Viimane kord maale minnes sain ühe autoga Tartust Vana-Vastseliina. Isegi hääletama ei pidanud kaua, kolmas auto võttis peale. Alguses küsisin ja lubati viia Võrru, kuid selgus, et juhil on vaja minna kohta, mis mulle lähemale jääb. Aru ma ei saanud, miks ta sinna Vastseliina kaudu tahtis minna, kui läbi Põlva või vähemalt Võru juurest ära keerates oleks lähemal olnud aga mis mul vaielda, kui peaaegu koduukse ette viiakse:) Sõit oli mugav ja sujuv, uni ei tikkunudki pikal ühtlasel sõidul peale. Kui ma kunagi autot juhtima õppima ja omale masina soetama peaks, siis midagi sarnast saab see olema:)
Maal olid uksed-aknad endiselt ees, sees polnud käidud. Ainult külmaks läheb seal kiiresti ja soojaks aeglaselt. Puupliidi olen juba peaaegu taltsutanud. Tuli läheb ilusti põlema, põleb püsivalt ja kui ketas pliidi pealt ära võtta, siis augu kohal saab isegi puder valmis. Vett keeta on siiski otstarbekam elektrikannus, muidu võib ootama jäädagi. Pliidi soojamüüri soojaks pole siiani saanud, sest äärmiste siibrite sulgemisel enne tule lõpetamist hakkab ikkagi vingu sisse tulema. Aga vähemalt jätkub peale hommikust söögivalmistamist pooleks päevaks köögis sooja õhku. Ahju leso see-eest on igati eeskujulik. Kui hommikul ahju kütan, on järgmisel hommikul leso veel soe. Kahjuks on nii pliidi kui ahju leso ja suurem osa ahjust suures toas, kust ma suitsuhaisu tõttu lahkusin. Minu toas on ainult ahjusuu ja kriipsuke ahjuseina. Seetõttu läheb suures toas kiiresti saunaks, samas, kui minu toas tekib soojem õhk alles mitu tundi peale kütmist ja päeval küttes on järgmiseks hommikuks täitsa külm. Õhtul küttes jälle on külm magama minna.
Olen pimedatel õhtutel maal hakanud rohkem filme vaatama ja sattusin jälle ühe hea filmi peale. Parandamatu romantik nagu ma olen, meeldis mulle kangesti film P.S. I Love You. Erinevalt paljudest teistest romantilise komöödia nimetust kandvatest filmidest sisaldab see muu hulgas ka romantikat. Arvan praegu, et koos filmiga Love Actually on see üks parematest romantilistest filmidest, mida ma näinud olen. Komöödiatest üks viimase aja paremaid on olnud Miss Pettigrew Lives for a Day. Seda olen paar korda vaadanud lihtsalt näitlejate jälgimise rõõmust. Mulle meeldib jälgida Amy Adamsit, kuidas ta kõiki rolle piiri peal mängib. Olen näinud teda siiani kolmes filmis. Lisaks mainitud Pettigrewle ka Enchanted ja Junebug. Viimasest olen küll näinud ainult lõike, kus Amy mängis, need olid kunagi youtube-is üleval. Kurbadest filmidest oli viimase aja paremaid About Schmidt. Mulle meeldib Jack Nicholson, otsisin tema filme ja vaatasin kahte. Esimene oli kerge komöödia Something`s Gotta Give. See oli küll rohkem Diane Keatoni film ja oli selgelt näha, et tal oli filmi tehes väga lõbus. Seal oli ka Miss Pettigrew nimitegelase näitleja võrdluseks väga teistsuguses rollis. About Scmidt oli kurb ja masendav ja kahjuks ilmselt liigagi levinud tegelikkusele tuginev, kuigi ka seal oli üksikuid helgemaid hetki.
Rõõmustav on see, et käisin väikse koeraga kolm päeva järjest jalutamas ja ta osutus väga eeskujulikuks jalutajaks. Kui ta ilma loata järele tuleb, siis ta on üks igavene nuhtlus aga loaga tulles on koera musternäidis. Enamuse aega kõndis ta minu kõrval või taga. Vahel sööstis ette või põikas teelt kõrvale aga kui ma teda kutsusin, siis tuli jooksuga. Mitte alati esimese kutsumise peale aga kui edasi läksin, oli ta paari minuti jooksul kindlalt mul järel. Autod lasi mööda tee ääres seistes ja vahel eemaldus lausa heinamaale. Koeraga talust möödudes kõndis minu jala kõrval nagu treenitud koer. Kui vaateulatusest välja jõudis, ootas mind järele või tuli tagasi minu juurde. Kui mina seisma ja vaadet imetlema jäin, tuli tema ka minu juurde ja vaatas ka vaadet. Vaated on praegu tõesti vaatamist väärt:) Paar korda, kui mõtetest ärgates avastasin, et tee on ees tühi ja mõtlesin, kas ta tõesti on ise ette läinud, jooksis ta kutsumise peale minust vaid paar meetrit eespool metsast välja. Kuigi tema eeskujulikkus tuleneb tõenäoliselt eelkõige arglikkusest, on sellise koeraga lausa lust jalutamas käia. Pole mingit muret, et koer tee peal kaotsi läheks või autole järele tormaks või külakoertega haukumisvõistlust pidama satuks.
Jalutasime kõigil kolmel päeval sama teed mööda, mille esimesel päeval avastasime. Tee oli ennast kavalalt metsaveoradade ja palgikuhjade vahele peitnud. Ainus, mis seda teistest eristas, oli taimkatte olemasolu tee peal. Veidi maad edasi jõudnuna selgus, et tegemist on ühe ümbruskonna ilusama metsavaheteega, mille lõpust avaneb vaade lammastega talule kupli otsas. Pärast kaardilt vaadates selgus, et selle talu juures olen ma varem K juures olles käinud. Metsaraja äärest leidsin esimesel korral veel peotäie kukeseeni:) Teisel päeval ei leidnud ja kolmandal leidsin ainult mõned külmas hukka läinud seened. Eile hommikul olid isegi õunad puu otsas härmas.
Täna on terve hommikupoole Tartus lörtsi sadanud ja maja ees muruplatsil on õrn valge kiht.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar