Kaua oodatud küla pildid

Käisime hiljuti Liisi ja Ivoga külapiirkonda vaatamas. Pildid on valdavalt nende tehtud. Pilte saime siiski vaid ühest külatriibust üsna keskelt, siis sai fotoaparaadi aku tühjaks.

KoguKonnad 9

Uusim KoguKonnad on aadressil http://kogukonnad.ee/phocadownload/kogukonnad_9.pdf.
Ajakiri avaneb täisekraanvaates, sellest väljumiseks tuleb vajutada ESC klahvi.

Selles numbris on neli lugu erinevatest ökoküladest üle maailma, üks mõtisklus alternatiivmeditsiinist ja palju uudiseid. Ajakirjal on ka uus kujundus.

Osa infot uudistes on jõudnud kahjuks juba vananeda, kuid loodan, et kõik soovijad ikka jõuavad sinna, kuhu vaja.

Peagi

Nüüd on siis Milia ökokülas käidud:) 834 pilti ja 10,5 lk märkmeid ootavad korrastamist. Võimas ja inspireeriv kogemus oli. Kreeta jaoks oli seal erakordselt mitmekesine taimestik ja mets (iseenesest juba Kreetal haruldane nähtus) lõhnas nagu Eestis. Kodune tunne oli seal, üsna sarnane oma külaks valitud kohale. Mägede mõõtmed on muidugi võrreldamatud. Enne Miliat kogunenud pilte on ka juba nii palju, et ilmselt siia ei hakka neid üles panema ja tekitan miski albumi.

www.milia.gr soovitan külastada:) Hooaja sees, ehk alates maist, sinna mahtumiseks tuleb väga pikalt ette teatada. Sügiseks ehk saab veel. Me olime praegu ühel päeval ainsad külalised, teistel päevadel oli peale meie veel 1-2 seltskonda.

Kes on külastanud ökoküla

Järgmine ajakiri KoguKonnad ilmub aprillis. Varasemaid numbreid saab lugeda www.kogukonnad.ee -> vasakul menüüs ajakiri "KoguKonnad" või http://kogukonnad.ee/index.php?option=com_phocadownload&view=category&id=1&Itemid=74

Oleks tore teha seekord ökokülade külastamise kogemuste eri:)
Seega kõik, kes on külastanud mõnda ökoküla või ka lihtsalt eeskujulikku ökotalu, on oodatud kirjutama:)
Kirjutada võib nii Eestist kui välismaalt.

Mõned märksõnad, millest võiksite kirjutada:
*miks te sinna külla või tallu läksite
*küla/talu tutvustus - kus nad tegutsevad, millest oma tegemistes lähtuvad, millega tegelevad jms + kõik, mis endale oluline tundub
*mida seal olles õppisite ja mida oleks teistel küladel/taludel neilt õppida

Pildid on ka oodatud:) Kõik tekstid, pildid ja vihjed võib saata kas ivooglaid (at) gmail.com või ajakiri (at) kogukonnad.ee hiljemalt 7. aprilliks.

Majandusest ökokülas

pikemalt:
http://www.bioneer.ee/eluviis/okokogukonnad/aid-8675/Kuidas-korraldada-majandust-%C3%B6kok%C3%BClas

lühemalt:
http://www.tarbija24.ee/?id=301485

Postitus 100 :)

Veidi üle aasta olen pidanud seda blogi ja ongi ilus ümmargune arv täis saanud.
Ütleks, et tähistasin seda küpsetamisega aga tegelikult avastasin sünnipäeva alles retsepti kirja panema tulles, kui küpsised parajasti jahtuvad.
Teisipäevast lähen mitmeks päevaks maale ja testin siin võimalikke kaasatehtavaid toite, mis matkajaid püsti hoiaks.

Eelmise postituse muffinite põhjal tekkis selliste pätsikeste idee:
Ligikaudu
paar-kolm peotäit kaerahelbeid
paar-kolm peotäit odrajahu
tubli peotäis kookoshelbeid
1 väike pk vaniljepudingu pulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
tiba soola
veidi melassisuhkrut (tagasihoidlikult)
jupp pehmet võid (vast u. 40g)
mõned kuivatatud ploomid, pestud ja tükeldatud
1 muna

Segasin kuivained omavahel ja hõõrusin võiga purutainaks. Segasin hulka ploomitükid ja ühendasin taigna munaga. Surusin peovahel taina kokku 10 väikseks pätsikeseks, panin võiga määritud plaadile ja küpsetasin eelkuumutatud ahjus 200 C 20 minutit. Kergelt kuldsed juba olid ja pealt krõbedad aga seest veel veidi toored. Lasin kinni pandud ahjus veel 15 minutit seista. Meeldiv on melassisuhkru komme väikeste tükkidena jääda. Matkale võtmiseks tuleb koguseid muidugi suurendada. Ja ilmselt ka kauem küpsetada. Testimine on ikka üks positiivne asi:)

Aga matk maal tuleb külateemaline, eeldatavas külakohas ja seltskonnaga. Kui keegi tahab ka ühineda ja külaasja arutada, siis tuleb kiiresti mulle teada anda. Oleme seal esialgu teisipäevast neljapäevani ja järgmisel nädalal veel. Võimalik on pajuvõsa lõigata ja sellest kempsu ehitada:)

Kuidas asjad juhtuvad

Täna, kui üle mõne aja jälle päikeselisel päeval, oli mul plaanis käia ära Vastseliina kandis, et ammu edasilükatud asjadega lõpule lähemale jõuaks. No alguses oli tegelikult plaanis külakohas käia aga mõtlesin, et oleks ikka väga tubli kasutada üksikut ilusat päeva vanade asjade lõpetamiseks. Eriti kuna mul labidat jms aiatöödeks vajaminevat niikuinii veel ei ole kaasa võtta.

Ajasin siis eeskujulikult varakult ennast üles, et jõuaks vara maale ja seal ehk veidi toimetadagi. Hääletamine läks väga hästi. Jõudsin hääletuskohta, samal ajal juba lähenev auto peatuski ja viis mind peaaegu Kosele. Kosel on parajasti teetööd, mis oli positiivne selles mõttes, et ei tekkinud kiusatust Haanja poole pöörata ja negatiivne selles mõttes, et esiteks oleks seal olnud keeruline hääletada ja teiseks, ega ei olnud millegi peale hääletada ka. Autod liikusid tigudena ainult Võru suunas. Kõndisin reipalt Lohule ja mõtlesin, et ongi kena päev jalutamiseks. Selle kinnituseks tegin väikese tiiru enne Koset ühele metsavahetänavale, mida olin ammu tahtnud vaatama minna.

Lootsin, et Lohul tulevad autod ringteel Tartu poolt ja no piiri suunas peaks ikka keegi kenal suvisel tööpäeva hommikupoolikul liikuma. Tegelikult oli neid ikka väga vähe, kes autojuhtidena samamoodi arvasid ja needki mind peale ei võtnud. See-eest sain kuidagi eriti teadlikuks (kuigi olin seal kümneid kordi varem hääletanud), et sealt pöörab ka tee Rõugesse. Lohul lõppesid teetööd ja arvake ära, kustkaudu sõideti siis Rõugesse? Rõuge poole paistis liikuvat oluliselt rohkem autosid, kui Vastseliina poole. Jõudsin minagi kahe autoga Rõugesse. Pahandasin oma nõrga tahtejõu üle, sest ega ma eriti kaua oodanud ja mõtisklesin sellest, et alates viimasest sügisest on rohkem kui kord juhtunud seda, et hakkan minema Vastseliina kanti aga jõuan hoopis Rõuge või Haanja kanti.

Igatahes oli Rõuges kena suvine päev, ideaalne jalutamiseks. Tegelikult ma ei teadnudki, kuhu või miks lähen. Arvasin, et ehk teen jälle tiiru kaugemate küla jaoks valitud talude juures ja vaatan, kuidas seal suvel on. Kuigi võis arvata, et hein on nabani ja teed ei paista kusagil. Arvasin, et küllap tuleb mul kõndida või ehk saan autoga Rõugest tavalise bussi ootamise kohani ja sealt edasi tuleb minna bussiga nagu enamasti. Rõugest edasi kõndisin veidi ja imetlesin kauneid vaateid. Esimene teelõik on seal nii ilus, et seda oleks kahju autoga sõita.

Peagi sain siiski autole. Tuli välja, et juht sõidab samasse kohta, kuhu minagi. Alul sain aru, et tal on seal ainult mets aga siis tuli välja, et elabki seal. Küsis, kellele külla lähen. Ütlesin, et niisama matkama. Ta imestas, et kuidas nii üksi ja kas hunte ei karda. Ma ütlesin, et siiani pole ükski vastu tulnud. Siis ta rääkis, kus keda nähtud on ja sinna ei maksa minna. Ja näitas teeotsi, kus võiks matkata ja kuhu need välja pööravad. Imestas ikka, et no mis ma ikka matkan niimoodi. Ütlesin siis, et otsin kodu.

No vot, sellest oleks võinud alustada. Tema teab kohe kahte kohta pakkuda. Ja võib omaniku telefoninumbri anda. Püüdsin siis uurida, kus need talud asuvad. Aga mulle tehti ringkäik autoga nende kohtade juurde. Teepeal viitas veel paarile kohale, mis tühjalt seisavad. Esimese talu juures, kui teeotsal auto kinni pidas, tahtsin välja minna ja küsisin, kus teine asub, et jalutan siin ära ja siis lähen vaatan teist. Aga viidi teise ka kohale, et pärast tulen ise esimesse tagasi. Teises kohas helistas omanikule ja uuris, mis plaanid neil sellega on. Tegi ka tiiru õue peal, näitas, kus mis on. Laudal uus katus, see seisab nüüd korras. Majas korralik ahi, talvel elati sees. Uue sauna jaoks vundament valmis, siia oleks vaja ruttu palgid peale panna. Tiik tuleks teise kohta tõsta, sinna võsa asemele, oleks päikese käes soe. Köögiviljapeenar oli seal lauda kõrval. Teadis, mis hinnaga see koht osteti (liiga kallilt) ja palju uuendustele kulutati.
Väga ilus ja armas koht. Lilled õitsesid aias, kuplite avarus ümber. Naabertaludes elatakse. Aga kohe kõrval koht on ka tühi. Elamiseks ei pidavat kõlbama, veesoone peal ja täiesti kokku kukkunud. Aga kui saaks selle maa eelmisega kokku liita, saaks ühe künka juurde ja sinna saaks maja panna. Aga omanik tahab selle eest head hinda saada.
Esimese talu omanikke ei saanud ta kohe kätte, nende numbri saamiseks vahetasime oma telefoninumbreid. Mõlema talu viimase ajaloo rääkis ka ära.

Jalutasin siis tuldud teed tagasi ja vaatasin üle veel paar kõrvalteed, millede ääres oli väga ilus talumaastik ja mõned minu silma jaoks küll mahajäetud kohad aga need olid tihedalt koos ja ühes paistis, et vist ikka elatakse ja peetakse mesilasi. Igaks juhuks ligi ei läinud.

Esimese talu juurde minnes tegin peatuse teel viidatud tühjalt seisva talu juures. Siin oli küll teerajal nabani hein. Armas koht, mis vajaks hoolt. Esimene talu oli naabriga lähestikku ja olin vahepeal suutnud ära unustada, kumb see olema pidi. Tiirutasin seal teel aga väga kutsuv ei tundunud ja läksin hoopis vaatama ühte kohta, mida paar aastat tagasi müügikuulutuse peale paar korda vaatamas käisin. Sinna ma kohale ei jõudnud, sest parajasti siis, kui otsisin kohta, kust pidi metsavahele pöörama (paistis, et tee on kaotsi läinud), helistas see mees, kes talusid näitas. Andis esimese talu omaniku numbri ja püüdis veenda, et ma ikka läheks vaataks selle hoolega üle, kui ma juba seal olen. Vundament ja laut ja mis kõik oli vaja üle vaadata, et teaks otsustada. Lubasin siis, et ise vaatan kohta aga helistama veel ei hakka. Selle talu omanikku, mida parajasti vaatama minemas olin, teadis ta ka. Läksin tagasi.

Teel enne talusid tuli vastu üks naine, kes mind sõbralikult vaatas aga midagi ei öelnud. Jõudsin otsusele, kumb kahest talust ilmselt see õige oli ja läksin värava juurde. Metsatukk, mis talu juurde kuuluma pidi, nägi küll kena välja aga talu ise kurblik. Mulle tundus, et mina ei suudaks seda hea energiaga täita. Koha minevik oli ka karm. Kitsukesele õuele ei läinudki, pöörasin tagasi. Siis tuli teel vastu teine naine, kes küsis kohe konkreetselt, keda ma otsin. Ütlesin, et kedagi ei otsi, niisama matkan. Nõudis, et mis ma niisama matkan. Ütlesin siis, et otsin kodu. Aga talle oli öeldud, et keegi läks talu juurde ja mingu ta vaatama, kes sinna läks. Taipasin, et see on ilmselt see, kes pidi külas elama ja majja sisse saama ja kellega koos talu näitaja oli soovitanud minna vaatama. Ütlesin, et jah, ma käisin sealt mööda ja väga põgusalt vaatasin ja leidsin, et see ei ole minu jaoks. Ütlesin, et kui sinnakanti tulen, siis kindlasti koos sõpradega ja ütlen edasi, et seal on tühi koht. Kui kedagi huvitab, siis saab temaga ühendust võtta. Veidi aega veel vestlesime, siis läksime laiali.

Tagasi Võrru mineva bussini oli veidi alla tunni aega (kohale jõudsin umbes pool tundi enne bussi:) Selleks ajaks, kui buss jõudma pidi, oli mul juba lähemalt tutvustatud talu juures käidud) ja otsustasin vaadata veel ühte teeotsa, kus varem käinud ei olnud. Selle äärest leidsin korraliku vaarikaraiesmiku:) Tee ääres õitsesid mõned maasikad. Ja siis leidsin päris maasikaid:) Palju:) Tundsin end nagu võlumuinasjutus:) Sellest on ikkagi terve pikk aasta möödas, kui ma metsmaasikaid sain. Vaarikaraiesmikkudel kasvavad kõige suuremad, punasemad ja magusamad metsmaasikad. Kujutate ette, jah?
Ja siis veel küsitakse, et mis sa seal maal tegema hakkad. Metsmaasikaid hakkan sööma:)

Eco-communities come together

This is an invitation to the gathering:)

Living on this beautiful planet is meant to be fun, exciting, fulfilling and harmonious. Somewhere along the way we have lost or forgotten how wonderful this world can be - it's time we start to recreate it together!

We invite you to beautiful Estonia this summer - to rediscover in 4 days many of the ways we can live together as a healthy community.

Estonian ecovillage gathering awaits you on 17th-20th of June, in Vatla, Läänemaa (Westland), Estonia.

Inspired by the works of Kosha Anja Joubert, Martin Stengl (Sieben Linden ecological community in Germany) and Robin Alfred from Findhorn eco-community in Northern Scotland, these four days will be a co-creation by all the participants with the tools of open space, forum and many other social techniques aiding us to share and receive freely. Music and dance will be an essential part of this gathering, as well as different lectures from inspiring community builders from all over Europe.

Aili Pyhälä and Tanja Korvenmaa from Finland and Nara Petrovic from Slovenian ecomovement and Ocistimo (clean-up Slovenia campaign) are going to facilitate the gathering. Ina Meyer-Stroll from Zegg, Germany is going to teach the powerful tool of Forum. Norwegian new era teacher, Vegard Kristoffer Emanuelsen has confirmed his participation as well. We also have a guest from Hawaii, Jeffory Soto, teaching us communications with whales and dolphins. From the Estonian Eco-Village movement we will be glad to share with you a Gaia Education Estonia concept, developed during the last year with 20 ecological educators from around Estonia.

True spirit of community carries the notion that we are all teachers and we are all students to each other. So at the same time as many wonderful teachers are being yet confirmed to be taking part in the gathering - we hope YOU can come and share YOUR gifts with us here!

The gathering is being held on the grounds of an old beautiful manor house of Vatla. Sleeping will be arranged in tents. The donations for 1 day are 11 euros for food and accommodation per person. Write to kokkutulek@kogukonnad.ee if you wish to come

Let's start creating wonderful home for all of us!


....................


Tule Eesti ökokogukondade kokkutulekule!
---------------------------------------------------------------------
Kas Sul on suveplaanid juba tehtud? Mõtled millegi uue ja huvitava peale!?
Tule sel aastal juba IV korda toimuvale Eesti ökokogukondade kokkutulekule. Sel aastal keskendub kokkutulek gruppide ja kogukondade sotsiaalsele aspektile ning kannab nime "Kogukondadeks kokku tulemine, koos olemine. Kuidas kasvada sotsiaalselt terveks kogukonnaks." Kokkutulek toimub 17.-20. juunil. Vatla mõisas Läänemaal.

Eestis ei ole palju reaalselt koos elavaid ökokogukondi. On Lilleoru, kogukondadest teame Uue Maailma Seltsi. Üle Eesti on veel 10kond toredat ökoküla algatust. Palju on linnaosade seltse ja MTÜ-sid. Kõik on aktiivsed ja tublid. Aga ikka on eestlase probleem see, et ei taha hästi naabriga läbi saada, teist inimest tõeliselt kuulata, näha temas unikaalset väärtust.

Kuidas selleni ikkagi jõuda, et näha teist inimest? Teisi usaldada? Kuulata? Öelda, mis sees tegelikult tunne on? Omavahel koostööd teha ja hästi läbi saada? Neile küsimustele otsimegi seekord vastuseid!

Sellest teadmisest on kasu kõigil: üksikisikutel ja peredel, sõpruskondadel ja seltsingutel, organisatsioonidel ja külakogukondadel.

Teretulnud on kõik!

Lähem info kokkutuleku kohta: www.kogukonnad.ee
Registreerumine: kokkutulek@kogukonnad.ee

Pikemalt programmist:
http://www.kogukonnad.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=110:kokkutulekv&catid=1:latest-news&Itemid=28

Vaata eelmise aasta kogukondade kokkutuleku pilte Karilatsi Talumuuseumist Põlvamaal:
http://www.kogukonnad.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=66:kokkutuleku-jaerelkaja&catid=1:latest-news&Itemid=28

Pesa kõrgel taeva all

Käisin eile maal. Juba mitu päeva oli arvuti tagant tunniks metsa põigates tunne, et sellisel päeval ei pea mitte linnas olema, vaid oja ääres pikutama, linde jälgima ja vaatama, kuidas lehed kasvavad. Lõpuks enam ei suutnud ja teisipäeval otsustasin, et homme lähen.

Maale minnes tahtsin seekord üles leida varem ajapuudusel kaks korda leidmata jäänud järve ja tutvuda kõrvalküla teega, kus netikaardi järgi mõni mahajäetud talu leiduma pidi.
Hääletamine läks kenasti, jõudsin kaugeima punktini, kus oligi plaanis bussi peale minna, sest edasi eriti autosid ei liigu. Seal istusin oodates ka järve ääres.
Tee oli nii ilus ja ühes kohas leidsin tee äärest täiesti terve korraliku savist lillepoti. Just sellise nagu olin hiljuti igatsenud:)

Sihtkohta jõudes otsustasin, et kõigepealt otsin järve üles ja siis vaatan, kuhu veel jõuan. Ainult järvega küll piirduda ei tahtnud aga eelnevalt külastatud kaugete talude juurde jõudmist seekord plaani ei võtnudki. Otsustasin, et kiirustama ei hakka, kui jõuan tagasi bussi peale, siis jõuan ja kui ei jõua, siis päevad on juba nii pikad, et võin Rõugesse kõndida ka ja sealt edasi ikka saab.

Külavaheteel kõndides sain üllatuse osaliseks. Olin seda teed varem kaks korda kõndinud ja mõlemal korral imetlenud kõrget küngast tee ääres oleva talu taga. Kuidagi oli märkamata jäänud, et künka otsas on talu ka. Tahtsin seda vaatama minna ja lootsin, et see jääb selle tee äärde, mida kavatsesin uurima minna. Aga kõigepealt ikka järve juurde.

Jõudnud kohani, kus kusagil metsa vahel järvetee peituma pidi, läksin alguses igaks juhuks seda teed mööda, mida eelmistel kordadelgi ja veendusin, et see lõpeb ikka endiselt võsas. Selle ja palju kaugema tee vahel, mis ei oleks tohtinud kuidagi õige olla, ei olnud ma varem ühtegi kolmandat leidnud. Aga seekord märkasin, et võsas lõppevast rajast vaid paar sammu edasi on veel üks rada. Ja leidsingi järve üles:) Kui metsa vahelt hakkas sinine paistma, siis süda hõiskas sees:) See on täpselt selline järv, mida kujutlenud olen:) Üleni metsaga ümbritsetud, vesi sillerdab päikeses... Väikesed kalad tulid kohe uudistama ja mängisid peitust veetaimede vahel. Vastaskaldal oli puust paat ootamas. Järvevesi maitseb paremini kui kraanivesi. Istusin seal maas, võtsin einet, jälgisin kalu ja tundsin, kuidas õnnetunne sõrmedest sisse poeb.
Tee läks järve äärest mitmele poole ja tuletades endale meelde, et täna ei kiirusta, valisin tuldust erineva tee. No ja ikka oli see sama suurem tee, mille alguses varem käinud olin ja mis varem külastatud külale lähemal:)

Edasi läksin veidi tagasi ja suundusin kõrvalküla rajale. See tee läks küll mäest üles aga üldse mitte nii raskelt kui tee pealt mäe suurust vaadates varem arvanud olin. Ja jõudsingi ühe talu juurde:)
Olin tulles teel vaadanud talusid ümbritsevaid puid ja mõelnud, et mulle meeldivad pärnad. Tammed meeldivad ka, kuigi kõige kenamad on nad ikka koos pärnadega. Ja siin selle talu juures olid ühel pool pärnad ja teisel pool tammed:) See talu on metsa ja avaruse piiril ja oh, mis vaated. Talu tundus nii armas puude vahel päikese käes. Tuuled olid sõbralikud. Maja nägi päris hea välja, arvasin, et äkki siin elatakse ja igaks juhuks õuele ei tikkunud. Aga mööda metsa-äärset maaliliste vaadetega heinamaarada edasi astudes vaatasin ikka mitu korda tagasi. Varsti paistis eemal silmnähtavalt mahajäetud hoone. Eemalt tunduski, et lihtsalt lagunev hoone keset heinamaad. Aga see oli väga vale mulje. Juurde minnes nägin, et siin on ilmselt kunagi rehielamu olnud. Teisel pool pikka hoonet oli idülliline aed sammaldunud, kuid siiski lehti kandvate õunapuudega. Ja siingi olid kõrvuti pärn ja tamm. Ja pihlakas:) Väike igihali õitseb. Nurmenukud. Palju vaarikaid. Kõige magusamad paiselehe õied. Lilleklumbid õitsemas ja puhkemas. Kaev on vett täis aga vesi vajab hädasti vahetamist. Mitmel pool on mustikavartel lehed, siin metsa ääres nägin sel aastal esimest korda mustikaid õitsemas. Palju õitsevaid mustikad.
Päike paistab ja soojad tuuled puhuvad, samas on mets kaitseks kõrval ja suured puud aias. Aiast välja astudes võib vaadata allpool laiuvaid metsi. Seal olles tekkis tahtmine öelda, et siin on nagu vanajumala selja taga aga see ei tundunud päris õige. Olles ülalpool metsi, kuid samas kindlalt maas, avaruses, kuid samas metsa ääres ja puude vahel, on kohasem öelda pesa kõrgel taeva all.

Edasi minnes jäi raja äärde veel kaks asustatud talu. Lõpuks jõudsin välja teele, millel paar aastat tagasi jalutades olin mõelnud, et siin oleks kena igapäevaselt perekondlikult matkata. Bussile jõudsin ka. Bussipeatuses oli isegi aega einestada ja varbaid päevitada. Ja Võrust sain ühe autoga Annelinna:)

Nüüd netist vaatasin, et käidud piirkond sobiks väga hästi küla tervikusse ja läheduses on veel ilmselt tühje kohti.

Lannu village

This is a dream, a vision and a reality in the process of realizing:)

Lannu village is a sustainable combination of an ecovillage and a traditional Estonian village. Above all it is home for the people who live here. At the same time, it is also a place where good ideas and examples sprout.

Ecological side or what makes Lannu an ecovillage
*organic gardening
Big part of the inhabitants` food is grown on the spot and it is possible to sustain oneself by eating only local foods. No chemicals that damage nature are used in Lannu gardens and homes. There are many ways to garden organically, everyone can choose the way that suits them best whether it`s the Masanobu Fukuoka, Anastasia, Robert Hart way, permaculture or acting on intuition. Food is grown in cooperation with nature, not fighting against it. There are no large fields of monocultures in Lannu and heavy machines don`t drive around here. (I haven`t figured out how to get hay for goats for winter without machinery, yet. Any ideas?:)
Animals are free-range. Animals are not raised for meat and there is no hunting. Being vegetarian is not a prerequisite for living here though environment is conducive to that. The amount of not-for-meat animals in a farm is reasonable so that the farmer can take care of them without damaging nature.

*CSA (Community-Shared Agriculture)
Different options are possible. Several families can garden together or one family can grow food for many families in and near the village. Perhaps some families wish to join a farmer`s “club” and get part of everything that grows in the farm through the year. For example, I`m not very interested in growing potatoes and keeping bees and I don`t use a lot of potatoes and honey, either. But I would be interested in helping someone else grow potatoes and get my share for that. At the same time I`m interested in growing lot`s of different fruit trees that grow more fruit than my friends and family can eat. Then it would be great if someone came and picked their share and brought me honey or some other conserves. Every family still has their own garden where they grow whatever they like.

*sharing where duplication has no deeper meaning. For example, a shared laundry house. Having a laundry house does not mean that inhabitants are forbidden to have a washing machine at home. It is a chance to not have 5 washing machines and electricity circuits when 1 can do the job. It would be even better if someone invented a washing machine that would make clothes clean without eating electricity, making lot`s of noise or using damaging chemicals and human strength:) That would be sustainable even in every home. Later when we have more people to go somewhere together, we might get a bus. Library.

*nature- and humanfriendly building with emphases on local options and passive solutions.
As much as possible, old farmplaces are used and new homes are built considering the logic of place and without damaging the place. Wind direction and the moving of sun is considered. If water is brought inside the house, pipes are not spread in different places around the house and homes are not enwrapped in electric circuit. Materials that easily become part of nature after end of use, are used. Natural light is used maximally and the warmth of sun is collected. Greenery is not damaged for building, land is not turned upside down around the house and loud noise is not made. Expensive and complicated “ecotechnology” that does not compost later and causes problems instead, is not used. Inhabitants build their own homes with the help of each other, friends and local craftsmen. The goal is not austerity but finding simple and smart solutions that are kind to nature and humans. For example, reflecting light, walls that collect heat, refrigerator inside the north wall, earth cellar and pantry, hot water tap attached to the pot inside a stove, rainwater reservoir so high that it can be used for showering in the summer or the water could be directed to kitchen.

Social side or what keeps the Lannu community together
A well functioning community is a set of people that are tightly involved and help each other. Community is bigger than family and could represent a small model of society. The amount of people that could be considered one`s community is limited. When there are too many people, connections weaken and relationships only touch the surface.
Community stays strong if it`s members:

*enjoy spending time together and communicating with each other

*communicate freely often

*spend time close to each other often, for example visits, house-raising and other work parties, hiking together, children staying overnight, cake- and handicraft nights…

*know and trust each other enough to share personal information

*start and keep shared traditions in both smaller neighborhoods and the whole village, for example, greeting new inhabitants with a personal visit and a party, celebrating together, fall hike, spring hike…

*everyone feels important and needed in the community

*share values and accept differences (don`t try to force themselves into circles whose values or ways they can`t accept)

*help each other and share what they`ve learned and created

*speak about both light and heavy issues

The critical point between a dream and a reality is the feeling that my life is here. As long as it seems great and I`d like to but really my life and work and friends are elsewhere, nothing changes. When here and there change places so that the inhabitants` life is in the village and other places are only visited, then village is strong and viable.


An important part of the social side is education.
At Lannu village we have community home education. This means: 1)children naturally grow in a community that consists of people in different agegroups, 2)they have contact with people from different fields of life and can learn from them and 3)they can give their contribution to the community.
In a functioning community there are all possibilities to grow into an active member of society. Realizing the possibilities is only a question of choices of the people living here.
We don`t have our own school or kindergarten in a traditional sense. If some families don`t want home education, there`s always the option of the closest local school. Several communities in Estonia are already considering creating their own school. We are concentrated on home education:)
We do have a village center where villagers in all ages that have something to offer, can hold and participate in workshops, courses, art exhibits… and also events for wider publicity. Camps and courses on everything organic take places in the village.

Spiritual side or shared values and basic principles
*contact with nature, sustainability, organic thinking is important

*human relations are important
Every family lives in their own home, yet we are still a whole community. No one has to feel lonely living in Lannu village.

*home and family centered
Growing roots is supported. Children are welcome. We support growing strong families. Every family is a whole and lives in it`s own home. A commune can only be a temporary arrangement, for example, while building homes. Environment is conducive to several generations living together. We expect that people come here to create a permanent home, the kind they could leave to grandchildren. That`s why no one is asked to sign papers that would give a seeming right to ask someone to leave the village at some point. This also means that building homes can`t be started overnight. Before deciding to stay here, potential villagers have to live here as a guest at least a few months to be certain that they really want to create their lives here, in this place and community.

*simple humanity

*freedom
Freedom comes with responsibility and requires awareness and a goal. At Lannu village everyone has the freedom to create a sustainable corner of the world. Freedom to grow as a human being and open one`s potential is supported. Living in a village that supports freedom does not give anyone the kind of freedoms they don`t naturally have. For example, the freedom to decide that someone no longer wants to be a parent is not supported.
Everything is voluntary in that no one is forced to do anything. No one is coercively attached to a role to keep the village functioning and no one has to use the services provided by villagers. For example, having a midwife in the village (which would be great) does not mean that all families having a baby have to invite her.
*lifelong growing and development

*slow lifestyle that allows concentration and growing on a deeper level

*no fixed religion or doctrine
Everyone can follow their practices as long as they don`t harm other people, nature and community. Converting others is not supported.

*The community is not centered around a spiritual leader

Economical side
Lannu is a real village that stands on the initiatives, actions and cooperation of families and individuals gathered together by shared goals and values. The viability and vivacity of the village is not dependant on the existence of a governing organization or some person`s change of plans. If at some point there are 10 households in the village, it is a strong village because a tight community of 10 families is much stronger and viable than 100 families that don`t trust each other and have opposing values.
A village is a living organism that needs to be cared for and helped to grow. By putting lot`s of energy and attention into it in the beginning, the village becomes self-sustainable and reproductive.

*Every family is the sole owner of their land

*most of what goes on in the village is solved by individuals, families, farms, small businesses. Small eco-businesses are directed to villagers and elsewhere. It`s possible that an ngo is also needed when starting the village but it does not run the village and has no participation in home ownership

*we strive for self-sustainability inside the village, in the level of a single farm, small neighborhood and the whole village

*at the same time we are open to cooperation with other villages, craftsmen, organic farms

*CSA inside the village and can also be directed to nearby parishes

*making and growing things ourselves

*work-parties

*exchanging services

*sharing a car, if needed

*shared laundry house, library, perhaps something more

*no member fees. When there`s a need for shared expenses, means can be collected

*the village might have it`s own money but it would be easier without it

*villagers with diverse skills. It would be great to have people who can help others learn about organic gardening, natural building, woodwork, blacksmithing, herbs, birth and pregnancy assistance, traditional crafts, organic cooking, organic housekeeping, ceramics… Animal therapy and other creative therapies would be welcome

*I wish to hold organic and home education camps, summer- and other days, raise a few wool-goats, weave rugs and write. And I`m sure a lot of other things that will come in time:)


Village growing
*Lannu village grows slowly, so that there is time to get to know every new villager personally

*people who already have organic thinking and who want to live here are invited and accepted as new villagers. Organic thinking means wanting and being willing to live without letting damaging chemicals into air and ground, for example washing liquids, fertilizers and building materials and without causing noise pollution

*first new potential villagers live here as guests to be sure they really want to live here

*we have a large amount of land from which new inhabitants buy a piece

*land is bought without any bank loans. For that we first need to get hold of a big part of the land. When buying in large quantities, the price of m2 is not expensive and it is easy to by a few hectares from it later. The price of m2 should be less than 1 Eek, in ideal. We should get at least 30 ha for start and there should be several old farm-places near so other peaces can be bought later or individually by villagers. I`m sure there are nice landowners who would be glad if a village would bloom on their land and would be willing to sell under good conditions:)

*there are going to be a maximum of 100 homes is Lannu village. After that it`s other villages and 100 is also divided into at least 3 geographically distinct areas. Farms are located so that there are 2-5 close to each other, then a little distance and another 2-5. The village area is such that it is possible to visit everyone by foot

*the face of the village changes as inhabitants do

*representatives of all households are in the village council.

Financial side at the beginning
Costs: land, planning and building permissions, building, restoring the village center…
Options:
*let people donate in the internet. For example like www.capepointecovillage.co.za/ Taxes might go off from donations. An ngo might be more trustworthy than an individual asking money

*some farms are bought by inhabitants and they handle all the legal details

*still, a large peace of land needs to be acquired before we have inhabitants. In order to have potential dwellers live there as guests and not buy land immediately. And to have a certain place for the village. And I want to start my own garden this spring, already. The land should be big enough that even a tiny real village (with homes at least 1ha, better 2-3ha + woods and common area) could be created there if we don`t get more land

*probably there are possibilities with Euro foundations, especially when emphasizing the benefit of re-inhabiting a completely abandoned village. But I don`t want to put up a sign that says, this village was created with the support of European Union or something like that

*sponsors from Estonia and elsewhere. Who might be interested that a nice little viable ecovillage should bloom here? Are there any eco-friendly philanthropists?

*local governments in the parish and county could be interested in having villages re-inhabited and having more active people living in their area. Especially since we don`t have a regular real estate development project but an organic traditional village based on local possibilities

*perhaps some nice people would like to give land to the village:)

*lottery victory:)

More ideas?

Location:
*deep in the country, South Estonia, preferably Haanja-Rõuge area

*walking distance from a bus stop

* walking distance from a little bigger place where buses definately come and to where CSA could be directed (Haanja and Rõuge are both great)

*hills and lakes and mushroom woods

*enough open views and cosy little glades at the same time

*spring/brooke with clean water

*far from big roads and high-voltage lines and antenna towers and factories

*suitable land for gardening

Current situation

For those still reading:)

There is a list for people interested in the village. All letters are in Estonian.
We have found a neighborhood consisting of three existing villages that very likely is THE place. Some farms are inhabited, some are summer homes and there are enough places empty. Some empty places still have a building that needs serious renovation, some only have a base. There is a small lake, a river, a brooke, woods with Hepaticas, hills with great open wiews…
All local people that I have met or that have been told about the plan have been friendly and enthusiastic. In these three villages there are mainly old people still living there but in the neighbouring villages there are young families, too. People in the parish government have been friendly and helpful.
The area has potential for some great things that I`m not going to tell, yet:) There`s definitely space for future developments when the primary goal of an ecovillage has been achieved.
Anyone interested in joining, leave a comment or write to me ivooglaid at gmail.com.

Kes otsib, see leiab

Käisin juba käidud kohas teisel rajal ja tõesti oli nii nagu tunne ütles:)
Metsaalune on ikka sinililli täis. Oja ei ole enam tee peal, vaid ainult all. Teel mediteerisid konnad, istusid päris liikumatult veel ka siis, kui ma juba kaugel olin. Põder oli jätnud visiitkaarte mitmele poole. Pikutasin sel aastal esimest korda maas. Hea oli. Naati sain ka süüa, seda on palju. Heinamaal on maasikalehed. Bussiga külavaheteedel logistada on ikka sama tore nagu paar aastat tagasi. Mitmed kurepesad on asustatud.

Kevad

Aprill algas täiuslikult:)
Neljapäeval nägin Võrus esimest ja maal veel palju liblikaid. Esimesed olid kirjud, hiljem kuldsed ja ka üks valge. Sinililled õitsesid metsa all, kuigi veidi eemal hämaramas kohas oli teel veel jää. Üks linnuke lobises kergelt ja rõõmsalt. Ei saa seda küll laulmiseks nimetada, ikka rääkis midagi. Oja oli tee peale väikese kose tekitanud aga kõrval sai veel jää peale astuda.
Elevus ei taha hästi sisse ära mahtuda.

Küla otsimas

Üks hea võimalus ökoküla rajamiseks oleks leida selline juba olemasolev küla, mis on tühjaks jäänud. Kunagi sain lugeda üht mitmeid aastaid vana nimekirja tühjadest küladest, kuid nüüdseks peaks nende seis muutunud olema. Peale tükk aega julguse ja inspiratsiooni kogumist võtsin ennast kokku ja küsisin sobivast kohast, kuidas Haanja kandis nende tühjade küladega on. Selgus, et ainult üks selline ongi. Läksin siis järgmisel päeval seda vaatama.

Hääletamine läks väga hästi ja sujuvalt. Haanja-Rõuge piirkonnas hääletades üks autojuht märkis ohates, et siin ei tule kevad veel niipea. Võruga pidi kaks nädalat vahet olema. Tartus kõik tee-ääred vulisevad ja lumikellukesed õitsevad, Võruski on üsna märg. Mööda külavaheteed oma sihtpunkti suunas kõndides tundus küll, et päike tahab ära küpsetada ja tee ääres voolavad väikesed nired. Vaated tee ümber olid nii ilusad ja tundus, et siin võiks elada küll. Mul on pildiline ettekujutus paljude detailide kohta, mis külas võiks olla. Kui ma mõtlen "järv", siis on see ühte kindlat sorti järv. Tee, mida mööda kõndisin, sobis hästi kujuteldava "koduteega" kokku.

Olles mõne kilomeetri kõndinud, jõudsin kohani, kus kaardi järgi pidi otsitav külatee ära pöörama. Olin eelmisel päeval vaadanud maa-ameti lehelt täpselt järgi, kuidas talud asetsevad ja kuidas sinna jõuda. Nagu lubatud, jõudsin esimese taluni, mis veel teises külas ja asustatud. Ainult, et sealt edasi ei paistnud mingit teed minevat. Koer haukus õuel ja tundus, et tee siinsamas õuel lõpebki. No metsa poole läks väike rada, mis paistis koosnevat koera jälgedest. Mõtlesin, et see võib olla lihtsalt talurahva metsas käimise rada. Aga kui ma juba nii kaugele olen tulnud, siis ei saa ometi lihtsalt tagasi pöörata. Kahlasin siis mööda seda pisikest rada metsa poole. Metsa vahel oli see rada iseenesest päris lai aga ma ei suutnud küll ette kujutada, et siin kunagi kasvõi hobuvankriga sõidetud oleks, rääkimata autost.

Käisin sügisel sama "tee" teises otsas ühte kohta vaatamas kaks korda ja seal oli see novembrilumest lahti lükatud ja sõidetav. Siin oli kahtlus, et ega selline rajake külani nüüd küll ei saa viia. Mõtlesin, et küll on hea, et täna on lumi kuiv ja koorik kannab. Kuigi umbes iga kolme sammu järel vajusin põlvini lumme, vahel ka sügavamale. Ja veidi aja pärast jõudsingi kohta, kus võis oletada, et veidi laiem puhas ala raja kõrval võiks ehk kunagine talutee olla. Kui ei teaks, et seal kusagil peaks küla olema, siis poleks ilmselt osanud seda kahtlustada. Oligi talu:) Künka otsas, puude vahel, põhjalikult kokku kukkunud, tõeline metsatalu. Tegin tiiru hoonete vahel, iga paari sammu järel saapast lund välja koukides. Linnud siutsusid vanadel õunapuudel. Väga armas koht. Kujutasin ette, et see oleks täiuslik koht karja laste vabapidamisel kasvamiseks aga tekkis ka tunne, et mina vist elu sellises kohas hästi välja ei kannaks. Selline talu sobiks väga hästi neile, kes soovivad ja suudavad maailmast eraldi, ainult oma maailmas elada.

Läksin tagasi "peateele", et ka järgmised talud üles leida. Võis oletada, et "tee" viib üle lageda künka, kuigi eristatav see küll ei olnud. Kaardilt oli paistnud, et osad talud jäävad teest eemale puude taha ja kartsin, et ma ei leia neid üles. Eriti kuna kaardil vahemaid mõõtes olid need ikka arvestatavad ja talud paistsid olevat igaüks eraldi nagu hajaasustusele kohane. Siiski leidsin varsti ka teise talu. See oli päris heas seisus, ilmselt isegi elatav, vähemalt suvel. Seal ma ei julgenud väga ringi käia, oli tunne nagu tungiks kellegi teise maa peale. Talu kõrvalt leidsin tee:)

Oletasin, et tegemist on selle teega, mis kaardi järgi teisest külast talu taha pidi tulema ja mida ma üldse näha ei lootnud. Mõtlesin juba, et olen nüüd küllalt siin lumes ringi kahlanud, äkki oleks mõistlik nüüd seda teed mööda suuremale teele välja minna. Sest selle nö külatee osas, mis oleks pidanud läbi mitme küla otse maanteele minema, ei olnud mul erilisi lootusi. Jalutasin seni kuni tee ümber avarust oli, tegin kindlaks, et allpool läheb see metsa vahele ja leidsin, et ikka väga nõme oleks nüüd lihtsalt minema minna ja ülejäänud kaks talu üles otsimata jätta. Läksin siis tagasi mööda tuldud teed jälle künka otsa ja nägingi kolmandat talu:) Ja kohe ka neljandat:) Ja oh seda üllatust, tegelikult olid kõik neli talu sealt näha. Tegelikult ei olnud nad üksteisest üldse kaugel. Lihtsalt künkad on seal nii suured, et varjasid vaateid.

Teised kaks talu olid ka päris heas seisus. Kõigi talude ümber oli ka rebane tiiru teinud ja keegi inimene oli veel seal sügavaid jälgi teinud. Eemal metsa vahel pidi veel viies talu ka olema aga selle juurde pidi eraldi tee mujalt viima ja seda ma ei hakanud otsima.

Küla plaan on seal midagi sellist nagu mulgi mõttes oli. Olin arvanud, et kui talud asetsevad peaaegu ringis, kõik näoga keskele, siis osad talud saavad vähe päikest. Aga siin oli nii tehtud, et päike liikus küljel ja talud ei olnud nii reas, et oleks üksteise eest päikest varjanud. Niimoodi neli talu lähestikku võib isegi metsa sees olla tore elada. Aga siis peaks olema kohe neli suurt mitme põlvkonnaga peret. Sellise elukorralduse juures, kus vanemad käivad tööl ja üksikud lapsed koolis/lasteaias, oleks seal ikka üsna üksik olla ja ilmselt kipuks sageli mujale käima. Veel karmim oleks seal elada nii, et ühes talus üks vanem käib tööl, teine on ühe lapsega kodus, teise talu rahvas on pidevalt kusagil ära, kolmandas elab üksik inimene, neljanda elanikud tegutsevad veel mujal ja viiendat pole kuhugi panna. Laienemisvõimalus on seal ilmselt nullilähedane.
Väga tore oleks, kui selliseid rakukesi oleks lähestikku mitu.

Veel märkasin, et kuigi suurema tee äärtes vulises vesi ja päike küttis kevadiselt, oli metsalagendikul sügav talv, mitte ainsatki märki, et millalgi võiks lumi sulama ka hakata. Kuus kuud aastast ainult suuskadel liikuda ei ole ilmselt minu jaoks. Sellises kohas võib täitsa juhtuda, et mingi hetk hakkab tunduma, et igal pool on ainult lumi ja mäed ja üldse mitte positiivses mõttes.

Tagasi läksin mööda leitud kõrvalteed. Sealgi tundus aegajalt, et äkki see on lihtsalt metsatee ja üks hetk olin jälle kellegi õuel. Aga õuelt edasi läks õnneks ikka juba veidi suurem tee ja varsti jõudsin maanteele välja.

Maantee ääres oli kurb kohtumine kohaliku elanikuga, kes tuli uurima, kas ma tean, mis seal tehtud on. Nimelt olla tema veidi kodust ära käinud ja vahepeal oli osa metsa maha võetud. Palgijupid ja kuuseoksad sealsamas tee ääres laiali. Kahtlusaluseks oli naaber, kellel oma mets üle tee. Eemalt kostis sae undamist. Veel teadis see naine, et teine naaber elab talvel linnas aga palgikoorem on tee ääres, vargus käib nii avalikult. Tema juures on majas ka sees käidud ja asju ära viidud. Pakkusin, et politsei võiks selliste asjadega tegeleda aga ta ütles, et politsei soovitab ise vargad kinni võtta. Lubas ennast siiski kokku võtta ja politseisse teatada.

Tagasi Tartusse sain Võrust potentsiaalse külahuvilise autoga:) 14 huvilist on juba.

Kui keegi teab ilusaid tühjaksjäänud külasid lainelisel maastikul, siis ootan teateid:) Läheksin neid rõõmuga avastama.

Ökoküla

Võrumaal Haanja-Rõuge-Misso piirkonnas on rajamisel üks ökoküla:) See on kombinatsioon ökokülast ja traditsioonilisest hajakülast. Koosneb see iseseisvatest taludest ja seisab üleval inimeste, talude ja pisi-ökoettevõtete algatustel, tegutsemisel ja koostööl. Eelkõige on see koduks inimestele, kes siin elavad, samas ka koht, kust levivad laiali head ideed ja eeskujud. Talud kuuluvad 100% peredele, katusorganisatsioonil ei ole neis juriidilist osalust. Kesksed teemad on mahe elu ja tugev perekond.

Hetkel on rajamine sealmaal, et otsitakse aktiivselt konkreetset kohta ja 9 inimest on küla vastu huvi avaldanud, kõik küll mitte kohapeal elamiseks. Kui kohe maa leiaks, siis alustuseks peaks seal olema ruumi 4 talule. Veel on lahtine, kas küla tuleb traditsioonilises mõistes külana ühe maa-ala piiridesse või saab lähestikku asuvate väikeste külade ja eraldiseisvate talude ühenduseks.
Kui on huvi, siis võib mulle kirjutada ivooglaid ät gmail.com. Huvilistele saan saata esialgu natuke ja suurema huvi korral rohkelt täpsemaid plaane.