Eile hommikul nägin köögiaknast kaunist lindu. Tabasin ennast hetk enne ütlemist "Vaata, Muki, kui ilus lind." Varsti tuli teine samasugune lind ka ja nende õnneks ei teadnud kööki sooja pagenud Muki sest midagi.
Viimane kord linnast häälega maale sõites vedas hästi. Sain kahe autoga oma teeotsale ja mõlemal korral jätkus terveks sõiduks huvitavat vestlust. Selliste päevade tõttu tasub ikka hääletada:)
Ühe juhiga rääkisime maale kolimisest ja endalegi üllatuseks ütlesin, et igatsen anonüümset rahvamassi. Lihtsalt tänaval kõndimist nii, et võõrad inimesed lähevad mööda. Kes oleks seda osanud arvata.
Igatahes on olukord jõudnud niikaugele, et otsin tööd. Väljaspool kodu. Põhiline, et saaks suhelda positiivselt meelestatud inimestega.
Jõuluprojekt edeneb:) Tasapisi.
esmaspäev, 28. september 2009
kolmapäev, 23. september 2009
Allüürnikud
Mööda kööki ringi müdistavad olevused osutusid hiirte asemel hoopis rottideks. Suurteks ja pika sabaga. Õnnestus ühte öösel kööki minnes täies suuruses näha, kui ta sibulakasti pealt maha hüppas ja pingi taha põgenes. Vahel kostavad öösel majas kahtlased mütsud, siis on teada, et rotid teevad hüppeharjutusi. Eelmine kord linnast maale minnes leidsin köögi põrandalt kaks poolenisti ära söödud sibulat.
Jahuvarud panin õnneks kohe alguses pingi sisse peitu. Sinna nad ei paista veel sissetunginud olevat. Ei teagi, mismoodi talveks värskeid õunu hoida. Liiguvad teised nii sahvris kui keldris. Umbes poole kuu pärast on mulle üks kassipoeg lubatud aga kujutan ette, kui armetu see rottide vastu olla võib. Mürki ei saa panna, sest a)ei tundu inimlik ja b)väike koer, kes pidevalt toas käib ja isegi mahakukkunud õunaseemne kohe ära sööb, ei elaks ilmselt rotimürgi söömist üle.
Minu jakil, mida köögis varnas hoidsin ja üldse mitte nn suitsutoas, on selline hais küljes nagu ma oleks suitsusõltlane.
Valge klaari aeg on läbi. Puu on harjumatult tühi ja isegi puu alt on raske ilusaid õunu leida. See-eest on ühe teise puu õunad, mis juba tükk aega tagasi valmina näisid ja maha kukkusid aga halvasti maitsesid, nüüd hakanud hästi maitsema. Ja kohe klaari kõrval on ilmselt säilitusõun valmis saanud.
Positiivse külje pealt ka natuke. Käisin jälle seenel. Seekord oli seeneraamat ka kaasas. Lootsin leida torbikseeni, sest eelmine kord olin neid palju näinud aga siis veel ei teadnud, mis need on ja kuidas kasutada. Seekord ei leidnud mitte ühtegi. See-eest sain lisaks vanadele sõpradele kukeseentele tuttavaks lehterkukeseentega:) Ühest kohast sain terve leivakotitäie ehk kuivatatult umbes pool liitrit. Erinevalt harilikust kukeseenest maitseb lehterkukeseen ka toorelt hästi. Ja kuivatamise käigus oli raske ennast neist eemale hoida, et purki ka midagi jääks.
Seoses küttehooaja algusega olen paar korda ahjus köögivilju ja isegi ühe väikse koogi teinud. Tuhakartulid sõin puhastamise käigus püstijalu ära, laua taha nendega ei jõudnudki. Kooki tegin nii, et külmutatud mustsõstrad põhja, peale 1 muna-natukese vahukoore-keskmise muscovado suhkru-speltajahu-kaneeli-kardemoni segu. Panin vist tiba hilja koogi ahju, sest tainas ei tahtnud peal kuidagi päris valmis saada. Võtsin ta välja, kui marjad olid haudunud moosiks, mis äärest välja pressis. Tainas tundus veidi toores aga killuke, mis järgmiseks päevaks jäi, oli peale külmkapis seismist ja pliidil soojendamist juba parem.
Käisin eile üle pikema aja jälle Tartus metsas. Ilus oli ja hea näha uusi vanu vaateid.
Jahuvarud panin õnneks kohe alguses pingi sisse peitu. Sinna nad ei paista veel sissetunginud olevat. Ei teagi, mismoodi talveks värskeid õunu hoida. Liiguvad teised nii sahvris kui keldris. Umbes poole kuu pärast on mulle üks kassipoeg lubatud aga kujutan ette, kui armetu see rottide vastu olla võib. Mürki ei saa panna, sest a)ei tundu inimlik ja b)väike koer, kes pidevalt toas käib ja isegi mahakukkunud õunaseemne kohe ära sööb, ei elaks ilmselt rotimürgi söömist üle.
Minu jakil, mida köögis varnas hoidsin ja üldse mitte nn suitsutoas, on selline hais küljes nagu ma oleks suitsusõltlane.
Valge klaari aeg on läbi. Puu on harjumatult tühi ja isegi puu alt on raske ilusaid õunu leida. See-eest on ühe teise puu õunad, mis juba tükk aega tagasi valmina näisid ja maha kukkusid aga halvasti maitsesid, nüüd hakanud hästi maitsema. Ja kohe klaari kõrval on ilmselt säilitusõun valmis saanud.
Positiivse külje pealt ka natuke. Käisin jälle seenel. Seekord oli seeneraamat ka kaasas. Lootsin leida torbikseeni, sest eelmine kord olin neid palju näinud aga siis veel ei teadnud, mis need on ja kuidas kasutada. Seekord ei leidnud mitte ühtegi. See-eest sain lisaks vanadele sõpradele kukeseentele tuttavaks lehterkukeseentega:) Ühest kohast sain terve leivakotitäie ehk kuivatatult umbes pool liitrit. Erinevalt harilikust kukeseenest maitseb lehterkukeseen ka toorelt hästi. Ja kuivatamise käigus oli raske ennast neist eemale hoida, et purki ka midagi jääks.
Seoses küttehooaja algusega olen paar korda ahjus köögivilju ja isegi ühe väikse koogi teinud. Tuhakartulid sõin puhastamise käigus püstijalu ära, laua taha nendega ei jõudnudki. Kooki tegin nii, et külmutatud mustsõstrad põhja, peale 1 muna-natukese vahukoore-keskmise muscovado suhkru-speltajahu-kaneeli-kardemoni segu. Panin vist tiba hilja koogi ahju, sest tainas ei tahtnud peal kuidagi päris valmis saada. Võtsin ta välja, kui marjad olid haudunud moosiks, mis äärest välja pressis. Tainas tundus veidi toores aga killuke, mis järgmiseks päevaks jäi, oli peale külmkapis seismist ja pliidil soojendamist juba parem.
Käisin eile üle pikema aja jälle Tartus metsas. Ilus oli ja hea näha uusi vanu vaateid.
esmaspäev, 14. september 2009
Killukesi
Tihased on jõudnud mu köögiakna taha kibuvitsapõõsasse. Kaks tükki. Armsad.
Vaher aianurgas on järjest punasem ja ühtlasi paistab järjest suuremana. Üleni rohelisena sulandus ta muude puude vahele ja paistis päris noore ja väiksena. Nüüd leegitseb üle teiste kaugele. Sügis tuleb siin ilus värviline. Üks hommik oli juba karge sügisilm. Sügisel on hea lihtne päikesetõusuks ärgata:)
Võtsin laupäeval viimase jupi kartuleid üles. Sellelt väikselt peenralõigult sain poole kogusest, mille sain kogu ülejäänud peenralt paar nädalat tagasi, kuigi kartulitaimed olid juba siis närbunud. Peaaegu kõik kartulid olid suured, erinevalt neist, mis varem üles võetud said. Usinus ei tasu ennast ära. Vahel on kasulik viimase minutini venitada.
Varem üles võetud kartuleid kontrollides avastasin, et hiired on neid närinud ja laiali vedanud. Kasti ääres sibas sisalik. Umbes tunni aja pärast läksin kartuleid kotti ümber tõstma. Sisalikku enam ei näinud aga ühe suure kartuli peal oli pisike roosa sisalikubeebi. Jätsin selle koha viimaseks, juhuks, kui ta otsustab eemalduda. Aga ei läinud ta kusagile, sest oli surnud ):
Väiksem koer, kes vabalt majas käib ja vihmase ilmaga esimesel võimalusel esikust kööki pageb, on nahhaalseks muutunud. Ükspäev tahtsin omale meevõileibu teha ja panin köögis või leiva peale pehmenema. Ise läksin korraks tuppa. Tagasi tulles vaatasin, et kolmest leivaviilust on järel ainult kaks ja needki ilma võita. Mõtlesin, kas ma tõesti kujutasin ette, et panin võid kolmele viilule. Aga koer neelatas kuuldavalt ja püüdis süüdlasliku ilmega mujale vaadata. Ta ei ole kunagi varem laua pealt midagi võtnud. Lisaks on ta hakanud mu kavatsusi tabama ja oma käitumist vastavalt kohandama. Kui ma linna lähen, siis on temal vaja just esikus pikutada ja on tükk tegemist, et teda välja saada. Ma ei saa teda nii pikaks ajaks tuppa luku taha jätta ja paistab, et ta teab seda. Kui aga lühemaks ajaks välja lähen ja tahan teda majja jätta, on järjest raskem teda majja sisse saada. Siis on tal tingimata vaja väljas olla ja isegi toiduga meelitamine võtab aega. Kui ma ta välja jätan, on 99% tõenäosus, et ta kas tuleb lihtsalt järele ilma äraajamisele reageerimata või mingi hetk saabub võidukalt sinna, kus ma olen ja keeldub kauemaks kui paariks minutiks lahkumast ilma minuta. Viimane kord kui mõni nädal tagasi häälega linna tulin, pidin jääma Vana-Vastseliina bussipeatuse lähedal ootama, et mõni auto tuleks ja mu kaasa võtaks, sest koer tuli järele ja äraajamisele ei reageerinud. Ma ei julgenud lasta tal kaugemale järele tulla, hakkas juba sellise ilmega ringi vaatama nagu ta poleks selles kohas enne olnud. Bussini oli paar tundi aega, vihma sadas ja autosid ei liikunud peaaegu üldse. Üks auto siiski tuli ja peatus ja viis mu teisele poole Võru linna, kust edasi sain otse Annelinna. Nii et hääletamise mõttes oli kasu, et ma sinna seisma jäin.
Olen viimasel ajal hakanud nägema, kui suur osa elust on juhitud teadmata ja teadaolevatest kohtadest üles korjatud teiste inimeste arvamustest ja hirmudest, millel ei pruugi minu jaoks nii suurt tähtsust olla. Otsustasin lähtuda rohkem isiklikust sisetundest ja vähem varem enesestmõistetavana tundunud "teadmistest".
Varusin omale maal vaatamiseks hulga eeldatavasti kergeid komöödiaid ja sattusin juhuslikult ühe hea filmi peale. Filmi nimi on Marley and me ja teoreetiliselt peaks see olema ühest koerast aga minu jaoks oli olulisem perekonnaliin. Eeldasin, et tegemist on "kangelaslik koer päästab elu või suhte või aitab lahendada probleemi"-tüüpi filmiga aga tegelikult oli tegemist täiesti tavalise koera ja täiesti tavalise perekonnaga, kes elasid täiesti tavalist elu. Selle filmi erilisus minu jaoks ongi selle lihtsuses ja ise oma valikutega tekitatud draamade puudumises. Peaaegu kõik tegelased on esitatud ilma taustata, ilma hinnanguid andmata, lihtsalt nii nagu nad konkreetses eluetapis on. Filmi esimene kolmandik keskendub koeranaljadele ja selle osa põhjal ei oleks mina küll osanud ülejäänud filmi käiku ennustada. Film katab veidi üle kümne aasta ühe pere elust ja lõpuks jäi tunne, et tahaks kogu ülejäänud elukäiku ka jälgida.
Kas on tõesti võimalik, et mitte keegi ei ole õuntest huvitatud?
Vaher aianurgas on järjest punasem ja ühtlasi paistab järjest suuremana. Üleni rohelisena sulandus ta muude puude vahele ja paistis päris noore ja väiksena. Nüüd leegitseb üle teiste kaugele. Sügis tuleb siin ilus värviline. Üks hommik oli juba karge sügisilm. Sügisel on hea lihtne päikesetõusuks ärgata:)
Võtsin laupäeval viimase jupi kartuleid üles. Sellelt väikselt peenralõigult sain poole kogusest, mille sain kogu ülejäänud peenralt paar nädalat tagasi, kuigi kartulitaimed olid juba siis närbunud. Peaaegu kõik kartulid olid suured, erinevalt neist, mis varem üles võetud said. Usinus ei tasu ennast ära. Vahel on kasulik viimase minutini venitada.
Varem üles võetud kartuleid kontrollides avastasin, et hiired on neid närinud ja laiali vedanud. Kasti ääres sibas sisalik. Umbes tunni aja pärast läksin kartuleid kotti ümber tõstma. Sisalikku enam ei näinud aga ühe suure kartuli peal oli pisike roosa sisalikubeebi. Jätsin selle koha viimaseks, juhuks, kui ta otsustab eemalduda. Aga ei läinud ta kusagile, sest oli surnud ):
Väiksem koer, kes vabalt majas käib ja vihmase ilmaga esimesel võimalusel esikust kööki pageb, on nahhaalseks muutunud. Ükspäev tahtsin omale meevõileibu teha ja panin köögis või leiva peale pehmenema. Ise läksin korraks tuppa. Tagasi tulles vaatasin, et kolmest leivaviilust on järel ainult kaks ja needki ilma võita. Mõtlesin, kas ma tõesti kujutasin ette, et panin võid kolmele viilule. Aga koer neelatas kuuldavalt ja püüdis süüdlasliku ilmega mujale vaadata. Ta ei ole kunagi varem laua pealt midagi võtnud. Lisaks on ta hakanud mu kavatsusi tabama ja oma käitumist vastavalt kohandama. Kui ma linna lähen, siis on temal vaja just esikus pikutada ja on tükk tegemist, et teda välja saada. Ma ei saa teda nii pikaks ajaks tuppa luku taha jätta ja paistab, et ta teab seda. Kui aga lühemaks ajaks välja lähen ja tahan teda majja jätta, on järjest raskem teda majja sisse saada. Siis on tal tingimata vaja väljas olla ja isegi toiduga meelitamine võtab aega. Kui ma ta välja jätan, on 99% tõenäosus, et ta kas tuleb lihtsalt järele ilma äraajamisele reageerimata või mingi hetk saabub võidukalt sinna, kus ma olen ja keeldub kauemaks kui paariks minutiks lahkumast ilma minuta. Viimane kord kui mõni nädal tagasi häälega linna tulin, pidin jääma Vana-Vastseliina bussipeatuse lähedal ootama, et mõni auto tuleks ja mu kaasa võtaks, sest koer tuli järele ja äraajamisele ei reageerinud. Ma ei julgenud lasta tal kaugemale järele tulla, hakkas juba sellise ilmega ringi vaatama nagu ta poleks selles kohas enne olnud. Bussini oli paar tundi aega, vihma sadas ja autosid ei liikunud peaaegu üldse. Üks auto siiski tuli ja peatus ja viis mu teisele poole Võru linna, kust edasi sain otse Annelinna. Nii et hääletamise mõttes oli kasu, et ma sinna seisma jäin.
Olen viimasel ajal hakanud nägema, kui suur osa elust on juhitud teadmata ja teadaolevatest kohtadest üles korjatud teiste inimeste arvamustest ja hirmudest, millel ei pruugi minu jaoks nii suurt tähtsust olla. Otsustasin lähtuda rohkem isiklikust sisetundest ja vähem varem enesestmõistetavana tundunud "teadmistest".
Varusin omale maal vaatamiseks hulga eeldatavasti kergeid komöödiaid ja sattusin juhuslikult ühe hea filmi peale. Filmi nimi on Marley and me ja teoreetiliselt peaks see olema ühest koerast aga minu jaoks oli olulisem perekonnaliin. Eeldasin, et tegemist on "kangelaslik koer päästab elu või suhte või aitab lahendada probleemi"-tüüpi filmiga aga tegelikult oli tegemist täiesti tavalise koera ja täiesti tavalise perekonnaga, kes elasid täiesti tavalist elu. Selle filmi erilisus minu jaoks ongi selle lihtsuses ja ise oma valikutega tekitatud draamade puudumises. Peaaegu kõik tegelased on esitatud ilma taustata, ilma hinnanguid andmata, lihtsalt nii nagu nad konkreetses eluetapis on. Filmi esimene kolmandik keskendub koeranaljadele ja selle osa põhjal ei oleks mina küll osanud ülejäänud filmi käiku ennustada. Film katab veidi üle kümne aasta ühe pere elust ja lõpuks jäi tunne, et tahaks kogu ülejäänud elukäiku ka jälgida.
Kas on tõesti võimalik, et mitte keegi ei ole õuntest huvitatud?
esmaspäev, 7. september 2009
Banaanikook
1. Vahustasin 2 keskmist muna 5 suure spl suhkruga (st kloppisin kahvliga hästi segamini)
2. Segasin hulka umbes 200 g 20% hapukoort ja umbes pool 175g pakist võist sulatatuna
3. Segasin eraldi kausis umbes veerand pooleliitrist purki speltanisujahu, 1,5 tl küpsetuspulbrit, 3 tl kaneeli, 3 kuhjaga tl shokolaadijoogipulbrit
4. Panin ahju soojenema 200 C
5. Surusin 3 keskmist väga küpset (pruunide täppidega) banaani kahvliga pudruks ja riivisin hulka 1 väikese tugevamat sorti õuna. Segasin banaani-õunapudru taigna sisse
6. Sõelusin kuivainete segu teesõelaga ühtlaselt taigna peale ja segasin iga sõelatäie eraldi taignasse enne uue sõelumist. Lõpuks puistasin taignasse sõelal täisterajahust eraldunud jämedama osa. Sõelumine on õhulisuse huvides väga oluline
7. Määrisin ümmarguse vormi võiga, valasin taigna vormi ja panin ahju. Vähendasin kuumust 190 peale
8. 45 minuti pärast jäi kahvel koogi sees puhtaks ja koogil oli õhulise pudingu konsistents. Mina tahtsin täna tugevamat kooki ja lasin veel 10 minutit küpseda
9. Lasin mõne minuti vormis jahtuda ja kummutasin välja.
Nämm:)
Üsna pehme ja kreemine jäi. Järgmine kord paneks suhkrut vähem ja õuna rohkem. Ja ehk shokolaadipulbrit ka vähem.
2. Segasin hulka umbes 200 g 20% hapukoort ja umbes pool 175g pakist võist sulatatuna
3. Segasin eraldi kausis umbes veerand pooleliitrist purki speltanisujahu, 1,5 tl küpsetuspulbrit, 3 tl kaneeli, 3 kuhjaga tl shokolaadijoogipulbrit
4. Panin ahju soojenema 200 C
5. Surusin 3 keskmist väga küpset (pruunide täppidega) banaani kahvliga pudruks ja riivisin hulka 1 väikese tugevamat sorti õuna. Segasin banaani-õunapudru taigna sisse
6. Sõelusin kuivainete segu teesõelaga ühtlaselt taigna peale ja segasin iga sõelatäie eraldi taignasse enne uue sõelumist. Lõpuks puistasin taignasse sõelal täisterajahust eraldunud jämedama osa. Sõelumine on õhulisuse huvides väga oluline
7. Määrisin ümmarguse vormi võiga, valasin taigna vormi ja panin ahju. Vähendasin kuumust 190 peale
8. 45 minuti pärast jäi kahvel koogi sees puhtaks ja koogil oli õhulise pudingu konsistents. Mina tahtsin täna tugevamat kooki ja lasin veel 10 minutit küpseda
9. Lasin mõne minuti vormis jahtuda ja kummutasin välja.
Nämm:)
Üsna pehme ja kreemine jäi. Järgmine kord paneks suhkrut vähem ja õuna rohkem. Ja ehk shokolaadipulbrit ka vähem.
laupäev, 5. september 2009
Tunne Eestimaad
Juba mõned nädalad olen tahtnud kirjutada sellest, et vahel on hääletamisest niiii kõrini. Eriti Võru ja Tartu linna ääres ja mööda Luhamaa maanteed. Sellistel hetkedel unistan oma autost, millega siuh punktist A punkti B sõidan. Või mööda väikseid teid kõrvalisematesse kohtadesse matkan. Teinekord jälle (st siiski enamasti) kohtun hääletamisel huvitavate inimestega, millest ei tahaks ilma jääda. Isegi, kui sõidu ajal mingit erilist vestlust ei arene, on huvitav kõrvalt vaadata erinevaid inimesi. Näiteks ühel juhil oli sõidu ajal kass süles. Terve tee tukastas vaikselt, ei rabelenud, ei teinud häält. Küsisin, kas kass auto juhtimist ei sega, juht ütles, et ei, ta (kass) on juba vana piloot, õppinud autojuht.
Üle-eelmine nädalavahetus otsustasin, et kes on üldse öelnud, et Tartust Vastseliina kanti peab hääletama läbi Võru ja mööda Luhamaa teed, kui on ometi võimalus minna mööda väikseid Põlvamaa teid:) Sain Tartu äärest otse Põlvasse, jalutasin linnas ringi ja vaatasin järve ääres parte. Kodu poole hääletades pandi mind Vinso ristis maha ja kohe peatus teine auto, mille juht tundis huvi, kuhu poole ma lähen. Ma ei teadnud kohe isegi ja vaatasin kaardilt järele. Peatunud auto seisis seni keset risti ja juht ootas. Kahjuks selgus, et liigume erinevates suundades. Vinsost edasi hääletasin väiksemate lõikude kaupa, sest esiteks tahtsin tutvuda mõnede küladega, näiteks Leevi külast jalutasin läbi, ja teiseks juhtub väikestel teedel sageli, et juht sõidabki ainult natuke maad samas suunas ja siis pöörab kuhugi ära. Kõige raskem oli selles suhtes eelmisel nädalavahetusel teelõik Kose Risti ja Kohila vahel, kus esiteks liikus üldse väga vähe autosid ja needki vähesed sõitsid ainult lühikesi juppe. Põlvamaal kavatsesin peale Leevit minna Pindi ja Listaku vahelt Lasva poole aga autojuht, kes mu enne seda peale võttis, ütles, et seal ei liigu üldse autosid ja viis mu Kääpa kooli peatusse, kust jalutasin edasi Lasva poole. Sellel teel sain palju kõndida, väikeste teejuppide kaupa sõita ja paar korda metsaski käia. Näiteks Otsa kandis ja Lindoral korjasin pohli:) Lindoralt keerasin alla Vastseliina poole ja sellel teel ei sõitnud praktiliselt üldse autosid. Kui olin paar purki pohli täis korjanud, natuke seeni ka leidnud ja jupi maad edasi kõndinud, möödusin ühest seenelisest, kes küsis, kaugele ma lähen. Ütlesin oma sihtkoha ja tema teatas, et temaga saan Kaperani. Selleks hetkeks polnud ma veel märganudki, et veidi eemal seisis auto. See oli küll huvitav kohtumine:) Sain u. 3-4 km edasi. Sealt koju kõndisin. Kodule lähemale jõudes olin juba päris väsinud ja sõin sõrmedega purgist kaasasolnud kartuli-tanguputru. Koju jõudes olin terve õhtu vaimustunud olekus maaelu rõõmudest. Niiiii hea on jõuda maal koju, koerad rõõmsalt tervitamas, võtta aiast kõige magusamaid küpseid mahlast tilkuvaid valgeid klaare, avastada, et lootusetuks peetud ploomipuud on siiski paar ploomi valmis küpsetanud ja mõned on veel küpsemas (olen neilt nüüd üle päeva paar ploomi saanud), heita maja ette muru peale jalavanni ja Astrid Lindgreni raamatuga õhtupäikese kätte mõnulema.
Eelmine nädal läksin uuesti läbi Põlva maale. Tartu ääres ei olnud ma veel päris kindlalt otsustanud, kas lähen Võru või Põlva kaudu. Hääletasin ilma sildita ja peatunud autost öeldi kohe, et nemad lähevad Põlvasse. Läksin siis ka:) Tee peal selgus, et nad lähevad Põlvast veel edasigi. Arutasime, kus mul oleks kõige kasulikum maha minna. Kuna vastu õhtut ei tahtnud ikka väikestele teedele seiklema minna, läksin maha Paidras ja hääletasin mööda Räpina maanteed Võru poole. Seal liikus ka vähe autosid aga sain ikka ühega Luhamaa maanteeni, sealt edasi Lohule, ja sealt otse Vana-Vastseliina, kust edasi kõndisin.
Eile sain kahe autoga Vana-Vastseliinast Tartusse. Esimesega peale Võrut Viljandi pöördeni ja teisega Annelinna välja:)
..............................
Neljapäeva hommikul oli mul asja Vana-Vastseliina. Peale asjaajamist jalutades mõtlesin, et kui juba siin olen ja selline kena päev on, siis võiks minna Vastseliina mõisaparki jõe äärde istuma. Pargis leidsin üles Piusa ürgoru matkaraja alguse, mis ükskord varem leidmata oli jäänud. Olin ühe korra jalutanud mööda matkaraja kaardil rattaga läbitava rajana märgitud teed, mis algab Vastseliina linnusest veidi ülevalt ja läheb läbi Plessi ja Tallikõstõ küla. Tollest teest oli millalgi varem plaanis blogis kirjutada ka kui ühest ilusaimast külavaheteest Eestis. Seekord pargis olles mõtlesin, et vaatan jalgraja ka üle, ainult natukene:). Alguses läks rada läbi metsasemate kohtade ja ma mõtlesin, et on küll ilus aga mitte nii ilus nagu too külatee. Siis jõudis rada sama tee peale välja. Üks perekond võttis tee ääres kartuleid üles. Eelmine kord olin külavaheteed mööda Makõ veskist mööda suurema tee peale välja ja sealt tagasi Vana-Vastseliina läinud. Seekord otsustasin, et lähen matkaraja märgi järgi teisele poole. Makõ müüri äär oli puravikega kaetud. Mina neid järsaku peale püüdma ei läinud, äkki mõni hulljulge telkija saab sealt lõunasöögi. All istusin natuke jõe ääres ja kurtsin mõttes rasket elu ilma fotoaparaadita. Edasi minnes jäi Savioja veski koht minul tabamata. Kalmõtõmüüri juures tekkis juba pisuke hirm, et olen liiga kaugele läinud ja kuidas ma tagasi jõuan. Kuna matka plaanis ei olnud, ei olnud mul ka kaarti kaasas. Kalmetu müüri juures teatas silt, et üle rippsilla ja Pääväpüüdmisemäe minnes jõuab läbi Hinniala küla Kapera-Meremäe teele ülejärgmise punktini matkarajal. Ometi ka mõned kohanimed, mida ma tunnen. Otsustasin, et lähen sealtkaudu, sest Kaperast oskaks juba koju minna. Uut indu saanuna jalutasin uljalt üle mäe ja mööda lahedast taluõuest, kus kitsed tallede ja hanedega segamini hüppasid ja siblisid. Hanede hääl oli kaugele metsavahele kuulda. Võtsin suuna sissesõidetud rada mööda, eeldades, et küllap see suuremale teele välja viib. Vahepeal olin juba päris kindel, et tulin valest kohast ja liigun väga vales suunas. Pilved kogunesid ja paistis, et võib isegi sadama hakata. Mingile teele ma siiski lõpuks välja jõudsin aga olin üsna kindel, et lubatud Kapera-Meremäe tee see küll ei ole ja kindlasti oli teeots kusagil väga lähedal, kust ma lihtsalt mööda läksin. Seisin natuke aega tee ääres ja mõtlesin, kummale poole nüüd minema peaks. Paremale jäi minu meelest väga Vana-Vastseliinalik vaade ja vasakule suur raierisu hunnik, mis eelmine kord Kaperast tulemisega seoses tuttav tundus. Konkreetne teelõik küll tuttav ei tundunud ja risuhunnik oli ka kuidagi teistmoodi ja asetses valesti. Püüdsin meenutada, mis suundades ma tulles liikusin ja otsustasin minna vasakut kätt, risuhunniku suunas. Olukorrale kohaselt ei liikunud teel ühtegi autot ega inimest, kelle käest teed küsida. Viimased inimesed, keda ma kogu sinnani toimunud matka jooksul nägin, olid kartulivõtjad Tallikõstõ külas. Peagi paistis tee ääres miski suurem silt. Lootsin rõõmsalt, et seal on Kapera küla nimi. Oli hoopis Kõrve küla. Mõtlesin juba ärritudes, et mis ... koht on Kõrve küla ja kus ma üldse olen ja miks keegi siin ei sõida. Ja kuidas ma niimoodi järgmisel päeval linna saan minna, moos lõpuni keetmata ja purki panemata. Vähemalt leidsin Kõrve külas tee äärest metsast selle aasta kõige ilusama puraviku. Seegi lohutus. Pöörasin sisse üksiku talu juurde, kus muru oli pügatud, auto õuel ja riided tuuldusid nööril. Hõikasin üle värava tere, selle peale ajas ennast auto tagant püsti suur vana koer, kes vapralt haukudes iga haugatuse järel kärisedes hinge tõmbas ja nõutult maja poole vaatas. Kuna kedagi välja ei tulnud, läksin veidi aja pärast edasi. Lõpuks siiski paistis, et seegi tee kuhugi viib, sest ees oli teine tee ja suunaviit. Suur oli rõõm, kui viidalt lugesin Vana-Vastseliina 5, teisele poole Lindora 6. Selja taha jäi Meremäe ja lähima bussipeatuse silt teatas Kapera:) Ikkagi oli õige tee ja õige suund. Ainus, mida ma terve tee jooksul peale Kalmetu müüri enam ei näinud, oli matkaraja märk. Nagu ikka, möödus esimene auto siis, kui ma juba teadsin, kus olen ja et jõuan jala kohale küll. Siiski läksid kõik autod vastassuunas. Koju jõudes oli põlv valus, kõht tühi ja koer igatsusest meeletu. Suure karglemise järel kõndis mul köögis iga sammu järele, ei jäänud poolt meetritki maha. Kokku läks mul selle väikse asjaajamise peale kuus tundi. Kodus tegin süüa ja siis jõudsin veel ainult lugeda. Moosikeetmine jäi hommikuks.
Moraal 1: Ära kunagi lahku kodust ilma kaardita. Ega seal kuhugi varem pöörata polekski olnud aga vähemalt oleksin teadnud, kus ma olen.
Moraal 2: Ära kunagi lahku kodust ilma söögita. Selle olen ma juba peaaegu ära õppinud ja sain matka ajal leiba süüa. Põlvamaa kaudu Tartust tulles oli lausa puder purgiga kaasas ja enamasti on mõni õun ikka.
Üle-eelmine nädalavahetus otsustasin, et kes on üldse öelnud, et Tartust Vastseliina kanti peab hääletama läbi Võru ja mööda Luhamaa teed, kui on ometi võimalus minna mööda väikseid Põlvamaa teid:) Sain Tartu äärest otse Põlvasse, jalutasin linnas ringi ja vaatasin järve ääres parte. Kodu poole hääletades pandi mind Vinso ristis maha ja kohe peatus teine auto, mille juht tundis huvi, kuhu poole ma lähen. Ma ei teadnud kohe isegi ja vaatasin kaardilt järele. Peatunud auto seisis seni keset risti ja juht ootas. Kahjuks selgus, et liigume erinevates suundades. Vinsost edasi hääletasin väiksemate lõikude kaupa, sest esiteks tahtsin tutvuda mõnede küladega, näiteks Leevi külast jalutasin läbi, ja teiseks juhtub väikestel teedel sageli, et juht sõidabki ainult natuke maad samas suunas ja siis pöörab kuhugi ära. Kõige raskem oli selles suhtes eelmisel nädalavahetusel teelõik Kose Risti ja Kohila vahel, kus esiteks liikus üldse väga vähe autosid ja needki vähesed sõitsid ainult lühikesi juppe. Põlvamaal kavatsesin peale Leevit minna Pindi ja Listaku vahelt Lasva poole aga autojuht, kes mu enne seda peale võttis, ütles, et seal ei liigu üldse autosid ja viis mu Kääpa kooli peatusse, kust jalutasin edasi Lasva poole. Sellel teel sain palju kõndida, väikeste teejuppide kaupa sõita ja paar korda metsaski käia. Näiteks Otsa kandis ja Lindoral korjasin pohli:) Lindoralt keerasin alla Vastseliina poole ja sellel teel ei sõitnud praktiliselt üldse autosid. Kui olin paar purki pohli täis korjanud, natuke seeni ka leidnud ja jupi maad edasi kõndinud, möödusin ühest seenelisest, kes küsis, kaugele ma lähen. Ütlesin oma sihtkoha ja tema teatas, et temaga saan Kaperani. Selleks hetkeks polnud ma veel märganudki, et veidi eemal seisis auto. See oli küll huvitav kohtumine:) Sain u. 3-4 km edasi. Sealt koju kõndisin. Kodule lähemale jõudes olin juba päris väsinud ja sõin sõrmedega purgist kaasasolnud kartuli-tanguputru. Koju jõudes olin terve õhtu vaimustunud olekus maaelu rõõmudest. Niiiii hea on jõuda maal koju, koerad rõõmsalt tervitamas, võtta aiast kõige magusamaid küpseid mahlast tilkuvaid valgeid klaare, avastada, et lootusetuks peetud ploomipuud on siiski paar ploomi valmis küpsetanud ja mõned on veel küpsemas (olen neilt nüüd üle päeva paar ploomi saanud), heita maja ette muru peale jalavanni ja Astrid Lindgreni raamatuga õhtupäikese kätte mõnulema.
Eelmine nädal läksin uuesti läbi Põlva maale. Tartu ääres ei olnud ma veel päris kindlalt otsustanud, kas lähen Võru või Põlva kaudu. Hääletasin ilma sildita ja peatunud autost öeldi kohe, et nemad lähevad Põlvasse. Läksin siis ka:) Tee peal selgus, et nad lähevad Põlvast veel edasigi. Arutasime, kus mul oleks kõige kasulikum maha minna. Kuna vastu õhtut ei tahtnud ikka väikestele teedele seiklema minna, läksin maha Paidras ja hääletasin mööda Räpina maanteed Võru poole. Seal liikus ka vähe autosid aga sain ikka ühega Luhamaa maanteeni, sealt edasi Lohule, ja sealt otse Vana-Vastseliina, kust edasi kõndisin.
Eile sain kahe autoga Vana-Vastseliinast Tartusse. Esimesega peale Võrut Viljandi pöördeni ja teisega Annelinna välja:)
..............................
Neljapäeva hommikul oli mul asja Vana-Vastseliina. Peale asjaajamist jalutades mõtlesin, et kui juba siin olen ja selline kena päev on, siis võiks minna Vastseliina mõisaparki jõe äärde istuma. Pargis leidsin üles Piusa ürgoru matkaraja alguse, mis ükskord varem leidmata oli jäänud. Olin ühe korra jalutanud mööda matkaraja kaardil rattaga läbitava rajana märgitud teed, mis algab Vastseliina linnusest veidi ülevalt ja läheb läbi Plessi ja Tallikõstõ küla. Tollest teest oli millalgi varem plaanis blogis kirjutada ka kui ühest ilusaimast külavaheteest Eestis. Seekord pargis olles mõtlesin, et vaatan jalgraja ka üle, ainult natukene:). Alguses läks rada läbi metsasemate kohtade ja ma mõtlesin, et on küll ilus aga mitte nii ilus nagu too külatee. Siis jõudis rada sama tee peale välja. Üks perekond võttis tee ääres kartuleid üles. Eelmine kord olin külavaheteed mööda Makõ veskist mööda suurema tee peale välja ja sealt tagasi Vana-Vastseliina läinud. Seekord otsustasin, et lähen matkaraja märgi järgi teisele poole. Makõ müüri äär oli puravikega kaetud. Mina neid järsaku peale püüdma ei läinud, äkki mõni hulljulge telkija saab sealt lõunasöögi. All istusin natuke jõe ääres ja kurtsin mõttes rasket elu ilma fotoaparaadita. Edasi minnes jäi Savioja veski koht minul tabamata. Kalmõtõmüüri juures tekkis juba pisuke hirm, et olen liiga kaugele läinud ja kuidas ma tagasi jõuan. Kuna matka plaanis ei olnud, ei olnud mul ka kaarti kaasas. Kalmetu müüri juures teatas silt, et üle rippsilla ja Pääväpüüdmisemäe minnes jõuab läbi Hinniala küla Kapera-Meremäe teele ülejärgmise punktini matkarajal. Ometi ka mõned kohanimed, mida ma tunnen. Otsustasin, et lähen sealtkaudu, sest Kaperast oskaks juba koju minna. Uut indu saanuna jalutasin uljalt üle mäe ja mööda lahedast taluõuest, kus kitsed tallede ja hanedega segamini hüppasid ja siblisid. Hanede hääl oli kaugele metsavahele kuulda. Võtsin suuna sissesõidetud rada mööda, eeldades, et küllap see suuremale teele välja viib. Vahepeal olin juba päris kindel, et tulin valest kohast ja liigun väga vales suunas. Pilved kogunesid ja paistis, et võib isegi sadama hakata. Mingile teele ma siiski lõpuks välja jõudsin aga olin üsna kindel, et lubatud Kapera-Meremäe tee see küll ei ole ja kindlasti oli teeots kusagil väga lähedal, kust ma lihtsalt mööda läksin. Seisin natuke aega tee ääres ja mõtlesin, kummale poole nüüd minema peaks. Paremale jäi minu meelest väga Vana-Vastseliinalik vaade ja vasakule suur raierisu hunnik, mis eelmine kord Kaperast tulemisega seoses tuttav tundus. Konkreetne teelõik küll tuttav ei tundunud ja risuhunnik oli ka kuidagi teistmoodi ja asetses valesti. Püüdsin meenutada, mis suundades ma tulles liikusin ja otsustasin minna vasakut kätt, risuhunniku suunas. Olukorrale kohaselt ei liikunud teel ühtegi autot ega inimest, kelle käest teed küsida. Viimased inimesed, keda ma kogu sinnani toimunud matka jooksul nägin, olid kartulivõtjad Tallikõstõ külas. Peagi paistis tee ääres miski suurem silt. Lootsin rõõmsalt, et seal on Kapera küla nimi. Oli hoopis Kõrve küla. Mõtlesin juba ärritudes, et mis ... koht on Kõrve küla ja kus ma üldse olen ja miks keegi siin ei sõida. Ja kuidas ma niimoodi järgmisel päeval linna saan minna, moos lõpuni keetmata ja purki panemata. Vähemalt leidsin Kõrve külas tee äärest metsast selle aasta kõige ilusama puraviku. Seegi lohutus. Pöörasin sisse üksiku talu juurde, kus muru oli pügatud, auto õuel ja riided tuuldusid nööril. Hõikasin üle värava tere, selle peale ajas ennast auto tagant püsti suur vana koer, kes vapralt haukudes iga haugatuse järel kärisedes hinge tõmbas ja nõutult maja poole vaatas. Kuna kedagi välja ei tulnud, läksin veidi aja pärast edasi. Lõpuks siiski paistis, et seegi tee kuhugi viib, sest ees oli teine tee ja suunaviit. Suur oli rõõm, kui viidalt lugesin Vana-Vastseliina 5, teisele poole Lindora 6. Selja taha jäi Meremäe ja lähima bussipeatuse silt teatas Kapera:) Ikkagi oli õige tee ja õige suund. Ainus, mida ma terve tee jooksul peale Kalmetu müüri enam ei näinud, oli matkaraja märk. Nagu ikka, möödus esimene auto siis, kui ma juba teadsin, kus olen ja et jõuan jala kohale küll. Siiski läksid kõik autod vastassuunas. Koju jõudes oli põlv valus, kõht tühi ja koer igatsusest meeletu. Suure karglemise järel kõndis mul köögis iga sammu järele, ei jäänud poolt meetritki maha. Kokku läks mul selle väikse asjaajamise peale kuus tundi. Kodus tegin süüa ja siis jõudsin veel ainult lugeda. Moosikeetmine jäi hommikuks.
Moraal 1: Ära kunagi lahku kodust ilma kaardita. Ega seal kuhugi varem pöörata polekski olnud aga vähemalt oleksin teadnud, kus ma olen.
Moraal 2: Ära kunagi lahku kodust ilma söögita. Selle olen ma juba peaaegu ära õppinud ja sain matka ajal leiba süüa. Põlvamaa kaudu Tartust tulles oli lausa puder purgiga kaasas ja enamasti on mõni õun ikka.
Jõuluks paksuks
Otsustasin jõuludeks paksuks minna:) Mõõdukalt. Soovitusi, kuidas ruttu või vähem ruttu peenikeseks saada, leiab igalt poolt ja igat sorti aga vastupidiseid nõuandeid tuleb tikutulega otsida. Mõned on siiski aja jooksul ette jäänud ja kõige mõistlikum nõuanne kõlas ühest küljest nagu väga lihtsalt, samas ka omajagu raskelt: Põhiline on, et hommikul tuleb üles tulla, hommikusöök valmistada, see ära süüa, siis tuleb lõunasöök valmistada, ära süüa ja õhtul jälle õhtusöök valmistada ja see ära süüa. Nende kolme vahel on soovitav veel 2-3 söögikorda ära mahutada. Inglise keeles kõlas see mõjuvamalt kui eesti keeles, oli rõhutatud, et breakfast actually has to be made and eaten. Minu jaoks ongi siiani kõige raskem olnud see actually making osa. Söömisega pole kunagi raskusi olnud, kui keegi teine valmis teeb:) Seltskondlikult on kokkamine väga tore tegevus, üksi tunduvad muud asjad tähtsamad. Olles keset mingit tegevust, tundub nii mõttetu see katkestada selleks, et tund aega süüa teha. Ja vähemaga ma ei saa enamasti isegi putru tehtud. Lihtsam on süüa õuna või võileiba. Kuigi ma saan väga hästi aru, miks on olemas mitmekäigulised lõunad ja eelistan valiku korral enamasti toite, mille valmimisele on rohkem aega kulunud, ei ole ma siiani aru saanud, kuidas veel hiljuti elati nii, et iga päev oli kolm korda päevas uus soe söök. Mille arvelt see aeg võeti. Seega kõige efektiivsem oleks soetada isiklik kokk või käia iga päev mitu korda heas restoranis väljas söömas. Kolmandal kohal on strateegia, mille tegelikkuses kasutusele võtsin - omada igal ajahetkel kodus valmis sööki, mille saab kiiresti soojaks teha ja mida saab mitmekesistada. Ja kokata ainult täis kõhuga. Siis on lootust midagi paremat ja huvitavamat saada kui tatrapuder või makaronid või köögiviljahautis.
Külalised mõjuks väga soodsalt:) Oleks põhjust küpsetamine ette võtta.
Külalised mõjuks väga soodsalt:) Oleks põhjust küpsetamine ette võtta.
Tellimine:
Postitused (Atom)