see ei jää sageli käidava raja peale, jääb kitsede ulatusest välja ja saab piisavalt nii päikest kui varju.
*Pikad sirged ühe kultuuri põlluvaod ei ole kohe üldse minu jaoks. Teadsin seda ennegi aga kevadel sain kinnitust.
*Kastmisvesi peaks olema peenra lähedal ja peenar ei peaks veest ülesmäge asetsema.
*Peenra lähedal võiks olla puid-põõsaid, et lauspäike ei kuivataks liigselt.
*Segaviljeluseks sobivad näiteks:
- porgand + sibul, kapsas
- porgand + tomat, juurpetersell, salvei
- kapsas + seller, peiulill, saialill, sibul
- kõrvitsalised + oad
- oad + kartul, kapsas
- tomat + sibul, porgand
Porgand ei kannata tilli lähedust. Oad ei kannata sibulat. Kartulil ja tomatil on samad haigused. Tomat ei kannata kapsast.

Ootan külla

Viimased kuud on olnud väga kirjud ja elamusterohked. Ehk kunagi jõuan ka pikemalt kirjutada. Praegu ütlen vaid, et elan jälle maal:) Üks maja Võrumaal ootab kodustamist ja tuttavate energiatega täitmist, seega mina ootan külalisi. Internetti satun nii umbes nädalaste või pikemate vahede järel, siis saab külastussoovi korral kokku leppida.

Vaibad

Õnnestus laenata fotoaparaati ja seega on mul nüüd võimalus eksponeerida enda tehtud vaipu:)

Minu lemmikvaip:)




Lõngast kangastelgedel kootud voodikate


Uue vaiba algus

Valmimisel

Varrastel kootud vaip


Vihmase ilma vaip

Minu esimene vaip

Päikese vaip

Koduõppe suvepäev 2009

15. august 2009 toimub koduõppe suvepäev Pärnumaal Tahkuranna vallas Uulu kämpingus. Täpsem info www.koduope.ee

Roheline köök

Võilillevõi

Tükelda võililleõied ja suure peotäie õite kohta 1 vars peenikeseks ning sega hästi võiga. Võib lisada ka naati, murulauku ja muud meelepärast.

Roheline supp

Põhiline osa on naat, veidi nõgest ja oblikat. Tugevama kõhutäie jaoks võib lisada keedetud muna või riisi vms. Roheline lisatakse siis, kui muud koostisained on valmis ja lastakse vaid hetk koos keeda.