Põnev aeg

Kolmapäeval sadas Võrus korraks rahet. Neljapäeva öösel säras ümmargune kuu selges taevas otse tuppa minu voodi peale. Reede öö oli ühtlaselt tuhm ja pime. Laupäeva öösel säras jälle kuu tuppa, ikka täitsa ümmargune nagu juustukera. Laupäeva hommikul oli kogu maa valge - esimene öökülm, kuigi välja nägi nagu esimene lumi. Päev oli ilus karge, päike ja sinine taevas. Pühapäeva öösel tormas ja sadas, talvele vahelduseks sügist ka. Ärkasin kahe ajal koerte haukumise peale üles ja tahtsin juba välja vaatama minna aga kuna nad enne vait jäid, siis ei läinud. Hommikul sadas ikka ja kahtlesin juba, kas saangi täna linna tulla. Lõunaks asendus vihm päikesega ja asusin teele, koer kangekaelselt väikese vahemaa taga järgnemas. Sain üsna varsti autole ja Vastseliina. Auto juhiks osutus teine lähim naaber ja lühike sõit osutus väga informatiivseks. Nimelt sain teada, et külas on alanud rüüstamiste hooaeg. Mitmes tühjas majas on sees käidud. Ühtlasi sain teada, et üldise teadmise järgi on maja, milles mina elan, tühi. Vaatamata sellele, et täitsa avalikult juba kaks ja pool kuud seal elanud, sageli küla vahel jalutanud, viimasel ajal iga päev korstnast suitsu välja lasknud ja igale kohatud inimesele lahkelt elukohta seletanud olen. Korduvalt on ümberkaudsetest küladest pärit inimesed mind hääletamisel talu teeotsal maha pannud ja ikka on kas nende või minu algatusel jutuks tulnud, et kas nad endist elanikku tundsid. Isegi maja taga metsas seeni korjates juhuslikult kohatud vanatädiga oli juttu sellest, kus ma elan. Igas normaalses külas oleks uudis ammu vähemalt viie küla kaugusele jõudnud, et see talu mitte tühi ei ole. Eriti arvestades, et talu eelmine elanik oli väga suure suhtlusulatusega ja kõiki ümberkaudseid talusid külastas. Ja nagu täna välja tuli, käis väike koer siiski igal pool kaasas ja oleks ilmselt suuteline isegi Meremäelt ise koju minema.