Käisin täna hommikul 9 ajal linna ääres metsas jalutamas. Parajasti tõusis päike, lumi krudises mõnusalt saapa all ja taevas oli sinine. Hommikuti laulavad linnud teisiti, kui päeval. Seistes seal metsarajal, ümberringi puhas valge lumi ja lindude siutsumine, oli kuidagi kodune tunne. Selline tunne nagu oleks oma kodu taga metsa ääres ja oma aia linnud siutsuksid.
Tartus avati uus tantsukeskus ja nädalavahetusel olid tasuta proovitrennid. Käisin ka neljas trennis, joogas, kõhutantsus, pilateses ja afrotantsus. Tahtsin salsasse ka minna aga vahepeal oli 4 tundi aega ja kuna ma ei kavatsenud tervet päeva trennis veeta, kõndisin tagasi koju, kindla plaaniga õhtul uuesti tulla. Aga kui olla kõndinud edasi-tagasi Annelinna ja Tähtvere vahel ja vahepeal kahes trennis käinud, siis väljavaade pooletunnise lõunapausi järel uuesti edasi-tagasi kõndida ja vahepeal trennis käia ei tundu eriti mõttekas. Mistõttu jäi salsas siiski kahjuks käimata. Kõhutantsust ja joogast sain seal väga positiivse kogemuse, soovitan:)
Joogas olin selleks ajaks juba kolm korda mujal käinud. Selgus, et kuigi ma enda arvates olin varem ka joogas käinud, ei olnud ma tegelikult joogas varem käinud. Juba esimese korra järel tundsin, et see on just see, mida mul praegu vaja on.
Kassike teeb ka iga päev joogat. Sugugi mitte ainult nö tavapärast kassisirutust. Ükskord vaatasin teda ja mõtlesin, et inimene küll sellist joogat teha ei suuda. Aga siiski oli ühes raamatus pilt just sellisest asendist - nagu kogu keha oleks keskelt üles riputatud nöör, jalad ja käed põrandal koos ja vahepealne osa keskelt nagu üles riputatud, ilma mingi vaheruumita. Kassike sirutab ja painutab ennast igas suunas kogu aeg. Kui ta just ei maga või kakle või süüa ei luni. Sööb ta väga ebajoogilikult aplalt kõike igal ajal igast asendist, kasvõi läbi une, kui riisitera ninaette panna. Siiani oleme kindlaks teinud neli asja, millesse ta põlastavalt suhtub: banaan (see väärib lausa ringiga mööda minemist), Luunja kurk, keedetud peet ja kaerahelbepuder. Kusjuures kahe viimase vastu tundis aktiivset huvi seni kuni selgus, et ta siiski ei söö neid. Aga näiteks avokaadot läheks ilmselt lõpmatult. Rääkimata juustust. Veel on ta hea meelega söönud näiteks keedetud täisterariisi, kreeka pähklit, koogitainast, munaleiba... Kui kõht täis saab, siis maast või taldrikult enam ei söö aga kellegi näpu vahel oleva toidu vastu tunneb endiselt huvi, isegi, kui see on täpselt sama, mis maas. Oleks siis, et istuks viisakalt maas ja küsiks ilusti. Aga ei, tema hüppab sööjale sülle ja pistab nina kohe taldrikusse. Kui see ei õnnestu, siis äigab käpaga vastu suud. Munaleiba ja koogitainast võttis ise laua pealt. Tal paistab olevat arusaamine, et kõik söödav, mis kusagil leidub, on temale söömiseks. Pahandamise peale saab aru küll ja jookseb minema aga paar hetke hiljem tuleb jälle sülle.
Arvestades tema ebatavaliselt suurt füüsilist aktiivsust ja hilisõhtuseid ja varahommikusi tuuseldamishooge on suurem huvi toidu vastu ka arusaadav. Välja näeb ta ikka joogile kohaselt. Täna otsisime teda tükk aega taga, kusagil ei ole, lõpuks nägin, et põõnab radika peal nagu väljaväänatud käterätt. Saunalina ja aknaraami vahelt ei paistnud väljagi.
Suur kass, kes ei ole elus kunagi midagi peale oma kassikrõbinate söönud, on väikse eeskujul ka hakanud muu vastu huvi tundma. Esialgu küll käib salaja ainult väikse kassi krõbinaid söömas. Paistab, et ta on juba harjunud sellega, et keegi pidevalt tema seljas ronib (milleks minna ringiga, kui tee peal on kass, on kiireim viis edasi saada sellest üle ronida), ootamatult ründab ja juures istub, kui ta sööb või vetsus käib. Vastavalt vajadusele käitub stoilise rahuga, äigab konkreetselt, mida on küll vaja varsti korrata või tuleb vaatama, kui väiksem häält teeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar