laupäev, 26. veebruar 2011

Rethymnon

Rethymnoni nimetatakse turistidele suunatud raamatutes Kreeta hingeks.
Päike mõelge piltidele ise juurde. Tegelikult oli ilus soe ja valge päev. Vabandan ennast sellega, et olen terve elu ilma isikliku fotoaparaadita elanud ja pole seetõttu selle korralikku kasutamist ära õppinud. Valgus sõltub rohkem juhusest kui minust. Soovitan vaadata ka google images abil Rethymnon pilte.

Vaade Fortezza juurest merele
















Ökopood:)
























Rõdud on siin väga levinud


Türgi ajast on mõnele poole jäänud majadele sellised kaunistused








Fortezza

reede, 25. veebruar 2011

Tee

Siin on sageli nii, et inimesed elavad küla keskel kobaras koos kitsukestel kivitänavatel majades, mil on vaid mõned ruutmeetrid kivimüüriga piiratud siseaeda. Aga süüa on ka vaja kasvatada ja selleks on küla ümber oliivisalud, viljaaiad ja põllud, millest esimese juurde kuuluvad ka lamba- või kitsekarjad. Lehmi siin ei peeta eriti, kuigi aegajalt võib autoteede ääres kohata lehma pildiga liiklusmärki. Lehmade asemel on kitsed ja lambad, mõlema piima kasutatakse mitmekülgselt. Mõne pere laut on oliivisalude läheduses, mõni peab ka külas sees loomi. Näiteks on meie kõrval pisikeses aias kanad, öösiti kirev kukk ja hobune, keda peetakse ilmselt oliivide vedamiseks.

Igal külal on oma pisike surnuaed ja 1-2 kirikut. Eile käisime jalutuskägu ajal ka kohalikus surnuaias. Siin maetakse nii, et haua peale jääb massiivne kivist kast. Kasti peal on klaasakendega väiksem kast, kus on lahkunu foto, küünal jm väikseid asju. Lahkunutel lastakse mingi hetkeni hauas olla ja siis tõstetakse väikse karbiga surnuaia keskel olevasse pisikesse majakesse. Ühe väikse platsi peale mahub nii terve perekond. Surnuaia lähedal tee ääres posti küljes on piltidega teated lahkunutest. Haudadel pilte vaadates tundus, et kõik olid kenad helged inimesed. Valdavalt on siin elatud üle 80 aasta vanaks, sageli ka 90 aasta kandis.

Selles külas, kus meie peatume, on välismaalasi umbes sama palju kui kohalikke. Igal pool võib kohata Suur-Britannia kunagistelt aladelt ja Skandinaaviast pärit vanemaid inimesi. Palju maju on ka tühjad. Kohalikud vanainimesed, kes tänaval vastu tulevad, tunduvad kuidagi eriti ilusad. Hoopis teistsugused, kui välismaalased. Laste vastu tuntakse siin kõikjal vaimustust, mis sunnib kätega ligi minema ja pähe patsutama või põsele silitama. Isegi kõige koeravaenulikumad kohalikud heldivad last nähes.

Järgnevalt pilte ühelt oliivisalude vaheliselt teelt, millise ääres elaks isegi. Sellise ümbruse tekitamine Eestis võtab mitusada aastat aega. Oliivipuude asemele võib mõelda tammed ja pärnad. Taustale mõelge linnulaul, eemalt kostev lammaste määgimine ja koerte klähvimine. Koerad on jalutamiseks laenatud. Selle jalutuskäigu lõpetuseks kohtusime lambakarjaga, kes toodi sellesse sallu sööma.

Mandlipuud


Meri paistab. Valge paremal keskel on surnuaed.












Artishokk










Tüümian


Salvei








Ateena lennujaamas

Enne, kui meelest ära läheb, tuleb ikka kirja panna.

Mõtlesin, et lähen reisile ainult käsipagasiga, on ehk vähem asjaajamist lennujaamades. Eelmisel päeval otsustasin siiski, et võtan ikka äraantava pagasi ka, muidu peaks enamvähem kõik peale arvuti maha jätma. Arvestasin siiski, et oleksin suuteline vajadusel kogu pagasit käeotsas kandma. Hommikul Tallinna lennujaamas läks kõik sujuvalt. Andsin äraantava koti ära, mina ei näinud, et seda kaalutud oleks aga no silma järgi oli näha ka, et lubatud 20kg-st jääb see väga kaugele. Sain Tallinnast kohe ka Kopenhaagen-Ateena lennu pardakaardi kätte. Igaks juhuks küsisin Kopenhaagenis infoletist veel üle ja öeldi, et võin tõesti otse lennukile minna. Eraldatud ümberistujate piirkonda mina seal ei tuvastanud, ilmselt oleksin võinud vahepeal väljas käia ja siis lihtsalt ilma mingi kontrollita lennukile minna. Ainult lennukile mineku ukse juures vaadati pardakaarti ja passi. Liikumine Kopenhaageni lennujaamas oli lihtne, igal pool piisavalt tihedalt selged sildid. Spetsiaalselt ümberistujate jaoks oli oma infolaudade rida. Lennuki ootamise ala ja igasuguste muude alade vahel sai vabalt käia, kõik oli enamvähem koos.

Ateenasse jõudes olid lennukiaknast ilusad vaated. Mingit erilist kõrgusetunnet need vaated tõesti ei tekitanud, pigem oli nagu vaataks filmi.
Ateenas otsisin kõigepealt kohe üles, kust pagasi kätte saaks. Seda silti ma Kopenhaagenis ei märganud, Ateenas oli õnneks kohe lennukist väljudes ja lennujaama sisenedes näha. Minu kott oli viimaste saabujate seas.
Siis otsisin üles infolaua ja uurisin, mis kell on viimane check-in minu lennule. Sellele oli mul eraldi pilet, sest Eestist ühe komplektina ei saanud. Sain teada, et on kaks tundi aega ja mõtlesin väljas ringi vaadata. Uksest väljudes oli elevus suur, klaasustest paistsid eemal mäed ja linn. Uste avanedes pahvatas vastu rikkalik segu heitgaasidest ja sigaretisuitsust. Otse ukse ees olid kaks taksot kokku sõitnud. Kõige suurem hulk liiklusõnnetusi Euroopas toimuvad Kreekas. Hiljem sain teada, et enamasti on tegemist mõlkimistega, nii ka seekord. Tegelikult sõidavad kreeklased vähemalt Keetal väga aeglaselt, lasevad viisakalt mööda kõik, kes soovivad ja kõnniteede puudumisest hoolimata on võimalik tee ääres lapsevankriga jalutada. Kui kedagi teel vahele lasta, siis lehvitatakse.
Kõndisin lennujaama ees ääre poole ja otsisin kohta, kust saaks mõnda kenasse kohta jalutada. Lennujaama esine oli pikas reas täis taksosid, teisel teeäärel peaaegu sama pikk rida mootorrattaid. Kreeklased pargivad otse teeäärde suvalises kohas, ka kurvides ja keelumärkide all, eriti poeuste ees. Siis on vaja mööda pääsemiseks oodata kuni kõrvalreas tühimik tekib, et sealt läbi lipsata.
Imetlesin muru, mis tundus üsna kodune ja paistis koosnevat peamiselt võilille- ja ristikulehtedest. Ristikulehtedega olid ilmselt need kollased lilled, mida siin Kreetal kõik väljad, tühjalt seisvad põllud ja oliivisalud tihedalt täis on. Kuigi siin on vihmaperiood just lõppenud või pigem lõppemas, nägi muru üsna kuivanud ja niru välja ning nii Ateenas kui Kreetal võis näha suuri pruune laike. Lennujaama ees, teiselpool taksode ja mootorrataste rida oli ilmselt hotell ja jalutatava kohani jõudmine tundus keeruline.

Mõtlesin, et lähen uurin igaks juhuks, kus mu check-in toimub. See oli õige otsus. Minnes väljumiste poolele, kuhu sai väljast eraldi trepist üles, avanesid lõputud saalid paljude siltidega, mis viitasid erinevatele ilmselt vajalikele tegevustele, mis kõik toimusid erinevates kohtades. Näiteks oli silt viitega passikontrollile. Mõtlesin, kas ma peaks ka sinna minema aga esialgu otsisin check-in kohta. Küsisin ühest infolauast, kus selle lennu check-in toimub. Sain vastuseks mingid numbrid ja suuna, kuhupoole hoida. Järgmiseks avanes vaade lõputuna näivale lettide reale, neid oli üle 150. Mulle oli öeldud kolm numbrit, otsisin need kõik üles aga ükski ei tundunud õige. Õnneks oli lettide rea vastas minu lennufirma letike, küsisin sealt check-in asukohta, öeldi, et siinsamas vastas. Läksin siis näidatud järjekorda. Järjekord lookles lintide vahel nagu labürindis. Minu järjekorda jõudes toimetati minu eest paar meest kuhugi minema. Siis tuli üks noor meesametnik ka minu juurde ja küsis midagi selle kohta, mis ma seal teen. Püüdsin seletada, et tahan check-in teha ja näitasin e-piletit. Sain aru, et kõigepealt on vaja automaadi juures lintide rea taga midagi teha ja lasin ennast sinna viia. Tuli välja, et pardakaart tuleb ise automaadist välja trükkida. Selle ta tegi minu eest ise ära, kaks korda alustades, sest esimene kord alustas teist tüüpi pileti andmete välja otsimisega. Pardakaart käes, uuris ta välja, et tahan ka pagasi ära anda ja viipas sinnapoole, kus seda teha saab. Ise jooksis ta järgmiste juurde ja mina suundusin tagasi järjekorda, et pagas ära anda. Seal tuli minu juurde üks vanem meesametnik, kes uuris jälle, mis ma seal teen. Ütlesin, et tahan pagasit ära anda. Pagasit sai ära anda hoopis teise leti juures, kus oli küll vastav suur silt ka, mida ma ei olnud märganud. Kiirelt klõpsutas ta linte erinevate järjekordade vahelt lahti ja suunas mu pagasi järjekorda. Seal palus noor naisametnik mul oma koti kaalu peale panna. Kaal näitas 3,5kg. Naine küsis, kuhu ma lähen ja kauaks sinna jääda kavatsen. Ütlesin, et Kreetale ja umbes kaheks kuuks. Väga üllatunult küsis ta, kaheks kuuks ja see on kogu pagas? No käsipagas ka, peatun sõprade juures. Aga miks ma seda ära anda tahan? Tallinnast tulles oli käsipagasil kaalupiir. Meil on ka, 8kg. Koos nad on rohkem. See on nii vähe, ärge selle pärast üldse muretsege. Peale seda ma läksin jälle esimesse järjekorda, et check-in lõpule viia.
Seal tuli jälle noorem meesametnik minu juurde ja küsis, kas ma sain asjad korda. Ma ütlesin, et pagasit ei pidanud ära andma, sest see on liiga väike. Siis ta ütles, et viib mu oma kolleegi juurde, kus ma saan korda. Klõpsutas linte ja viis mu ühe ilma järjekorrata leti juurde ja seletas midagi kreeka keeles. Seal vaatas naisametnik mu pardakaardi ja passi üle, tõmbas pardale mineku kellaajale joone alla ja oligi kõik. Sealt lahkudes tuli jälle noor meesametnik minu juurde ja seletas, et ta sellepärast viis mu oma kolleegi juurde, et ta vaatas, et mul on nii palju jooksmist. Ise oli kogu aeg hästi rõõmus ja reibas:) Mulle jäi mulje, et kogu see lettide süsteem toimib neil peamiselt selle peal, et kaks meest jooksevad ringi ja suunavad inimesi ümber.

Check-in valmis, istusin natuke sealsamas lettide rea otsas, lugesin ja sõin. Siis otsustasin pardale mineku koha üles otsida. Õige numbriga värava leidsin üsna kiirelt üles, see oli trepist alla minnes ühes kohas paari teise numbriga. Ootesaali sai läbi kontrolli, kus vaadati kotid läbi, arvuti põhja uuriti hoolikalt, mind katsuti ka läbi. Ootesaal oli eraldi kõigest muust, lihtsalt neli seina ja toolid. Kui pardale mineku aeg kätte jõudis, sõitis klaasuste taha kaks bussi ja nendega viidi lennuki peale.

Ilm oli lennu ajal ilus, Kreetale jõudes tibutas kergelt vihma. Lennujaamast ära sõites hakkas tugevamalt sadama ja terve tee poolteist tundi kallas nagu pangest. Vahepeal ei näinud üldse autost välja. Siiski leidus tee peal neid, kes tahtsid meist mööda sõita. Hiljem sain teada, et järgmine lennuk, mis Ateenast tuli, enam ei maandunud. Lennujaamas oli juba olnud teade, et lennuk on maandumas ja siis saadeti tagasi. Lennuk üritas teise linna minna aga sinna ka ei lastud ja läks tagasi Ateenasse.

PS. Apelsinipuudel on õiepungad küljes:) Samal ajal apelsinidega. Ja mingid anemooni sarnased lillad lilled õitsevad. Täna nägime kahte. Mesilased ka sumisevad juba ja toas on paar kärbest. Liblikad lendavad. Olen näinud paari valget, ühte kuldset ja mitut kirjut.

esmaspäev, 21. veebruar 2011

Oliivisalud

Käisime eile õhtul jalutamas. Mõned pildid sellest:

Noored avokaadod


Jaanikaunapuu




Valge triip paremal all on kasvuhoone, kus kasvavad banaanid




Ilma veel soojenedes hakkab olivipuude tüvedel kihama elu


Toored sidrunid




Õitsev mandlipuu




Täna käisime külavahel jalutamas. Aedades lokkavad varem mainitud ristikulehtedega kollased lilled (eemalt paistavad võilillemerena, veidi lähemalt kuningakeppidena) ja tunne on selline, et tahaks kohe midagi külvama hakata ja aeda rajada. Maa on siin uskumatult kivine ja samas ikkagi väga viljakas.