Minu esimene raamat

valmis täna:)

http://looduskodu.wordpress.com/raamatu-algus/

Minu uus e-kodu. Tulge külla:)

Kolisin aadressile http://looduskodu.wordpress.com/. Seal saab lugeda minu esimese raamatu algust ja palju muud huvitavat. Tulge külla!

Uute kohtumisteni:)

Põnevad ajad

Teatan rõõmuga, et augustis ilmub minu esimene e-raamat:) Lisaks tuleb üks väga VIP pakkumine ja septembrist algab ka kursus Kodu inimese ümber. Blogi kolin ümber ja igatpidi on praegu väga põnev aeg:) Tegevusväli muutub laiemaks ja samal ajal algab jälle tudengielu. Ärevus on hinges ja rõõm ja ootus.

Suvine salat

Suvel ja tegelikult üldse igal ajal on kõige parem teha salatit sellest, mis parajasti käepärast juhtub olema. Eeldusel, et käpärast on kvaliteetseid söödavaid asju. Hiljuti said juhuslikult kokku järgnevad koostisosad ja selgus, et nad sobisid väga hästi.

Suur kahe käe peotäis salatilehti peeneks ribastatuna
3 väiksemat kurki tükeldatuna
u. 8 redist tükeldatuna
1 nuikapsas koorituna ja tükeldatuna
1,5 noort värsket suvikõrvitsat tükeldatuna
peotäis basiilikut rebituna
veidi tilli hakituna
värsket õitsvat punet, lehed ja õied varre küljest eemaldatuna hakitult
oliiviõli
veidi pruune suhkruterasid

Kõik hästi läbi segada ja lasta veidi maitsetel seguneda.

PS. Kokku 30 maha pandud põõsasoaseemnest on ikka veel ainult 3 taime üleval. Aga neil on see-eest juba tillukesed oad küljes:) Lina õitseb. Spinat on kindlalt üles tulnud. Saialilledel on pungad. Potist peenrasse ümber istutatud basiilik ja spinat on tublisti kosunud. Üle-eile istutasin sidrunmelissi ka potist peenrasse ümber.

Viljandi

Sügisest asun Viljandi Kultuuriakadeemiasse õppima:)
Eile olid sisseastumiskatsed ja täna juba tulemused teada.

Sellega seoses on oodatud kõik vihjed headest ja soodsatest korteritest, tubadest, majaosadest Viljandis alates augusti lõpust.

Mai-juuni

Ilmad on olnud meeldivad, päike soojalt paitanud ja peenrad äraolekul kastetud. Aken on ööpäevaringselt lahti nii linnas kui maal.

Panin maha kümme kartulit ja kümme põõsasuba, üles on praeguseks tulnud 8 kartulit ja 3 uba. Oad olid mitu aastat vanad poeseemned. Veidi on üles tulnud ka väga hilja maha saanud saialilli ja lina. Aed-rõngaslilli ei ole ma veel leidnud või ära tundnud.

Erilised kohad ja armsad inimesed. Pidu peo järel.

Kolm metssiga Läti piiri ääres metsalagendikul.

Metsmaasikad heinamaal.

Pool tiiru ümber rabajärve, kõht mustikaid täis. Kavatsesin terve tiiru teha aga mets asendus päris rabaga. Järve servad pisikesi roosasid õisi täis, raba pastelltoonides, järv ja taevas sini-sinised. Mustikad metsas veel toored, järve ümber päikese käes valmis. Tee ääres mitu lagunevat talu.

Paar päeva tagasi küsiti, kas ma olen end maa sisse kaevanud, et nägu nii pruun. Olin küll ainult korraks peenral käinud.

Aegajalt laulab keegi köögis. Õu on poole ööni kilkavaid lapsi täis.

Uued plaanid vanadel sihtidel.

Päike ja lilled ja...

Täna käisin Võrumaal. Metsa all õitsevadki juba sinililled. Ja naati saab süüa:) Ja päike paistab ja linnud laulavad ja heinamaad on nii ilusad metsa taustal.

Käisin veel maale jäänud asju ära toomas. Neid jäi veel tuua ka aga leidsin üles mitu kuud kadunuks peetud kaustikud. Kartsin juba, et ei leiagi neid enam ja kuidas ma siis elan ilma nendeta. Tagasiteel istusin Võrus bussijaamas kivi peal ja lugesin, mis ma mitu aastat tagasi kirjutanud olen. Igaühel peaks olema sellised oma kirjutatud kaustikud, kuhu on üles kirjutatud tähtsad küsimused ja vastused ja tähelepanekud. Siis, kui mõnikord tekib küsimus, et mida eluga peale hakata või teised püüavad tõmmata mitmesse suunda korraga vms, siis saab natuke sealt lugeda ja on kohe selgem olemine.

Eestis

Jõudsin eile hilisõhtul Eestisse:) Täna tervitasid mind lumikellukesed. Ja sinililled on veel ees:)

Ootusärevus

Varsti seisab mul ees üks pikem reis. Esimest korda elus tuleb reis nii pikk ja esimest korda lähen lennukiga kuhugi.
Mingil hetkel sel talvel hakkas mulle esimest korda päris tõsiselt tunduma, et kuigi valge talv on tore küll, siis veel toredam oleks nüüd soojemale maale minna. Mitte päris kuuma kliimasse aga sellisesse mõnusa Eesti suvega kohta. Ja peagi tekkiski võimalus:)
Otsustanud, et ma tahan minna, ei mõelnud ma eriti sellele, kuidas see tehniliselt teoks saab. Kuidagi ikka saab. Kirjutasin oma plaanist teistele ja leidus tervelt 9 inimest, kes mu reisi toetasid:) Moraalselt toetajaid oli veel rohkem.

Praegu olen maal. Lugesin ükspäev lastele Madlikest ette ja sealt jõulueelse aja jutt, kuidas nad mööda külmunud jõge naabritel külas käisid, tekitas tahtmise veel lund nautida. Nüüd on enne kevadisse kohta sõitmist veel veidi vähem kui kaks nädalat aega siinse talve üle rõõmustada.

Reisilt tulen tagasi siis, kui siin on ka juba loodetavasti suur kevad. Ja peale reisi ootan juba suve. Suvel tuleb koduõppeseminar 21.-22. juuli (N-R) Põlvamaal ja seekord on lootust jälle väliskülalisi näha:) Ja kindlasti tuleb suvel palju väikestel külateedel kõndimist:)

Juured

Liitusin mõned päevad tagasi www.geni.com lehega, mis võimaldab koostada oma sugupuud. Alguses oli lõbus sisestada andmeid, mida peast teadsin ja vaadata, kuidas need puuna välja näevad. Siis avastasin oma suureks rõõmuks, et keegi väga kauge varem tundmatu sugulane on uurimistööd teinud ja tänu temale sain teada, et vanaisa isal oli viis õde ja ema oli ka suurest perest, mille ühe liini järeltulija oligi uurimisega tegelenud. Varsti juhtus aga midagi veidi häirivat - süsteem hakkas ise mõtlema ja minu märgitud sugulaste külge ühendama teiste poolt samade isikute kohta sisestatud andmeid ja minu puu muudkui paisus väljapoole igasuguseid hallatavaid piire. Minu käest ei küsi keegi, kui kaugel on hõimlus liiga kaugel, ainult aegajalt teatab süsteem resoluutselt, et see isik on nii kaugel, et tema andmed peavad olema avalikud. Ja ei luba topeltolevaid isikuid kustutada, sest igaühe küljes ripub osa tema sugupuust ja ühe inimese kustutamine lõhuks väidetavalt terve puu.

Lõplikult läks asi käest ära siis, kui palusin oma vanematel oma puuga liituda lootuses, et saan oma puust puuduvad andmed valikuliselt lihtsalt üle tõsta. Tegelikult läks nii nagu ikka läheb mitme sugupuu ühendamisel - mingisugusegi ülevaate saamine olnust ja toimuvast eeldab palju aega ja süvenemist. Lisaks on mustvalgel näha, mis saab siis, kui erinevatel inimestel on samade isikute kohta veidi erinevad andmed või kujutlused - neid isikuid saab palju ja veel rohkem. Ühel hetkel oli minul väidetavalt neli paari vanemaid, mind ennast oli sugupuus kolm korda ja minu õde pakuti mulle lapseks.

Kokku on sugupuus praegu inimesi tublisti üle 700. Kuigi ülevaade neist mul veel puudub, on hea sirvida suurt sugupuud ja istun hasartselt õhtuti arvuti taga. Eile õhtul avastasin terve uue liini, mis jätkus minu vanavanaema poolõest. Et mitte ainult ekraanil nimede vaatamisega piirduda, võtsin ühendust ka:) Äkki teavad veel esivanemaid:)

Positiivne on ka see, et kui nüüd mina peaks kunagi saama näiteks kümme last ja nemad igaüks ka kümme last, siis vähemalt nimedest ei tule veel mitu põlvkonda puudust. Neid jätkub igale maitsele ilusatest lihtsatest Eesti nimedest keelt sõlme ajavate moodustisteni nii ühe kui mitme kaupa kombineerituna. Huvitav on, et olen sugupuus üles leidnud kõik nimed, mida kunagi olen mõelnud, et tahaks oma lastele panna.

Mõtlemapanev on jälgida erinevates liinides korduvaid mustreid, mida nii väheste andmete põhjal nagu nimi, sugulussidemed ja mõnedel ka sünni- ja surmaajad, saab. On näha, et mõnes liinis on mingi kindel muster, samas kõrvalliinis ei paista seda olevat. Otsige ka oma sugulasi ja esivanemaid:)

Head

Käisin eile Viljandi waldorfkooli jõulupeol. Armas oli. Lumi sädeleb kõikjal ja ka õhtul juba pimedas oli Viljandis ilus kõndida. Täna Tartusse tulles olid tee ääres eemal kohati ainult katused ühtlaselt säravast valgest näha, majad ise olid nagu uduvati sees. Ilus ja värviline aasta on olnud. Natuke on seda veel jäänud. Rahulikku ja säravat jõuluaega teile!

Tali tuli

Sel aastal tuli talv täpselt õigel ajal ja õiget moodi:)
Maal minu akna taga istuvad puuokstel ja heinakõrtel leevikesed ja tihased. Ma ei mäletagi, millal viimati leevikesi nägin. Küllap see eelmisel talvel oli aga tundub nii ammu.
Täna hommikul ärgates oli väljas valge, kuid suur kuu säras taevas. Samal ajal tõusis metsa tagant roosa kumaga päike, mis teist tuba sooja valgusega täitis. Kui päike ise kuldsena metsa kohale jõudis, tundus, et päikesetervitus on kohane. Hommikust sõin seljaga vastu ahju istudes ja päikest vaadates. Kraadiklaas aknal näitas -15C.

Idüll sai aga veidi teise varjundi, kui hakkasin lahkuma, et Tartusse hääletada. Selgus, et võti ei taha kohe üldse lukku keerata uksel, mis isegi üllatuslikult kergelt ja tihedalt sulgus. Pärast siin viimati mainimist on seda üks kord veel lihvitud ja eile veel ei sulgunud ta ikka piisavalt tihedalt. Nüüd sulgus ilusti aga võti ei keeranud. Kangutasin seda tükk aega edutult. Vahepeal tuli lausa nutt peale aga sain kohe aru, et olukord ei ole üldse seda väärt. Kaalusin võimalust võtit tangidega keerata, kuid leidsin, et tangid hammustaks pigem võtme pooleks kui keeraks. Kaks tihast istusid maja ees pirnipuu oksal ja jälgisid mind huviga. Mulle oleks meeldinud mõelda, et nad elavad mulle kaasa aga tegelikult huvitas neid ilmselt, millal pääseb tagasi ukse kõrvale pidusöögile, mille minu väljumine oli katkestanud. Palusin tihaseid, et nad aitaks ukse kinni saada. Selle peale lendasid mõlemad minema maja nurga taha. Leidsin, et igatahes ma siia ei jää ja ust lahti ka ei jäta, seega peab mingi lahendus leiduma. Lükkasin ust mitu korda kinni, veendumaks, et ikka tõesti on tihedalt. Proovisin lahtise ukse lukku keerata, ikka edutult. Aga seestpoolt snepper töötas ilusti. Seega seest saaks lukku panna. Aga kuidas ma ise välja saaks? Otsustasin proovida avada tagumist ust, mis mõni nädal tagasi talveks kinni taoti kuna oli lootuselt paisunud. Ja see avanes:) Lihtsalt ja sujuvalt nagu ei teaks talvest midagi. Ja sulgus sama lihtsalt. Küllap tihased oma nurga taha lendamisega tahtsid mind teisele poole suunata:)

Karge talv päikeses sillerdava lume ja helesinise taevaga on ilus küll aga õiget rõõmu on maal elamisest ainult siis, kui on vabadus ära käia. Nüüd mõtlengi, mismoodi tulevikus oma kodus uste probleemi lahendada, et nad esimese talvega mind halliks ei ajaks.

Hääletama otsustasin täna minna teises suunas, kui tavaliselt. Tavaliselt lähen kõigepealt Tartust kaugemale, et jõuda suurele maanteele, kus palju autosid liigub. Seekord läksin mööda metsavaheteed Tartu poole ja lootsin, et ehk keegi ikka liigub veel siin ka. Suurema asulani oli umbes 10 km. Esimesed paar km läksid lennates rõõmust, et ikka ukse kinni ja tulema sain. Tee ääres heinamaal nägin täna selles piirkonnas esimest korda metskitsi, kolm tükki korraga. Kõik väikesed teed metsa ääres tundusid kutsuvad, lumised katused eemal puude vahel... Kokku kõndisin vast 4-5 km ja saingi auto peale:) Ja suurema asula äärest võttis juba teine auto peale ja tõi Tartusse. Tartus on õhtul natuke jõulutunne, kui kõik puud on lumega kaetud ja tuled säravad. Maal ei ole, ainult puhas lumi... Raadios arutatakse iga päev, kas võiks juba jõululaule lasta aga mina pole ühtegi kuulnud. Mulle meeldiks küll.

Kööginurgas tegin hiljuti kooki kõrvitsakastmega.
Kastmeks sulatasin ja hautasin ühe paki (vast 300g) külmutatud kõrvitsat veidikese vee, suhkru ja 0,5 sidruni sisuga (pigistasin mahla kõigepealt välja ja siis panin sisu järele) pehmeks ja püreerisin. Kastmel oleks võinud lasta jahtuda ka aga mul oli taigen juba poole peal ja lisasin kastet soojalt taignasse, päris kuum enam polnud. Kook tuli ikka hea. Kaste sobis ka riisiroa hulka segamiseks.

Koogiks
Sulatasin u. pool pakki (vast 90g) võid ja riibusin vahu pealt ära.
Kloppisin 3 muna kahvliga lahti.
Segasin sulavõi munade hulka.
Lisasin mõned peotäied speltajahu, 1 väikse paki vaniljepudingu pulbrit (mida polnud maitsest üldse tunda), tiba soola, veidi suhkrut, 0,5 tl küpsetuspulbrit.
Segasin sisse 10 spl kõrvitsakastet ja veel jahu.
Valasin taina võiga määritud madalasse vormi ja küpsetasin kütteahjus umbes 50 minutit.

Koogilõikude kõrvale panin jälle kõrvitsakastet. Hea lihtne teekõrvane kook.

Jälle maal

Olen nüüd jälle maal talu hoidmas:) Hetkel küll linnas netti kasutamas aga homsest tagasi maal. Ilus ja hubane on seal ja inimesed on toredad. Olen tähele pannud sellist huvitavat korrapära, et kui mõnda uude kohta lähen, siis osutub see palju ilusamaks, kui arvanud olin. Natuke üllatavalt isegi. Ei tea, kas mu arvamused on liiga madalad olnud või ongi kõik kohad palju ilusamad kui teadmatuses arvata saab.

Nädalavahetusel olid täiuslikud sügisilmad. Olin vahepeal poolteist nädalat haige ja kahetsesin, et nüüd sügisest toas istudes ilma jään. Aga ei jäänud. Ja peale nädalavahetust maalt Tartusse tulles oli pärn mu akna taga saavutanud selle kuldse seisundi, kus ta kogu tuba valgustab.

Kes otsib, see leiab

Pesa leitud:) Talvel elan Võrumaal:) Ühe hästi toreda pere hästi hubane majake vajab hoidjat. Seal on avarust ja metsad ja jõgi ja kuuldavasti palju toredaid naabreid. Ja seinas on savikrohv. Ma ei olegi enne savikrohviga majas elanud.

Sügis tuleb

sel aastal teisiti:) Kuidagi sõbralikumad tunduvad isegi hallid vihmased päevad. See on vist sellest, et kursus on edukalt alanud ja valmistab palju rõõmu juba planeerimise algusajast saadik.
Suvi on sel aastal üsna seltskondlik olnud. Eelmisel nädalavahetusel veendusin jälle, et läheneva sügise õhtud ja tegelikult ka hommikud on päris kindlalt selleks mõeldud, et seltskondlikult laua ümber kaminatule paistel jutustada.
Eile tegin sel aastal esimest korda puravikega süüa. Ikka selle vormi variatsiooni, mida siin mõni aeg tagasi kirjeldasin ja mis on nüüd üks peamisi asju, mida köögis kokku panen.
Üksikud kollased laigud on ka juba kaskedel.

Ilus hommik

Mõnus suvevihmaselt töine hommikupoolik:)
Kunagi Kadri (www.tarkusearmastus.blogspot.com) ütles, et ta tuleb hommikul üles ja kohe tahaks tööd teha. Mul on ka täna selline hommik. Rohkem tööd on kohe suurem rõõm.

Blog pakkus uusi taustakujundusi ja leidsingi sellise, kus linnud väga hästi sümboliseerivad nii blogi nime kui ka küla:)

Vähem kui nädal ökokogukondade kokkutulekuni.

Kus on Sinu tõeline jõud?

Eelmisel nädalal tegin ühel päeval endale üle pika aja muusikalise hommikupooliku Eesti filmimuusikaga. Hea muusika korrastab mõtteid ja võimendab tundeid. Samal õhtul oli mul külaline, kellega sai arutada igasuguseid huvitavaid asju. Sain teada võimalusest, mis täidaks ühe viimaste aastate unistuse ja haarasin sellest peaaegu kohe õhinal kinni. Kuid õhtul oli raske magama jääda. Paar tundi pidin voodis oma peas kuulama üha uuesti fraasi Nukitsamehe filmi laulust: Kus on Sinu tõeline jõud? Leidsin, et kusiganes see ka on, igatahes ei ole see virsikutes. Lasin ööpäeva veel settida ja ütlesin võimalusele ei. Otsustasin ka, et kui ma ei raatsi ühteainsatki kuud kulutada kõrvalisele, siis ei või seda aega ka niisama ära raisata. Ja ega siis rohkem oma jõuga kooskõlas olevad võimalused ennast oodata lase:) Tegelikult on nad kogu aeg olemas, kui hästi vaadata.

Lisaks
Sel aastal tuleb jälle peenar:)

Laadal

Päris laadal ei olnud juba ei mäletagi kui kaua käinud. Viimati ilmselt lapsepõlves. Eile käisin, Uma Peo raames. Mõnus oli:) Isegi tuttavaid nägin:) Päike paistis, inimesed siblisid rahulikult ja rõõmsalt ringi ja käsitöö-jäätis maitses hea.

Suvised kohtumised

Ma loodan, et kõik on juba ökokogukondade kokkutulekust teadlikud ja aja planeerinud:) Kes veel ei tea, siis
http://www.kogukonnad.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=110:kokkutulekv&catid=1:latest-news&Itemid=28

või lihtsalt http://www.kogukonnad.ee/ edasi klõpsates.

See on ajaliselt poolel teel enne koduõppe suvepäevi:)

Aga kohe varsti selle nädala lõpus on juba Põlvamaal Uma Pido http://www.umapido.ee/

Suvi tuleb ilus värviline:) Nii palju võimalusi, hing on juba ootusärevust täis.

Kevadsuvi linnas

Kevad oli sel aastal kummaline. Nagu oli ja nagu ei olnud kah. Mõnel pool oli tugevalt, teisal jälle nagu polnud. See-eest suvi on kindlalt kohal. Vähemalt paistab praegu nii. Mul on akna taga üks suur pärn. Sügisel on terve tuba ta kuldset valgust täis, talvel kogub okstele lund ja lumeta on must siluett männi taustal. Kevadel on ta üks viimaseid lehte minejaid. Kui kaskedel juba nagu oleks kevad, siis tema on ikka must ja raagus. Siis mingi hetk tekivad väikesed lehekesed ja mõne päeva jooksul on roheline. Nüüd on ta juba paar päeva väga roheline ja kuulutab, et suvi on siin.
Kevadsuvine äike lahtise akna taga on sõbralik. Päike paistab, sinises taevas on tumedad vihmapilved, vihma kallab pangedega ja mürisev kõu tahaks nagu öelda, et homme on kõik veel rohelisem, õitemeri veel tihedam, linnud laulavad elavamalt ja õhk on kergem. Ja nii ongi. Täna sai juba hommikupoolikul väljas käia. Eile ootasin õhtupoolikuni enne, kui nina välja pistsin. Lisaks kuumusele on peamine pahupool selline kummaline nähtus, et suvel on raskem varakult ärgata, kui kevadel. Kevadel on lihtne ärgata siis, kui valgeks läheb. Suvel ajab valgus ja linnulaul juba poolest ööst üles ja edasi magades kaob igasugune ajataju. Telgis ööbides seda probleemi ei ole, siis pole üldse võimalik peale 3-4 öösel korralikult magada. Ja oleks siis, et saaks varem magama minna ja võiks seega poolest ööst ärgata. Katsu Sa magama jääda, kui päike tuppa paistab ja lapsed väljas kilkavad.