Peagi

Nüüd on siis Milia ökokülas käidud:) 834 pilti ja 10,5 lk märkmeid ootavad korrastamist. Võimas ja inspireeriv kogemus oli. Kreeta jaoks oli seal erakordselt mitmekesine taimestik ja mets (iseenesest juba Kreetal haruldane nähtus) lõhnas nagu Eestis. Kodune tunne oli seal, üsna sarnane oma külaks valitud kohale. Mägede mõõtmed on muidugi võrreldamatud. Enne Miliat kogunenud pilte on ka juba nii palju, et ilmselt siia ei hakka neid üles panema ja tekitan miski albumi.

www.milia.gr soovitan külastada:) Hooaja sees, ehk alates maist, sinna mahtumiseks tuleb väga pikalt ette teatada. Sügiseks ehk saab veel. Me olime praegu ühel päeval ainsad külalised, teistel päevadel oli peale meie veel 1-2 seltskonda.

Kuidas ma esimest korda elus lennupiletit ostsin

17. jaanuaril otsustasin, et tahan minna reisile ja hakkasin lähemalt uurima sellega seonduvat.

Olles otsustanud, et lähen reisile, mõtlesin, kuidas sihtkohta kohale jõuda. Kuna olen ikka mõelnud, et lennukid võivad minu poolt kasutamata jääda, uurisin bussiga minemise võimalusi. Tuli välja, et saaks küll kahe bussiga ja lõpus tuleks minna praamiga. Lugesin ka ühte artiklit, kuidas keegi oli lennuliikluse probleemide tõttu pidanud bussiga kaugele sõitma ja lõpuks leidis, et ei vahetaks bussisõitu kunagi lennukipileti vastu, sest nii näeb tee peal palju rohkem. Mulle üldiselt meeldib bussiga pikka maad sõita ja ümbrust vaadata ja olen kunagi bussiga Tśehhis käinud. See oli küll luksuslik käimine ses mõttes, et ööbisime hotellis ja vahepeal käisime väljas söömas. Aga kõik, kes mu plaanist kuulsid, laitsid selle maha, kolm päeva talvel bussiga sõita ei pidavat ikka hea olema. Otsustasin siis lennukiga minna algusest lõpuni. See oli 21. jaanuaril. Selleks ajaks olin paar päeva juba tegelikult lennupiletite otsinguid ka teinud, nii õppimise ja uurimise mõttes.

Järgmiseks hakkasin piletite jaoks raha otsima. Ise oleksin saanud neisse panustada alles veebruari alguses ja siis ka mitte täies mahus. Teadsin, et on käidud välismaal nii, et palju inimesi natukesehaaval toetavad. Kirjutasin ka kahte listi, kus võiks leiduda selliseid inimesi, kes on valmis toetama. Leidus tervelt 9 toetajat:) Ja saingi raha kokku, 4. veebruariks:)

Vahepeal uurisin pidevalt lennuhindu, mis kogu aeg muutusid. Mõned hinnad muutusid otse mu silme all, ainult madalamaks. Aga aja jooksul kokkuvõttes üha kallimaks.

Siis tegin tellimise protsessi läbi kuni maksmiseni ja sain teada, et viimase lennu pileti tellimiseks on vaja krediitkaarti, mida mul ei ole. Uurisin, kas saaks osta ühe paketina Eestist kõik piletid. Ei saa. Mis tähendab, et viimase pileti peaks ostma keegi teine.

Eestist väljuvale lennule piletit ostes selgus, et ei saa teha pangaülekannet üle 200 euri ainult koodikaardiga. Ja ID-kaardi lugejat mul ei olnud. Olles laenanud ID-kaardi lugeja, selgus, et kaardi kasutamiseks on vaja ka koode, mida ma pole kunagi kasutanud ja mida mul loomulikult maal kaasas ei olnud. See tähendas, et oli vaja käia pangas ja küsida uued koodid. Seda sain teha järgmisel päeval ehk eile ja sain need õnneks kohe kätte. Lõpuks läks veel paar tundi sellele, et arvuti kaarti tunnistama saada. Ja siis tellisin pileti ära:) Küll veel nädala hilisemaks kui viimane plaan oli, et madalamat hinda saada. Kokkuvõttes lükkus reis kaks nädalat hilisemaks kui alguses plaanitud ja piletite hind kujunes ka kallimaks.

Bussipiletite ja lennupiletite hindu võrreldes paistis, et lennukiga on veidi odavam. Tegelikult jõudis esimese lennupileti hind võrreldes tolleaegse odavaimaga enne ära ostmist tõusta umbes 80 euro võrra ja teine pilet 30 euro võrra ning bussipileti kaugele maha jätta. Aga pilet on nüüd olemas ja sõitmise päev konkreetne:)

Liigub

Laupäeval läksin ühte talu vaatama, mida ehk hoida saaks. Kokkusaamine pidi olema alles pärastlõunal ja mõtlesin, et hakkan Tartust varakult minema, lähen läbi Põlva ja vaatan, mis seal toimub festivali raames. Hommikul enne välja minemist kiikasin netist kava ka ja leidsin oma rõõmuks, et lõuna ajal on Südamemeditatsioon:) Oli küll kahtlus, et äkki ei jõua alguseks kohale aga jõudsin ilusti. Hästi tore oli nagu eelmine kord kogukondade kokkutulekulgi. Pärast meditatsiooni ja läbi linna jalutamist sain kiirelt Võrru. Võrus paistis, et on veel palju aega, istusin natuke rannas pargis ja otsustasin Roosisaare üle vaadata kuna ma seal varem käinud ei ole. Tee, mis sillast edasi läks, paistis matkamiseks paljutõotav, kuid infotahvlist kaugemale ma ei jõudnudki, sest selgus, et talu saab varem vaatama minna. Talu oli väga armas. Otsustasime, et mõtleme kumbki augusti lõpuni ja seni vaatan veel paari kohta.

Hommikul välja tulles mõtlesin korraks, et ehk peaks vihmavarju kaasa võtma aga siis leidsin, et ega täna vihma küll ei tule ja ei võtnud. Ilmateadet isegi ei vaadanud. Autos Põlva poole sõites tundus matkamiseks ideaalne ilm, mitte palav ja ka mitte külm. Autost välja tulles lõi küll lämbe õhk vastu ja nii meditatsiooni ajal kui Võrus kui talu vaatamas käies oli ilus päikeseline ilm. Tagasiteel otsustasin, et lähen ilusamat teed pidi, jälle läbi Põlva. Olin Väimelas, kui paistis, et hakkab sadama. Ja keegi peale ei võta. Lõpuks ikka sain autole ja otse Põlvasse. Teel tuli jutuks, et otsin aastaringselt elatavat talu, mida hoida ja juht leidis, et tema teab inimesi, kel on vaja talule hoidjat aga üürilist ei julge võtta, sest ei tea ju, kelle otsa sattuda võib. Jätsin oma kontaktid ja väikse tutvustuse edastamiseks:) Ühendust ei ole kahjuks võetud.
Põlvas sadas juba korralikult ja läksin poodi varju vihma lõppu ootama. Ootasin umbes tund aega aga vihm läks ainult hullemaks, vahepeal peksis mööda teed ja kõmistas nii kõvasti, et üks laps kiljatas. Aegajalt jäi küll sadu vaiksemaks aga varsti tugevnes jälle. Otsustasin, et ega ma ööseks poodi ei saa jääda ja kedagi Põlvas ei tunne ka, niisiis on vaja ikkagi edasi minna. Hakkasin juba linnas hääletama ja üllatuslikult sain veidi enne linna äärt isegi peale. Kokkuvõttes sain kahe autoga Annelinna:) Tartus olid teed kuivad, ainult natuke oli päeval sadanud.

Üks koht, mida alguses pesa otsides soovitati uurida, oli parajasti müügis. See andis mulle inspiratsiooni, et terved kinnisvaraportaalid on ju täis ammu müügis olevaid talusid, mis ehk vajaksid kedagi, kes sees elaks:) Otsisin välja kõige ilusama koha ja natuke julgust kogunud, kirjutasin müüjale. Sealt tuli küll viisakas eitav vastus aga olin juba julgem ja kirjutasin veel mitmele talumüüjale. Sest mõni neist müügil olevatest taludest on kindlasti tühi ja saab aja jooksul ainult halvemasse korda minna, seega peaks olema omaniku huvides, et keegi seal sees elaks:) Üks on siiani eitavalt vastanud, sest talus suvitatakse aga enamus on veel vastamata. Igatahes oli see julgust ja enesekindlust arendav kogemus.

Hoidjat vajavaid kohti Võrumaal ja Põlvamaal võib endiselt soovitada.

Kõrvalepõige

Kavatsesin täna Võrumaal käia. Hommikul vara sadas lahinal vihma ja mõtlesin, et jääb ära. Aga veidi hiljem paistis, et tuleb ikka kuiv päev. Kell oli juba päris palju ja kartsin, et jõuan hääletama alles suure kuuma ajaks. Igatahes hakkasin minema. Majast välja jõudnuna tekkis aga mõte, et milleks raisata aega teise linna otsa hääletama minekuks, kui siitsamast Annelinna kõrvalt läheb Räpina maantee, millelt saaks pöörata Põlva poole ja edasi Võrru. Põlvasse ja Võrru ma tegelikult ei jõudnud. Aga selleks ajaks, kui muidu oleksin jala teise linna otsa hääletama jõudnud, olin juba Räpinas:) Tee oli ilus ja linnake ka armas. Räpinas ma ilmselt varem ei olnudki käinud. Väga hubane mulje jäi. Kõndisin tänavatel ringi ja vaatasin järvesillal kalu. Oleksin küll veel ka edasi Põlvasse jõudnud aga tundus, et sellise kuumaga ei ole matkamine just kõige mõistlikumate tegevuste seas. Veidi maad kõndimise järel, mil oli veel võimalus Põlva poole pöörata, sain ühe autoga Tartusse.
Nüüd istun toas, kus vaatamata kõigile avatud akendele on 26 kraadi sooja. Vahelduseks päris tore, tavaliselt on viimasel ajal 28 olnud. Vähemalt ei paista päike pähe. Tundub juba uskumatu, et talv venis nii pikalt. Uut talve siiski veel ei igatse. Kui nii kontrastne hakkabki olema, siis tulevikus näen juba virsikupuid oma aias. Pole vaja Itaaliasse minnagi.

Kuidas asjad juhtuvad

Täna, kui üle mõne aja jälle päikeselisel päeval, oli mul plaanis käia ära Vastseliina kandis, et ammu edasilükatud asjadega lõpule lähemale jõuaks. No alguses oli tegelikult plaanis külakohas käia aga mõtlesin, et oleks ikka väga tubli kasutada üksikut ilusat päeva vanade asjade lõpetamiseks. Eriti kuna mul labidat jms aiatöödeks vajaminevat niikuinii veel ei ole kaasa võtta.

Ajasin siis eeskujulikult varakult ennast üles, et jõuaks vara maale ja seal ehk veidi toimetadagi. Hääletamine läks väga hästi. Jõudsin hääletuskohta, samal ajal juba lähenev auto peatuski ja viis mind peaaegu Kosele. Kosel on parajasti teetööd, mis oli positiivne selles mõttes, et ei tekkinud kiusatust Haanja poole pöörata ja negatiivne selles mõttes, et esiteks oleks seal olnud keeruline hääletada ja teiseks, ega ei olnud millegi peale hääletada ka. Autod liikusid tigudena ainult Võru suunas. Kõndisin reipalt Lohule ja mõtlesin, et ongi kena päev jalutamiseks. Selle kinnituseks tegin väikese tiiru enne Koset ühele metsavahetänavale, mida olin ammu tahtnud vaatama minna.

Lootsin, et Lohul tulevad autod ringteel Tartu poolt ja no piiri suunas peaks ikka keegi kenal suvisel tööpäeva hommikupoolikul liikuma. Tegelikult oli neid ikka väga vähe, kes autojuhtidena samamoodi arvasid ja needki mind peale ei võtnud. See-eest sain kuidagi eriti teadlikuks (kuigi olin seal kümneid kordi varem hääletanud), et sealt pöörab ka tee Rõugesse. Lohul lõppesid teetööd ja arvake ära, kustkaudu sõideti siis Rõugesse? Rõuge poole paistis liikuvat oluliselt rohkem autosid, kui Vastseliina poole. Jõudsin minagi kahe autoga Rõugesse. Pahandasin oma nõrga tahtejõu üle, sest ega ma eriti kaua oodanud ja mõtisklesin sellest, et alates viimasest sügisest on rohkem kui kord juhtunud seda, et hakkan minema Vastseliina kanti aga jõuan hoopis Rõuge või Haanja kanti.

Igatahes oli Rõuges kena suvine päev, ideaalne jalutamiseks. Tegelikult ma ei teadnudki, kuhu või miks lähen. Arvasin, et ehk teen jälle tiiru kaugemate küla jaoks valitud talude juures ja vaatan, kuidas seal suvel on. Kuigi võis arvata, et hein on nabani ja teed ei paista kusagil. Arvasin, et küllap tuleb mul kõndida või ehk saan autoga Rõugest tavalise bussi ootamise kohani ja sealt edasi tuleb minna bussiga nagu enamasti. Rõugest edasi kõndisin veidi ja imetlesin kauneid vaateid. Esimene teelõik on seal nii ilus, et seda oleks kahju autoga sõita.

Peagi sain siiski autole. Tuli välja, et juht sõidab samasse kohta, kuhu minagi. Alul sain aru, et tal on seal ainult mets aga siis tuli välja, et elabki seal. Küsis, kellele külla lähen. Ütlesin, et niisama matkama. Ta imestas, et kuidas nii üksi ja kas hunte ei karda. Ma ütlesin, et siiani pole ükski vastu tulnud. Siis ta rääkis, kus keda nähtud on ja sinna ei maksa minna. Ja näitas teeotsi, kus võiks matkata ja kuhu need välja pööravad. Imestas ikka, et no mis ma ikka matkan niimoodi. Ütlesin siis, et otsin kodu.

No vot, sellest oleks võinud alustada. Tema teab kohe kahte kohta pakkuda. Ja võib omaniku telefoninumbri anda. Püüdsin siis uurida, kus need talud asuvad. Aga mulle tehti ringkäik autoga nende kohtade juurde. Teepeal viitas veel paarile kohale, mis tühjalt seisavad. Esimese talu juures, kui teeotsal auto kinni pidas, tahtsin välja minna ja küsisin, kus teine asub, et jalutan siin ära ja siis lähen vaatan teist. Aga viidi teise ka kohale, et pärast tulen ise esimesse tagasi. Teises kohas helistas omanikule ja uuris, mis plaanid neil sellega on. Tegi ka tiiru õue peal, näitas, kus mis on. Laudal uus katus, see seisab nüüd korras. Majas korralik ahi, talvel elati sees. Uue sauna jaoks vundament valmis, siia oleks vaja ruttu palgid peale panna. Tiik tuleks teise kohta tõsta, sinna võsa asemele, oleks päikese käes soe. Köögiviljapeenar oli seal lauda kõrval. Teadis, mis hinnaga see koht osteti (liiga kallilt) ja palju uuendustele kulutati.
Väga ilus ja armas koht. Lilled õitsesid aias, kuplite avarus ümber. Naabertaludes elatakse. Aga kohe kõrval koht on ka tühi. Elamiseks ei pidavat kõlbama, veesoone peal ja täiesti kokku kukkunud. Aga kui saaks selle maa eelmisega kokku liita, saaks ühe künka juurde ja sinna saaks maja panna. Aga omanik tahab selle eest head hinda saada.
Esimese talu omanikke ei saanud ta kohe kätte, nende numbri saamiseks vahetasime oma telefoninumbreid. Mõlema talu viimase ajaloo rääkis ka ära.

Jalutasin siis tuldud teed tagasi ja vaatasin üle veel paar kõrvalteed, millede ääres oli väga ilus talumaastik ja mõned minu silma jaoks küll mahajäetud kohad aga need olid tihedalt koos ja ühes paistis, et vist ikka elatakse ja peetakse mesilasi. Igaks juhuks ligi ei läinud.

Esimese talu juurde minnes tegin peatuse teel viidatud tühjalt seisva talu juures. Siin oli küll teerajal nabani hein. Armas koht, mis vajaks hoolt. Esimene talu oli naabriga lähestikku ja olin vahepeal suutnud ära unustada, kumb see olema pidi. Tiirutasin seal teel aga väga kutsuv ei tundunud ja läksin hoopis vaatama ühte kohta, mida paar aastat tagasi müügikuulutuse peale paar korda vaatamas käisin. Sinna ma kohale ei jõudnud, sest parajasti siis, kui otsisin kohta, kust pidi metsavahele pöörama (paistis, et tee on kaotsi läinud), helistas see mees, kes talusid näitas. Andis esimese talu omaniku numbri ja püüdis veenda, et ma ikka läheks vaataks selle hoolega üle, kui ma juba seal olen. Vundament ja laut ja mis kõik oli vaja üle vaadata, et teaks otsustada. Lubasin siis, et ise vaatan kohta aga helistama veel ei hakka. Selle talu omanikku, mida parajasti vaatama minemas olin, teadis ta ka. Läksin tagasi.

Teel enne talusid tuli vastu üks naine, kes mind sõbralikult vaatas aga midagi ei öelnud. Jõudsin otsusele, kumb kahest talust ilmselt see õige oli ja läksin värava juurde. Metsatukk, mis talu juurde kuuluma pidi, nägi küll kena välja aga talu ise kurblik. Mulle tundus, et mina ei suudaks seda hea energiaga täita. Koha minevik oli ka karm. Kitsukesele õuele ei läinudki, pöörasin tagasi. Siis tuli teel vastu teine naine, kes küsis kohe konkreetselt, keda ma otsin. Ütlesin, et kedagi ei otsi, niisama matkan. Nõudis, et mis ma niisama matkan. Ütlesin siis, et otsin kodu. Aga talle oli öeldud, et keegi läks talu juurde ja mingu ta vaatama, kes sinna läks. Taipasin, et see on ilmselt see, kes pidi külas elama ja majja sisse saama ja kellega koos talu näitaja oli soovitanud minna vaatama. Ütlesin, et jah, ma käisin sealt mööda ja väga põgusalt vaatasin ja leidsin, et see ei ole minu jaoks. Ütlesin, et kui sinnakanti tulen, siis kindlasti koos sõpradega ja ütlen edasi, et seal on tühi koht. Kui kedagi huvitab, siis saab temaga ühendust võtta. Veidi aega veel vestlesime, siis läksime laiali.

Tagasi Võrru mineva bussini oli veidi alla tunni aega (kohale jõudsin umbes pool tundi enne bussi:) Selleks ajaks, kui buss jõudma pidi, oli mul juba lähemalt tutvustatud talu juures käidud) ja otsustasin vaadata veel ühte teeotsa, kus varem käinud ei olnud. Selle äärest leidsin korraliku vaarikaraiesmiku:) Tee ääres õitsesid mõned maasikad. Ja siis leidsin päris maasikaid:) Palju:) Tundsin end nagu võlumuinasjutus:) Sellest on ikkagi terve pikk aasta möödas, kui ma metsmaasikaid sain. Vaarikaraiesmikkudel kasvavad kõige suuremad, punasemad ja magusamad metsmaasikad. Kujutate ette, jah?
Ja siis veel küsitakse, et mis sa seal maal tegema hakkad. Metsmaasikaid hakkan sööma:)

Küla otsimas

Üks hea võimalus ökoküla rajamiseks oleks leida selline juba olemasolev küla, mis on tühjaks jäänud. Kunagi sain lugeda üht mitmeid aastaid vana nimekirja tühjadest küladest, kuid nüüdseks peaks nende seis muutunud olema. Peale tükk aega julguse ja inspiratsiooni kogumist võtsin ennast kokku ja küsisin sobivast kohast, kuidas Haanja kandis nende tühjade küladega on. Selgus, et ainult üks selline ongi. Läksin siis järgmisel päeval seda vaatama.

Hääletamine läks väga hästi ja sujuvalt. Haanja-Rõuge piirkonnas hääletades üks autojuht märkis ohates, et siin ei tule kevad veel niipea. Võruga pidi kaks nädalat vahet olema. Tartus kõik tee-ääred vulisevad ja lumikellukesed õitsevad, Võruski on üsna märg. Mööda külavaheteed oma sihtpunkti suunas kõndides tundus küll, et päike tahab ära küpsetada ja tee ääres voolavad väikesed nired. Vaated tee ümber olid nii ilusad ja tundus, et siin võiks elada küll. Mul on pildiline ettekujutus paljude detailide kohta, mis külas võiks olla. Kui ma mõtlen "järv", siis on see ühte kindlat sorti järv. Tee, mida mööda kõndisin, sobis hästi kujuteldava "koduteega" kokku.

Olles mõne kilomeetri kõndinud, jõudsin kohani, kus kaardi järgi pidi otsitav külatee ära pöörama. Olin eelmisel päeval vaadanud maa-ameti lehelt täpselt järgi, kuidas talud asetsevad ja kuidas sinna jõuda. Nagu lubatud, jõudsin esimese taluni, mis veel teises külas ja asustatud. Ainult, et sealt edasi ei paistnud mingit teed minevat. Koer haukus õuel ja tundus, et tee siinsamas õuel lõpebki. No metsa poole läks väike rada, mis paistis koosnevat koera jälgedest. Mõtlesin, et see võib olla lihtsalt talurahva metsas käimise rada. Aga kui ma juba nii kaugele olen tulnud, siis ei saa ometi lihtsalt tagasi pöörata. Kahlasin siis mööda seda pisikest rada metsa poole. Metsa vahel oli see rada iseenesest päris lai aga ma ei suutnud küll ette kujutada, et siin kunagi kasvõi hobuvankriga sõidetud oleks, rääkimata autost.

Käisin sügisel sama "tee" teises otsas ühte kohta vaatamas kaks korda ja seal oli see novembrilumest lahti lükatud ja sõidetav. Siin oli kahtlus, et ega selline rajake külani nüüd küll ei saa viia. Mõtlesin, et küll on hea, et täna on lumi kuiv ja koorik kannab. Kuigi umbes iga kolme sammu järel vajusin põlvini lumme, vahel ka sügavamale. Ja veidi aja pärast jõudsingi kohta, kus võis oletada, et veidi laiem puhas ala raja kõrval võiks ehk kunagine talutee olla. Kui ei teaks, et seal kusagil peaks küla olema, siis poleks ilmselt osanud seda kahtlustada. Oligi talu:) Künka otsas, puude vahel, põhjalikult kokku kukkunud, tõeline metsatalu. Tegin tiiru hoonete vahel, iga paari sammu järel saapast lund välja koukides. Linnud siutsusid vanadel õunapuudel. Väga armas koht. Kujutasin ette, et see oleks täiuslik koht karja laste vabapidamisel kasvamiseks aga tekkis ka tunne, et mina vist elu sellises kohas hästi välja ei kannaks. Selline talu sobiks väga hästi neile, kes soovivad ja suudavad maailmast eraldi, ainult oma maailmas elada.

Läksin tagasi "peateele", et ka järgmised talud üles leida. Võis oletada, et "tee" viib üle lageda künka, kuigi eristatav see küll ei olnud. Kaardilt oli paistnud, et osad talud jäävad teest eemale puude taha ja kartsin, et ma ei leia neid üles. Eriti kuna kaardil vahemaid mõõtes olid need ikka arvestatavad ja talud paistsid olevat igaüks eraldi nagu hajaasustusele kohane. Siiski leidsin varsti ka teise talu. See oli päris heas seisus, ilmselt isegi elatav, vähemalt suvel. Seal ma ei julgenud väga ringi käia, oli tunne nagu tungiks kellegi teise maa peale. Talu kõrvalt leidsin tee:)

Oletasin, et tegemist on selle teega, mis kaardi järgi teisest külast talu taha pidi tulema ja mida ma üldse näha ei lootnud. Mõtlesin juba, et olen nüüd küllalt siin lumes ringi kahlanud, äkki oleks mõistlik nüüd seda teed mööda suuremale teele välja minna. Sest selle nö külatee osas, mis oleks pidanud läbi mitme küla otse maanteele minema, ei olnud mul erilisi lootusi. Jalutasin seni kuni tee ümber avarust oli, tegin kindlaks, et allpool läheb see metsa vahele ja leidsin, et ikka väga nõme oleks nüüd lihtsalt minema minna ja ülejäänud kaks talu üles otsimata jätta. Läksin siis tagasi mööda tuldud teed jälle künka otsa ja nägingi kolmandat talu:) Ja kohe ka neljandat:) Ja oh seda üllatust, tegelikult olid kõik neli talu sealt näha. Tegelikult ei olnud nad üksteisest üldse kaugel. Lihtsalt künkad on seal nii suured, et varjasid vaateid.

Teised kaks talu olid ka päris heas seisus. Kõigi talude ümber oli ka rebane tiiru teinud ja keegi inimene oli veel seal sügavaid jälgi teinud. Eemal metsa vahel pidi veel viies talu ka olema aga selle juurde pidi eraldi tee mujalt viima ja seda ma ei hakanud otsima.

Küla plaan on seal midagi sellist nagu mulgi mõttes oli. Olin arvanud, et kui talud asetsevad peaaegu ringis, kõik näoga keskele, siis osad talud saavad vähe päikest. Aga siin oli nii tehtud, et päike liikus küljel ja talud ei olnud nii reas, et oleks üksteise eest päikest varjanud. Niimoodi neli talu lähestikku võib isegi metsa sees olla tore elada. Aga siis peaks olema kohe neli suurt mitme põlvkonnaga peret. Sellise elukorralduse juures, kus vanemad käivad tööl ja üksikud lapsed koolis/lasteaias, oleks seal ikka üsna üksik olla ja ilmselt kipuks sageli mujale käima. Veel karmim oleks seal elada nii, et ühes talus üks vanem käib tööl, teine on ühe lapsega kodus, teise talu rahvas on pidevalt kusagil ära, kolmandas elab üksik inimene, neljanda elanikud tegutsevad veel mujal ja viiendat pole kuhugi panna. Laienemisvõimalus on seal ilmselt nullilähedane.
Väga tore oleks, kui selliseid rakukesi oleks lähestikku mitu.

Veel märkasin, et kuigi suurema tee äärtes vulises vesi ja päike küttis kevadiselt, oli metsalagendikul sügav talv, mitte ainsatki märki, et millalgi võiks lumi sulama ka hakata. Kuus kuud aastast ainult suuskadel liikuda ei ole ilmselt minu jaoks. Sellises kohas võib täitsa juhtuda, et mingi hetk hakkab tunduma, et igal pool on ainult lumi ja mäed ja üldse mitte positiivses mõttes.

Tagasi läksin mööda leitud kõrvalteed. Sealgi tundus aegajalt, et äkki see on lihtsalt metsatee ja üks hetk olin jälle kellegi õuel. Aga õuelt edasi läks õnneks ikka juba veidi suurem tee ja varsti jõudsin maanteele välja.

Maantee ääres oli kurb kohtumine kohaliku elanikuga, kes tuli uurima, kas ma tean, mis seal tehtud on. Nimelt olla tema veidi kodust ära käinud ja vahepeal oli osa metsa maha võetud. Palgijupid ja kuuseoksad sealsamas tee ääres laiali. Kahtlusaluseks oli naaber, kellel oma mets üle tee. Eemalt kostis sae undamist. Veel teadis see naine, et teine naaber elab talvel linnas aga palgikoorem on tee ääres, vargus käib nii avalikult. Tema juures on majas ka sees käidud ja asju ära viidud. Pakkusin, et politsei võiks selliste asjadega tegeleda aga ta ütles, et politsei soovitab ise vargad kinni võtta. Lubas ennast siiski kokku võtta ja politseisse teatada.

Tagasi Tartusse sain Võrust potentsiaalse külahuvilise autoga:) 14 huvilist on juba.

Kui keegi teab ilusaid tühjaksjäänud külasid lainelisel maastikul, siis ootan teateid:) Läheksin neid rõõmuga avastama.

Mustika-kohupiimakook ja Haanja

Põhjaks pudistasin kokku
veidi vähem kui 100 g võid
0,5 dl speltajahu
2 dl kaerajahu
näpuotsaga soola
u. 1 suur spl melassisuhkrut
u. 1 tl küpsetuspulbrit
Pudi segasin 1 munaga.

Katteks segasin kokku ligikaudu
400 ml Ricotta kohupiimakreemi
100 ml vahustamata rõõska koort
100 g 20% hapukoort
2 muna hõõrutud 0,5 dl melassisuhkruga
väikse peotäie kaerajahu
300 g külmutatud mustikaid

Mätsisin taigna palmirasvaga määritud madala ümmarguse koogivormi põhjale ja küpsetasin eelkuumutatud ahjus 180 C juures mõne minuti. Valasin peale katte ja küpsetasin veel umbes tunni. Siis panin rõdule jahtuma. Nelja tunni pärast oli juba päris hea aga peale ööd külmkapis veel parem. Hästi kreemine. Suhkrut oleks võinud rohkem olla aga nii on ka hea. Alguses plaanisin ilma põhjata teha aga põhi annab ikka väga olulise osa tervikust.
Aluseks võtsin selle retsepti: http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=6489


Täna käisin Haanja kandis matkamas:) Hommikul sain Tartust otse Haanjasse, juht läks suusamaratonile. Mina hulkusin mööda käänulisi suuremaid ja pisemaid teid ja kogu aeg kiskus nägu naerule. Seal on lihtsalt nii hea olla. Täna oli linde ka kuulda ja näha. Hommikul oli 12 kraadi külma ja Haanja kandis oli lõuna paiku ka ikka päris külm, kuigi Võrus oli üsna soe ja teel oodates ei lasknud silma paistev päike olla. Päike oli siiski Haanja kandis ka väga kevadine ja üks hetk oli selline tunne, et ei tea, mis ära teeks, et kohe aeda istutama saaks. See on selline natuke sõltuvuse moodi tunne, et näpud sügelevad ja kogu aeg on ainult ühesuunalised mõtted peas. Aga ikka heas mõttes:)
Tagasi tulles sain kõigepealt ühe auto peale, milles sõitnud naine ütles, et kohapeal elades ei saa aru, et siin ilus loodus on. Ainult mäed ja lahti ajamata lumi igal pool. Eks sellega ole ilmselt nii nagu ühes naljas, kus soojast piirkonnast tulnud inimesed kolivad pika külma talvega piirkonda ja hõiskavad, et oh, mis ilusad värvilised lehed ja kitsekesed aias ja lumi. Mõne aasta pärast on xxx lehed, mida peab kogu aeg riisuma ja xxx lumi igal pool ja xxx kitsed söövad aiast taimi. No ma loodan, et minuga nii ei lähe:)
Ühes kohas pidin üsna kaua hääletama ja järsku nägin, et eemal heinamaal on metskits. Jalutas rahulikult ringi. Veidi aja pärast nägin, et põõsaste ääres oli teine ka. Ja veel veidi aja pärast eristasin ka kolmanda:)

Magnet

Mida hakata peale sellise juba veidi pikema talvepäevaga, kui on varakult üles tuldud ja plaanitud tööle minna, kuid selgub, et ei ole tööpäev? Loomulikult tuleb minna matkama:)
Tõele au andes mõtlesin juba paar päeva varem, et see päev ei peaks mitte tööpäev, vaid maale minemise päev olema. Nii oli hommikul olude selgumise ajaks juba Lõuna-Eesti kaart sahtlist välja otsitud. Viskasin kiire pilgu ka kinnisvaralehele, et saada mingit sihti, kuhu võiks minna. Kuna kell oli siiski pika matka jaoks juba päris palju, ei vaadanud isegi ilma enne kui välja läksin. Tartus oli ilm ühtlaselt hall. Lootsin rõõmsalt, et ehk Võrumaal paistab päike. Ja paistiski, vähemalt Haanja kandis:)
Hääletamine läks üle ootuste hästi. Seoses sügiseste raskustega on mu hääletamise vaimustus mõnevõrra lahtunud, kuid ükski kord ei pidanud kaua hääletama ja kõik peatunud inimesed olid toredad. Tartust Võrru sain ühe autoga ja pärast Võrust Tartusse samuti. Kusjuures Tartust minnes lubati alguses Kanepini viia aga tee peal otsustati, et nad võivad läbi Võru ka minna. Ja tagasi tulles ootas Võru ääres juba rida hääletajaid aga minu juures pidas juba teisest autodesatsist üks kinni. Koselt sain ühe autoga Puigale ja järgmisega lubati viia ka vaid poolele teele enne Haanjat aga otsustati, et viivad mu ikka Haanjasse ära. Haanjas otsustati, et viivad ikka veel kaugemale, sinna, kust ma jala ära pööran:) Ja tagasi tulles sain Haanja külje all ühe tuttava auto peale ja otse Võrru:) Selline tore hääletamise päev.

Haanja kandis oli muidugi väga hea olla nagu alati. Päike säras pehmelt hallis taevas, lumi sädeles. Olin sellise sihtkoha välja valinud, kuhu oli vaja veidi pikemalt ja ringiga mööda armast väikest külavaheteed ja siis veidi laiemat teed kõndida. Külavahetee oli just selline täiuslik tee, kus heinamaad ja metsatukad ja talud vaheldusid ja ühtegi masinat ei liikunud. Järgmine tee, kuhu välja jõudsin, oli kaardi järgi veidi laiem ja oligi üsna lai ja asfaldiga aga kui üks alguses, kui mina veel teisel teel olin, vastassuunas läinud auto välja arvata, siis ei liikunud seal ka kedagi. Asfaldt oli lumega kaetud ja lumel olevate autojälgede järgi oli seal päeva jooksul ehk mõni üksik auto sõitnud. Ainult üks rähn toksis männi otsas. Kuna valitud koht oli nö tihedama (mis antud juhul tähendab ka üksikuid autosid) liiklusega teest üsna kaugel, arvestasin, et võibolla ma ei jõua sinna kohale aga vähemalt näen ümbrust. Ilmselt leidsin ikka õige talu teeotsa üles, nägin eemalt suuri talupuid. Aga rada ei olnud muidugi keegi lahti lükanud, hoopis tee pealt oli lund juurde lükatud. Kui sinna astusin, vajusin kohe põlvini lumme. Läksin veel mõned sammud lootuses, et ehk veidi eemal ei ole nii sügav aga oli küll ja kuna ma lootsin siiski kuivade jalgadega Tartusse tagasi jõuda, tulin tagasi ja kallasin saabastest lume välja. Järgmine kord sinnakanti minnes lähen pigem lähedale väikest külavaheteed vaatama, kui sama talukohta. Jõudsin üsna mitu kilomeetrit teistkaudu ringiga mööda seda laia teed Haanja poole tagasi kõndida enne, kui jälle autot nägin. Esimene peale ei võtnud aga teine juba peatus ja oligi tuttav. Enne seda jalutasin mööda Vaskna järvest, millel üks väike seltskond midagi askeldas. Üks neist vehkis kätega ja hõikas minu poole, mõtlesin, et tahavad midagi küsida. Aga anti hoopis teada, et nemad on pingviinid:)
Üllatuslikult olin Tartus tagasi veel valgel ajal. See veebruari valgenemine on ikka üks positiivne nähtus:)
Kummaline oli see, et maal oli küll väga vaikne aga seisma jäädes ja kuulatades ei kostnud ühegi linnu häält. Ainult koerad haukusid, kui talust mööda läksin ja mingis kaugemas talus üsna pikalt. Ja üks kord seisatades kostis kraaksumist. Ja suure tee ääres oli üksik rähn. Aga kui Tartus Annelinna jõudsin, siis vaatamata tänavamürale rõkkas kõigi puude otsas linnukoor.

Tali

tuleb, tali tuleb:)
Juba mitu päeva on õrn lumekiht maas, aegajalt sajab juurde ja õhtuti saab imetleda lumehelveste tantsu akna taga laternavalguses. Eile käisin üle pika aja jälle maal asju toomas. Otsustasin enda vastu kena olla ja sõitsin linnaliinibussiga hommikul linna äärde hääletama. Pärast tagasi tulin ka linnaliinibussiga. Hommikul peale kaheksat läksin kodust välja ja pool viis olin juba tagasi. Hääletamine läks seekord väga hästi. Ühelgi korral ei pidanud kaua ootama ja inimesed olid toredad. Kahe autoga sain Võru teise otsa ja Koselt edasi ühega Illile. Illilt kõndisin aga tagasi tulles sain Vastseliina juurest otse Tartusse:) Ja sõit osutus väga huvitavaks vestluseks. Ilus päikeseline päev oli maal, taevas sinine, vaikus... Ei tahtnudki kohe tagasi linna tulla. Koerad näitasid väga aktiivselt oma rõõmu mind nähes välja. Väike koer tuli jälle järele ja kui auto peale sain, üritas ka kaasa tulla. Juht ütles lausa, et ainult ilma koerata. ):

Sattusin hiljuti jälle ühe hea filmi peale. Juhuslikult leidsin saatekavast, et tuleb film skisofreeniahaigest naisest ja mõtlesin, et võiks ju vaadata, kuigi suuri lootusi ei olnud. Aga oli väga armas, siiras, lihtne, inimlike hetkedega film. Forever Lulu oli pealkiri. Täiesti eba-hollywoodilikult päris-päris kohti oli selles.

Unenäomatk

Nägin täna uut sorti unenägu:) Kuigi tegelikult käin sageli metsas, ei mäleta, et oleksin varem unes põhjalikult näinud metsas käimist. Nagu alati, oli unenägu väga reaalne, nagu oleksingi päriselt seal. Unenäod on mul tavaliselt pikad ja mitmetest üksteisega seotud osadest koosnevad ja hommikuks kõike ei mäleta. Panen siia kirja ainult kõige selgemalt meeles jupi.

Kõndisin ilusas tihedas metsas. Mets oli suviselt roheline ja soe. Tahtsin hakata tagasi minema ja mõtlesin lõigata üle lagedama ala. Metsa vahelt paistiski avar vaade kuplitele aga lähemale minnes selgus, et mets on üsna kõrgel künkal ja all voolas kiire jõgi. Teoreetiliselt oleks ilmselt võinud alla minnes seal jõest mööda minna üle heinamaade aga otsustasin veel edasi liikuda.
Natukese aja pärast paistiski puude vahelt jälle valgus, mis viitas lagedamale kohale. Alla vaadates nägin aga, et nüüd läheb jõgi risti eest mööda. Olles selle ebameeldiva tähelepaneku ära teinud, märkasin äkki vaate ebatavalist ilu. Jõgi oli üsna lai, keskel lumine maariba. Teisel pool jõge oli jälle mets. Olin eelmine kord jõge vaadates oletanud, et see on Piusa jõgi ja nüüd tundus kummaline, et sellisel soojal ajal on lumi maas. Samas, päike paistis ja kõik oli roheline aga natuke kargust oli ka ikka õhus. Teiseks oli jõe kallastel näha üsna mitmekesist valikut loomi, kelle seas paistis olevat ka jääkaru. Teisel pilgul osutus jääkaru küll hoopis suureks paksu valge karvaga koeraks, kes õigupoolest ei olnud isegi jääkaru kujuga. Veel oli seal päris mitu väga heas toitumuses looma, midagi saarma ja hülge vahepealset. Metskitse talled hüppasid ka rõõmsalt ringi. Nautisin vaadet mõnda aega ülevalt aga alla ei läinud. Koera viibimine sellises kauges paradiislikus nurgakeses tundus üllatav aga siis nägin, et üsna lähedal teisel pool metsa on suurem tee ja inimesed. Väike rada viis vee äärest teele.
Mõtlesin, et lähen mööda teed tagasi, kui see on see tee, milleks seda pean. Tee ääres oli väike kohaliku käsitöö pood ja inimesi liikus päris palju. Käisin poes sees ka ja ühte pooleliolevat eset sättides sain kutse hakata seal oma käsitööd müüma. Poe vastas oli suur piirkonna kaart, millelt lootsin selgust saada, kus ma olen. Jõe poole näitas silt Mikita. Pooleldi tuttavate kohanimede omavahelised kaugused ja suhted tundusid väga paigast ära. Kas ma sealt kuhugi edasi ka jõudsin, seda enam ei mäleta. Aga vaade jõele oli küll väärt vaatamist:)

Ahvatlused talvisel teel

Tagurpidi järjekorras maal käimise pildid:)

Karge soojus

on viimastel päevadel väljas. Kohati näeb pilvede vahelt sinist taevast, täna langes üksikuid lumehelbeid. Sõpruse puiesteel on üks koht, kust õhtul mööda minnes jään alati seisma ja imetlema puude kulda laternavalguses. Lumeootus.
Käisin täna maalt asju toomas. Päris hästi läks hääletamine. Esimese autoga sain Võru teise otsa. Oleks saanud Rõugesse ja korraks mõtlesin, et äkki... aga esialgne eesmärk jäi siiski peale. Ehk ei lähegi nii väga kaua jälle häälega matkamiseni :)
Vastseliina juurest edasi kõndides jäin korraks seisma. Täielik vaikus. Mitte ühtegi müraraasu. Teine kord peatudes sulandusid vaikusse mõned linnuhääled. Kõrval kutsuv mets ja värvilised lagendikud. Kiiresti kõndides ja keskendudes sellele, et saaks kähku maal ära käidud, ei pane tähele. Aga ega muidu talutaval ajal kohale ei jõuaks ka.

Muutused

Väike ja suur kass on sõpradeks saanud. Kui võib nii nimetada olukorda, kus väike kass hüppab suure ümber ja püüab teda mängima meelitada, samal ajal, kui suur kass toimuvat mingil määral tolereerib ja piiridest viisakalt, kuid üheselt märku annab. Mõlemad otsivad teist aegajalt taga ja suur kass istub vahel kõrgemal pingi peal ja vaatab, kuidas väike põrandal mängib. Suur kass oleks nagu vanemaks saanud, tema olekusse on tekkinud rohkem väärikust. Väikest kassi jälgib ta üheaegselt hämmingu (mida-kõike-elus-ka-nägema-ei-pea) ja vanema ja targema rahuga. Kui väike hädakisa tõstab, siis suur tuleb appi. Aga selle on ta vist unustanud, kuidas ise väiksena suurele kassile söömise ajal selga hüppas ja suur kass peale kõhu täis kugistamist põgenes. Üldiselt on ta väiksemat sorti emakass aga nüüd pisikese kõrval paistab hiiglasena.

Otsustasin, et ei jää talveks maale. Hääletamine on nüüd sügisel ootamatult raskeks muutunud. Olen mitu korda poole tee pealt Tartusse tagasi tulnud. Eelviimane kord maale minnes kartsin, et jäängi ööseks tee äärde ja kuhugi poole enam edasi ei saa. Maa suunas ei liikunud peaaegu üldse autosid ja läks juba pimedaks. Keerasin ringteelt Tartu poole, sealt sain pika ootamise järel Osula ristile. Tartu maanteel oli liiklus täiesti olemas aga kinni ei tahtnud keegi pidada. Olin juba endast päris väljas, kui lõpuks auto peale sain. Asju on ikka vaja ära tuua ja täna õnnestus ühe päevaga maal ära käia. Seitsme autoga sinna, paar asja kaasa ja kuue autoga tagasi. Lisaks palju kõndimist ja kauba peale väike palavik. Mõni kuu läheb nüüd ilmselt mööda enne, kui niisama matkamise mõttes hääletamise jälle ette võtan. Heade asjadega ei või ka liialdada, siis nad ei ole enam head.

Käin nüüd Tartus ökopoes osalise ajaga tööl. Tore on:) Ülejäänud ajal otsin endiselt seda kõige paremat tööd, mis, paistab, et tuleb ise tekitada.

Tunne Eestimaad

Juba mõned nädalad olen tahtnud kirjutada sellest, et vahel on hääletamisest niiii kõrini. Eriti Võru ja Tartu linna ääres ja mööda Luhamaa maanteed. Sellistel hetkedel unistan oma autost, millega siuh punktist A punkti B sõidan. Või mööda väikseid teid kõrvalisematesse kohtadesse matkan. Teinekord jälle (st siiski enamasti) kohtun hääletamisel huvitavate inimestega, millest ei tahaks ilma jääda. Isegi, kui sõidu ajal mingit erilist vestlust ei arene, on huvitav kõrvalt vaadata erinevaid inimesi. Näiteks ühel juhil oli sõidu ajal kass süles. Terve tee tukastas vaikselt, ei rabelenud, ei teinud häält. Küsisin, kas kass auto juhtimist ei sega, juht ütles, et ei, ta (kass) on juba vana piloot, õppinud autojuht.
Üle-eelmine nädalavahetus otsustasin, et kes on üldse öelnud, et Tartust Vastseliina kanti peab hääletama läbi Võru ja mööda Luhamaa teed, kui on ometi võimalus minna mööda väikseid Põlvamaa teid:) Sain Tartu äärest otse Põlvasse, jalutasin linnas ringi ja vaatasin järve ääres parte. Kodu poole hääletades pandi mind Vinso ristis maha ja kohe peatus teine auto, mille juht tundis huvi, kuhu poole ma lähen. Ma ei teadnud kohe isegi ja vaatasin kaardilt järele. Peatunud auto seisis seni keset risti ja juht ootas. Kahjuks selgus, et liigume erinevates suundades. Vinsost edasi hääletasin väiksemate lõikude kaupa, sest esiteks tahtsin tutvuda mõnede küladega, näiteks Leevi külast jalutasin läbi, ja teiseks juhtub väikestel teedel sageli, et juht sõidabki ainult natuke maad samas suunas ja siis pöörab kuhugi ära. Kõige raskem oli selles suhtes eelmisel nädalavahetusel teelõik Kose Risti ja Kohila vahel, kus esiteks liikus üldse väga vähe autosid ja needki vähesed sõitsid ainult lühikesi juppe. Põlvamaal kavatsesin peale Leevit minna Pindi ja Listaku vahelt Lasva poole aga autojuht, kes mu enne seda peale võttis, ütles, et seal ei liigu üldse autosid ja viis mu Kääpa kooli peatusse, kust jalutasin edasi Lasva poole. Sellel teel sain palju kõndida, väikeste teejuppide kaupa sõita ja paar korda metsaski käia. Näiteks Otsa kandis ja Lindoral korjasin pohli:) Lindoralt keerasin alla Vastseliina poole ja sellel teel ei sõitnud praktiliselt üldse autosid. Kui olin paar purki pohli täis korjanud, natuke seeni ka leidnud ja jupi maad edasi kõndinud, möödusin ühest seenelisest, kes küsis, kaugele ma lähen. Ütlesin oma sihtkoha ja tema teatas, et temaga saan Kaperani. Selleks hetkeks polnud ma veel märganudki, et veidi eemal seisis auto. See oli küll huvitav kohtumine:) Sain u. 3-4 km edasi. Sealt koju kõndisin. Kodule lähemale jõudes olin juba päris väsinud ja sõin sõrmedega purgist kaasasolnud kartuli-tanguputru. Koju jõudes olin terve õhtu vaimustunud olekus maaelu rõõmudest. Niiiii hea on jõuda maal koju, koerad rõõmsalt tervitamas, võtta aiast kõige magusamaid küpseid mahlast tilkuvaid valgeid klaare, avastada, et lootusetuks peetud ploomipuud on siiski paar ploomi valmis küpsetanud ja mõned on veel küpsemas (olen neilt nüüd üle päeva paar ploomi saanud), heita maja ette muru peale jalavanni ja Astrid Lindgreni raamatuga õhtupäikese kätte mõnulema.
Eelmine nädal läksin uuesti läbi Põlva maale. Tartu ääres ei olnud ma veel päris kindlalt otsustanud, kas lähen Võru või Põlva kaudu. Hääletasin ilma sildita ja peatunud autost öeldi kohe, et nemad lähevad Põlvasse. Läksin siis ka:) Tee peal selgus, et nad lähevad Põlvast veel edasigi. Arutasime, kus mul oleks kõige kasulikum maha minna. Kuna vastu õhtut ei tahtnud ikka väikestele teedele seiklema minna, läksin maha Paidras ja hääletasin mööda Räpina maanteed Võru poole. Seal liikus ka vähe autosid aga sain ikka ühega Luhamaa maanteeni, sealt edasi Lohule, ja sealt otse Vana-Vastseliina, kust edasi kõndisin.
Eile sain kahe autoga Vana-Vastseliinast Tartusse. Esimesega peale Võrut Viljandi pöördeni ja teisega Annelinna välja:)

..............................

Neljapäeva hommikul oli mul asja Vana-Vastseliina. Peale asjaajamist jalutades mõtlesin, et kui juba siin olen ja selline kena päev on, siis võiks minna Vastseliina mõisaparki jõe äärde istuma. Pargis leidsin üles Piusa ürgoru matkaraja alguse, mis ükskord varem leidmata oli jäänud. Olin ühe korra jalutanud mööda matkaraja kaardil rattaga läbitava rajana märgitud teed, mis algab Vastseliina linnusest veidi ülevalt ja läheb läbi Plessi ja Tallikõstõ küla. Tollest teest oli millalgi varem plaanis blogis kirjutada ka kui ühest ilusaimast külavaheteest Eestis. Seekord pargis olles mõtlesin, et vaatan jalgraja ka üle, ainult natukene:). Alguses läks rada läbi metsasemate kohtade ja ma mõtlesin, et on küll ilus aga mitte nii ilus nagu too külatee. Siis jõudis rada sama tee peale välja. Üks perekond võttis tee ääres kartuleid üles. Eelmine kord olin külavaheteed mööda Makõ veskist mööda suurema tee peale välja ja sealt tagasi Vana-Vastseliina läinud. Seekord otsustasin, et lähen matkaraja märgi järgi teisele poole. Makõ müüri äär oli puravikega kaetud. Mina neid järsaku peale püüdma ei läinud, äkki mõni hulljulge telkija saab sealt lõunasöögi. All istusin natuke jõe ääres ja kurtsin mõttes rasket elu ilma fotoaparaadita. Edasi minnes jäi Savioja veski koht minul tabamata. Kalmõtõmüüri juures tekkis juba pisuke hirm, et olen liiga kaugele läinud ja kuidas ma tagasi jõuan. Kuna matka plaanis ei olnud, ei olnud mul ka kaarti kaasas. Kalmetu müüri juures teatas silt, et üle rippsilla ja Pääväpüüdmisemäe minnes jõuab läbi Hinniala küla Kapera-Meremäe teele ülejärgmise punktini matkarajal. Ometi ka mõned kohanimed, mida ma tunnen. Otsustasin, et lähen sealtkaudu, sest Kaperast oskaks juba koju minna. Uut indu saanuna jalutasin uljalt üle mäe ja mööda lahedast taluõuest, kus kitsed tallede ja hanedega segamini hüppasid ja siblisid. Hanede hääl oli kaugele metsavahele kuulda. Võtsin suuna sissesõidetud rada mööda, eeldades, et küllap see suuremale teele välja viib. Vahepeal olin juba päris kindel, et tulin valest kohast ja liigun väga vales suunas. Pilved kogunesid ja paistis, et võib isegi sadama hakata. Mingile teele ma siiski lõpuks välja jõudsin aga olin üsna kindel, et lubatud Kapera-Meremäe tee see küll ei ole ja kindlasti oli teeots kusagil väga lähedal, kust ma lihtsalt mööda läksin. Seisin natuke aega tee ääres ja mõtlesin, kummale poole nüüd minema peaks. Paremale jäi minu meelest väga Vana-Vastseliinalik vaade ja vasakule suur raierisu hunnik, mis eelmine kord Kaperast tulemisega seoses tuttav tundus. Konkreetne teelõik küll tuttav ei tundunud ja risuhunnik oli ka kuidagi teistmoodi ja asetses valesti. Püüdsin meenutada, mis suundades ma tulles liikusin ja otsustasin minna vasakut kätt, risuhunniku suunas. Olukorrale kohaselt ei liikunud teel ühtegi autot ega inimest, kelle käest teed küsida. Viimased inimesed, keda ma kogu sinnani toimunud matka jooksul nägin, olid kartulivõtjad Tallikõstõ külas. Peagi paistis tee ääres miski suurem silt. Lootsin rõõmsalt, et seal on Kapera küla nimi. Oli hoopis Kõrve küla. Mõtlesin juba ärritudes, et mis ... koht on Kõrve küla ja kus ma üldse olen ja miks keegi siin ei sõida. Ja kuidas ma niimoodi järgmisel päeval linna saan minna, moos lõpuni keetmata ja purki panemata. Vähemalt leidsin Kõrve külas tee äärest metsast selle aasta kõige ilusama puraviku. Seegi lohutus. Pöörasin sisse üksiku talu juurde, kus muru oli pügatud, auto õuel ja riided tuuldusid nööril. Hõikasin üle värava tere, selle peale ajas ennast auto tagant püsti suur vana koer, kes vapralt haukudes iga haugatuse järel kärisedes hinge tõmbas ja nõutult maja poole vaatas. Kuna kedagi välja ei tulnud, läksin veidi aja pärast edasi. Lõpuks siiski paistis, et seegi tee kuhugi viib, sest ees oli teine tee ja suunaviit. Suur oli rõõm, kui viidalt lugesin Vana-Vastseliina 5, teisele poole Lindora 6. Selja taha jäi Meremäe ja lähima bussipeatuse silt teatas Kapera:) Ikkagi oli õige tee ja õige suund. Ainus, mida ma terve tee jooksul peale Kalmetu müüri enam ei näinud, oli matkaraja märk. Nagu ikka, möödus esimene auto siis, kui ma juba teadsin, kus olen ja et jõuan jala kohale küll. Siiski läksid kõik autod vastassuunas. Koju jõudes oli põlv valus, kõht tühi ja koer igatsusest meeletu. Suure karglemise järel kõndis mul köögis iga sammu järele, ei jäänud poolt meetritki maha. Kokku läks mul selle väikse asjaajamise peale kuus tundi. Kodus tegin süüa ja siis jõudsin veel ainult lugeda. Moosikeetmine jäi hommikuks.
Moraal 1: Ära kunagi lahku kodust ilma kaardita. Ega seal kuhugi varem pöörata polekski olnud aga vähemalt oleksin teadnud, kus ma olen.
Moraal 2: Ära kunagi lahku kodust ilma söögita. Selle olen ma juba peaaegu ära õppinud ja sain matka ajal leiba süüa. Põlvamaa kaudu Tartust tulles oli lausa puder purgiga kaasas ja enamasti on mõni õun ikka.

Juuni-juuli

Peale talust ära tulemist arvasin, et mul on puudu päris üksi olemise ajast. Kavatsesin käia suvel umbes nädala kaupa looduses telkimas. Sõpradel külas käies leidsin ka ilusa koha selleks. Telkima ei ole siiski siiani jõudnud. Osalt vihmaste ilmade tõttu ja osalt tegevusrohke suve tõttu. Nende telkimisnädalate jooksul oli plaanis proovida ka ilma telgita väljas ööbimist ja see sai küll üsna varsti pärast otsustamist ära proovitud, kuigi päris väljas ööbimine jäi sääskede rünnakuga seoses autosse kolimise pärast poolikuks. Nimelt käisime Anatol Sügisel külas tema aia ja toitumisega tutvumas ning pärast ööbisime rannas.
Kõige rohkem rõõmu valmistas mulle selle külaskäigu juures, et nägin ära aia, kus aedmaasikad kasvavad väikeste laikudena puude ümber, mitte 1-2 suures peenras. Olen unistanud segaaiast, kus kõik kasvab segamini väikeste laikudena. Aed näeb tal üsna metsik ja muinasjutulaadne välja aga iga taim on ilmselt arvel ja kasulikkus/kasutusvõimalus teada. Proovitud toitudest jättis kõige sügavama mulje kodune halvaa:) Ta jagas ka oma raamatuid, mille alguses selles kohas, kus tavaliselt on, et kõik õigused kaitstud ja paljundamine keelatud, oli hoopis kirjas, et igasugune paljundamine ja levitamine on soovituslik autori õnnistusel. Kahjuks ei ole mul seda raamatut praegu käepärast, et alusretsepte siia kirjutada. Laenasin selle välja ja sellest on juba tulu tõusnud – näiteks võeti noored põldoalehed edukalt salati komponentide hulka.

Pidasin suve alguses plaani sügisel välismaale mõnda mahetallu tööle minna. Peale rahateenimise olid mul veel mõned soovid, mille kohta arvasin, et neid on kõige parem võimalus välismaal teostada. Panin ka kirja mõned väiksemad punktid, mida soovisin kas suve jooksul või sügisel õppida ja kogeda. Kuidagi sujuvalt on mitmed neist punktidest juba täitunud, ilma, et ma selleks ise midagi ette võtnud oleks. Lihtsalt elu on võimalused kandikul kätte toonud. Välismaale tööle minemise plaani hetkel enam ei ole kuna olukord on muutunud:)
Talvel, kui otsisin talu, kus olla saaksin, kutsuti mind kahte kohta. Üks oli tühi talu, kus oleksin saanud omaette elada ja teine selline, kus oleksin saanud omanikuga koos elada ja tema käest taluelu õppida. Otsisin tegelikult üksi elamise kohta aga millegipärast läksin teise. Sellest kohast olen siin varem kirjutanud. Teist kohta ei jõudnud tookord isegi vaatama. Suvel kutsuti mind tolle koha naabertallu kartuleid rohima ja tuli jutuks, et koht on ikka veel tühi ja otsitakse elanikku. Mõtlesin siis, et vaatan üle ja saingi kohe võtmed kätte, et proovida, kuidas on seal ööbida:) Ööbida oli hirmus, peale esimest ööd läksin tagasi naabrite juurde. Aga koht oli kena ja ma ikka tahtsin sinna jääda. Tasapisi harjutamise tulemusena elangi nüüd püsivalt seal. Olen sel aastal juba teise peenra rajanud. Harjutamine teeb meistriks ja sellega olen juba rohkem rahul kui eelmisega. Eriti ilus sai naabri peenrast harvendatud peedi taimede küla õunaaiast niidetud heinast pesades. Seemnest külvatud nuikapsa ja mustrõika taimed kerkivad usinalt, lausa lust vaadata. Kartulid-sibulad-porgandid-herned olid seal juba varem maha pandud. Kuna peenar oli maja ees olemas, ei hakanud päris uut maad üles kaevama ja puude ümber midagi panema. Pool olemasolevast peenrast oli eelmisest aastast sööti jäänud, rohisin hoopis selle ära ja panin seemned maha. Tegelikult olen jõudnud ainult pool söödis olevast maast kasutusse võtta, teine pool ootab veel rohimist ja spinati ning rukola seemneid. Väljas on nii palju tegemist olnud, et toas ei ole jõudnud eriti midagi teha. Ööbimine läks vahepeal juba kergemaks. Ema ja vend olid mul 3 päeva külas, sel ajal hakkas maja juba päris kodusena tunduma. Viimane öö, mil seal üksi olin, oli aga jälle hirmus ja panin öösel kaks korda raadio mängima. Koer ulgus öösel esikus küla koertega võidu, käisin teda rahustamas. Seal on kaks koera:) Ühte pean julgustuseks öösiti esikus, teine on väljas. Üldiselt ta ei ulu esikus, see oli teine kord. Hommikud on seal alati kodused ja rõõmsad. Maja taga on väga sõbraliku olemisega põlistammed. Eelmine elanik, kes seal umbes 30 aastat elas, oli olnud väga helge ja tore inimene. Ja enne tema peret oli seal elanud üks paljulapseline pere. Jalutamise ja matkamise kohti on seal küllaga ja loodus kaunis. Heinamaa ja metsa vahelt läheb oja. Maja kõrvale metsa jõudsin esimest korda alles sel nädalal koos vennaga. Saime kahepeale pool peotäit mustikaid, pool peotäit maasikaid ja ühe väikse puraviku, mis oli seest osaliselt ussitanud aga mille korraliku osa siiski ära kuivatasin. Seega ei ole tegemist marja-seenemetsaga ja minu koolitamata silma jaoks tundus mets hooldamata. Aga ümbruses on metsi, mis mustikaid täis ja paari km kaugusel romantiline looduses viibimise ja jõevulina kuulamise koht. Mahajäetud talusid jagub sinnagi.

.........

Jätkub. Järjest enam on olnud võimalusi taibata, et vastupidiselt varasemale arvamusele ei sobi mulle tegelikult üksi metsavahel elamine. Mulle meeldib, kui saab üle väikese heinamaa naabrile külla lipata, ühised söömised ja teejoomised, toiduvalmistamised ja nõudekuivatamised. Koos metsas marjul käia, peenraid arutada ja hooldada, raamatuid vahetada. Näha, et keegi ikka käib seda teed mööda ka, mille ääres mina elan. Praegu tundub ideaalne, kui külad koosneks umbes kolme maja kobaratest. Nii, et kolm majapidamist lähestikku, siis on veidi vahet ja siis jälle kolm majapidamist. Ikka jõuab Bullerbysse välja:) Mul ei ole mingit soovi oma kartulipõldu pidada. Olen rõõmuga nõus käima kellegi teise kartulivagusid rohimas ja selle eest oma talvekartuli saama. Või laskma kellelgi oma õunaaeda kergendada. Marjapõõsad võiks küll omal olla, nii meeldiv on hommikul ärgates välja tulla ja põõsast paar marja süüa. Ja igasugused huvitavad aedviljad ja kasvuhoonekatsetused kuuluvad minu aeda kindlasti, lihtsalt mitte massilistes kogustes. Praegu mul ei olegi kasvuhoonet, millest on kahju. Ega sinna enam midagi vastu sügist panna ei jõuakski aga järgmine kevad oleks tore.

Häälega matkamas

Otsustasin täna minna vaatama mõningaid eeldatavasti tühjaks jäänud külasid Võrumaal. Plaanis oli kolm küla üle vaadata ja Tartust lahkudes ma ei olnud veel kindel, kas alustan lähimast või kaugeimast. Üks neist küladest oli lihtsalt selline, kus lagunenud talu müügis ja osutus vähemalt taluloomade osas vägagi asustatuks. See oli lähim küla ja sellest kaugemale ma ei jõudnudki. Teised jäävad järgmiseks korraks. Kuna tänane matk oli just hääletamise osas väga mitmekesine ja huvitav, alustangi algusest:)
Hommikul vaatasin neti-postimehe ilmateatest järele, et peaaegu igal pool tee peal sajab aga sihtkohtade lähedal veidi suuremates asulates (Plaani ja Murati) ei saja. Tartus oli soe ja väljaminemise hetkel ei sadanud. Varustasin ennast siiski vihmavarjuga, panin kampsuni kotti ja seadsin sammud läbi linna Võru maantee poole. Karlovas langesid esimesed piisad ja paistis, et kisub tuuliseks. Mõtlesin, kas ikka on mõtet minna aga linna jäämine ei tundunud ka eriti mõttekas variant. Arvestasin, et kui maal ikka koledasti sajab, siis ei hakka tagasi linna tulema ja lähen otse K juurde, sinna ka ei lubatud tänaseks vihma. Vihm ja tuul said hoogu juurde ja mina ikka kahtlesin, kas äkki oleks arukas ots ringi pöörata ja koju minna. Jõudsin siiski hääletamise kohta välja. Alguses ei tahtnud keegi peale võtta. Üks väike auto vilgutas minu poole tulesid ja sõitis kohe minu taga tee äärde. Sees oli vanem paar. Mina juba jooksin auto juurde aga nemad sõitsid minema. Selline asi juhtus esimest korda. Siis sain veel veidi hääletada kuni pidas kinni üks kena noore paariga auto. Parajasti siis arvas mu vihmavari heaks streikida ja ennast tagurpidi pöörata, et ma ei saaks seda kinni panna. Sain siiski vihmavarju kinni ja sõitjate käest teada, et saaksin nendega ainult Otepää ristini. Mõtlesin, lähen-ei-lähe-lähen-ei-lähe, ütlesin, edasi saab ikka, ja läinud olimegi. Tee peal mõtlesin, et kuidas ma sellise vihmaga seal lageda tee ääres hääletan, äkki sõidan hoopis Otepääle välja. Aga nad viisid mu Kambjasse ära, et ma saaksin bussipeatuses katuse all hääletada:) Kambjas istus bussipeatuses üks vana hambutu mees, kes laia suuga naeratas ja küsis, miks ma maha tulin, oleks pidanud edasi sõitma. Sain peaaegu kohe uuesti auto peale, teine juht pidas kinni ja lubas Kanepisse viia. Oli sõbralik ja jutukas keskealine mees. Rääkisime ilmast ja meditsiinist ja minu lapsepõlvest ja kui olime peaaegu Kanepini jõudnud ning rääkisin, et olen talus abiks, et oma tuleviku tarbeks õppida, küsis ta, kas tean midagi taluelu konsulentidest. Ütlesin, et mul on soovitatud sellega tegeleda aga ma ei ole täpsemalt uurinud, mis see endast kujutab. Tema siis ütles, et ta võib rääkida, sest ta ise ongi konsulent. Ja rääkis ja andis lõpuks visiitkaardi ka:) Kui Kanepi teeotsal maha läksin, mõtlesin, et kui ma nüüd siit edasi ei saagi ja Tartusse tagasi hääletan, siis päev on ikkagi korda läinud:) Liiklus oli täna üsna hõre ja peale ei tahetud eriti võtta. Sain siiski jälle ühe auto peale, juhiks nooremas keskeas mees, kellele vist ei meeldinud tänane ilm. Kõik kommentaarid, mis ta terve tee jooksul tegi, väljendasid uskmatust, et mul on vaja sellise ilmaga ringi liikuda ja veel matkata. Võrus otsustas ta mu Kosele ära viia, et saaksin vähemalt seal kohe edasi hääletada. Lõpuks soovis head vihmas matkamist:) Kosel sain ühe naise autole, kes ütles, et saan ainult ühe peatusevahe edasi aga viis mu ikkagi järgmise suurema ristteeni, et õige auto peale hääletaksin. Ristteel pidasid kinni väga noored poiss ja tüdruk, kes oma sihtkohta ei avaldanud aga ütlesid, et Plaanile päris ei lähe. Tee peal peatusime ühe kestvusratsutajaga kohtudes ja edasi sõidetigi tema järel. Haanjas pandi mind maha ja nemad sõitsid ratsutaja järel teisele poole. Mõtlesin, et kõnnin keskusest läbi, siis on kindlam hääletada ja ega autosid ei sõitnud ka. Natuke sain kõndida, keskusest välja veel ei jõudnud, kui sama auto jälle mu kõrval oli. Poisil oli must kahju hakanud ja viis mu Plaanile ära:) Sest ta ise on ka hääletanud ja siis peab ikka üksteist aitama:) Aga lühikese sõidu ajal sai natuke nalja ka. Kui oli selgunud, et ma ei elagi Plaanil ja hoopis matkamas olen, ei olnud poisi jaoks kõige uskumatum mitte vihmaga matkamine, vaid üksi matkamine. Sellisele kummalisele olukorrale võib olla ainult kaks seletust: a)tegemist on Kultuuriakadeemia tudengiga või b)poiss jättis maha. Variant, et keegi otsib mahajäetud talukohti ja külasid ja tahab maale elama minna, paistis veel uskumatum tunduvat. Kokkuvõtteks leidis ta, et pean siis endale väga enesekindla mehe leidma. Sellise tarkuse vastu juba ei saa, jäi üle ainult nõustuda:)
Neti-Postimehe ilmateade, mille kohta varem olin kuulnud, et kui seal öeldakse, et kusagil hakkab kell kuus sadama, siis hakkab ka, oli seekord siiski eksinud. Vastupidiselt nende ennustusele sadas Plaanil täna vihma. Veidi edasi kõndides taevas siiski selgines ja päikegi tuli välja aga oli näha, et ka siin on täna korralikult sadanud. Üsna külatee alguses oli väga ilus veidi lagunenud maja viljaaia sees. Tekkis kujutlus, et selles majas võiks elada vana haritud ja reisinud naine, kes kasvatab lilli, peab kassi, ühes toas on kamina ja kiiktooliga raamatukogu ja lapselapsed käivad külas:) Tee ääres heinamaadel kohtas mitmel pool lehmi, eemal paistsid lambad ja hobused tulid mind uudistama. Paistis nagu oleks enamvähem kõik heinamaad elektriaiaga piiratud. Vähemalt eemalt paistsid enamus talusid asustatud, kuigi kaugemal oli ka mõni sissekukkunud hoone. Ühes kohas avastasin ilusa kõrvalise liivatee:) Ma kogun liivateid. Teed ümbritses lõhnav mustikamets, siin-seal suuremad ja väiksemad nired ja ojad. Ja oh, mis vaated sealkandis olid:) Sinine taevas, päike, soe. Kui hakkasin ära minema, paistis, et tumedad pilved kogunevad jälle pea kohal, arvasin, et tagasiteel sajab jälle. Aga ei sadanud, kuigi terve tee läks järjest jahedamaks. Plaanil oli väga hõre liiklus. Kujutasin ette, et pühapäeva pärastlõuna on väga hea aeg Tartu poole hääletamiseks, sest inimesed lähevad maakodudest linnakodudesse. Esimene auto, mis natukese kõndimise järel tuli, ei pidanud kinni. Teine pidas ja sellega sain lausa Võrru välja. Juhiks oli tõsine maamees, kes väitis, et tal on ka see haigus küljes, mida arstid ei suuda välja ravida - et kisub metsa poole. Võru ääres oli samuti ebatavaliselt hõre liiklus, möödasõitvad juhid paistsid uimased ja sõitsid aeglaselt. Esimese seisma jäänud auto juht ütles aknast, et saaksin temaga ainult ristteeni. Arvasin, et hääletan siis pigem edasi. Teine kinnipidanud auto lubas samuti ainult ristini viia. Mõtlesin, et ju siis on vaja sinna sõita ja läksin. Ristteel oli millegipärast veel palju hõredam liiklus, kui Võru ääres, kuigi vahepeal ei olnud autodel eriti kuhugi pöörata. Ja seal oli Väga Külm ja Väga Tuuline. Ja jopet ei raatsinud ka seljast ära võtta, et kampsunit selga panna. Ootamatult paljud autod pöörasid ristteel ära, mitte ei sõitnud Tartu poole. Auto, mille peale lõpuks sain, tuli ka kõrvalt, mitte Võru poolt. Sain selle naisega Ülenurme-Tõrvandi ristile ja lootsin ikka Tartusse välja hääletada. Kui olin mõnda aega edutult hääletanud ja külmetanud, otsustasin veidi edasi minna, et mitte autojuhte oma sihi osas segadusse ajada. Mõõtsin juba pilguga, kui kaugel ma Tartust olen ja mõtlesin, kas tõesti on vaja jala minna. Üle tee minnes märkasin pea kohal linnuparve ja jäin üllatusega vaatama, kas need on haned, kuni lompi astusin. Haned need vist olidki ja lomp oli eriti üllatav seetõttu, et viimasest lombi nägemisest on päris palju aega möödas ja vaatamata vihmasele päevale ei osanud ma seda oodata. Lõpuks ikka pidas üks noormees kinni ja viis mu kesklinna. Tartus oli soojem ja koju jõudes oli jalg juba kuiv.
Kummaline oli, et sattusin täna neli korda suitsetaja auto peale. Viimane vähemalt ei suitsetanud sõidu ajal aga kolm suitsetasid. Varem olen kogu hääletamise ajaloo jooksul ainult ühe korra suitsetaja peale sattunud ja nüüd nii palju järjest.

Kokkuvõtteks oli vaatamata alguse vihmale ikkagi tore käik:)

Bussiga ja häälega

Tulin eile maalt. Häälega nagu viimasel ajal kombeks on saanud. Kogu maal olemise aja jooksul ei olegi kordagi bussiga tervet teed sõitnud. Hääletamine on nii väga meeldima hakanud, et vahepeal paistis bussiga sõitmine juba päris mõttetuna. Eile sõitsin siiski bussiga Võrru ja kohe meenus, miks vahel on tore ka ühistransporti kasutada. Täpsemalt, miks mulle meeldib Võrumaal bussiga sõita. Võrumaa piires mööda külavaheteid logistavate busside juhid on alati rõõmsad ja sõbralikud. Neil on aega reisijatega ilmaelu üle arutada, naljatleda ja soovijaid koduvärava ees maha panna. Võrru jõudmine võtab küll aega, sest linnas tahab iga nurga peal keegi enne bussijaama maha minna aga soe tunne jääb ikkagi. Buss on üks väheseid kohti, kus saab kõrvalt jälgida erinevaid võru keelt kõnelevaid inimesi. Ükskord pakkus bussile tulnud tudisev vanake mulle kommi. Võõrad inimesed ütlevad bussipeatuses tere ja vahel alustavad vestlustki. Stiilis kes sa oled, kust tuled ja kelle juures peatud ja kuidas tal ka läheb.
Võrust edasi hääletasin läbi Põlva Tartusse. Hääletades kohtub teistsuguste inimestega, kuigi ka väga erinevatega. Sellised, kes hääletajaid peale võtavad, tavaliselt bussis teiste seast välja ei paistaks ja peatuses juttu ei teeks. Autos vahel ikka areneb vestlus või möödub terve tee vaikides kuni juhile keegi helistab ja ta ootamatult lõbusaks muutub. Olen hääletanud üksi, kaksi ja kolmekesi. Päris tee äärde muud kohale jõudmise viisi otsima siiani jäänud ei ole. Peale on võtnud igas vanuses ja ilmselt väga erinevate eluoludega inimesed alates kooli ruttavast poisist kuni pensionärini. Vahepeale jäävad noored ja keskealised ärimehe olemisega tegelased, beebiga naised, üksi sõitvad naised, kolme lapsega pere täies koosseisus, noorepoolne paar. Lootusetu grupina paistavad siiani pensionäridest paarid, need on alati mööda sõitnud. Eile olin kellelegi elu esimene peale võetud hääletaja. Mitu korda on juhtunud, et keegi sõidab mööda ja tuleb siis tagasi. Kellel läks süda härdaks, kellele tundus, et on vaja tuttavaks saada. Mõned on väga rõõmsad hääletajate ja sellise reisimisviisi üle, mõned üritavad ikka ohutuse huvides keelitada bussiga sõitma. Korduvalt on juhtunud ka seda, et alguses öeldakse mahapanemise kohana suurem asula aga sihtpunkti lähenedes otsustatakse ikka päris kohale viia, kuigi see oma teelt mitmeid kilomeetreid kõrvale jääb. On ka viidud spetsiaalselt sellisesse kohta, kust oleks mugav edasi hääletada. Hääletamise avastamine avas minu jaoks palju võimalusi, vähemalt teoreetiliselt:) Pealehakkamine ja aeg peab ikka omalt poolt olema, kui ka bussiaegade ja piletitega arvestama ei pea. Ainus miinus on, et nendes kõige paremates kohtades, kus käia tahaks, on liiklus pea olematu. Mis iseenesest on küll hea aga kohalejõudmise teeb keeruliseks. Kuna ma pikalt tee ääres seismist eriti ei kannata, siis jalgadel on vahel palju tööd enne kui jälle peale võetakse. See aga on võimaldanud avastada ilusaid kohti, kus varem käinud ei ole:)