Peale talust ära tulemist arvasin, et mul on puudu päris üksi olemise ajast. Kavatsesin käia suvel umbes nädala kaupa looduses telkimas. Sõpradel külas käies leidsin ka ilusa koha selleks. Telkima ei ole siiski siiani jõudnud. Osalt vihmaste ilmade tõttu ja osalt tegevusrohke suve tõttu. Nende telkimisnädalate jooksul oli plaanis proovida ka ilma telgita väljas ööbimist ja see sai küll üsna varsti pärast otsustamist ära proovitud, kuigi päris väljas ööbimine jäi sääskede rünnakuga seoses autosse kolimise pärast poolikuks. Nimelt käisime Anatol Sügisel külas tema aia ja toitumisega tutvumas ning pärast ööbisime rannas.
Kõige rohkem rõõmu valmistas mulle selle külaskäigu juures, et nägin ära aia, kus aedmaasikad kasvavad väikeste laikudena puude ümber, mitte 1-2 suures peenras. Olen unistanud segaaiast, kus kõik kasvab segamini väikeste laikudena. Aed näeb tal üsna metsik ja muinasjutulaadne välja aga iga taim on ilmselt arvel ja kasulikkus/kasutusvõimalus teada. Proovitud toitudest jättis kõige sügavama mulje kodune halvaa:) Ta jagas ka oma raamatuid, mille alguses selles kohas, kus tavaliselt on, et kõik õigused kaitstud ja paljundamine keelatud, oli hoopis kirjas, et igasugune paljundamine ja levitamine on soovituslik autori õnnistusel. Kahjuks ei ole mul seda raamatut praegu käepärast, et alusretsepte siia kirjutada. Laenasin selle välja ja sellest on juba tulu tõusnud – näiteks võeti noored põldoalehed edukalt salati komponentide hulka.
Pidasin suve alguses plaani sügisel välismaale mõnda mahetallu tööle minna. Peale rahateenimise olid mul veel mõned soovid, mille kohta arvasin, et neid on kõige parem võimalus välismaal teostada. Panin ka kirja mõned väiksemad punktid, mida soovisin kas suve jooksul või sügisel õppida ja kogeda. Kuidagi sujuvalt on mitmed neist punktidest juba täitunud, ilma, et ma selleks ise midagi ette võtnud oleks. Lihtsalt elu on võimalused kandikul kätte toonud. Välismaale tööle minemise plaani hetkel enam ei ole kuna olukord on muutunud:)
Talvel, kui otsisin talu, kus olla saaksin, kutsuti mind kahte kohta. Üks oli tühi talu, kus oleksin saanud omaette elada ja teine selline, kus oleksin saanud omanikuga koos elada ja tema käest taluelu õppida. Otsisin tegelikult üksi elamise kohta aga millegipärast läksin teise. Sellest kohast olen siin varem kirjutanud. Teist kohta ei jõudnud tookord isegi vaatama. Suvel kutsuti mind tolle koha naabertallu kartuleid rohima ja tuli jutuks, et koht on ikka veel tühi ja otsitakse elanikku. Mõtlesin siis, et vaatan üle ja saingi kohe võtmed kätte, et proovida, kuidas on seal ööbida:) Ööbida oli hirmus, peale esimest ööd läksin tagasi naabrite juurde. Aga koht oli kena ja ma ikka tahtsin sinna jääda. Tasapisi harjutamise tulemusena elangi nüüd püsivalt seal. Olen sel aastal juba teise peenra rajanud. Harjutamine teeb meistriks ja sellega olen juba rohkem rahul kui eelmisega. Eriti ilus sai naabri peenrast harvendatud peedi taimede küla õunaaiast niidetud heinast pesades. Seemnest külvatud nuikapsa ja mustrõika taimed kerkivad usinalt, lausa lust vaadata. Kartulid-sibulad-porgandid-herned olid seal juba varem maha pandud. Kuna peenar oli maja ees olemas, ei hakanud päris uut maad üles kaevama ja puude ümber midagi panema. Pool olemasolevast peenrast oli eelmisest aastast sööti jäänud, rohisin hoopis selle ära ja panin seemned maha. Tegelikult olen jõudnud ainult pool söödis olevast maast kasutusse võtta, teine pool ootab veel rohimist ja spinati ning rukola seemneid. Väljas on nii palju tegemist olnud, et toas ei ole jõudnud eriti midagi teha. Ööbimine läks vahepeal juba kergemaks. Ema ja vend olid mul 3 päeva külas, sel ajal hakkas maja juba päris kodusena tunduma. Viimane öö, mil seal üksi olin, oli aga jälle hirmus ja panin öösel kaks korda raadio mängima. Koer ulgus öösel esikus küla koertega võidu, käisin teda rahustamas. Seal on kaks koera:) Ühte pean julgustuseks öösiti esikus, teine on väljas. Üldiselt ta ei ulu esikus, see oli teine kord. Hommikud on seal alati kodused ja rõõmsad. Maja taga on väga sõbraliku olemisega põlistammed. Eelmine elanik, kes seal umbes 30 aastat elas, oli olnud väga helge ja tore inimene. Ja enne tema peret oli seal elanud üks paljulapseline pere. Jalutamise ja matkamise kohti on seal küllaga ja loodus kaunis. Heinamaa ja metsa vahelt läheb oja. Maja kõrvale metsa jõudsin esimest korda alles sel nädalal koos vennaga. Saime kahepeale pool peotäit mustikaid, pool peotäit maasikaid ja ühe väikse puraviku, mis oli seest osaliselt ussitanud aga mille korraliku osa siiski ära kuivatasin. Seega ei ole tegemist marja-seenemetsaga ja minu koolitamata silma jaoks tundus mets hooldamata. Aga ümbruses on metsi, mis mustikaid täis ja paari km kaugusel romantiline looduses viibimise ja jõevulina kuulamise koht. Mahajäetud talusid jagub sinnagi.
.........
Jätkub. Järjest enam on olnud võimalusi taibata, et vastupidiselt varasemale arvamusele ei sobi mulle tegelikult üksi metsavahel elamine. Mulle meeldib, kui saab üle väikese heinamaa naabrile külla lipata, ühised söömised ja teejoomised, toiduvalmistamised ja nõudekuivatamised. Koos metsas marjul käia, peenraid arutada ja hooldada, raamatuid vahetada. Näha, et keegi ikka käib seda teed mööda ka, mille ääres mina elan. Praegu tundub ideaalne, kui külad koosneks umbes kolme maja kobaratest. Nii, et kolm majapidamist lähestikku, siis on veidi vahet ja siis jälle kolm majapidamist. Ikka jõuab Bullerbysse välja:) Mul ei ole mingit soovi oma kartulipõldu pidada. Olen rõõmuga nõus käima kellegi teise kartulivagusid rohimas ja selle eest oma talvekartuli saama. Või laskma kellelgi oma õunaaeda kergendada. Marjapõõsad võiks küll omal olla, nii meeldiv on hommikul ärgates välja tulla ja põõsast paar marja süüa. Ja igasugused huvitavad aedviljad ja kasvuhoonekatsetused kuuluvad minu aeda kindlasti, lihtsalt mitte massilistes kogustes. Praegu mul ei olegi kasvuhoonet, millest on kahju. Ega sinna enam midagi vastu sügist panna ei jõuakski aga järgmine kevad oleks tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar