Väike ja suur kass on sõpradeks saanud. Kui võib nii nimetada olukorda, kus väike kass hüppab suure ümber ja püüab teda mängima meelitada, samal ajal, kui suur kass toimuvat mingil määral tolereerib ja piiridest viisakalt, kuid üheselt märku annab. Mõlemad otsivad teist aegajalt taga ja suur kass istub vahel kõrgemal pingi peal ja vaatab, kuidas väike põrandal mängib. Suur kass oleks nagu vanemaks saanud, tema olekusse on tekkinud rohkem väärikust. Väikest kassi jälgib ta üheaegselt hämmingu (mida-kõike-elus-ka-nägema-ei-pea) ja vanema ja targema rahuga. Kui väike hädakisa tõstab, siis suur tuleb appi. Aga selle on ta vist unustanud, kuidas ise väiksena suurele kassile söömise ajal selga hüppas ja suur kass peale kõhu täis kugistamist põgenes. Üldiselt on ta väiksemat sorti emakass aga nüüd pisikese kõrval paistab hiiglasena.
Otsustasin, et ei jää talveks maale. Hääletamine on nüüd sügisel ootamatult raskeks muutunud. Olen mitu korda poole tee pealt Tartusse tagasi tulnud. Eelviimane kord maale minnes kartsin, et jäängi ööseks tee äärde ja kuhugi poole enam edasi ei saa. Maa suunas ei liikunud peaaegu üldse autosid ja läks juba pimedaks. Keerasin ringteelt Tartu poole, sealt sain pika ootamise järel Osula ristile. Tartu maanteel oli liiklus täiesti olemas aga kinni ei tahtnud keegi pidada. Olin juba endast päris väljas, kui lõpuks auto peale sain. Asju on ikka vaja ära tuua ja täna õnnestus ühe päevaga maal ära käia. Seitsme autoga sinna, paar asja kaasa ja kuue autoga tagasi. Lisaks palju kõndimist ja kauba peale väike palavik. Mõni kuu läheb nüüd ilmselt mööda enne, kui niisama matkamise mõttes hääletamise jälle ette võtan. Heade asjadega ei või ka liialdada, siis nad ei ole enam head.
Käin nüüd Tartus ökopoes osalise ajaga tööl. Tore on:) Ülejäänud ajal otsin endiselt seda kõige paremat tööd, mis, paistab, et tuleb ise tekitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar