Sahvrirõõmud ja koerarõõmud

Valged klaarid on valmis:) 5 purgi õuna-kaneelimoosiga on juba tubli algus talvevarudele tehtud. Käisime eile metsas seenel ja marjul. Võtsin kaasa kaks topsi, mõeldes, et ühte korjan kukeseeni ja teise mustikaid. Öösel ja hommikul sadas, pikka ja meeldivat metsaskäiku ei lootnud. Tegelikult oli ideaalne seenel käimise ilm ja metsaalune suuri mahlaseid mustikaid täis nii kaugele, kui pilk ulatas. Tops sai üsna kohe täis ja mõtlesin, kas korjata teise topsi ka marju või säästa see seente jaoks. Seeni ei olnud sinnani veel ette jäänud aga olin marjakorjamisega ka vaid mõnel ruutmeetril ametis olnud. Otsisin kukeseeni, mõne üksiku leidsin aga kõik kohad olid nii ahvatlevalt marju täis, et teinegi tops ja kõht täitusid mustikatega. Õnneks oli mul kott ka kaasas, sinna poetasin seened. Veidi ringi käies siiski leidsin veel nii kukeseeni kui puravikke. Kui vaatasin, et hakkab hämarduma ja peaks minema vaatama, kas hakatakse kodu poole minema, jäi kuidagi eriti palju seeni ette. Kuna ma ei ole kunagi eriti usin seenekorjaja olnud, sain kokkuvõttes ilmselt oma parima saagi. Metsast väljudes anti mulle kahjutundega maha jäänud marjade jaoks veel üks tops aga marjadeni tagasi ma enam ei jõudnudki, sest metsa äärest mõne kukeseene leidmise järel hakkas koledasti sadama ja jooksin varju alla. Õhtul, kui puupliidi ääred olid kaetud kukeseenetükkidega, õunamoosipotti ümbritsesid taldrikud mustikate ja suvikõrvitsakrõpsudega ja soojamüüril rippusid taimekimbud, mõtlesin rahulolevalt, et see ongi jõukus. Suur osa mustikaid läksid liiga suurde kuumusse sattudes küll moosiks kätte aga eks kogemus õpetab:)
Esimest korda elus panin see suvi hoidiseid ka sügavkülma. Kuna külmik on koerte toidu hoidmiseks niikuinii olemas ja kogu aeg sees, mõtlesin, et võiks sest mulle ka kasu olla. Kõik marjad, mis kõhu kõrvalt üle jäid ja aias leidusid, leidsid tee külmutusse. Kahjuks on koerte toiduvarudest üle ainult üks riiul ja sinna ei mahtunud pooltki nii palju, kui oleks tahtnud. Veidi mustikaid, punaseid ja musti sõstraid, karusmarju ja näpuotsaga herneid ikka sai. Vaarikaid kahjuks ei jäänud kõhu kõrvalt üle ja tuhkpihlakatega jõudsid linnud 1:0 teha enne, kui ma teada sain, mis asjad need on. Kirsid olid kaua aega nii hapud, et süüa ei suutnud ja kuivatamine olukorda ei parandanud. Nüüd päris tumedatena on 1-2 kaupa isegi söödavad.
Õunamoosi tegin kaks korda, esimene kord sõin pea kolmandiku kohe vahvlite peal ära ja ülejäänu panin kastruliga külmkappi, täna hommikul sai see purki pandud. Järgmine hommik oli jälle puu all nii palju õunu, mida oli kahju lasta lihtsalt raisku minna. Üle poole päeva puhastamise järel (esimesed kukkujad on väiksed ja vajavad palju puhastamist, eile olid juba ilusad suured õunad puu all) ei jõudnud enam purke puhastama ja vaaritama hakata. Seepärast sai sellest õunakuhjast kolmepäevamoos, mida tegin esimest korda elus. Kolm päeva keetsin teda natuke, viimane kord täna hommikul ja siis panin purki. Maitses küll nii hästi, et kui linna tulemisega kiire poleks olnud, oleks üks purk tühjaks jäänud.
Järgmine nädal on ilmselt veel viimane võimalus mustikaid korjata ja neid punaste sõstardega kokku panna. Ja kukeseeni korjaks veel palju:) Need on pliidi peal nii ilusad. Kõige ilusamad olid terved saialille õied pärjana ümber pliidiplaadinurga.

Ma olen kogu aeg pidanud ennast rohkem kassi-inimeseks, kuigi tahtsin koera ka ja lapsena on mul olnud nii kass kui koer. Arvasin millegipärast, et saaksin kassiga paremini hakkama ja koeral on ikka tugeva iseloomuga põhiomanikku vaja. Nüüd, kui kahe koeraga koos elan, on minust vist märkamatult koera-inimene saanud. Need koerad on nii sõbralikud ja reageerivad eriti hästi ninnunännu kõnele. Täna linna tulles märkasin, et kasutasin automaatselt venna isepäise kassi juures samasugust kõnemaneeri. Kass vaatas mind nagu totakat. Kass on ikka maale ka vaja võtta, hiired on juba kohale jõudnud ja piiksuvad köögis.
Maal on peenras sibulad ära magatud, sest väiksem koer tahab kogu aeg ligidal olla ja kui ma ta peenrast ära ajan, siis läheb alandlikult aga varsti tuleb ikka tasakesi selja tagant tagasi. Kui naabri juurde või jalutama lähen, ütlen talle, et tema jääb kodu valvama ja ta teeb sellise näo nagu saaks aru küll. Aga kui mõne aja pärast tagasi vaatan, on ta ikka järele tulnud. Targu pikemat vahet pidades ja minu pööramist märgates seisatades ja ringi vahtides, nagu ta oleks lihtsalt oma asju ajamas. Naabri juures on ta mitu korda äkki nagu maa alt välja ilmunud, ise õnnelikult sabaga vehkides. Alguses, kui sinna läksin, oli ta nagu lõukoer, tuli kõvasti haukudes vastu ja käitus nagu tahaks kohe hammustada. Alles siis, kui esimest korda hommikul majauksest välja tulin, suhtus sõbralikumalt. Võõraste vastu, kes üksi majale lähenevad, on ikka kuri aga kui olin kõiki hoiatanud, et see on eriti kuri koer, selgus, et minuga koos tulevatesse inimestesse suhtub ta väga leebelt.