Mida hakata peale sellise juba veidi pikema talvepäevaga, kui on varakult üles tuldud ja plaanitud tööle minna, kuid selgub, et ei ole tööpäev? Loomulikult tuleb minna matkama:)
Tõele au andes mõtlesin juba paar päeva varem, et see päev ei peaks mitte tööpäev, vaid maale minemise päev olema. Nii oli hommikul olude selgumise ajaks juba Lõuna-Eesti kaart sahtlist välja otsitud. Viskasin kiire pilgu ka kinnisvaralehele, et saada mingit sihti, kuhu võiks minna. Kuna kell oli siiski pika matka jaoks juba päris palju, ei vaadanud isegi ilma enne kui välja läksin. Tartus oli ilm ühtlaselt hall. Lootsin rõõmsalt, et ehk Võrumaal paistab päike. Ja paistiski, vähemalt Haanja kandis:)
Hääletamine läks üle ootuste hästi. Seoses sügiseste raskustega on mu hääletamise vaimustus mõnevõrra lahtunud, kuid ükski kord ei pidanud kaua hääletama ja kõik peatunud inimesed olid toredad. Tartust Võrru sain ühe autoga ja pärast Võrust Tartusse samuti. Kusjuures Tartust minnes lubati alguses Kanepini viia aga tee peal otsustati, et nad võivad läbi Võru ka minna. Ja tagasi tulles ootas Võru ääres juba rida hääletajaid aga minu juures pidas juba teisest autodesatsist üks kinni. Koselt sain ühe autoga Puigale ja järgmisega lubati viia ka vaid poolele teele enne Haanjat aga otsustati, et viivad mu ikka Haanjasse ära. Haanjas otsustati, et viivad ikka veel kaugemale, sinna, kust ma jala ära pööran:) Ja tagasi tulles sain Haanja külje all ühe tuttava auto peale ja otse Võrru:) Selline tore hääletamise päev.
Haanja kandis oli muidugi väga hea olla nagu alati. Päike säras pehmelt hallis taevas, lumi sädeles. Olin sellise sihtkoha välja valinud, kuhu oli vaja veidi pikemalt ja ringiga mööda armast väikest külavaheteed ja siis veidi laiemat teed kõndida. Külavahetee oli just selline täiuslik tee, kus heinamaad ja metsatukad ja talud vaheldusid ja ühtegi masinat ei liikunud. Järgmine tee, kuhu välja jõudsin, oli kaardi järgi veidi laiem ja oligi üsna lai ja asfaldiga aga kui üks alguses, kui mina veel teisel teel olin, vastassuunas läinud auto välja arvata, siis ei liikunud seal ka kedagi. Asfaldt oli lumega kaetud ja lumel olevate autojälgede järgi oli seal päeva jooksul ehk mõni üksik auto sõitnud. Ainult üks rähn toksis männi otsas. Kuna valitud koht oli nö tihedama (mis antud juhul tähendab ka üksikuid autosid) liiklusega teest üsna kaugel, arvestasin, et võibolla ma ei jõua sinna kohale aga vähemalt näen ümbrust. Ilmselt leidsin ikka õige talu teeotsa üles, nägin eemalt suuri talupuid. Aga rada ei olnud muidugi keegi lahti lükanud, hoopis tee pealt oli lund juurde lükatud. Kui sinna astusin, vajusin kohe põlvini lumme. Läksin veel mõned sammud lootuses, et ehk veidi eemal ei ole nii sügav aga oli küll ja kuna ma lootsin siiski kuivade jalgadega Tartusse tagasi jõuda, tulin tagasi ja kallasin saabastest lume välja. Järgmine kord sinnakanti minnes lähen pigem lähedale väikest külavaheteed vaatama, kui sama talukohta. Jõudsin üsna mitu kilomeetrit teistkaudu ringiga mööda seda laia teed Haanja poole tagasi kõndida enne, kui jälle autot nägin. Esimene peale ei võtnud aga teine juba peatus ja oligi tuttav. Enne seda jalutasin mööda Vaskna järvest, millel üks väike seltskond midagi askeldas. Üks neist vehkis kätega ja hõikas minu poole, mõtlesin, et tahavad midagi küsida. Aga anti hoopis teada, et nemad on pingviinid:)
Üllatuslikult olin Tartus tagasi veel valgel ajal. See veebruari valgenemine on ikka üks positiivne nähtus:)
Kummaline oli see, et maal oli küll väga vaikne aga seisma jäädes ja kuulatades ei kostnud ühegi linnu häält. Ainult koerad haukusid, kui talust mööda läksin ja mingis kaugemas talus üsna pikalt. Ja üks kord seisatades kostis kraaksumist. Ja suure tee ääres oli üksik rähn. Aga kui Tartus Annelinna jõudsin, siis vaatamata tänavamürale rõkkas kõigi puude otsas linnukoor.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar