Juba mõned nädalad olen tahtnud kirjutada sellest, et vahel on hääletamisest niiii kõrini. Eriti Võru ja Tartu linna ääres ja mööda Luhamaa maanteed. Sellistel hetkedel unistan oma autost, millega siuh punktist A punkti B sõidan. Või mööda väikseid teid kõrvalisematesse kohtadesse matkan. Teinekord jälle (st siiski enamasti) kohtun hääletamisel huvitavate inimestega, millest ei tahaks ilma jääda. Isegi, kui sõidu ajal mingit erilist vestlust ei arene, on huvitav kõrvalt vaadata erinevaid inimesi. Näiteks ühel juhil oli sõidu ajal kass süles. Terve tee tukastas vaikselt, ei rabelenud, ei teinud häält. Küsisin, kas kass auto juhtimist ei sega, juht ütles, et ei, ta (kass) on juba vana piloot, õppinud autojuht.
Üle-eelmine nädalavahetus otsustasin, et kes on üldse öelnud, et Tartust Vastseliina kanti peab hääletama läbi Võru ja mööda Luhamaa teed, kui on ometi võimalus minna mööda väikseid Põlvamaa teid:) Sain Tartu äärest otse Põlvasse, jalutasin linnas ringi ja vaatasin järve ääres parte. Kodu poole hääletades pandi mind Vinso ristis maha ja kohe peatus teine auto, mille juht tundis huvi, kuhu poole ma lähen. Ma ei teadnud kohe isegi ja vaatasin kaardilt järele. Peatunud auto seisis seni keset risti ja juht ootas. Kahjuks selgus, et liigume erinevates suundades. Vinsost edasi hääletasin väiksemate lõikude kaupa, sest esiteks tahtsin tutvuda mõnede küladega, näiteks Leevi külast jalutasin läbi, ja teiseks juhtub väikestel teedel sageli, et juht sõidabki ainult natuke maad samas suunas ja siis pöörab kuhugi ära. Kõige raskem oli selles suhtes eelmisel nädalavahetusel teelõik Kose Risti ja Kohila vahel, kus esiteks liikus üldse väga vähe autosid ja needki vähesed sõitsid ainult lühikesi juppe. Põlvamaal kavatsesin peale Leevit minna Pindi ja Listaku vahelt Lasva poole aga autojuht, kes mu enne seda peale võttis, ütles, et seal ei liigu üldse autosid ja viis mu Kääpa kooli peatusse, kust jalutasin edasi Lasva poole. Sellel teel sain palju kõndida, väikeste teejuppide kaupa sõita ja paar korda metsaski käia. Näiteks Otsa kandis ja Lindoral korjasin pohli:) Lindoralt keerasin alla Vastseliina poole ja sellel teel ei sõitnud praktiliselt üldse autosid. Kui olin paar purki pohli täis korjanud, natuke seeni ka leidnud ja jupi maad edasi kõndinud, möödusin ühest seenelisest, kes küsis, kaugele ma lähen. Ütlesin oma sihtkoha ja tema teatas, et temaga saan Kaperani. Selleks hetkeks polnud ma veel märganudki, et veidi eemal seisis auto. See oli küll huvitav kohtumine:) Sain u. 3-4 km edasi. Sealt koju kõndisin. Kodule lähemale jõudes olin juba päris väsinud ja sõin sõrmedega purgist kaasasolnud kartuli-tanguputru. Koju jõudes olin terve õhtu vaimustunud olekus maaelu rõõmudest. Niiiii hea on jõuda maal koju, koerad rõõmsalt tervitamas, võtta aiast kõige magusamaid küpseid mahlast tilkuvaid valgeid klaare, avastada, et lootusetuks peetud ploomipuud on siiski paar ploomi valmis küpsetanud ja mõned on veel küpsemas (olen neilt nüüd üle päeva paar ploomi saanud), heita maja ette muru peale jalavanni ja Astrid Lindgreni raamatuga õhtupäikese kätte mõnulema.
Eelmine nädal läksin uuesti läbi Põlva maale. Tartu ääres ei olnud ma veel päris kindlalt otsustanud, kas lähen Võru või Põlva kaudu. Hääletasin ilma sildita ja peatunud autost öeldi kohe, et nemad lähevad Põlvasse. Läksin siis ka:) Tee peal selgus, et nad lähevad Põlvast veel edasigi. Arutasime, kus mul oleks kõige kasulikum maha minna. Kuna vastu õhtut ei tahtnud ikka väikestele teedele seiklema minna, läksin maha Paidras ja hääletasin mööda Räpina maanteed Võru poole. Seal liikus ka vähe autosid aga sain ikka ühega Luhamaa maanteeni, sealt edasi Lohule, ja sealt otse Vana-Vastseliina, kust edasi kõndisin.
Eile sain kahe autoga Vana-Vastseliinast Tartusse. Esimesega peale Võrut Viljandi pöördeni ja teisega Annelinna välja:)
..............................
Neljapäeva hommikul oli mul asja Vana-Vastseliina. Peale asjaajamist jalutades mõtlesin, et kui juba siin olen ja selline kena päev on, siis võiks minna Vastseliina mõisaparki jõe äärde istuma. Pargis leidsin üles Piusa ürgoru matkaraja alguse, mis ükskord varem leidmata oli jäänud. Olin ühe korra jalutanud mööda matkaraja kaardil rattaga läbitava rajana märgitud teed, mis algab Vastseliina linnusest veidi ülevalt ja läheb läbi Plessi ja Tallikõstõ küla. Tollest teest oli millalgi varem plaanis blogis kirjutada ka kui ühest ilusaimast külavaheteest Eestis. Seekord pargis olles mõtlesin, et vaatan jalgraja ka üle, ainult natukene:). Alguses läks rada läbi metsasemate kohtade ja ma mõtlesin, et on küll ilus aga mitte nii ilus nagu too külatee. Siis jõudis rada sama tee peale välja. Üks perekond võttis tee ääres kartuleid üles. Eelmine kord olin külavaheteed mööda Makõ veskist mööda suurema tee peale välja ja sealt tagasi Vana-Vastseliina läinud. Seekord otsustasin, et lähen matkaraja märgi järgi teisele poole. Makõ müüri äär oli puravikega kaetud. Mina neid järsaku peale püüdma ei läinud, äkki mõni hulljulge telkija saab sealt lõunasöögi. All istusin natuke jõe ääres ja kurtsin mõttes rasket elu ilma fotoaparaadita. Edasi minnes jäi Savioja veski koht minul tabamata. Kalmõtõmüüri juures tekkis juba pisuke hirm, et olen liiga kaugele läinud ja kuidas ma tagasi jõuan. Kuna matka plaanis ei olnud, ei olnud mul ka kaarti kaasas. Kalmetu müüri juures teatas silt, et üle rippsilla ja Pääväpüüdmisemäe minnes jõuab läbi Hinniala küla Kapera-Meremäe teele ülejärgmise punktini matkarajal. Ometi ka mõned kohanimed, mida ma tunnen. Otsustasin, et lähen sealtkaudu, sest Kaperast oskaks juba koju minna. Uut indu saanuna jalutasin uljalt üle mäe ja mööda lahedast taluõuest, kus kitsed tallede ja hanedega segamini hüppasid ja siblisid. Hanede hääl oli kaugele metsavahele kuulda. Võtsin suuna sissesõidetud rada mööda, eeldades, et küllap see suuremale teele välja viib. Vahepeal olin juba päris kindel, et tulin valest kohast ja liigun väga vales suunas. Pilved kogunesid ja paistis, et võib isegi sadama hakata. Mingile teele ma siiski lõpuks välja jõudsin aga olin üsna kindel, et lubatud Kapera-Meremäe tee see küll ei ole ja kindlasti oli teeots kusagil väga lähedal, kust ma lihtsalt mööda läksin. Seisin natuke aega tee ääres ja mõtlesin, kummale poole nüüd minema peaks. Paremale jäi minu meelest väga Vana-Vastseliinalik vaade ja vasakule suur raierisu hunnik, mis eelmine kord Kaperast tulemisega seoses tuttav tundus. Konkreetne teelõik küll tuttav ei tundunud ja risuhunnik oli ka kuidagi teistmoodi ja asetses valesti. Püüdsin meenutada, mis suundades ma tulles liikusin ja otsustasin minna vasakut kätt, risuhunniku suunas. Olukorrale kohaselt ei liikunud teel ühtegi autot ega inimest, kelle käest teed küsida. Viimased inimesed, keda ma kogu sinnani toimunud matka jooksul nägin, olid kartulivõtjad Tallikõstõ külas. Peagi paistis tee ääres miski suurem silt. Lootsin rõõmsalt, et seal on Kapera küla nimi. Oli hoopis Kõrve küla. Mõtlesin juba ärritudes, et mis ... koht on Kõrve küla ja kus ma üldse olen ja miks keegi siin ei sõida. Ja kuidas ma niimoodi järgmisel päeval linna saan minna, moos lõpuni keetmata ja purki panemata. Vähemalt leidsin Kõrve külas tee äärest metsast selle aasta kõige ilusama puraviku. Seegi lohutus. Pöörasin sisse üksiku talu juurde, kus muru oli pügatud, auto õuel ja riided tuuldusid nööril. Hõikasin üle värava tere, selle peale ajas ennast auto tagant püsti suur vana koer, kes vapralt haukudes iga haugatuse järel kärisedes hinge tõmbas ja nõutult maja poole vaatas. Kuna kedagi välja ei tulnud, läksin veidi aja pärast edasi. Lõpuks siiski paistis, et seegi tee kuhugi viib, sest ees oli teine tee ja suunaviit. Suur oli rõõm, kui viidalt lugesin Vana-Vastseliina 5, teisele poole Lindora 6. Selja taha jäi Meremäe ja lähima bussipeatuse silt teatas Kapera:) Ikkagi oli õige tee ja õige suund. Ainus, mida ma terve tee jooksul peale Kalmetu müüri enam ei näinud, oli matkaraja märk. Nagu ikka, möödus esimene auto siis, kui ma juba teadsin, kus olen ja et jõuan jala kohale küll. Siiski läksid kõik autod vastassuunas. Koju jõudes oli põlv valus, kõht tühi ja koer igatsusest meeletu. Suure karglemise järel kõndis mul köögis iga sammu järele, ei jäänud poolt meetritki maha. Kokku läks mul selle väikse asjaajamise peale kuus tundi. Kodus tegin süüa ja siis jõudsin veel ainult lugeda. Moosikeetmine jäi hommikuks.
Moraal 1: Ära kunagi lahku kodust ilma kaardita. Ega seal kuhugi varem pöörata polekski olnud aga vähemalt oleksin teadnud, kus ma olen.
Moraal 2: Ära kunagi lahku kodust ilma söögita. Selle olen ma juba peaaegu ära õppinud ja sain matka ajal leiba süüa. Põlvamaa kaudu Tartust tulles oli lausa puder purgiga kaasas ja enamasti on mõni õun ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar