Elu käsiraamat

Olen palju kordi mõelnud, et võiks olla selline elu käsiraamat või kasutusjuhend, kust saaks vajadusel lugeda, kuidas seda ja toda teha. See oleks igal inimesel isiklik, sest inimesed on ju erinevad. Raamatust saaks siis vaadata, kuidas oma eeldusi tugevdada ja mis nad üldse on ja kuidas mingite olukordadega toime tulla jms. Ma saan aru küll, et kui tegelikult selline raamat igaühel kaasas oleks, siis oleks elu väga igav. Aga vahel ikka tahaks.

Tegelikult on kõik see info olemas ja kättesaadav,seda on vaja ainult tähele panna. Selle on võimalik ise kokku panna ja avastusrõõm ja õppimised jäävad ka alles:)

Hakkasin mõni aasta tagasi kirja panema küsimusi, mis parajasti olulised tundusid ja vastuseid neile. Suur osa neist ongi olnud juhendilaadne info, millele toetudes on hiljem lihtsam hakkama saada. Juba läbi mõtlemisest ja kirja panemisest on kasu, kui ka hiljem enam ei loe. Aga lugeda on ka tore ja inspireeriv. Praeguseks on neid materjale päris palju kogunenud. Neist endale mõeldud märkmetest ja kirjavahetustest teistega on välja kasvanud kõik artiklid, suuremad tekstid, koduõppe ja küla asja ajamised, kursus.

Mõned teemad on kordunud ja erinevates kohtades laiali. Rääkimata lahtistest lehtedest, mis otseselt kuhugi vahele pole saanud. Lisaks on palju materjali elektroonselt erinevates kohtades salvestatud.Vahel juba häirib, et ei leia vajalikku kohta kohe üles ja ei mäleta, kus see on. Tahaks, et oleks ilusti koos kõik ja süsteemselt korrastatud.

Täna sattusin sellisele toredale lehele: http://celestinechua.com/blog/create-your-life-handbook/
See on just see, mida mul vaja oli:)

Luua ise endale oma isiklik Elu käsiraamat. See võib sisaldada õpetlikke tsitaate, oma mõtteteri ja tähelepanekuid, unistusi, plaane, juhiseid millegi tegemiseks, mille oled just ära õppinud, alati poolehoidu leidnud läbiproovitud retsepte, üldist korduvate ostude nimekirja, kalendrit… See võib sisaldada ka vastuseid kõigile kerkivatele küsimustele. Samuti võib see sisaldada peatükke nagu „Minu kasutamise juhend“ (et teaksid ise, kuidas enda eest hoolitseda ja saaksid seda ka teistele õpetada ja ei õõnestaks ise oma püüdlusi ebasobivate pisivalikutega) ja lähedaste inimeste eest hoolitsemise juhendeid – mis neile eriti meeldib ja millest oleks parem hoiduda. Elu käsiraamatut võib ka kaunistada joonistuste, kuivatatud taimede, mustritega… Seda ei tohiks kiiruga valmis teha ja lõplikuna võtta, vaid selle koostamine peaks olema eluaegne protsess (või vähemalt pikaajaline, kui hiljem elu raamatusse panemine enam oluline ei tundu). Raamatusse peaks jääma ruumi hilisemateks parandusteks ja kommentaarideks, sest arusaam mõnedest elu aspektidest võib aja jooksul muutuda ja võib teada saada asju, mida enne ei teadnud. Seepärast oleks kasulik selline vorm, mis võimaldab lehti vahele panna ja ümber tõsta. Sinna võiks saada vahele lisada materjali, mida oled kusagil mujal kirjutanud, kui käsiraamatut kaasas polnud. Mingil hetkel muutub see ilmselt nii mahukaks, et kõike kaasas kanda pole mõtet. Raamat võiks olla ka järeltulijate jaoks kasutatav:)

Liikuda on hea

Käisin täna hommikul 9 ajal linna ääres metsas jalutamas. Parajasti tõusis päike, lumi krudises mõnusalt saapa all ja taevas oli sinine. Hommikuti laulavad linnud teisiti, kui päeval. Seistes seal metsarajal, ümberringi puhas valge lumi ja lindude siutsumine, oli kuidagi kodune tunne. Selline tunne nagu oleks oma kodu taga metsa ääres ja oma aia linnud siutsuksid.

Tartus avati uus tantsukeskus ja nädalavahetusel olid tasuta proovitrennid. Käisin ka neljas trennis, joogas, kõhutantsus, pilateses ja afrotantsus. Tahtsin salsasse ka minna aga vahepeal oli 4 tundi aega ja kuna ma ei kavatsenud tervet päeva trennis veeta, kõndisin tagasi koju, kindla plaaniga õhtul uuesti tulla. Aga kui olla kõndinud edasi-tagasi Annelinna ja Tähtvere vahel ja vahepeal kahes trennis käinud, siis väljavaade pooletunnise lõunapausi järel uuesti edasi-tagasi kõndida ja vahepeal trennis käia ei tundu eriti mõttekas. Mistõttu jäi salsas siiski kahjuks käimata. Kõhutantsust ja joogast sain seal väga positiivse kogemuse, soovitan:)

Joogas olin selleks ajaks juba kolm korda mujal käinud. Selgus, et kuigi ma enda arvates olin varem ka joogas käinud, ei olnud ma tegelikult joogas varem käinud. Juba esimese korra järel tundsin, et see on just see, mida mul praegu vaja on.

Kassike teeb ka iga päev joogat. Sugugi mitte ainult nö tavapärast kassisirutust. Ükskord vaatasin teda ja mõtlesin, et inimene küll sellist joogat teha ei suuda. Aga siiski oli ühes raamatus pilt just sellisest asendist - nagu kogu keha oleks keskelt üles riputatud nöör, jalad ja käed põrandal koos ja vahepealne osa keskelt nagu üles riputatud, ilma mingi vaheruumita. Kassike sirutab ja painutab ennast igas suunas kogu aeg. Kui ta just ei maga või kakle või süüa ei luni. Sööb ta väga ebajoogilikult aplalt kõike igal ajal igast asendist, kasvõi läbi une, kui riisitera ninaette panna. Siiani oleme kindlaks teinud neli asja, millesse ta põlastavalt suhtub: banaan (see väärib lausa ringiga mööda minemist), Luunja kurk, keedetud peet ja kaerahelbepuder. Kusjuures kahe viimase vastu tundis aktiivset huvi seni kuni selgus, et ta siiski ei söö neid. Aga näiteks avokaadot läheks ilmselt lõpmatult. Rääkimata juustust. Veel on ta hea meelega söönud näiteks keedetud täisterariisi, kreeka pähklit, koogitainast, munaleiba... Kui kõht täis saab, siis maast või taldrikult enam ei söö aga kellegi näpu vahel oleva toidu vastu tunneb endiselt huvi, isegi, kui see on täpselt sama, mis maas. Oleks siis, et istuks viisakalt maas ja küsiks ilusti. Aga ei, tema hüppab sööjale sülle ja pistab nina kohe taldrikusse. Kui see ei õnnestu, siis äigab käpaga vastu suud. Munaleiba ja koogitainast võttis ise laua pealt. Tal paistab olevat arusaamine, et kõik söödav, mis kusagil leidub, on temale söömiseks. Pahandamise peale saab aru küll ja jookseb minema aga paar hetke hiljem tuleb jälle sülle.

Arvestades tema ebatavaliselt suurt füüsilist aktiivsust ja hilisõhtuseid ja varahommikusi tuuseldamishooge on suurem huvi toidu vastu ka arusaadav. Välja näeb ta ikka joogile kohaselt. Täna otsisime teda tükk aega taga, kusagil ei ole, lõpuks nägin, et põõnab radika peal nagu väljaväänatud käterätt. Saunalina ja aknaraami vahelt ei paistnud väljagi.

Suur kass, kes ei ole elus kunagi midagi peale oma kassikrõbinate söönud, on väikse eeskujul ka hakanud muu vastu huvi tundma. Esialgu küll käib salaja ainult väikse kassi krõbinaid söömas. Paistab, et ta on juba harjunud sellega, et keegi pidevalt tema seljas ronib (milleks minna ringiga, kui tee peal on kass, on kiireim viis edasi saada sellest üle ronida), ootamatult ründab ja juures istub, kui ta sööb või vetsus käib. Vastavalt vajadusele käitub stoilise rahuga, äigab konkreetselt, mida on küll vaja varsti korrata või tuleb vaatama, kui väiksem häält teeb.

Igapäevased pisiasjad

Keegi on öelnud, et hoolitse elu pisiasjade eest ja suured asjad lahenevad iseenesest.
Otsustasin eelmise aasta lõpus, et võtan pisiasjadel natist kinni:) Nii palju väikseid detaile on, millest moodustuvad ja sünnivad suured asjad ja mis võiks olla teisiti.

Esimesena võtsin korralikult luubi alla arvutikasutuse. Vaadates kellaajaliselt, mitu minutit ma arvutis millegi peale kulutan, siis tegelikult ma ei veeda nii kohutavalt palju aega arvutis. Aga kui need üksikud minutit siin ja seal korduvad päeva jooksul palju kordi, siis võtavad nad endaga kaasa ka neid minuteid ümbritsevad tunnid. Olen tähele pannud, et kui hakkan mõtlema, mida arvutis teha oleks vaja, siis ei saa parajasti käsil olevale tegevusele väga hästi keskenduda. Ja kui ma selle asja siis arvutis ära teen, siis on eelnevale tegevusele keskendumine lõhutud. Ja varsti tuleb jälle midagi meelde, mida arvutis teha oli vaja.
Võtsin siis kasutusele sellise süsteemi. Vähemalt 1 tund, soovitavalt 2-3 tundi peale ärkamist ja enne magama minekut ei ole üldse arvutis. Vahel on erandeid aga põhimõtteliselt. Ei jookse iga kord idee tulles või meenudes kohe seda arvutis teostama, vaid panen kirja. Kui nimekirja tõsiselt võtta, siis esimese kolme tunni jooksul päevast kujuneb juba selline nimekiri, mille saab arvutisse minnes järjest ette võtta ja õhtul ei olegi enam vajadust arvutit avada. Esimesel päeval, kui seda rakendasin, tõusis efektiivsus kohe lakke. Tänu sellele ma ilmselt Itaalia taotluse tehtud saingi, et oli arvutivaba hommikupoolik ja tegelesin neli tundi järjest taotluse jaoks märkmete tegemisega. Selle käigus panin kirja asjad, mida on vaja taotluse jaoks netis uurida või kirjutada ja siis tegin need asjad järjest kahe tunniga ära. Varem ma ei saanud kuidagi aru, kuhu kõik see aeg kaob. Päevas on ikka sama arv tunde aga kui need ei ole killustatud pisikeste kiirete netiskäikudega, siis oleks kohe nagu palju rohkem tunde:)

Teiseks panin tähele, et kui päev algab jalutuskäiguga, siis on see päev hukas. Sest misasja ma teen 15 minutiga Annelinna majade vahel. Kui ma lähen välja, siis ma olen väljas vähemalt poolteist tundi, kuni kolm. Kui ma olen 1,5-3 tundi väljas kõndinud, siis mul on hundiisu ja järgmised paar tundi kuluvad toidu valmistamisele ja söömisele. Ja õhtupoolikul ei ole niikuinii võimalik midagi sisulist teha.
Aga kui päev algab kirjutamisega, siis tuleb igati konstruktiivne päev:)

Kolmandaks rakendasin Deepak Chopra soovitust alustada päeva seesamiõli masaazhiga. Esimene hommik, mil dushi all käimisele kulus peaaegu kaks tundi, leidsin, et sellise algusega võiks kasvõi poolest ööst üles tulla ja värskelt päeva alustada. Teine hommik oli ka tore aga mitte enam nii tore. Kolmas jäi vahele. Kaua sa ikka jõuad ringi käia, lõhnates nagu purgitäis tahiinit, kui hea see ka alguses ei tundu. Neljas hommik tegin jälle ja 5.-6. on nüüd vahele jäänud. Arvan, et jään selle juurde umbes kord nädalas. Nahale mõjus küll hästi aga ei saa öelda, et õlikiht näos märkimisväärselt külma eest kaitsnud oleks.

Neljandaks hakkasin tähelepanu pöörama ka sellele, et iga päev saaks söödud 1 spl seesamiõli ja 1-2 tl melassi. Esimene rasvainete, teine raua jaoks. Peab mainima, et melassi on võimalik rohkematesse söökidesse kombineerida ja õli on paar päeva päris ununenud. Aga seesamiõli maitseb sooja söögi sees päris söödavalt ja kindlasti jätkan mõlemaga.

Üritasin sisse viia ka sellist rütmi, et iga hommik peale ärkamist ja iga õhtu mingi aeg enne magamaminemist juua ära tassitäis sooja teed aga minu vedeliku sissevõtu võime on piiratud ja see jäi üsna ruttu katki. Millegipärast on seltskonnas lihtsam teed juua, kui üksinda.

Millistest pisiasjadest teie olete suurt kasu saanud elu korraldamisel?