2010 ja 2011

2010 oli tore aasta. Jälle tutvusin paljude huvitavate uute inimestega ja osalesin huvitavates ettevõtmistes. Mõned olulised asjad said alguse ja mõned varem alustatud asjad said tublisti hoogu juurde. Minu tutvusring on viimastel aastatel iga aastaga oluliselt laienenud. Sel aastal oli tavalisest rohkem seltskondlikku olemist. Käisin kokkutulekutel, seminaridel, osalesin koos tegemistes, veetsin lihtsalt toredate inimeste seltsis aega. Lisaks sain kamina ees kiiktoolis kududa (ammune igatalvine unistus), lastega piparkooke teha, lehti riisuda, maal elada, õppisin efektiivsemalt ahju kütma, omandasin mõned igas olukorras sobivad alusretseptid...

Koduõppe suvepäevad olid säravad nagu ikka. Seekord oli seal üle pika aja jälle hulgaliselt inimesi, kes varem pole käinud. Rõõmustav on, et pidevalt tuleb juurde koduõppehuvilisi noori peresid. Ökokogukondade kokkutulek oli samuti meeldejääv sündmus ja ka mõtlemapanev. Inspireeriv oli veel aasta lõpus liituda ajakirja KoguKonnad tegemisega.
Ilmselt kõige olulisem sel aastal oli tugev edasiliikumine küla unistuses. Selgus, et on päris palju inimesi, kel ka sarnane unistus. Hea oli käia erinevaid võimalikke külakohti vaatamas. Hetkel on projekt talveunes, kuid usun, et peagi ärkab taas, kui ilmad lubavad jälle suurtelt teedelt kõrvale astuda.
Kohe teisel kohal on harmoonilise kodu kursuse alustamine. See on olnud rõõm igas mõttes. Unistuste töö, mida aktiivselt otsisin:)

Halb oli see, et olin 2010 aastal lausa kaks korda pikemalt haige, mis on viimaste aastatega võrreldes väga palju. Viimane algas enne aastavahetust ja kestab siiani, kuigi nüüd on juba oluliselt parem. Teine kord kulges kergemalt ka kui esimene.

Ilm on 2010 aastal olnud küll kena, kuid siiski minu jaoks äärmuslik. Talv oli liiga pikk, kevadest mäletan fakti, et olid sinililled ja ojad vulisesid aga tunnet, et kevadet oleks piisavalt olnud, ei jäänud. Kohe läks üle kuumaks suveks, mil ma küll liikusin palju ringi aga igal võimalikul juhul ikka varjusin. Sügis oli meeldivalt värviline ja piisavalt pikk, kuigi juba suve alguses peale hetkelist kergendustunnet oli hirm, et kauaks seda sooja on ja kohe tuleb uus talv peale. Õnneks ei olnud eriti pimedat porist aega, vähemalt minu jaoks maal, kus kõik oli ümberringi kas värviline või valge ja pimedatel õhtutel ma välja ei kippunud. Nüüd ongi jälle talv ja kuigi mulle muidu väga meeldib valge talv ja ei tohiks kurta, siis ikkagi on aegajalt tekkinud ebatavaline tahtmine minna talve veetma soojale maale. Sel talvel ma ei ole käinud kordagi metsas lumiseid vaateid imetlemas, rääkimata kelgutamisest-suusatamisest-uisutamisest, mis on niigi haruldused minu puhul. Selle eest olen saanud palju hubaselt toas olla, viimasel ajal on tekkinud komme sisustada iga vaba hetke kudumisega (praegugi on vardad arvuti kõrval, et täita aeglasemalt liikuvaid kohti) ja kirjutada olen saanud palju.

2009 lõpus seadsin omale kolm suuremat eesmärki ja tegelikult ühtegi neist ei täitnud. Itaaliasse oli võimalus minna kaks korda, kuid see ei olnud siiski piisavalt atraktiivne, et esimesel võimalusel rohkem pingutada ja teist võimalust üdse vastu võtta. Veebruarist hakkas juba küla projekt hoogsalt liikuma ja siis tundus olulisem olla Eestis. Kunagi ma jõuan ikka Itaaliasse ka:)
Teine eesmärk oli rohkem kirjutada ja seda ma tegelikult tegin ka. Eesmärk oli küll üks konkreetne tekst ja see jäi kirjutamata, kuid täiesti ette planeerimatult kirjutasin seoses kursusega palju ja põhjalikult teemal, millel olen juba aastaid mõelnud ja millest olen ka varem tahtnud kirjutada.
Kolmanda eesmärgi täitmise võib küll üheselt läbi kukkunuks kuulutada ja tuleb 2011 aastasse üle kanda. Kuigi vähemalt eeltingimusi selle eesmärgi täitmiseks on praegu ilmselt rohkem täidetud kui aasta tagasi.

2011 aastaks otsustasin võtta pisi-eesmärgid, mille saavutamine aitab täiustada olemasolevat. Näiteks otsustasin, et on vaja õppida mütsi kuduma. Müts sai valmis vahetult enne aastavahetust:) Ilus kellukakujuline tuli. Kudusin tunde järgi, sest juhenditega pole siiani õnnestunud.
Veel otsustasin, et on vaja õppida leiba küpsetama nii, et see iga kord korralikult välja ka tuleb. Sest siiani on olnud nii, et vahel tuleb väga hea ja vahel ei kõlba üldse. Võtsin kasutusele oma isikliku leivaraamatu, kuhu panen iga kord leiba tehes kirja, mida täpselt tegin ja mis välja tuli. Siis saan nende märkmete põhjal järgmine kord paremini teha.
Võtsin ühe kaustiku ka alati kindlalt õnnestunud ja poolehoidu leidnud retseptide jaoks. Siiani on retseptikaustikutes mul olnud segamini oma juhuslikult välja kukkunud retseptid, millede tegevusjuhend ei luba mul endalgi asjade käiku meenutada ja mitte kunagi proovitud aga huvitavana tundunud mujalt ümber kirjutatud retseptid. Uuest saab loodetavasti see kaustik, mida lapselapsed paljundama ja jagama hakkavad, sest neid retsepte saab igat pidi keerata ja oludele kohandada:)

Suurematest eesmärkidest jätkan kindlasti küla suunas liikumisega ja kursusega. KoguKonnade ajakiri jätkab ka eeldatavasti ilmumist, kuigi rahalist toetust me ei saanud. No ja eelmisest aastast üle kanduv eesmärk ka. Kokkuvõttes ikkagi päris palju. Usun, et tuleb sisukas aasta:)

Head uut aastat ei sobi enam soovida, soovin siis imelist käimasolevat aastat! :)

Tehnoloogia meie elus

Üks huvitav mõtisklus:
http://onbradstreet.blogspot.com/2010/05/why-i-wont-be-quitting-facebook.html
(Linkimine millegipärast endiselt ei toimi, kas keegi teab, milles viga võib olla? Kasutan nuppu insert link aga tulemuseks on tühi koht postituses.)

Ühest küljest mulle küll meeldiks kangesti, kui suhtlemine toimuks nii umbes 99% nö reaalelus, näost-näkku ja vahemaa korral paberkirjadega. Samas olen juba väga harjunud, et kiri jõuab kohe kohale ja isegi eeldan, et vastus tuleb ka ruttu. Ja kuidagi ei raatsiks enam suhtlusringkonda ja ka inimesi, kellega küll otseselt ei suhtle aga kelle kirja pandud mõtted mind uutel teemadel mõtlema suunavad, piirata füüsiliselt lähedal asuvate inimeste ja kohaliku raamatukoguga. Suure osa inimestega, kes on mind viimastel aastatel tugevalt mõjutanud, olen kohtunud just interneti vahendusel. Mitmetest justkui juhuslikest internetikohtumistest on kujunenud reaalne läbikäimine. Mõnedega siiani vaid kirja teel, mõnedega ka kohtudes. Mulle tundub, et interneti näiliselt kaitsva vaheseina varjus avaldavad inimesed ennast palju rohkem ja kiiremini kui näost-näkku. Vahel tundub, et ainult näost-näkku suheldes läheb aastaid enne kui inimest nii palju tundma saab õppida kui interneti abil. Kui üldse nii kaugele jõutakse. Ja tänu sellele on võimalik näha selgemini ka inimesi, kes muidu mingit muljet ei jätaks või jätaks teistsuguse mulje.

Ülalviidatud postituses autor kirjutab, et inimese aja jooksul internetti jäetud jälg võimaldab temast üsna selge pildi kujundada ja kui praegu kardetakse seda jälge jätta võimalikele tulevastele tööandjatele vms mõeldes, siis peatses tulevikus hakatakse just selle jälje olemasolu eeldama ja kui seda ei ole, siis hakatakse kahtlustama. Olen enda puhul tähele pannud, et interneti-kokkupuutes võõra inimesega ma juba eeldan, et tal on kusagil jälg, mille alusel ma saan tema kohta midagi teada. Ja kui midagi leida ei ole, siis tundubki juba kahtlane. Et miks inimene tegutseb internetis aga midagi näha ei ole, mida ta varjab.

Internetti olen ise kasutanud vähem kui 10 aastat. Kummaline, kuidas lühikese ajaga asjad muutuvad.

2009 ja 2010

2009 oli kummaline aasta. Mõnes mõttes raske, teisalt jälle panin tähele, et jõua ainult midagi tahta ja juba juhtub. Nagu kiirendus oleks elul peal olnud. Vahel tundus, et milleks kogu see muretsemine ja tõmblemine, kui kõik niikuinii täitub. Aga ega ma sellest praktiliselt õppinud küll ei ole, ikka tekitab tuska, kui kohe ei saa. Kuigi tahta võib ju igasuguseid asju aga kõigega ei pruugi tegelikult ise kokku sobitudagi. Päris palju muljeid ja kogemusi ja enda paremini tundma õppimist oli sel aastal.
Täna ja viimastel päevadel on olnud täiuslik aastalõpu-ilm. Paks lumi kõikjal, roosa päikesetõus hommikul kell 10, roosa päikeseloojang nelja paiku:)

2010 tuleb ilus aasta. Selline tunne on. Algavaks aastaks on mul üks suurem eesmärk või õigemini siht. Nimelt kirjutada rohkem. Palju rohkem. Olen alustanud mitmeid kirjatöid, mõne võiks valmis ka saada. Üks asi, mida sel aastal oma kogemusest teada sain, on, et kirjutamine ei ole nagu rattasõit, et peale 10a pausi läheb viis minutit tasakaalu saavutamiseks ja tulebki jälle meelde. Piisab ainult aastasest pausist ja läheb ikka päris kaua aega enne kui midagi mõistlikku ja terviklikku jälle tulema hakkab. 2007 oli hea kirjutamise aasta. Põhiliselt küll kaustikutesse aga natuke ka mujale. Kui mõtted jooksid, siis sai kirjutada nii metsas kui bussis kui tänaval kõndides kui vannis. Põhiliselt vist viimases. Nüüd on juba pikemat aega raskusi meenutamisega, kuidas vannis kirjutamine tehniliselt käis ilma, et paber märjaks oleks saanud. Agatha Christie kirjutas oma raamatuid vannis. Huvitav, kas tal oli selle jaoks mingi spetsiaalne vannilauake. Või olid käelihased nii heas vormis, et tundide kaupa kaustikut üleval hoida.

Lisaks on üks unistus, mis seotud Itaaliaga. Ei teagi veel täpselt, mida seal teen, lihtsalt tõmbab juba pikemat aega. Esialgu tahan lühemaks perioodiks minna, nii paariks nädalaks või kuuks. Kui meeldib, siis võib mõelda pikemale viibimisele ja tegevusvõimalustele. Praegu tahan kõige rohkem Itaalias lihtsalt süüa värskeid küpseid päikesest pungil puuvilju, mida ei ole kemikaalides leotatud ja ladudes hoitud. Et teada saada, kuidas maitseb värske küps virsik ja viigimari. On mingi ähmane mälestus, et kunagi olid Eesti poodides söödavad virsikud aga sellest on juba palju aastaid möödas. Selle nimel olen isegi nõus esimest korda elus lennukiga lendama. Kuigi ilma oleks muidugi parem hakkama saada. Teiseks olen umbes aasta mänginud mõttega Itaalias villakitsi kasvatada. Seda saaks ilmselt teha mahetallu vabatahtlikuks minnes.
Võimalus oleks ka lihtsalt kohale minna ja vaadata, mis elu toob. Selleks mul tõenäoliselt närvi siiski ei jätkuks. Plaanid võivad küll alati muutuda aga puududa ei või. Kuigi mulle meeldiks kangesti juba homme minema hakata:)
Kuna suvel mingil veel määramata ajal on minu korraldada koduõppe suvepäevad, peaks Itaalia jääma juba kevadesse.
Kui kellelgi on nõuandeid või tõmbab ka sinnapoole, siis võib ühendust võtta:)

Ja siis on veel üks siht, millega on vaja hakata süstemaatilisemalt tegelema. Kolmest aitab aastaks küll, siis on ehk lootust rajal ka püsida:)