Kuidas asjad juhtuvad

Täna, kui üle mõne aja jälle päikeselisel päeval, oli mul plaanis käia ära Vastseliina kandis, et ammu edasilükatud asjadega lõpule lähemale jõuaks. No alguses oli tegelikult plaanis külakohas käia aga mõtlesin, et oleks ikka väga tubli kasutada üksikut ilusat päeva vanade asjade lõpetamiseks. Eriti kuna mul labidat jms aiatöödeks vajaminevat niikuinii veel ei ole kaasa võtta.

Ajasin siis eeskujulikult varakult ennast üles, et jõuaks vara maale ja seal ehk veidi toimetadagi. Hääletamine läks väga hästi. Jõudsin hääletuskohta, samal ajal juba lähenev auto peatuski ja viis mind peaaegu Kosele. Kosel on parajasti teetööd, mis oli positiivne selles mõttes, et ei tekkinud kiusatust Haanja poole pöörata ja negatiivne selles mõttes, et esiteks oleks seal olnud keeruline hääletada ja teiseks, ega ei olnud millegi peale hääletada ka. Autod liikusid tigudena ainult Võru suunas. Kõndisin reipalt Lohule ja mõtlesin, et ongi kena päev jalutamiseks. Selle kinnituseks tegin väikese tiiru enne Koset ühele metsavahetänavale, mida olin ammu tahtnud vaatama minna.

Lootsin, et Lohul tulevad autod ringteel Tartu poolt ja no piiri suunas peaks ikka keegi kenal suvisel tööpäeva hommikupoolikul liikuma. Tegelikult oli neid ikka väga vähe, kes autojuhtidena samamoodi arvasid ja needki mind peale ei võtnud. See-eest sain kuidagi eriti teadlikuks (kuigi olin seal kümneid kordi varem hääletanud), et sealt pöörab ka tee Rõugesse. Lohul lõppesid teetööd ja arvake ära, kustkaudu sõideti siis Rõugesse? Rõuge poole paistis liikuvat oluliselt rohkem autosid, kui Vastseliina poole. Jõudsin minagi kahe autoga Rõugesse. Pahandasin oma nõrga tahtejõu üle, sest ega ma eriti kaua oodanud ja mõtisklesin sellest, et alates viimasest sügisest on rohkem kui kord juhtunud seda, et hakkan minema Vastseliina kanti aga jõuan hoopis Rõuge või Haanja kanti.

Igatahes oli Rõuges kena suvine päev, ideaalne jalutamiseks. Tegelikult ma ei teadnudki, kuhu või miks lähen. Arvasin, et ehk teen jälle tiiru kaugemate küla jaoks valitud talude juures ja vaatan, kuidas seal suvel on. Kuigi võis arvata, et hein on nabani ja teed ei paista kusagil. Arvasin, et küllap tuleb mul kõndida või ehk saan autoga Rõugest tavalise bussi ootamise kohani ja sealt edasi tuleb minna bussiga nagu enamasti. Rõugest edasi kõndisin veidi ja imetlesin kauneid vaateid. Esimene teelõik on seal nii ilus, et seda oleks kahju autoga sõita.

Peagi sain siiski autole. Tuli välja, et juht sõidab samasse kohta, kuhu minagi. Alul sain aru, et tal on seal ainult mets aga siis tuli välja, et elabki seal. Küsis, kellele külla lähen. Ütlesin, et niisama matkama. Ta imestas, et kuidas nii üksi ja kas hunte ei karda. Ma ütlesin, et siiani pole ükski vastu tulnud. Siis ta rääkis, kus keda nähtud on ja sinna ei maksa minna. Ja näitas teeotsi, kus võiks matkata ja kuhu need välja pööravad. Imestas ikka, et no mis ma ikka matkan niimoodi. Ütlesin siis, et otsin kodu.

No vot, sellest oleks võinud alustada. Tema teab kohe kahte kohta pakkuda. Ja võib omaniku telefoninumbri anda. Püüdsin siis uurida, kus need talud asuvad. Aga mulle tehti ringkäik autoga nende kohtade juurde. Teepeal viitas veel paarile kohale, mis tühjalt seisavad. Esimese talu juures, kui teeotsal auto kinni pidas, tahtsin välja minna ja küsisin, kus teine asub, et jalutan siin ära ja siis lähen vaatan teist. Aga viidi teise ka kohale, et pärast tulen ise esimesse tagasi. Teises kohas helistas omanikule ja uuris, mis plaanid neil sellega on. Tegi ka tiiru õue peal, näitas, kus mis on. Laudal uus katus, see seisab nüüd korras. Majas korralik ahi, talvel elati sees. Uue sauna jaoks vundament valmis, siia oleks vaja ruttu palgid peale panna. Tiik tuleks teise kohta tõsta, sinna võsa asemele, oleks päikese käes soe. Köögiviljapeenar oli seal lauda kõrval. Teadis, mis hinnaga see koht osteti (liiga kallilt) ja palju uuendustele kulutati.
Väga ilus ja armas koht. Lilled õitsesid aias, kuplite avarus ümber. Naabertaludes elatakse. Aga kohe kõrval koht on ka tühi. Elamiseks ei pidavat kõlbama, veesoone peal ja täiesti kokku kukkunud. Aga kui saaks selle maa eelmisega kokku liita, saaks ühe künka juurde ja sinna saaks maja panna. Aga omanik tahab selle eest head hinda saada.
Esimese talu omanikke ei saanud ta kohe kätte, nende numbri saamiseks vahetasime oma telefoninumbreid. Mõlema talu viimase ajaloo rääkis ka ära.

Jalutasin siis tuldud teed tagasi ja vaatasin üle veel paar kõrvalteed, millede ääres oli väga ilus talumaastik ja mõned minu silma jaoks küll mahajäetud kohad aga need olid tihedalt koos ja ühes paistis, et vist ikka elatakse ja peetakse mesilasi. Igaks juhuks ligi ei läinud.

Esimese talu juurde minnes tegin peatuse teel viidatud tühjalt seisva talu juures. Siin oli küll teerajal nabani hein. Armas koht, mis vajaks hoolt. Esimene talu oli naabriga lähestikku ja olin vahepeal suutnud ära unustada, kumb see olema pidi. Tiirutasin seal teel aga väga kutsuv ei tundunud ja läksin hoopis vaatama ühte kohta, mida paar aastat tagasi müügikuulutuse peale paar korda vaatamas käisin. Sinna ma kohale ei jõudnud, sest parajasti siis, kui otsisin kohta, kust pidi metsavahele pöörama (paistis, et tee on kaotsi läinud), helistas see mees, kes talusid näitas. Andis esimese talu omaniku numbri ja püüdis veenda, et ma ikka läheks vaataks selle hoolega üle, kui ma juba seal olen. Vundament ja laut ja mis kõik oli vaja üle vaadata, et teaks otsustada. Lubasin siis, et ise vaatan kohta aga helistama veel ei hakka. Selle talu omanikku, mida parajasti vaatama minemas olin, teadis ta ka. Läksin tagasi.

Teel enne talusid tuli vastu üks naine, kes mind sõbralikult vaatas aga midagi ei öelnud. Jõudsin otsusele, kumb kahest talust ilmselt see õige oli ja läksin värava juurde. Metsatukk, mis talu juurde kuuluma pidi, nägi küll kena välja aga talu ise kurblik. Mulle tundus, et mina ei suudaks seda hea energiaga täita. Koha minevik oli ka karm. Kitsukesele õuele ei läinudki, pöörasin tagasi. Siis tuli teel vastu teine naine, kes küsis kohe konkreetselt, keda ma otsin. Ütlesin, et kedagi ei otsi, niisama matkan. Nõudis, et mis ma niisama matkan. Ütlesin siis, et otsin kodu. Aga talle oli öeldud, et keegi läks talu juurde ja mingu ta vaatama, kes sinna läks. Taipasin, et see on ilmselt see, kes pidi külas elama ja majja sisse saama ja kellega koos talu näitaja oli soovitanud minna vaatama. Ütlesin, et jah, ma käisin sealt mööda ja väga põgusalt vaatasin ja leidsin, et see ei ole minu jaoks. Ütlesin, et kui sinnakanti tulen, siis kindlasti koos sõpradega ja ütlen edasi, et seal on tühi koht. Kui kedagi huvitab, siis saab temaga ühendust võtta. Veidi aega veel vestlesime, siis läksime laiali.

Tagasi Võrru mineva bussini oli veidi alla tunni aega (kohale jõudsin umbes pool tundi enne bussi:) Selleks ajaks, kui buss jõudma pidi, oli mul juba lähemalt tutvustatud talu juures käidud) ja otsustasin vaadata veel ühte teeotsa, kus varem käinud ei olnud. Selle äärest leidsin korraliku vaarikaraiesmiku:) Tee ääres õitsesid mõned maasikad. Ja siis leidsin päris maasikaid:) Palju:) Tundsin end nagu võlumuinasjutus:) Sellest on ikkagi terve pikk aasta möödas, kui ma metsmaasikaid sain. Vaarikaraiesmikkudel kasvavad kõige suuremad, punasemad ja magusamad metsmaasikad. Kujutate ette, jah?
Ja siis veel küsitakse, et mis sa seal maal tegema hakkad. Metsmaasikaid hakkan sööma:)