Keegi on öelnud, et hoolitse elu pisiasjade eest ja suured asjad lahenevad iseenesest.
Otsustasin eelmise aasta lõpus, et võtan pisiasjadel natist kinni:) Nii palju väikseid detaile on, millest moodustuvad ja sünnivad suured asjad ja mis võiks olla teisiti.
Esimesena võtsin korralikult luubi alla arvutikasutuse. Vaadates kellaajaliselt, mitu minutit ma arvutis millegi peale kulutan, siis tegelikult ma ei veeda nii kohutavalt palju aega arvutis. Aga kui need üksikud minutit siin ja seal korduvad päeva jooksul palju kordi, siis võtavad nad endaga kaasa ka neid minuteid ümbritsevad tunnid. Olen tähele pannud, et kui hakkan mõtlema, mida arvutis teha oleks vaja, siis ei saa parajasti käsil olevale tegevusele väga hästi keskenduda. Ja kui ma selle asja siis arvutis ära teen, siis on eelnevale tegevusele keskendumine lõhutud. Ja varsti tuleb jälle midagi meelde, mida arvutis teha oli vaja.
Võtsin siis kasutusele sellise süsteemi. Vähemalt 1 tund, soovitavalt 2-3 tundi peale ärkamist ja enne magama minekut ei ole üldse arvutis. Vahel on erandeid aga põhimõtteliselt. Ei jookse iga kord idee tulles või meenudes kohe seda arvutis teostama, vaid panen kirja. Kui nimekirja tõsiselt võtta, siis esimese kolme tunni jooksul päevast kujuneb juba selline nimekiri, mille saab arvutisse minnes järjest ette võtta ja õhtul ei olegi enam vajadust arvutit avada. Esimesel päeval, kui seda rakendasin, tõusis efektiivsus kohe lakke. Tänu sellele ma ilmselt Itaalia taotluse tehtud saingi, et oli arvutivaba hommikupoolik ja tegelesin neli tundi järjest taotluse jaoks märkmete tegemisega. Selle käigus panin kirja asjad, mida on vaja taotluse jaoks netis uurida või kirjutada ja siis tegin need asjad järjest kahe tunniga ära. Varem ma ei saanud kuidagi aru, kuhu kõik see aeg kaob. Päevas on ikka sama arv tunde aga kui need ei ole killustatud pisikeste kiirete netiskäikudega, siis oleks kohe nagu palju rohkem tunde:)
Teiseks panin tähele, et kui päev algab jalutuskäiguga, siis on see päev hukas. Sest misasja ma teen 15 minutiga Annelinna majade vahel. Kui ma lähen välja, siis ma olen väljas vähemalt poolteist tundi, kuni kolm. Kui ma olen 1,5-3 tundi väljas kõndinud, siis mul on hundiisu ja järgmised paar tundi kuluvad toidu valmistamisele ja söömisele. Ja õhtupoolikul ei ole niikuinii võimalik midagi sisulist teha.
Aga kui päev algab kirjutamisega, siis tuleb igati konstruktiivne päev:)
Kolmandaks rakendasin Deepak Chopra soovitust alustada päeva seesamiõli masaazhiga. Esimene hommik, mil dushi all käimisele kulus peaaegu kaks tundi, leidsin, et sellise algusega võiks kasvõi poolest ööst üles tulla ja värskelt päeva alustada. Teine hommik oli ka tore aga mitte enam nii tore. Kolmas jäi vahele. Kaua sa ikka jõuad ringi käia, lõhnates nagu purgitäis tahiinit, kui hea see ka alguses ei tundu. Neljas hommik tegin jälle ja 5.-6. on nüüd vahele jäänud. Arvan, et jään selle juurde umbes kord nädalas. Nahale mõjus küll hästi aga ei saa öelda, et õlikiht näos märkimisväärselt külma eest kaitsnud oleks.
Neljandaks hakkasin tähelepanu pöörama ka sellele, et iga päev saaks söödud 1 spl seesamiõli ja 1-2 tl melassi. Esimene rasvainete, teine raua jaoks. Peab mainima, et melassi on võimalik rohkematesse söökidesse kombineerida ja õli on paar päeva päris ununenud. Aga seesamiõli maitseb sooja söögi sees päris söödavalt ja kindlasti jätkan mõlemaga.
Üritasin sisse viia ka sellist rütmi, et iga hommik peale ärkamist ja iga õhtu mingi aeg enne magamaminemist juua ära tassitäis sooja teed aga minu vedeliku sissevõtu võime on piiratud ja see jäi üsna ruttu katki. Millegipärast on seltskonnas lihtsam teed juua, kui üksinda.
Millistest pisiasjadest teie olete suurt kasu saanud elu korraldamisel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar