Sel sügisel toimus esimest korda e-kursus Kuidas luua harmoonilist kodu.
E-kursus Harmooniline kodu 2 algab 3. jaanuaril 2011, esmaspäeval, ja kestab 16 nädalat ehk neli kuud.
Registreerumise tähtaeg on 29. detsember 2010, kolmapäev.
Esimesel kursusel osalenud olid kursusega väga rahul ja leidsid, et saadud materjale saab veel pikka aega ja korduvalt kasutada.
Ühe esimesel kursusel osalenu kommentaar: http://looduskodu.blogspot.com/2010/12/kodu-kursuse-tagasisidet.html
Kursus sobib nii neile, kes alles teemaga tutvuvad kui ka esimesel kursusel osalenutele, nii üksikutele kui pereinimestele. Minu hinnangul sobib kursus eelkõige naistele, kuigi ka mehed võivad midagi huvitavat leida. Mitmetes teemades on juttu ka lastest. Kursus sobib väga hästi kingituseks kõigile, kes rajavad oma kodu või soovivad oma kodu ja elu harmoonilisemaks muuta.
Kursuse läbimine aitab luua selgust oma sisemuses ja astuda samme sellise kodu suunas, mis on kooskõlas pere vajadustega ja loodusega ning kus on hea ka külalistel.
Lisaks kodule on kursusest kasu ka töökoha, laiema kodupiirkonna, haridusasutuse, kogukonna harmoonilisemaks kujundamisel. Esimesel kursusel osales üks inimene, kes töötab lastekodus ja ta jäi kursusega väga rahule.
Korraldus:
Kord (vahel kaks korda) nädalas saadan osalejatele teksti pikkusega ligikaudu 5-10 lk. Materjalid sisaldavad põhjalikku ülevaadet käsitletavast teemast, praktilisi ülesandeid kodus tegemiseks, nippe ja retsepte ning viiteid sügavamalt teemasse süvenemiseks. Esimese kursuse materjalid on uueks kursuseks põhjalikult täiendatud ja ümber organiseeritud ning lisandunud on uusi alateemasid.
Kursuse listis saavad kõik osalejad arutada käsitletavaid teemasid, kirjutada oma kogemustest ja ideedest, esitada küsimusi, jagada retsepte nii toiduks kui kodu- ja enesehoolduseks. Lisaks saab isiklikke küsimusi arutada minuga e-kirja teel.
Kursusel osalemine on paindlik, osalejatel on võimalik materjale läbi töötada just siis, kui endale sobib.
Kursusel on kaks keskset teemat: 1. Kuidas inimese ja naisena kasvada? ja 2. Kuidas luua oma kodust Armastuse pesa? Kuna need teemad on omavahel tihedalt seotud ja mõlemad teineteist mõjutavad, käsitlen neid vaheldumisi. Alateemad on sellised:
1. Kuidas inimese ja naisena kasvada:
*Kes ma olen ja mida oma eluga peale hakkan? Oma juurte tundmine ja tuleviku loomine.
*Ökoloogiline enesehooldus
*Kuidas kujundada oma elu?
*Kuidas endaga sõbralikult koos elada?
*Psühholoogiline hügieen
*Uskumused ja mõtted, sõnad ja teod
*Kuidas kujundada harjumusi?
*Kuidas luua ja hoida harmoonilisi suhteid?
*Elu kooskõlas looduse rütmidega
*Rütmid, rutiinid, rituaalid igapäevaelus
*Kuidas hoida ja luua traditsioone?
*Sisemine vabadus
*Loominguline elu
*Küllus elus
2. Kuidas luua oma kodust Armastuse pesa:
*Miks on vaja ja millest sõltub harmooniline kodu?
*Mida kodu selle elanikest räägib? Milline kodu mind toetab?
*Ökoloogiline majapidamine
*Kuidas luua korda, mis jääb püsima?
*Ilu ja hubasuse loomine
*Lõhnad ja helid kodus
*Kodu õhk, vaated, valgus, materjalid
*Külalised
*Toit, mis toidab nii keha kui hinge
*Loomingulise toiduvalmistamise alused
*Turvalisus
Vastavalt osalejate soovidele võib lisanduda alateemasid.
Ma ei ole sisekujundaja, arhitekt, maastikudisainer ega ehitaja ja ei anna nõu, millised konkreetsed sisustusdetailid, ehitusmaterjalid või aiaplaanid kellegi kodule sobiksid. Olen õppinud psühholoogiat ja lähtun oma materjalides sellest, kuidas inimene oma eluga mõjutab kodu ja ümbruse harmoonilisust ja kuidas kodu harmoonilisus mõjutab inimese siseelu ja suhteid. Materjalide koostamisel toetun nii erinevate valdkondade spetsialistide käsiraamatutele, teadusleidudele, isiklikele tähelepanekutele ja kogemustele kui aja jooksul kogutud teiste inimeste tähelepanekutele.
Näidistekstid esimeselt kursuselt, mis teiseks kursuseks on juba täienenud:
Ökoloogiline enesehooldus avaldati ajakirjas KoguKonnad 7 http://www.kogukonnad.ee/phocadownload/kogukonnad_7.pdf alates lk 8 ja on ka http://looduskodu.blogspot.com/2010/11/harmooniline-kodu-2-ja-okoloogiline.html.
Psühholoogiline hügieen avaldati ajakirjas KoguKonnad 8 http://www.kogukonnad.ee/phocadownload/kogukonnad_8.pdf või www.kogukonnad.ee -> vasakul menüüs ajakiri "KoguKonnad" -> kogukonnad_8.pdf
ja on ka http://looduskodu.blogspot.com/2010/12/psuhholoogiline-hugieen.html
Kursuse osalustasu on vastavalt võimalusele kogu kursuse eest 1564 kuni 4694 EEKi (100-300 Eurot) või kord kuus makstes 391 kuni 1564 EEKi (25-100 Eurot) kuus. Neile esimesel kursusel osalenutele, kes võtavad teisele kursusele kaasa vähemalt ühe uue osaleja, on teine kursus tasuta.
Osalustasu esimese osa maksmise tähtaeg on 1. jaanuar 2011 ja edaspidi osade kaupa makstes on iga järgmise kuu osalustasu tähtaeg eelmise kuu lõpp.
Registreerumiseks kirjuta ivooglaid @ gmail.com.
Seda infot võib levitada teemast huvitatute seas ja sobivates listides.
Rõõmsa kohtumiseni!
***
Ökoloogiline enesehooldus
Mida tähendab ökoloogiline enesehooldus?
Minu jaoks tähendab enesehooldus igas elu aspektis enda eest hoolitsemist. Ja ökoloogiline enesehooldus tähendab, et hoolitsetakse enda eest igas elu valdkonnas nii oma tervist kui keskkonda hoides. Ökoloogiline enesehooldus hõlmab nii sisemise kui välise heaolu, tervise ja ilu hoidmist ja suurendamist. Rääkides ökoloogilisest enesehooldusest ei saa mööda liikumisest, mõtlemisest, suhetest, harjumustest, eluviisist, kõigest enda sisse pandavast ja oma nahale määritavast ja nahaga kontakti lastavast ehk toitumisest, puhastusvahenditest, rõivastest, füüsilisest keskkonnast. Kõik need aspektid väärivad eraldi pikalt käsitlemist ja paljust tuleb veel tulevikus juttu, siin toon vaid põgusa ülevaate võimalustest neis, et oleks kõik korraga silme ees.
Kehasse viidava hulka kuuluvad lisaks toidule ja lisaainetele ka ravimid, heitgaasid, kõik nahale määritav, mürgised mõtted ja tunded. Tervet välimust aitavad hoida mitmekesises valikus mahedalt kasvatatud või puhtast loodusest korjatud ja armastusega valmistatud toiduained, ilma lisaaineteta looduslikud kreemid, mis kõlbaks ka süüa, elurõõm, tugevad toetavad suhted, oma sisemiste väärtustega kooskõlas elamine, naer, tegutsemise ja lõdvestumise tasakaal.
Toitumisharjumustes tuleb kasuks püsiv rütm, mida võib küll vajadusel muuta, kuid mis peaks olema üks kindlaid asju elus. Rahvatarkus ütleb: Hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga, õhtusöök anna vaenlasele. Teine rahvatarkus ütleb: Hommikul söö nagu kuningas, lõunal nagu prints ja õhtul nagu kerjus. Oluline on arvestada, et inimesed on erinevad. Mõne organism vajab kolm kerget söögikorda päevas ja mitte rohkem, teine peaks sööma iga paari tunni tagant kergelt, et käigus püsida. Eesti kliimas ei saa eeskujuks võtta soojade maade rahvaid, kes söövad peamise söögikorra alles hilisõhtul. Jahedas kliimas on oluline juba hommikul organismile korralikult kütust anda. Kui seni on söögikorrad olnud kaootilised, siis on hea alustada ühe korra paika panemisega päevas ja selle ümber teised kujundada. Alustuseks sobib hästi hommikusöök, mis annab energiat peale pikka ööd, võimaldab päeva rahulikult alustada ja võib olla võimalus enne päeva perega koos aega veeta. Toit ühendab inimesi, eemaldab tõkked inimeste vahelt. Kokka ja söö koos pere, sõprade, mõttekaaslastega.
Toiduainete valikul on reegliks, mida puhtamast loodusest, värskem , lähemalt sööjale pärit, seda kvaliteetsem. Arvesta ka, et toit säilitab emotsioone, millega on kokku puutunud. Kõige parem on selline toit, mida on kasvatatud, korjatud, valmistatud ja söödud heade mõtetega. Alati ei saa esimest kahte sammu teada, kuid ise toitu valmistades ja süües on alati võimalik sellesse vaid positiivseid mõtteid panna.
Tänapäeval on järjest rohkematel inimestel kõikvõimalikud toidutalumatused ja allergiad. Eriti sageli ollakse sellest teadlikud laste puhul, kuid ilmselt on ka päris suurel osal täiskasvanutest mõni kerge toidutalumatus, millest ta ei tea ja mille eiramisega oma tervist koormab. Tasub olla tähelepanelik, kui mõne toiduaine sagedasem söömine toob kaasa muutuseid enesetundes. Lihtne viis talumatuses selgusele jõudmiseks on välistamise test. Selleks loobutakse kõigest kahtlasest paariks nädalaks ja siis hakatakse aeglaselt ühekaupa toidugruppe või –aineid tagasi menüüsse lisama. Kui vahepeal tervis paremaks läks ja mingi toidu tagasi võtmisega jälle halveneb, siis on alust kahtlustada selle toidu sobimatust inimesele.
Mõtted ja emotsioonid kajastuvad kõige enam näos, kuigi ka kehahoius. Näos võib-olla küll mitte kohe pidevalt nähtavana, kuid aastatepikkuse kordamise tulemusel avaldab iga inimese nägu tema emotsionaalsed harjumused. Mõelge kasvõi Dorian Gray portreele. Seega, kui tahta ka aastate pärast ilus olla, on oluline panustada eelkõige sisemisele ilule praegu. Ohtlikke aineid sisaldavate kreemidega enda pidevalt sissemäärimine on küll tervisele ja keskkonnale kahjulik, kuid emotsionaalse mineviku kajastamisel ei ole nii suurt vahet, kas näonahka on trimmitud purgikreemi või munamaskiga. Viha ja rõõm jätavad ikka samasugused jäljed. Vähim, mida inimene oma emotsionaalse tasakaalu heaks teha saab, on ise teadlikult püüelda positiivsuse ja konstruktiivsuse poole. Siis on juba lihtsam toime tulla elus ette tulevate raskustega.
Parim iluravi on armumine. Öeldakse, et ilu on vaataja silmades. Armunud inimene näeb maailma helgemates toonides, on lahkem kõigi vastu, kes teele satuvad, samm on kergem, silmad säravad loomulikult ja maailm särab vastu.
Kehahoiak mõjutab meeleolu ja väljendab hoiakuid. Sügavalt masendunud või õnneliku inimese võib ära tunda selle järgi, kuidas ta seisab, istub, astub, räägib. Ühelt poolt näitab keha inimese siseelu, kuid teiselt poolt ka mõjutab seda. Pidevalt kössis olles on masendus kerge tekkima ja siis hakkab inimene juba oma mõtete ja valikutega olukorda kinnitama. Ebaõige kehahoiak raskendab hingamist, kuigi kogu aeg vales asendis olles ei pruugi seda ise märgatagi. Alles õige asendi leides võib järsku tunda, et palju kergem on hingata.
Kehahoiu parandamiseks on abi näiteks joogast või Alexanderi tehnikast, tantsimisest, erinevatest liikumisega seotud trennidest. Hea on leida juhendaja, kes korrigeerib Su kehahoidu, sest ise ei pruugi õiget asendit kohe üles leida. Iga päev saab ise teha väikseid asju, mis rühile kasuks tulevad. Näiteks igal hommikul peale ärkamist sirutada ennast varbaotstest sõrmeotsteni põhjalikult. Aegajalt jälgida ja jäljendada kassi sirutusi ja painutusi. Mitte hoida jalga üle põlve – see viib selgroo tasakaalust välja. Jälgida ja kohendada oma istumise, astumise ja pea hoidmise viisi käigu pealt ja peegli ees. Tabades ennast kuidagi viltu või kõveralt, kohe parandada asendit ja hingata sügavalt. Võib ka kõndida toas ringi, hoides raamatut pealael tasakaalus.
Toetavad harjumused on hea tervise ja ilu aluseks. Vladimir Megre raamatus “Rites of Love” olid kõige ilusamaks ja paremaks saada tahtnud väikese tüdruku esimesteks ülesanneteks vähemalt kolm aastat igal hommikul koos päikesega ärgata, joosta allikale, pesta ennast allikaveega ja süüa hommikusöögiks putru. Järgmiseks ülesandeks, kestusega 10 aastat, oli arendada oma ilumeelt kvaliteetse käsitöö valmistamise ja intellekti tarkade õpetuste kuulamisega. Alustanud selliste vanaema näpunäidete ja tugeva sisemise eesmärgiga nelja aastaselt, oligi tüdrukust 17. eluaastaks kujunenud ümbruskonna kõige ilusam ja arukam neiu.
Füüsiline keskkond, mis inimese tervist, heaolu ja ilu mõjutab, hõlmab kodude ehitusmaterjale, siseviimistlusmaterjale, mööblit ja tekstiile, riideid, helisid, aroome, kiirguseid… Tänapäeval on juba päris palju infot vabalt saadaval, kuidas ehitada looduse- ja tervisesõbralikult, sellest, mis parajasti kohapeal olemas on – savist, põhust, liivast, kasvõi puuhalgudest. Eelista looduslikke materjale nii naha lähedal kui keskkonna loomisel. Kodu puhastamiseks kasuta samuti tervise- ja loodussõbralikke vahendeid nagu vesi, äädikas, sooda, sinepipulber, sidrun. Naudi värskete päikesekuivade looduslikust materjalist linade puudutust magama minnes. Täida oma kodu meeldivate harmoniseerivate ja elu toetavate muusikahelide, naeru ja sõprade häältega, kuula linnulaulu akna taga, metsas kõndides, ka tänavapuudel. Vali seintele, tekstiilidele ja riietele värvitoonid, mis Sind ja Su perekonda toetavad, püüdlustes edasi viivad, aitavad rahulikult uinuda, rõõmsalt suhelda, inspireeritult tööd teha ja toitu nautida. Kasvata aknalaual maitsetaimi või lilli, lase kodustel toidulõhnadel levida, põleta aroomilampi või tee lõhnava õliga massaazhi. Hoia oma kodu ja töökoht puhas ja korras. Ära kogu asju ja infokilde, mida Sa ei vaja ja too koju ainult neid, millel on oma kindel koht Su kodus ja elus. Emily Dickinson on öelnud, et kui hoolitsed elu pisiasjade eest, siis lahenevad suured iseenesest.
Järgnevalt mõned õpetused välise ilu hoidmiseks.
Terve välimus sõltub korras vereringest.
Vereringe abivajadusest annavad sageli märku külmad käed ja jalad. Korras vereringet soodustab liikumine. Liikumisest on abi siis, kui seda teha püsivalt kasvõi natukesehaaval. Kui inimene ei ole harjunud palju liikuma, siis järsku üle pingutamine võib hoopis kahjuks tulla. Igaühe jaoks on „palju“ ja „vähe“ erinev, samuti sobivad erinevatele inimestele erinevad liikumise viisid. Mõni võib kõndida kolm tundi väsimata, teine väsib juba poole tunniga. Mõnele sobib pehme jooga, teisele kiire tants. Oluline on kuulata oma keha. Teiseks on vereringele kasuks, kui lõpetada vannis või dushi all käimine alati jaheda dushiga. Võib vaheldumisi lasta kehale kuuma ja külma vett, lõpetades jahedaga. Kuuma ja külma vaheldumine stimuleerib vereringet, kuid liiga kuum ja ka liiga külm kahjustavad nahka ja organismi. Sellist ehmatust võib teha ka ainult jalgadele, tõstes neid vaheldumisi kuuma ja külma veega kaussi. Ära kunagi ehmata kuuma ega külma veega pead ega intiimpiirkonda, alusta jalgadest ja selg jäta viimaseks. Südameprobleemide korral ei või seda teha.
Kui tahad enda vastu õrn olla, siis harjuta aegamööda järjest külmema veega. Ära veeda aega kuumas vannis.
***
Juukseid pestes masseeri peanahka õrnalt sõrmeotstega ringjate liigutustega. Pese juukseid leige veega ja loputa alati jaheda veega. Shampoon loputa juustest põhjalikult välja. Kui kehale õli masseerid, siis ära unusta ka peanahka. Õli pese juustest pärast masseerimist välja. Ära kunagi hõõru juukseid ega harja märgi juukseid, eriti veel metallpiidega. Märgi juukseid võib ettevaatlikult kammida laiade piidega kammiga. Ära kuivata juukseid kuuma õhuga, see kuivatab juuksed püsivalt. Ära vääna märgi juukseid, patsuta kergelt kuivemaks ja lase lahtiselt õhu käes kuivada. Juuste kammimist või harjamist alusta otstest ja liigu tasapisi ülespoole. Pusad haruta lahti sõrmedega. Kui juustele on vaja läiget lisada, siis aitab igal õhtul juuste pikalt pehme harjaga harjamine – see toob peanaha lähedalt rasu juustele täies pikkuses ja ühtlasi masseerib olulisi punkte peanahal. Minu vanaema, kel veel kõrges eas olid pikad paksud juuksed, harjas neid igal õhtul 100 tõmbega.
Juuste pesemiseks sobivad shampooni asemel munakollane, mida võib kasutada ka juuksemaskina kuni 30 minutit ja paks rukkileivaleotis ilma lisaaineteta leivast. Mõlemad on vaja korralikult välja loputada. Pikkadele juustele kulub üks munakollane, mis on vaja ühtlaselt kogu pikkuses juustele määrida. Üldiselt kõiki koduseid taimseid ja piima-munatoodetest kreeme ja maske, mida sobib nahale määrida, sobib ka pähe panna.
Blondidele juustele sobib loputamiseks lahjendatud kummeli- või saialilletee, tumedajuukselistele salvei ja lavendel, punapeadele saialill, punane hibisk, kaneel. Läiget annavad juustele muna, äädikas, nõges. Töödeldavust lisavad jogurt, õlu, kirsipuu koor. Pehmust lisavad oliiviõli, suure takja juur, majoraan. Kõõma vastu aitavad kasekoor, nõges, varemerohi, piparmünt. Juuste kasvu ergutavad liht-naistepuna, nõges, salvei, basiilik, rosmariin ja sibula mahl. Pehme vesi peseb paremini nii juukseid kui pesu, veele lisab pehmust äädikas. Kõige parem on pesta puhta allika- või pehmeveelise järve veega. Veekogusse ega selle lähedusse ei või loomulikult lasta shampooni ega muud sarnast.
Kaitse juukseid otsese keskpäevase päikese, tugeva tuule, lume, külma ja kuuma õhu eest. Juustes väljendub ka toitumine – kui organismil on midagi puudu, muutuvad juuksed tuhmiks ja elutuks või hakkavad välja langema.
***
Silmade rahustuseks ja tursete alandamiseks pane silmadele kihiti õhukesed kurgiviilud, kartuliviilud, kummeliteepakikesed või riivitud kartulit riide sees ja lama nii 10 minutit. Päeva jooksul pilguta silmi sageli nende niisutamiseks. Lugedes või arvuti taga olles vaata sageli kõrvale ja suuna pilk kaugusse. Suuna pilk vaheldumisi üles, alla, vasakule, paremale. Silmade jaoks on oluline, et magatakse piisavalt ja mitte liiga palju. Silmad on inimese hingepeegel, neist on näha emotsionaalsed harjumused juba praegu. Naudi kauneid vaateid ja näe asju kaunitena.
***
Huuli hoia korras, vormides nendega pikalt ja laialt täishäälikuid. Pehmuseks ja kaitseks võib huultele määrida mesilasvaha või külmpressõli.
***
Hammaste pesemiseks sobivad sooda ja valge savi pulber. Tee hambahari ja hambad märjaks ja puista harjale veidi pulbrit. Hõõru hambaid pulbriga ja loputa. Hammaste pleegitamiseks võib hõõruda hambaid maasikaga. Enne magama minekut ja enne hommikusööki pese alati hambaid, vajadusel kasvõi palja veega. See ei lase toidujääkidel ja öösel kogunenud katul oma tööd hammaste lõhkumisel teha.
***
Nägu, kaela ja rindu hoolda ühtemoodi. Pehmendava näovee saab kibuvitsa- või roosiõitest. Kõiki leebeid kehahooldusvahendeid võib kasutada ka näol. Jalakoorijaid ära näol kasuta. Ära hõõru näonahka, masseeri õrnalt sõrmeotstega ja kuivata kergelt patsutades. Pooride puhastamiseks ja vereringe parandamiseks võib kord nädalas teha ravimtaimeauru 250 ml taimede ja 2 l veega. Hoolitse, et emotsioonid, mida nägu väljendab, oleksid valdavalt positiivsed. Rõõmusta, naera, tunne tänulikkust, mõtle helgeid mõtteid. 80-aastaselt tahaks mina pigem, et mu nägu näitaks, et ma olen palju naernud, rõõmustanud, imestanud, armastanud, kui püüaks väita nagu ma oleks 30 aastat noorem.
***
Naha koorimiseks sega kokku jahvatatud pähkleid, seemneid või teravilja (nt riis, kaerahelbed) ja vastavalt naha kuivusele/rasvasusele rõõska koort, piima või vett. Määri ennast saadud pudruga üleni kokku (või ka ainult näole, mispuhul peaks pähklid olema väga peeneks jahvatatud), maski tegemiseks hoia kuni 10 minutit ja loputa ringjate kergelt masseerivate liigutustega maha. Pähe ära seda pane. See on väga kleepuv ja endast jälgi jättev protseduur, parim on seda teha vannis või dushi all. Sellised koorijad jätavad naha pehmeks ja eraldi niisutajat ei ole vaja pärast kasutada. Naha niisutamiseks sobivad avokaado, kakaovõi, aaloe, lilleveed (roos, lavendel, apelsiniõied). Naha toitmiseks sobivad avokaado, banaan, kookosõli. Naha pehmendamiseks sobivad keedetud kõrvits jogurtiga, keedetud hernes, külmpressõlid (mis on vaja eelnevalt kergelt soojaks lasta näiteks soojaveekausi kohal, mitte kuumutada ja toimivad soojalt ka aroomiteraapiana, seepärast vali meeldiv lõhn. Näiteks seesamiseemneõli lõhnab nahal nagu purgitäis tahiinit oleks nina all). Naha pinguldamiseks sobivad metsmaasikas, tomat, vaarikas, jogurt. Kaitse nahka liigse kuuma ja külma eest. Nahka võib kuivatada keskküte ja elektriküte, liigne päike. Loomulik päevavalgus nahale on oluline.
Higistamine on kehale oluline jääkainete väljapääsemiseks. Ära blokeeri seda, eriti alumiiniumi sisaldavate vahenditega. Higi lõhn muutub leebemaks, kui pikema aja jooksul toituda puhastest kvaliteetsetest toiduainetest ja hoiduda keha kurnavatest hooldusvahenditest.
***
Käsi võib masseerida rõõsa koore, või, külmpressõli ja kõigi looduslike nahakreemidega. Masseeri kõiki sõrmi pingete eemaldamiseks käelaba poolt sõrmeotste poole tõmmates ja raputa käsi. Hoidu sõrmede ja käte sundasendist arvutit kasutades, raputa ja siruta neid aegajalt. Päeva jooksul sageli käte märjaks tegemine kuivatab nahka, püüa veega seotud tegevusi koondada. Ahjust toitu välja võttes kasuta pajakindaid või käterätti käte kaitseks.
***
Küünte tervise nimel võib juua taimeteesid, mis sisaldavad kummelit, nõgest, kurgirohtu, kaeravõsusid, piparmünti ja kibuvitsamarju. Küüsi võib tugevdamiseks masseerida külmpressõliga.
***
Jalgadele võib peale pikka päeva teha vanni rohelise tee või soolaga. Sool puhastab tugevalt ja roheline tee leevendab pingeid. Samuti võib jalad üles tõsta ja üleval hoida, et vereringet tasakaalustada. Paljajalu puhtal liivarannal kõndimine on hea jalahooldus. Kasuta oma jalgu otstarbekalt kõndimiseks, kuid ära üle pinguta. Jalgadel on kergem, kui rüht on korras. Kanna jalatseid, mis on täpselt parajad, arvestavad jalakujuga ja sobivad ilmaga. Vajadusel kasuta jalgu toetavaid sisetaldu. Ära liialda kingakontsadega. Lase jalgadel hingata, näiteks pikal bussisõidul võib kingad jalast võtta.
***
Lõpetuseks sobib hästi üks Sam Levensoni tsitaat:
Veetlevate huulte jaoks lausu lahkeid sõnu.
Ilusate silmade jaoks otsi teistes head.
Saleda figuuri jaoks jaga oma toitu näljastega.
Ilusate juuste jaoks lase kord päevas lapsel neist sõrmedega läbi tõmmata.
Ilusa rühi jaoks kõnni teadmisega, et Sa ei kõnni kunagi üksi.
Sügavamalt teemasse süvenemise huvi korral võib tutvuda järgmiste raamatutega:
Oscar Wilde “Dorian Gray portree” – sisemise ja välise ilu kooskõlast
Natalie Savona „Köögipsühholoog“ – kuidas toit mõjutab meeleoluga seotud seisundeid
Michael Gelb “Kehaõpe. Sissejuhatus Alexanderi tehnikasse”
Robert MacDonald ja Caro Ness „Alexanderi tehnika saladusi“
Gina Lazenby “Tervendav kodu” – enda ümber toetava keskkonna loomisest
Vladimir Megre „Anastasia“ ja „Rites of Love“ - on need osad, kus on juttu iluga seotud rituaalidest. Terve raamatute sari on tervislikult loodusega kooskõlas elamisest.
Greta Breedlove „Kodune spaa ravimtaimedega: looduslikult värskendavad mähised, emulsioonid, maskid, õlid ja koorijad“
Stephanie Tourles “Kehahooldus taimede abil: juuksed, nahk ja küüned terveks looduslikul teel”
Norma Weinberg Pasekoff „Looduslik kätehooldus“ – kõik kätest ja nende hoidmisest
Internetis on väga palju õpetusi, mida kõike köögist ja aiast saab ilu jaoks kasutada.
Sam Levensoni ilunõuanne pikemalt on http://www.gratefulness.org/readings/BeautyTips.htm
Mõtlemiseks ja arutamiseks:
Mis on Sinu sisemisele ja välisele ilule kõige paremini mõjunud?
neljapäev, 18. november 2010
teisipäev, 16. november 2010
Tagurpidi kõrvitsakook ja muud rõõmud
Sulatasin külmutatud kõrvitsatükid pliidil, mille käigus nad ka veidi pehmenesid.
Panin kõrvitsatükid võiga määritud madala koogivormi põhjale, puistasin peale kaneeli ja suhkrut.
Vahustasin kaks muna, segasin hulka peaaegu 250 g hapukoort, mõned suured peotäied speltajahu, 0,5 tl küpsetuspulbrit, tiba soola, veidi suhkrut, veel kaneeli.
Määrisin taigna kõrvitsatükkidele ja küpsetasin kütteahjus umbes tunni kuni oli ilus kohev ja kuldpruun.
Taldrikule tõstsin koogitükid tagurpidi ja peale määrisin jaanikauna kreemi. Ilmselt sobiks hästi ka sulatatud shokolaad või shokolaadi-pähklikreem:)
Maal on viimase aja kõige suurem rõõm see, et eesuks lihviti raamile vastavaks ja sealt saab jälle inimese moodi käia:) Tagumine uks taoti talveks kinni, see arvas ka heaks paisuda peale seda, kui oli mu ainsaks käigukohaks jäänud. Nii palju paisus, et viimane kord maale jõudes ei saanud seda isegi praokile kinni tõmmata, oli lihtsalt lahtiselt. Õnneks tulid omanikud samal õhtul maale:)
Üks leib läks vahepeal kõrbema, sest ma ei arvestanud, et kui ahjust on suur kuhi tuhka välja võetud, siis see mõjub leivale teistmoodi kui tuhapadjal küpsemine aga seest oli ikka söödav ja täna hommikul tuli jälle ilus leib, mis polnud isegi pealt kõrbenud. Ilus kuldne.
Sauna ees tiigil võib kohata pardiparve.
Panin kõrvitsatükid võiga määritud madala koogivormi põhjale, puistasin peale kaneeli ja suhkrut.
Vahustasin kaks muna, segasin hulka peaaegu 250 g hapukoort, mõned suured peotäied speltajahu, 0,5 tl küpsetuspulbrit, tiba soola, veidi suhkrut, veel kaneeli.
Määrisin taigna kõrvitsatükkidele ja küpsetasin kütteahjus umbes tunni kuni oli ilus kohev ja kuldpruun.
Taldrikule tõstsin koogitükid tagurpidi ja peale määrisin jaanikauna kreemi. Ilmselt sobiks hästi ka sulatatud shokolaad või shokolaadi-pähklikreem:)
Maal on viimase aja kõige suurem rõõm see, et eesuks lihviti raamile vastavaks ja sealt saab jälle inimese moodi käia:) Tagumine uks taoti talveks kinni, see arvas ka heaks paisuda peale seda, kui oli mu ainsaks käigukohaks jäänud. Nii palju paisus, et viimane kord maale jõudes ei saanud seda isegi praokile kinni tõmmata, oli lihtsalt lahtiselt. Õnneks tulid omanikud samal õhtul maale:)
Üks leib läks vahepeal kõrbema, sest ma ei arvestanud, et kui ahjust on suur kuhi tuhka välja võetud, siis see mõjub leivale teistmoodi kui tuhapadjal küpsemine aga seest oli ikka söödav ja täna hommikul tuli jälle ilus leib, mis polnud isegi pealt kõrbenud. Ilus kuldne.
Sauna ees tiigil võib kohata pardiparve.
neljapäev, 11. november 2010
Rebased ja inimesed
Ühel esimestest kordadest, kui maale läksin, nägin oma teeotsa lähedal rebast. Vaatasin ja mõtlesin rahulolevalt, et küll on hea, et mul kanu ei ole, saan nautida rebase nägemist. Hiljem olen teda või ta sugulasi sealkandis veel palju kordi näinud. Üks luusis vahepeal maja ümber ringi, jalutas õhtul aknast mööda ja mitu korda maale tulles nägin teda sissesõiduteel. Mind nähes hüppas põõsaste vahele aga üsna varsti piilus jälle välja.
Selgus, et neid liigub seal ilmselt päris mitu ringi. Üks elab väidetavalt naabri küünis ja teise naabri juures kaugemal on ka üks.
Nüüd on siiski mure, et kas rebane pole äkki kassi ära viinud. Selles majas oli kaks kassi, üks kadus enne minu sinna minekut ja pole juba paar kuud näha olnud. Teist mina pole juba mitu nädalat näinud aga kaks naabrit olevat umbes poolteist nädalat tagasi näinud. Kassid on seal muidu isepäised ringikolajad ja vahel ongi pikematel käikudel. Väljapandud söök vahel seisab mitu päeva puutumata, vahel kaob paari tunniga jäljetult ja vahel on laiali pillutud. Viimane on küll ilmselt lindude töö.
Inimesed on maal ikka imestanud, et kuidas ma julgen seal üksi olla ja kas tõesti ilma koerata ja küll ma olen tubli. Paljudes teistes kohtades ilmselt kardaks küll aga see tundub nii sõbralik koht, et seal ei oskagi midagi karta. Kui ühele naabrile seletasin, et siin ei liigu kahtlasi isikuid ja ei ole midagi karta, siis ta leidis, et ikka on vaja alati karta.
Külla minnes jalutan mööda ühest majapidamisest, kus koer alati haugub mu peale. Üks hommik jälle külla minnes tuli mulle vastu seesama koer koos perenaisega. Mina teda kohe ära ei tundnudki, sest tee peal paistis koer palju suuremana kui eemal maja juures. Haukus jälle kõvasti ja tahtis ligi tulla. Perenaine ise paistis sõbralik ja maal on alati kasulik võõrastele möödaminejatele tere öelda, kui nad vähegi sõbralikud paistavad. Kui juba mööda olin neist jõudnud, tegi perenaine juttu, et kas ma tulen sellest talust ja kes ma olen. Juttu jätkus kauemaks ja kõik üksikasjad, kes miks kus said ära klaaritud. Pärast kutsus omale külla, et nemad taadiga tahavad ka suhelda. Hiljem sain teada, et tegemist on nö küla valvuriga, kes iga päev kaks tiiru tervele külale koeraga peale teeb ja kõigel silma peal hoiab. Koer osutus ka sõbralikuks ja lubas isegi pai teha omale.
Tegin esimest korda kütteahjus juuretisega vormileiba ja see tuli kõige parem vormileib, mis mul kunagi välja on tulnud. Ilusti läbi küpsenud, piisavalt kerkinud, pealt krõbe, seest pehme, heldelt seemneid ja rosinaid täis.
Juuretise sain Tallinast kaasa, kui käisin TriaLogose konverentsil. Seal oli ettekanne koduõppest aga nagu öeldakse, kõige kasulikum osa igast konverentsist on ikka kohvipaus. Koduõppe teemal sai väljaspool ettekandeid veel rääkida ja kuulda ühe pere kogemusest põhjalikult. Tore oli inimestega kohtuda. Alati kusagil koolitustel vms kohas käies mõtlen, et peaks sagedamini käima. Nii ka seekord.
Eelmised juuretised on mul millegipärast kõik hukka läinud. Püüan seda nüüd jälle paremini hoida ja iga nädal väikse pätsi küpsetada selle asemel, et korraga suur laar teha ja siis juuretis mitmeks nädalaks seisma jätta. Uue juuretisega varustatult suundusin uut leivavormi otsima, mis sobiks kütteahjus kasutada. Esimest korda sain teadlikuks, et on olemas klaasist leivavormid ja nüüd on mul ka üks selline. Võiga määritult küpsetab väga hästi ja leib tuleb puhtalt välja.
Selgus, et neid liigub seal ilmselt päris mitu ringi. Üks elab väidetavalt naabri küünis ja teise naabri juures kaugemal on ka üks.
Nüüd on siiski mure, et kas rebane pole äkki kassi ära viinud. Selles majas oli kaks kassi, üks kadus enne minu sinna minekut ja pole juba paar kuud näha olnud. Teist mina pole juba mitu nädalat näinud aga kaks naabrit olevat umbes poolteist nädalat tagasi näinud. Kassid on seal muidu isepäised ringikolajad ja vahel ongi pikematel käikudel. Väljapandud söök vahel seisab mitu päeva puutumata, vahel kaob paari tunniga jäljetult ja vahel on laiali pillutud. Viimane on küll ilmselt lindude töö.
Inimesed on maal ikka imestanud, et kuidas ma julgen seal üksi olla ja kas tõesti ilma koerata ja küll ma olen tubli. Paljudes teistes kohtades ilmselt kardaks küll aga see tundub nii sõbralik koht, et seal ei oskagi midagi karta. Kui ühele naabrile seletasin, et siin ei liigu kahtlasi isikuid ja ei ole midagi karta, siis ta leidis, et ikka on vaja alati karta.
Külla minnes jalutan mööda ühest majapidamisest, kus koer alati haugub mu peale. Üks hommik jälle külla minnes tuli mulle vastu seesama koer koos perenaisega. Mina teda kohe ära ei tundnudki, sest tee peal paistis koer palju suuremana kui eemal maja juures. Haukus jälle kõvasti ja tahtis ligi tulla. Perenaine ise paistis sõbralik ja maal on alati kasulik võõrastele möödaminejatele tere öelda, kui nad vähegi sõbralikud paistavad. Kui juba mööda olin neist jõudnud, tegi perenaine juttu, et kas ma tulen sellest talust ja kes ma olen. Juttu jätkus kauemaks ja kõik üksikasjad, kes miks kus said ära klaaritud. Pärast kutsus omale külla, et nemad taadiga tahavad ka suhelda. Hiljem sain teada, et tegemist on nö küla valvuriga, kes iga päev kaks tiiru tervele külale koeraga peale teeb ja kõigel silma peal hoiab. Koer osutus ka sõbralikuks ja lubas isegi pai teha omale.
Tegin esimest korda kütteahjus juuretisega vormileiba ja see tuli kõige parem vormileib, mis mul kunagi välja on tulnud. Ilusti läbi küpsenud, piisavalt kerkinud, pealt krõbe, seest pehme, heldelt seemneid ja rosinaid täis.
Juuretise sain Tallinast kaasa, kui käisin TriaLogose konverentsil. Seal oli ettekanne koduõppest aga nagu öeldakse, kõige kasulikum osa igast konverentsist on ikka kohvipaus. Koduõppe teemal sai väljaspool ettekandeid veel rääkida ja kuulda ühe pere kogemusest põhjalikult. Tore oli inimestega kohtuda. Alati kusagil koolitustel vms kohas käies mõtlen, et peaks sagedamini käima. Nii ka seekord.
Eelmised juuretised on mul millegipärast kõik hukka läinud. Püüan seda nüüd jälle paremini hoida ja iga nädal väikse pätsi küpsetada selle asemel, et korraga suur laar teha ja siis juuretis mitmeks nädalaks seisma jätta. Uue juuretisega varustatult suundusin uut leivavormi otsima, mis sobiks kütteahjus kasutada. Esimest korda sain teadlikuks, et on olemas klaasist leivavormid ja nüüd on mul ka üks selline. Võiga määritult küpsetab väga hästi ja leib tuleb puhtalt välja.
esmaspäev, 25. oktoober 2010
Õunane õunakook
Määri madal koogivorm võiga.
Lõigu õunatükke tihedalt vormipõhjale, raputa peale heldelt kaneeli ja natuke suhkrut.
Peenesta 3-4 keskmist õuna.
Sega peenestatud õunte hulka veidi suhkrut, 2 muna, paar-kolm peotäit speltajahu, 0,5 tl küpsetuspulbrit, tiba soola, kaneeli, suurem sorts oliiviõli.
Tõsta taigen õunatükkidele ja määri laiali.
Tõsta vorm ahju, soovitavalt puuahju põrandale, sütest puhastatud kohale veidi peale ahju siibri sulgemist (mul umbes 10 minuti pärast).
Küpseta kuni on ilus kuldne ja läbi küpsenud. Mul umbes 45-60 minutit.
Väga hea nii kohe soojalt kui ka järgmisel päeval jahtunult. Alguses kipub laiali pudenema, jahtunult seisab koos.
Lõigu õunatükke tihedalt vormipõhjale, raputa peale heldelt kaneeli ja natuke suhkrut.
Peenesta 3-4 keskmist õuna.
Sega peenestatud õunte hulka veidi suhkrut, 2 muna, paar-kolm peotäit speltajahu, 0,5 tl küpsetuspulbrit, tiba soola, kaneeli, suurem sorts oliiviõli.
Tõsta taigen õunatükkidele ja määri laiali.
Tõsta vorm ahju, soovitavalt puuahju põrandale, sütest puhastatud kohale veidi peale ahju siibri sulgemist (mul umbes 10 minuti pärast).
Küpseta kuni on ilus kuldne ja läbi küpsenud. Mul umbes 45-60 minutit.
Väga hea nii kohe soojalt kui ka järgmisel päeval jahtunult. Alguses kipub laiali pudenema, jahtunult seisab koos.
esmaspäev, 18. oktoober 2010
Aeg
Maal on aega
ärgates teki all varbaid soojendada,
seista seljaga vastu ahju
ja vaadata tõusva päikese viirgu,
hommikul kempsus käies
peatuda pehmete pilvede roosakassinaka mere ees,
mis ühendab kupliservad taevaga,
pool tundi jalutada
internetti kasutama
ja talumune ostma,
soovi korral minna kõndima
väikestele liivastele külavaheteedele
ja vanu talukohti vaatama
või jääda tuppa
ja õmmelda ruudulisi jahukotte,
naabritele koogiga külla minna
või asju ajades teed jooma jääda,
iga päev valmistada sööke,
mille valmimiseks kulub tunde,
palju lugeda ja kirjutada
ja külalistega juttu rääkida,
aknaid pesta siis
kui tuju tuleb
ja maheda muusika saatel
õunu moosiks tükeldada,
õhtul vett välja viies seisatada
ja imetleda lõputuid tähti täis taevast...
Linnas on ju ka aega
aga tähti oleks taevas nagu hõredamalt,
elektriahju ei küta "niikuinii",
et sellesse iga päev ahjuvorme ja kooke panna,
vett pole vaja välja viia
ega väljas kempsus käia,
naabreid linnas ei tunnegi,
liivased teed on kaugel
ja tühjaks jäänud majad hirmuäratavad.
Netis käin maal vast üle päeva,
linnas mitu korda päevas.
Omad rõõmud on linnaski:
lumehelbetants
akna taga laternavalgel
ja tuba kuldse valgusega täitev pärn,
luiged kanali ääres
ja huvitavad võõrad inimesed tänaval,
suure raamatukogu kutsuvad riiulid.
Kass poeb hommikul ise voodisse,
ilma et teda tuppa laskma peaks...
Mõnes mõttes on linnas mugavam,
kuid samas paljust jääb ilma.
Eelkõige siiski sõltub see sellest,
et maal olen ise teistmoodi.
***********************
Iga kord maal talu hoides õpin midagi uut ahjukütmise kohta. Seekord olen juba päris palju targemaks saanud:)Õpetati, kuidas ahi niimoodi puid täis panna, et õhk igalt poolt vahelt läbi käib ja erilisi konstruktsioone ehitama ei pea - alumine rida puid on kasulik panna teravik allapoole. Samuti saan nüüd tule alustatud ilma paberit kasutamata. Selleks läheb küll saepuru vaja aga varem oli lisaks saepurule veel paberit ka vaja. Ja tukke õppisin segama ukse sees oleva augu kaudu ilma kordagi ust avamata, mis hoiab ahjus kõrget temperatuuri. Sama augu kaudu saab vajadusel pika paberitoruga süüdata ka. Hommikul köetud ahju vastas saab ennast veel järgmisel hommikulgi soojendada:)
ärgates teki all varbaid soojendada,
seista seljaga vastu ahju
ja vaadata tõusva päikese viirgu,
hommikul kempsus käies
peatuda pehmete pilvede roosakassinaka mere ees,
mis ühendab kupliservad taevaga,
pool tundi jalutada
internetti kasutama
ja talumune ostma,
soovi korral minna kõndima
väikestele liivastele külavaheteedele
ja vanu talukohti vaatama
või jääda tuppa
ja õmmelda ruudulisi jahukotte,
naabritele koogiga külla minna
või asju ajades teed jooma jääda,
iga päev valmistada sööke,
mille valmimiseks kulub tunde,
palju lugeda ja kirjutada
ja külalistega juttu rääkida,
aknaid pesta siis
kui tuju tuleb
ja maheda muusika saatel
õunu moosiks tükeldada,
õhtul vett välja viies seisatada
ja imetleda lõputuid tähti täis taevast...
Linnas on ju ka aega
aga tähti oleks taevas nagu hõredamalt,
elektriahju ei küta "niikuinii",
et sellesse iga päev ahjuvorme ja kooke panna,
vett pole vaja välja viia
ega väljas kempsus käia,
naabreid linnas ei tunnegi,
liivased teed on kaugel
ja tühjaks jäänud majad hirmuäratavad.
Netis käin maal vast üle päeva,
linnas mitu korda päevas.
Omad rõõmud on linnaski:
lumehelbetants
akna taga laternavalgel
ja tuba kuldse valgusega täitev pärn,
luiged kanali ääres
ja huvitavad võõrad inimesed tänaval,
suure raamatukogu kutsuvad riiulid.
Kass poeb hommikul ise voodisse,
ilma et teda tuppa laskma peaks...
Mõnes mõttes on linnas mugavam,
kuid samas paljust jääb ilma.
Eelkõige siiski sõltub see sellest,
et maal olen ise teistmoodi.
***********************
Iga kord maal talu hoides õpin midagi uut ahjukütmise kohta. Seekord olen juba päris palju targemaks saanud:)Õpetati, kuidas ahi niimoodi puid täis panna, et õhk igalt poolt vahelt läbi käib ja erilisi konstruktsioone ehitama ei pea - alumine rida puid on kasulik panna teravik allapoole. Samuti saan nüüd tule alustatud ilma paberit kasutamata. Selleks läheb küll saepuru vaja aga varem oli lisaks saepurule veel paberit ka vaja. Ja tukke õppisin segama ukse sees oleva augu kaudu ilma kordagi ust avamata, mis hoiab ahjus kõrget temperatuuri. Sama augu kaudu saab vajadusel pika paberitoruga süüdata ka. Hommikul köetud ahju vastas saab ennast veel järgmisel hommikulgi soojendada:)
teisipäev, 12. oktoober 2010
Sisseelamine
Killukesi maal siiani toimunust:)
Olen nüüd neli korda maal käinud ja alles viimase korra lõpuks olin seal tegelikult üksi. Esimesel korral käisin pooleks päevaks kohaga tutvumas, teine kord olin ööpäeva lihtsalt külas. Kolmas ja neljas kord sinna minnes juba elasin seal aga juhtus nii, et kolmandal korral tulid õhtul omanikud ka nädalavahetuseks ja neljandal korral olid alguses samuti seal. Seega on meil seal olnud midagi pisikommuuni sarnast ja minu arvamus kommuunielust on selle käigus tublisti paranenud. Kuigi leian ikka, et kommuun sobib vaid ajutiseks korralduseks ja kindlasti ei oleks hea seda kokku panna juhuslikest inimeste kombinatsioonidest. Minu taluomanikud on lihtsalt nii toredad inimesed, et nendega on rõõm koos olla:)
Kolmandal korral maale minnes oli mul kõigepealt raskusi uksest sisse saamisega. Püüdsin võtit keerata ühtpidi ja teistpidi aga ei liikunud eriti kuhugi poole ja lõpuks ei saanud võtit välja ka enam. Olin lubanud õhtul peale ahju kütmist külla minna naabritele, kellele mind teisel korral seal käies tutvustati. Naabrid olid mulle sügiseks mahetalust porgandeid ja linnast autoga mõned mu asjad ära toonud. Helistasin naabrinaisele, et ma ei saa ust lahti ja tuleks kohe nende juurde. Telefoni teel õpetuste järgi püüdsin veel võtit keerata aga ikka ei saanud lahti. Jätsin siis kotid ukse ette maha ja läksin naabritele külla. Peale teejoomist toodi mu asjad autoga ära ja uks sai kui imeväel kohe kergelt lahti. Tuli välja, et on vaja puusaga lükata ka. Hiljem on uks väga korralikult käitunud.
Väga ilus karge päikeseline sügispäev oli ja kasutasin seda mõistlikult ümbruses tühjade talukohtadega tutvumiseks. Vaatasin üle kaks mulle öeldud tühja kohta ja leidsin tee äärest veel kolmandagi.
Pärastlõunal hakkasin ahju kütma ja leidsin peale puude tuppa toomist, et omanikel on ahi uhkelt eriti kuiva materjaliga ette valmistatud, vaja ainult süüdata. Siis meenus mulle, et ma ei võtnud tikke kaasa. Isegi pähe ei tulnud, et maale ahiküttega majja minneks võiks tikud ka kaasas olla. Otsisin, majast tikke ei leidnud. Oli välgumihkel, mille kasutamine eriti õnnestuda ei tahtnud. Siiani on väike plekk sõrme otsas selle süüdata üritamisest. Mõtlesin juba uuesti naabritele helistada, et tikke laenata aga siis helistas omanik, et nad tulevad ka paari tunni pärast. Küsisin tikkude kohta ja neid ei pidavat majas tõesti olema. Lõpuks sain siiski välgumihkliga tule süüdatud. Tuli põles väga ilusti. Kütmise ajal lõikusin valmis köögiviljad, et need peale ahju sulgemist küpsema panna. Siis avastasin, et kraanist ei tule vett. Köögiviljade pesemiseks vist oli köögis kausiga vett, täpselt ei mäletagi enam. Seal tuleb külm vesi külmas ruumis kraanist ja sealt on otstarbekas suurema anumaga vesi ette kööki tuua, et ei peaks kogu aeg edasi-tagasi käima. Helistasin omanikule, et kas kusagilt on vaja veel midagi keerata, et vett tuleks aga paistis, et mitte. Natukese uurimise järel selgus, et sel õhtul ei olegi vett hooldustööde tõttu. Omanikud lubasid vett tuua. Ahi oli nende saabumise ajaks juba mõnda aega suletud olnud ja mõtlesin, kas on enam mõtet köögivilju ahju panna aga leidsime, et hommikuks saavad ikka valmis. Saimegi neist hommikusöögi. Tikke toodi ka:) Järgmine kord maale minnes varusin veel suure paki tikke.
Neljas kord maal olles, mis on siiani kõige pikemaks kujunenud, läksin vaatama lagunenud talusid, mis veidi kaugemal pidid olema. Oleksin pidanud minema üle põllu aga otsustasin minna mööda kaugemat väikest teed. Vaated olid seal väga avarad ja ilusad, päev jälle päikeseline. Tee ääres olid järjest kolm talu, mis minu silmale kõik eemalt tühjad paistsid aga tegelikult esimeses elatakse. Teine oli ilmselt tühi ja kolmas metsa ääres päris kindlalt. Teelt paistis, et eemal üle põllu võib olla ka tühi talu, sest katus tundus keskelt madalam kui äärtest aga päris kindel nii kaugelt ei olnud. Teed sinna ei näinud ja hakkasin siis viimase metsatalu juurest mööda põllu äärt sinna poole minema. Ette jäi üks puude salu, mis vist kunagi on olnud talukoht, sest mõned viljapuud paistsid lagendikul aga suurema osa lagendikust oli hõivanud mingi kurja olemisega umbrohi. Ühtegi vundamenti ma ei märganud aga põhjalikult ei uurinud ka. Edasi oli eemal metsa ääres üks talu, mis paistis nagu seal võidaks elada ja päris lähedale ma ei läinud. Hiljem selgus, et seal suvitatakse. Lõpuks jõudsin ka teelt paistnud kohani ja see oli tõesti väga tühi ja lagunev aga päris armas koht. Üle põllu jõudsin ringiga tagasi esimese teel olnud taluni. Pärast tuli välja, et nende talude juurde, mida vaatama alguses läinud olin, ma tegelikult ei jõudnudki. Nendeni tuleb teinekord ikka üle naabri põllu minna. Sealkandis on kunagi väga palju talusid olnud aga põldude tegemiseks on mitmed jäljetult kadunud.
Kuuris olid puud juba sisuliselt otsas ja mul uued tellimata. Helistasin kahte kohta ja sain kuulda, et ei, kuivi puid praegu küll enam ei ole. Naabri käest sain veel paar telefoninumbrit, mida tasuks proovida ja esimesel neist oligi veel kuivi puid. Õnneks rääkisime suurema jutu enne ära, kui kogust mainisin. Sain korraga tellida 2 rummu ja see oli tooja jaoks harjumatult väike kogus. Õnneks tõi ta ikka juba järgmisel hommikupoolikul puud mulle õuele. Oli võtnud oma kuurist selle väikse koguse. Lasin puud maja ette kallutada, et saaks osad kohe tuppa viia ja kuuri ligi poleks nagunii autoga pääsenud. Pidin samal päeval käima veel suuremas asulas internetti kasutamas ja kursuse teksti sisse trükkimas ja ära saatmas. Kandsin osa puid esikusse ja külma kööki ja suundusin puudekuhja õuele jättes internetipunkti. Järgmisel päeval kandsin esikusse laotud puud tahatuppa, tekitasin esikusse palju kõrgema ja sirgema riida ja veel osad kandsin kuuri. Õhtupoolikul peale lõunapausi oli mul valida, kas lõpetan puude vedamise või lähen naabritele koogiga külla enne järgmise päeva lõunal linna tulemist. Valisin teise variandi ja lõpetasin puude vedamise kolmandal hommikul. Nendega pean nüüd novembrini hakkama saama, arvan, et tegelikult saan isegi veidi kauem. Loodan, et novembris ka ikka on veel kusagilt uusi kuivi puid tellida.
Lisaks porganditele sain naabrite kaudu tellida ka kartulid ja nende endi käest kõrvitsat. Kõrvitsa tükeldasin ja panin sügavkülma. Seemnete ümber olnud pehmet osa, õigemini umbes 1/10 sellest, kasutasin allpool kirjeldatud kõrvitsa-õunakoogi tegemiseks. Kui keegi soovib, siis naabritel on kõrvitsat veel ja mahedat spelta- ja rukkijahu saab ka nende käest. Kui mulle külla tulete, siis teatage ette ja võite ühtlasi talvevarusid ka täiendada:)
Suuremas asulas internetti kasutamas käik osutus ka huvitavaks. Sinna minnes märkasin, et tee ääres metsa all oleks nagu taldrik. Oligi, täitsa korralik. Võtsin kaasa. Tagasi tulles leidsin veidi teisest kohast veel ühe ja hiljem kolmandagi. Kõigil oli mustris kollast värvi ja asusid üksteisest päris kaugel. Väga huvitav, kes neid sinna niimoodi poetanud on. Asulast sain talumune. Internetipunkt asub raamatukogus ja seal oli selline tunne, et kui omal lugemata raamatute virnad kodus ei ootaks, siis asuks sinna mõneks ajaks elama ja kastides kaevama.
Internetipunkt on üks tänuväärt koht, see võimaldab pikemalt järjest maal olla ka siis, kui on vaja 2x nädalas kindlasti netti kasutada.
Täna lähen jälle maale. Kohale jõudes on plaanis ahju panna kõrvitsa-porgandi-pruuni läätse hautis.
Olen nüüd neli korda maal käinud ja alles viimase korra lõpuks olin seal tegelikult üksi. Esimesel korral käisin pooleks päevaks kohaga tutvumas, teine kord olin ööpäeva lihtsalt külas. Kolmas ja neljas kord sinna minnes juba elasin seal aga juhtus nii, et kolmandal korral tulid õhtul omanikud ka nädalavahetuseks ja neljandal korral olid alguses samuti seal. Seega on meil seal olnud midagi pisikommuuni sarnast ja minu arvamus kommuunielust on selle käigus tublisti paranenud. Kuigi leian ikka, et kommuun sobib vaid ajutiseks korralduseks ja kindlasti ei oleks hea seda kokku panna juhuslikest inimeste kombinatsioonidest. Minu taluomanikud on lihtsalt nii toredad inimesed, et nendega on rõõm koos olla:)
Kolmandal korral maale minnes oli mul kõigepealt raskusi uksest sisse saamisega. Püüdsin võtit keerata ühtpidi ja teistpidi aga ei liikunud eriti kuhugi poole ja lõpuks ei saanud võtit välja ka enam. Olin lubanud õhtul peale ahju kütmist külla minna naabritele, kellele mind teisel korral seal käies tutvustati. Naabrid olid mulle sügiseks mahetalust porgandeid ja linnast autoga mõned mu asjad ära toonud. Helistasin naabrinaisele, et ma ei saa ust lahti ja tuleks kohe nende juurde. Telefoni teel õpetuste järgi püüdsin veel võtit keerata aga ikka ei saanud lahti. Jätsin siis kotid ukse ette maha ja läksin naabritele külla. Peale teejoomist toodi mu asjad autoga ära ja uks sai kui imeväel kohe kergelt lahti. Tuli välja, et on vaja puusaga lükata ka. Hiljem on uks väga korralikult käitunud.
Väga ilus karge päikeseline sügispäev oli ja kasutasin seda mõistlikult ümbruses tühjade talukohtadega tutvumiseks. Vaatasin üle kaks mulle öeldud tühja kohta ja leidsin tee äärest veel kolmandagi.
Pärastlõunal hakkasin ahju kütma ja leidsin peale puude tuppa toomist, et omanikel on ahi uhkelt eriti kuiva materjaliga ette valmistatud, vaja ainult süüdata. Siis meenus mulle, et ma ei võtnud tikke kaasa. Isegi pähe ei tulnud, et maale ahiküttega majja minneks võiks tikud ka kaasas olla. Otsisin, majast tikke ei leidnud. Oli välgumihkel, mille kasutamine eriti õnnestuda ei tahtnud. Siiani on väike plekk sõrme otsas selle süüdata üritamisest. Mõtlesin juba uuesti naabritele helistada, et tikke laenata aga siis helistas omanik, et nad tulevad ka paari tunni pärast. Küsisin tikkude kohta ja neid ei pidavat majas tõesti olema. Lõpuks sain siiski välgumihkliga tule süüdatud. Tuli põles väga ilusti. Kütmise ajal lõikusin valmis köögiviljad, et need peale ahju sulgemist küpsema panna. Siis avastasin, et kraanist ei tule vett. Köögiviljade pesemiseks vist oli köögis kausiga vett, täpselt ei mäletagi enam. Seal tuleb külm vesi külmas ruumis kraanist ja sealt on otstarbekas suurema anumaga vesi ette kööki tuua, et ei peaks kogu aeg edasi-tagasi käima. Helistasin omanikule, et kas kusagilt on vaja veel midagi keerata, et vett tuleks aga paistis, et mitte. Natukese uurimise järel selgus, et sel õhtul ei olegi vett hooldustööde tõttu. Omanikud lubasid vett tuua. Ahi oli nende saabumise ajaks juba mõnda aega suletud olnud ja mõtlesin, kas on enam mõtet köögivilju ahju panna aga leidsime, et hommikuks saavad ikka valmis. Saimegi neist hommikusöögi. Tikke toodi ka:) Järgmine kord maale minnes varusin veel suure paki tikke.
Neljas kord maal olles, mis on siiani kõige pikemaks kujunenud, läksin vaatama lagunenud talusid, mis veidi kaugemal pidid olema. Oleksin pidanud minema üle põllu aga otsustasin minna mööda kaugemat väikest teed. Vaated olid seal väga avarad ja ilusad, päev jälle päikeseline. Tee ääres olid järjest kolm talu, mis minu silmale kõik eemalt tühjad paistsid aga tegelikult esimeses elatakse. Teine oli ilmselt tühi ja kolmas metsa ääres päris kindlalt. Teelt paistis, et eemal üle põllu võib olla ka tühi talu, sest katus tundus keskelt madalam kui äärtest aga päris kindel nii kaugelt ei olnud. Teed sinna ei näinud ja hakkasin siis viimase metsatalu juurest mööda põllu äärt sinna poole minema. Ette jäi üks puude salu, mis vist kunagi on olnud talukoht, sest mõned viljapuud paistsid lagendikul aga suurema osa lagendikust oli hõivanud mingi kurja olemisega umbrohi. Ühtegi vundamenti ma ei märganud aga põhjalikult ei uurinud ka. Edasi oli eemal metsa ääres üks talu, mis paistis nagu seal võidaks elada ja päris lähedale ma ei läinud. Hiljem selgus, et seal suvitatakse. Lõpuks jõudsin ka teelt paistnud kohani ja see oli tõesti väga tühi ja lagunev aga päris armas koht. Üle põllu jõudsin ringiga tagasi esimese teel olnud taluni. Pärast tuli välja, et nende talude juurde, mida vaatama alguses läinud olin, ma tegelikult ei jõudnudki. Nendeni tuleb teinekord ikka üle naabri põllu minna. Sealkandis on kunagi väga palju talusid olnud aga põldude tegemiseks on mitmed jäljetult kadunud.
Kuuris olid puud juba sisuliselt otsas ja mul uued tellimata. Helistasin kahte kohta ja sain kuulda, et ei, kuivi puid praegu küll enam ei ole. Naabri käest sain veel paar telefoninumbrit, mida tasuks proovida ja esimesel neist oligi veel kuivi puid. Õnneks rääkisime suurema jutu enne ära, kui kogust mainisin. Sain korraga tellida 2 rummu ja see oli tooja jaoks harjumatult väike kogus. Õnneks tõi ta ikka juba järgmisel hommikupoolikul puud mulle õuele. Oli võtnud oma kuurist selle väikse koguse. Lasin puud maja ette kallutada, et saaks osad kohe tuppa viia ja kuuri ligi poleks nagunii autoga pääsenud. Pidin samal päeval käima veel suuremas asulas internetti kasutamas ja kursuse teksti sisse trükkimas ja ära saatmas. Kandsin osa puid esikusse ja külma kööki ja suundusin puudekuhja õuele jättes internetipunkti. Järgmisel päeval kandsin esikusse laotud puud tahatuppa, tekitasin esikusse palju kõrgema ja sirgema riida ja veel osad kandsin kuuri. Õhtupoolikul peale lõunapausi oli mul valida, kas lõpetan puude vedamise või lähen naabritele koogiga külla enne järgmise päeva lõunal linna tulemist. Valisin teise variandi ja lõpetasin puude vedamise kolmandal hommikul. Nendega pean nüüd novembrini hakkama saama, arvan, et tegelikult saan isegi veidi kauem. Loodan, et novembris ka ikka on veel kusagilt uusi kuivi puid tellida.
Lisaks porganditele sain naabrite kaudu tellida ka kartulid ja nende endi käest kõrvitsat. Kõrvitsa tükeldasin ja panin sügavkülma. Seemnete ümber olnud pehmet osa, õigemini umbes 1/10 sellest, kasutasin allpool kirjeldatud kõrvitsa-õunakoogi tegemiseks. Kui keegi soovib, siis naabritel on kõrvitsat veel ja mahedat spelta- ja rukkijahu saab ka nende käest. Kui mulle külla tulete, siis teatage ette ja võite ühtlasi talvevarusid ka täiendada:)
Suuremas asulas internetti kasutamas käik osutus ka huvitavaks. Sinna minnes märkasin, et tee ääres metsa all oleks nagu taldrik. Oligi, täitsa korralik. Võtsin kaasa. Tagasi tulles leidsin veidi teisest kohast veel ühe ja hiljem kolmandagi. Kõigil oli mustris kollast värvi ja asusid üksteisest päris kaugel. Väga huvitav, kes neid sinna niimoodi poetanud on. Asulast sain talumune. Internetipunkt asub raamatukogus ja seal oli selline tunne, et kui omal lugemata raamatute virnad kodus ei ootaks, siis asuks sinna mõneks ajaks elama ja kastides kaevama.
Internetipunkt on üks tänuväärt koht, see võimaldab pikemalt järjest maal olla ka siis, kui on vaja 2x nädalas kindlasti netti kasutada.
Täna lähen jälle maale. Kohale jõudes on plaanis ahju panna kõrvitsa-porgandi-pruuni läätse hautis.
esmaspäev, 11. oktoober 2010
Üksi jäänud talud ja maata inimesed
Maalehes ilmus minu artikli lühendatud variant: http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/koduotsingud-kui-kolgata-tee.d?id=33668705
Täispikk artikkel oli selline:
Üksi jäänud talud ja maata inimesed
Otsisin hiljuti internetilistide kaudu Võrumaal või Põlvamaal üksi jäänud talu, mis vajab hoidjat. Sain 8 pakkumist üle Eesti inimestelt, kes olid huvitatud, et keegi nende maakodul elu sees hoiaks. Kuna ise igale poole ei jõua, kuulutasin, et inimesed, kes samuti soovivad maal elada, küsiksid infot vabade talude kohta. Huvilisi oli rohkem kui pakkumisi ja veel mitu inimest tundsid huvi, kas teistes piirkondades on midagi pakutud. Omale leidsin sobiva koha hoopis sõprade kaudu.
Paar aastat tagasi otsisin samamoodi talu, kus vajataks abilist-taluõpilast ja mind kutsuti nelja tallu, millest kahes veetsin kokku kuus kuud. Õppisin looma- ja aiapidamist, ilma elektrita elamist ja nautisin maaõhku. Tulevikus oma talu rajamiseks oli see hindamatu kogemus. Kõige tähtsam asi, mis ma seal õppisin, on, et alati leiab lahenduse, kui on tahtmist teha ja veidi loomingulist lähenemist. Maaelu teeb inimese leidlikuks. Muidugi teadsin seda varem ka aga nüüd on lisaks teadmisele ka kogemus. Sain kinnitust kitsepidamise soovile ja õppisin ennast paremini tundma.
Eestis on palju inimesi, kel ei ole kusagil oma porgandit kasvatada, lastele onni ehitada ega hommikutee kõrval maja taga sookurgi jälgida, kuigi väga tahaksid. Linnas kohtab aina sagedamini noori, kes soovivad elada maal, ise loodussõbralikult teha ja ehitada ja toitu mahedalt kasvatada, kuid maa ostmiseks ei ole raha ja pangalaenu ei soovita kaela võtta. On nii neid, kes soovivad elada üksikus talus kui ka neid, kes soovivad kolida mitme perega korraga ja rajada terve maheda eluviisiga küla. Samuti leidub linnas peresid, kes soovivad küll jätkuvalt linnas elada, kuid suved maal veeta ja ehk kellelegi talutöödes abiks olla. Päris paljudel linnaperedel ei ole enam maa-vanavanemaid, kelle juures lapsed käia saaksid.
Samal ajal võib maal kõikjal leida üksi jäänud talusid. On kohti, kus metsa vahel võib kivihunnikust vaevu aimata, et siin on ilmselt kunagi olnud kodu. Paljud talud on juba põhjalikult lagunenud ja heina kasvanud, kuid õunapuud kannavad ikka veel vilju ja varemete vahel õitsevad lilled. On veel külasid, mis peaaegu ainult tühjadest talukohtadest koosnevadki. On ka päris palju talusid, mis on küll elamiskõlblikud, kuid seisavad tühjalt ja lähenevad iga aastaga lagunemisele, sest omanikel ei ole aega seal regulaarselt käia.
Mõndasid neist üksi seisvatest taludest loodetakse müüa, kuid ostja leidmine võib võtta aastaid. Mõndasid ei raatsi omanikud müüa kui perekonna pärandit, kuid endal ka korda tegemist ja tallu elama asumist plaanis ei ole.
Osades külades moodustavad põhilise elanikkonna tühjade talude vahel oma väikest talu üleval hoidvad vanainimesed, kelle täiskasvanud lapsed on kaugel ja külastavad harva. Üksi on raske kõike teha, kuid linna ka ei taha kolida, sest olles pikemat aega talus elanud, ei tundu linn enam elamiskõlbulikuna. Maal elades jõuab sügavalt kohale arusaamine, et inimene vajab loodust.
Millised on võimalused?
Kõik need osapooled saaksid omavahel kokkuleppele jõuda ja leida kõigile sobiva lahenduse. Inimesed, kes soovivad elada maal ja rajada väiketalu, kuid ei ole valmis maa ostmiseks pikaajalist pangalaenu võtma, saaksid kasutada lagunenud talukohti, kus on veel säilinud kodu tunne. Omanikud, kel ei õnnestu küsitava hinnaga lagunenud talu müüa, saavad anda maa pikaajalisse kasutusse ja neile võib rõõmu teha teadmine, et nende talus elu jätkub või et nende maatükil on ökoküla. Need, kel seisab tühjalt veel elamiskõlbulik talu, saavad anda selle hoida inimestele, kes soovivad elada maal kohas, kuhu saab lähiajal sisse kolida. Nii säilib maja elatavana ja omanik ei pea käima kaugelt seda korras hoidmas ega muretsema lagunemise pärast. Talu, mida saab pikaajaliselt koos maaga kasutada, on hea võimalus ka ökoküla algatuste jaoks saada omale koht, kus koolitusi korraldada, toitu kasvatada ja sotsiaalseid sidemeid ehitada.
Linnapered, kel ei ole maa-vanavanemaid või ka üksikud inimesed, kes soovivad talutöödes abiks olla pikemalt kui lihtsalt talgute korras, saavad appi minna vanainimestele, kel on raske üksi oma talu toimivana hoida. Maal on veel vanainimesi, kes teavad ja oskavad traditsioonilisi talutöid. Uutel talurajajatel on oluline nende käest õppida ning loodavatesse küladesse tuleks kaasata ka kohalikud elanikud. Lisaks traditsiooniliste tööde õppimisele laieneb sellest ka sotsiaalne võrgustik mõlemale poole ja uutel tulijatel võib olla vanadelegi midagi kasulikku õpetada.
Üks küsimusi tekitav koht pikaajalise taluhoidmise juures võib olla, mis saab siis, kui talu hoidja parandab oluliselt hooneid aga ei saa kohta päriselt endale. Seda saab käsitleda ka õppimisvõimalusena ja selline variant sobib eelkõige inimestele, kes veel ei tea päris täpselt, kus nad oma kodu rajavad, kuid soovivad talupidamist ja rajamist juba praktikas harjutada ja rakendada. Võimalus renoveerida talu, kus ise sees elama hakatakse ja pidada aeda, millest ise elatakse, on palju reaalsem ja efektiivsem viis õppimiseks, kui vaid koolitustel ja talgutel käimine ja raamatute lugemine. Samas ei seo sellise talu üles ehitamine inimest kohustusega kohe eluks ajaks ennast paigale seada. Võidavad mõlemad osapooled – omanik saab mingi hulga aastate pärast iga aastaga aina enam laguneva talu asemel korras toimiva talu ja hoidja on omandanud kogemuse talu üles ehitamisel. Kui hoitavat talu on hoidjal võimalik hiljem osta, siis tuleks hinnas muidugi arvestada hoidja poolt juba tehtud täienduste kui hoidja panuse, mitte ostetavaga.
Teine küsimus, mis vahel kahtlusi tekitab, on võõraste usaldamine. Rääkides talu hoida andmise võimalusest, on mulle öeldud, et ei julgeta oma talu võõrale anda, sest ei tea, kelle otsa sattuda võib ja mis ta seal tegema hakkab. Talu hoida andmisel ja võtmisel ning abilise otsimisel ja abiks minemisel on alati võimalik ja vajalik osapooltel omavahel kohtuda ja selgeks teha, kas sobitakse asju ajama. Kohtumine ja võimaluse arutamine ei kohusta veel omanikku talu hoida andma ega ka hoidjat sinna elama asuma. Kui selgub, et arusaamad on liiga erinevad või midagi ei sobi, siis on võimalik enne kokku leppimist loobuda ja kedagi teist otsida.
Millele tähelepanu pöörata?
Olles selgeks mõelnud, mida otsitakse või pakutakse, on erinevad võimalused selgemad.
Talu või maa otsija peaks mõtlema:
-kas soovid elada talus, kus juba elatakse ning abistada ja õppida talutöid või hoida või taastada üksi jäänud talu
-kui soovid üksi jäänud talu hoida, siis kas oled valmis selleks, et omanik suvitab ka seal või soovid privaatsust
-kas oled valmis hooneid remontima, renoveerima või üles ehitama
-samadele tingimustele, millele mõtleks ka ostes – kas on vaja põllumaad või aeda, naabrite olemasolu olulisus, ligipääsetavus, kas võib olla vahetamist vajav vesi kaevus, ehitamist ootav tualett väljas, elekter lahti ühendatud ja katus vihma läbi lasta või peab olema kohe sisse kolitav
-kui pikalt kavatsed tallu jääda – üheks hooajaks, mõneks aastaks, aastakümneks
-kas on oluline hilisem ostuvõimalus
-kas oled valmis renti maksma
-kindlasti on oluline omanikuga kohtuda ja veenduda, et suhted sujuvad ja tingimustest samamoodi aru saate.
Talu hoidja, ülesehitaja või abilise otsija peaks mõtlema:
-kas otsid kedagi, kes lihtsalt talul elu sees hoiaks, toimetustes abiks oleks või talu korda teeks ja üles ehitaks
-kas oled valmis ilma rendita talu hoida andma
-talu seisukorrale – kui palju hoidjal oleks vaja seal elamiseks hooneid korrastada
-kas talu on hoida anda ainult aiaga või koos suurema maaga, mida on vaja kasutuses hoida
-kas soovid ise talus suvitada ja oled nõus, et hoidja samal ajal seal elab või oled valmis hoidjale täielikku privaatsust võimaldama
-kas talu hoidja või abiline peaks vastama kindlatele tingimustele, näiteks mahedalt maad harima, mitte suitsetama…
-kui pikalt oled valmis talu hoida andma või abilist vajad, kas oled valmis ka eluaegselt talu kasutada andma
-kas hoidjal on hiljem võimalik talu osta
-oluline on kohtuda ja veenduda, et tingimustest ühtmoodi aru saate ja üksteist usaldate.
Mida teha?
Üksteist otsivad osapooled võivad kohtuda sõprade ja tuttavate kaudu infot levitades, ajalehes või raadios kuulutades, internetilistides ja foorumites. Talu otsijad võivad oma soovist teada anda meeldiva piirkonna kohaliku poe seinal ja küsida võimaluste kohta poemüüjalt või vastu tulevatelt kohalikelt. Ka kaua müügis olnud talude kohta tasub küsida, kas omanik on nõus neid hoida või rendile andma. Küsimine ei võta tükki küljest kellelgi, kuid küsimata jättes ei leia talu ega hoidjat kindlasti. Maaomanikud, kes soovivad oma maad või talu ökoküla rajamiseks või stardipunktiks pakkuda, võivad kirjutada mulle ivooglaid @ gmail.com.
Täispikk artikkel oli selline:
Üksi jäänud talud ja maata inimesed
Otsisin hiljuti internetilistide kaudu Võrumaal või Põlvamaal üksi jäänud talu, mis vajab hoidjat. Sain 8 pakkumist üle Eesti inimestelt, kes olid huvitatud, et keegi nende maakodul elu sees hoiaks. Kuna ise igale poole ei jõua, kuulutasin, et inimesed, kes samuti soovivad maal elada, küsiksid infot vabade talude kohta. Huvilisi oli rohkem kui pakkumisi ja veel mitu inimest tundsid huvi, kas teistes piirkondades on midagi pakutud. Omale leidsin sobiva koha hoopis sõprade kaudu.
Paar aastat tagasi otsisin samamoodi talu, kus vajataks abilist-taluõpilast ja mind kutsuti nelja tallu, millest kahes veetsin kokku kuus kuud. Õppisin looma- ja aiapidamist, ilma elektrita elamist ja nautisin maaõhku. Tulevikus oma talu rajamiseks oli see hindamatu kogemus. Kõige tähtsam asi, mis ma seal õppisin, on, et alati leiab lahenduse, kui on tahtmist teha ja veidi loomingulist lähenemist. Maaelu teeb inimese leidlikuks. Muidugi teadsin seda varem ka aga nüüd on lisaks teadmisele ka kogemus. Sain kinnitust kitsepidamise soovile ja õppisin ennast paremini tundma.
Eestis on palju inimesi, kel ei ole kusagil oma porgandit kasvatada, lastele onni ehitada ega hommikutee kõrval maja taga sookurgi jälgida, kuigi väga tahaksid. Linnas kohtab aina sagedamini noori, kes soovivad elada maal, ise loodussõbralikult teha ja ehitada ja toitu mahedalt kasvatada, kuid maa ostmiseks ei ole raha ja pangalaenu ei soovita kaela võtta. On nii neid, kes soovivad elada üksikus talus kui ka neid, kes soovivad kolida mitme perega korraga ja rajada terve maheda eluviisiga küla. Samuti leidub linnas peresid, kes soovivad küll jätkuvalt linnas elada, kuid suved maal veeta ja ehk kellelegi talutöödes abiks olla. Päris paljudel linnaperedel ei ole enam maa-vanavanemaid, kelle juures lapsed käia saaksid.
Samal ajal võib maal kõikjal leida üksi jäänud talusid. On kohti, kus metsa vahel võib kivihunnikust vaevu aimata, et siin on ilmselt kunagi olnud kodu. Paljud talud on juba põhjalikult lagunenud ja heina kasvanud, kuid õunapuud kannavad ikka veel vilju ja varemete vahel õitsevad lilled. On veel külasid, mis peaaegu ainult tühjadest talukohtadest koosnevadki. On ka päris palju talusid, mis on küll elamiskõlblikud, kuid seisavad tühjalt ja lähenevad iga aastaga lagunemisele, sest omanikel ei ole aega seal regulaarselt käia.
Mõndasid neist üksi seisvatest taludest loodetakse müüa, kuid ostja leidmine võib võtta aastaid. Mõndasid ei raatsi omanikud müüa kui perekonna pärandit, kuid endal ka korda tegemist ja tallu elama asumist plaanis ei ole.
Osades külades moodustavad põhilise elanikkonna tühjade talude vahel oma väikest talu üleval hoidvad vanainimesed, kelle täiskasvanud lapsed on kaugel ja külastavad harva. Üksi on raske kõike teha, kuid linna ka ei taha kolida, sest olles pikemat aega talus elanud, ei tundu linn enam elamiskõlbulikuna. Maal elades jõuab sügavalt kohale arusaamine, et inimene vajab loodust.
Millised on võimalused?
Kõik need osapooled saaksid omavahel kokkuleppele jõuda ja leida kõigile sobiva lahenduse. Inimesed, kes soovivad elada maal ja rajada väiketalu, kuid ei ole valmis maa ostmiseks pikaajalist pangalaenu võtma, saaksid kasutada lagunenud talukohti, kus on veel säilinud kodu tunne. Omanikud, kel ei õnnestu küsitava hinnaga lagunenud talu müüa, saavad anda maa pikaajalisse kasutusse ja neile võib rõõmu teha teadmine, et nende talus elu jätkub või et nende maatükil on ökoküla. Need, kel seisab tühjalt veel elamiskõlbulik talu, saavad anda selle hoida inimestele, kes soovivad elada maal kohas, kuhu saab lähiajal sisse kolida. Nii säilib maja elatavana ja omanik ei pea käima kaugelt seda korras hoidmas ega muretsema lagunemise pärast. Talu, mida saab pikaajaliselt koos maaga kasutada, on hea võimalus ka ökoküla algatuste jaoks saada omale koht, kus koolitusi korraldada, toitu kasvatada ja sotsiaalseid sidemeid ehitada.
Linnapered, kel ei ole maa-vanavanemaid või ka üksikud inimesed, kes soovivad talutöödes abiks olla pikemalt kui lihtsalt talgute korras, saavad appi minna vanainimestele, kel on raske üksi oma talu toimivana hoida. Maal on veel vanainimesi, kes teavad ja oskavad traditsioonilisi talutöid. Uutel talurajajatel on oluline nende käest õppida ning loodavatesse küladesse tuleks kaasata ka kohalikud elanikud. Lisaks traditsiooniliste tööde õppimisele laieneb sellest ka sotsiaalne võrgustik mõlemale poole ja uutel tulijatel võib olla vanadelegi midagi kasulikku õpetada.
Üks küsimusi tekitav koht pikaajalise taluhoidmise juures võib olla, mis saab siis, kui talu hoidja parandab oluliselt hooneid aga ei saa kohta päriselt endale. Seda saab käsitleda ka õppimisvõimalusena ja selline variant sobib eelkõige inimestele, kes veel ei tea päris täpselt, kus nad oma kodu rajavad, kuid soovivad talupidamist ja rajamist juba praktikas harjutada ja rakendada. Võimalus renoveerida talu, kus ise sees elama hakatakse ja pidada aeda, millest ise elatakse, on palju reaalsem ja efektiivsem viis õppimiseks, kui vaid koolitustel ja talgutel käimine ja raamatute lugemine. Samas ei seo sellise talu üles ehitamine inimest kohustusega kohe eluks ajaks ennast paigale seada. Võidavad mõlemad osapooled – omanik saab mingi hulga aastate pärast iga aastaga aina enam laguneva talu asemel korras toimiva talu ja hoidja on omandanud kogemuse talu üles ehitamisel. Kui hoitavat talu on hoidjal võimalik hiljem osta, siis tuleks hinnas muidugi arvestada hoidja poolt juba tehtud täienduste kui hoidja panuse, mitte ostetavaga.
Teine küsimus, mis vahel kahtlusi tekitab, on võõraste usaldamine. Rääkides talu hoida andmise võimalusest, on mulle öeldud, et ei julgeta oma talu võõrale anda, sest ei tea, kelle otsa sattuda võib ja mis ta seal tegema hakkab. Talu hoida andmisel ja võtmisel ning abilise otsimisel ja abiks minemisel on alati võimalik ja vajalik osapooltel omavahel kohtuda ja selgeks teha, kas sobitakse asju ajama. Kohtumine ja võimaluse arutamine ei kohusta veel omanikku talu hoida andma ega ka hoidjat sinna elama asuma. Kui selgub, et arusaamad on liiga erinevad või midagi ei sobi, siis on võimalik enne kokku leppimist loobuda ja kedagi teist otsida.
Millele tähelepanu pöörata?
Olles selgeks mõelnud, mida otsitakse või pakutakse, on erinevad võimalused selgemad.
Talu või maa otsija peaks mõtlema:
-kas soovid elada talus, kus juba elatakse ning abistada ja õppida talutöid või hoida või taastada üksi jäänud talu
-kui soovid üksi jäänud talu hoida, siis kas oled valmis selleks, et omanik suvitab ka seal või soovid privaatsust
-kas oled valmis hooneid remontima, renoveerima või üles ehitama
-samadele tingimustele, millele mõtleks ka ostes – kas on vaja põllumaad või aeda, naabrite olemasolu olulisus, ligipääsetavus, kas võib olla vahetamist vajav vesi kaevus, ehitamist ootav tualett väljas, elekter lahti ühendatud ja katus vihma läbi lasta või peab olema kohe sisse kolitav
-kui pikalt kavatsed tallu jääda – üheks hooajaks, mõneks aastaks, aastakümneks
-kas on oluline hilisem ostuvõimalus
-kas oled valmis renti maksma
-kindlasti on oluline omanikuga kohtuda ja veenduda, et suhted sujuvad ja tingimustest samamoodi aru saate.
Talu hoidja, ülesehitaja või abilise otsija peaks mõtlema:
-kas otsid kedagi, kes lihtsalt talul elu sees hoiaks, toimetustes abiks oleks või talu korda teeks ja üles ehitaks
-kas oled valmis ilma rendita talu hoida andma
-talu seisukorrale – kui palju hoidjal oleks vaja seal elamiseks hooneid korrastada
-kas talu on hoida anda ainult aiaga või koos suurema maaga, mida on vaja kasutuses hoida
-kas soovid ise talus suvitada ja oled nõus, et hoidja samal ajal seal elab või oled valmis hoidjale täielikku privaatsust võimaldama
-kas talu hoidja või abiline peaks vastama kindlatele tingimustele, näiteks mahedalt maad harima, mitte suitsetama…
-kui pikalt oled valmis talu hoida andma või abilist vajad, kas oled valmis ka eluaegselt talu kasutada andma
-kas hoidjal on hiljem võimalik talu osta
-oluline on kohtuda ja veenduda, et tingimustest ühtmoodi aru saate ja üksteist usaldate.
Mida teha?
Üksteist otsivad osapooled võivad kohtuda sõprade ja tuttavate kaudu infot levitades, ajalehes või raadios kuulutades, internetilistides ja foorumites. Talu otsijad võivad oma soovist teada anda meeldiva piirkonna kohaliku poe seinal ja küsida võimaluste kohta poemüüjalt või vastu tulevatelt kohalikelt. Ka kaua müügis olnud talude kohta tasub küsida, kas omanik on nõus neid hoida või rendile andma. Küsimine ei võta tükki küljest kellelgi, kuid küsimata jättes ei leia talu ega hoidjat kindlasti. Maaomanikud, kes soovivad oma maad või talu ökoküla rajamiseks või stardipunktiks pakkuda, võivad kirjutada mulle ivooglaid @ gmail.com.
Kõrvitsa-õunakook
Oli palju kõrvitsat ja palju õuna. Tundus, et nad võiksid moodustada hea koosluse. Moodustasidki:)
Vahustasin 2 talumuna peotäie suhkruga.
Peenestasin kõrvitsa pehmet sisu (seemnete ümbert) paraja hulga ja hea mitu õuna ka. Täpseid koguseid ei vaadanud aga kõrvitsat sai veidi rohkem kui õuna.
Segasin kõrvitsa ja õuna munade hulka.
Segasin hulka speltajahu (tunde järgi peoga tõstes), tiba soola ja kaneeli.
Lõpuks lisasin 1/2 pk sulatatud võid ja paar peotäit väikseid heledaid rosinaid.
Valasin taigna võiga määritud madalasse ümmargusse vormi ja küpsetasin puuahjus. Mina küpsetasin teda kaks korda, sest esimene kord sai veidi hilja ahju ja ei küpsenud paari tunniga korralikult läbi. Järgmine päev panin süte peale ja vast 10 minutiga oli valmis. Kui kohe on korralik kuumus, siis piisaks ilmselt 20-30 minutist. Väga pehme ja mahlane ja maheda maitsega kook. Kaneeli oleks võinud ohtramalt olla, seda ei olnud maitsest tundagi.
Vahustasin 2 talumuna peotäie suhkruga.
Peenestasin kõrvitsa pehmet sisu (seemnete ümbert) paraja hulga ja hea mitu õuna ka. Täpseid koguseid ei vaadanud aga kõrvitsat sai veidi rohkem kui õuna.
Segasin kõrvitsa ja õuna munade hulka.
Segasin hulka speltajahu (tunde järgi peoga tõstes), tiba soola ja kaneeli.
Lõpuks lisasin 1/2 pk sulatatud võid ja paar peotäit väikseid heledaid rosinaid.
Valasin taigna võiga määritud madalasse ümmargusse vormi ja küpsetasin puuahjus. Mina küpsetasin teda kaks korda, sest esimene kord sai veidi hilja ahju ja ei küpsenud paari tunniga korralikult läbi. Järgmine päev panin süte peale ja vast 10 minutiga oli valmis. Kui kohe on korralik kuumus, siis piisaks ilmselt 20-30 minutist. Väga pehme ja mahlane ja maheda maitsega kook. Kaneeli oleks võinud ohtramalt olla, seda ei olnud maitsest tundagi.
teisipäev, 5. oktoober 2010
Jälle maal
Olen nüüd jälle maal talu hoidmas:) Hetkel küll linnas netti kasutamas aga homsest tagasi maal. Ilus ja hubane on seal ja inimesed on toredad. Olen tähele pannud sellist huvitavat korrapära, et kui mõnda uude kohta lähen, siis osutub see palju ilusamaks, kui arvanud olin. Natuke üllatavalt isegi. Ei tea, kas mu arvamused on liiga madalad olnud või ongi kõik kohad palju ilusamad kui teadmatuses arvata saab.
Nädalavahetusel olid täiuslikud sügisilmad. Olin vahepeal poolteist nädalat haige ja kahetsesin, et nüüd sügisest toas istudes ilma jään. Aga ei jäänud. Ja peale nädalavahetust maalt Tartusse tulles oli pärn mu akna taga saavutanud selle kuldse seisundi, kus ta kogu tuba valgustab.
Nädalavahetusel olid täiuslikud sügisilmad. Olin vahepeal poolteist nädalat haige ja kahetsesin, et nüüd sügisest toas istudes ilma jään. Aga ei jäänud. Ja peale nädalavahetust maalt Tartusse tulles oli pärn mu akna taga saavutanud selle kuldse seisundi, kus ta kogu tuba valgustab.
Gluteenivaba õuna-martsipanisai
Peaaegu 2 tassi tatrajahu
1,5 tassi pruuni hirsi jahu
peaaegu 1 tass maisijahu
2 tassi maisimannat
tiba soola
0,5 pk kuivpärmi
käesooja vett
õunu
martsipanimassi
(soovi korral suhkrut)
õli plaadile
Segasin kuivained omavahel, seejärel vähehaaval vett lisades pehmeks tainaks. Lasin tainal kerkida, sõtkusin alla ja tõstsin õliga määritud küpsetusplaadile. Taina kerkimise ajal lõikusin 6 õuna (võiks olla nii palju, et saia pind tihedalt kaetud saaks, mul ei saanud päris tihedalt). Plaadile pandud tainast võib lasta eraldi veel kerkida või hakkida kohe martsipanimass ja tainale puistata ning selle peale õunatükid ja siis kõigel koos veidi kerkida lasta nagu mina tegin. Küpsetasin 220 C 30 minutit ja siis veel 200 C 30-40 minutit. Suhkrut ma ei pannud, arvasin, et martsipan isegi magus. Aga martsipani võiks ka ikka tihedalt siis olla. Neile, kes magusat ei taha, on hõredalt ka väga hea.
1,5 tassi pruuni hirsi jahu
peaaegu 1 tass maisijahu
2 tassi maisimannat
tiba soola
0,5 pk kuivpärmi
käesooja vett
õunu
martsipanimassi
(soovi korral suhkrut)
õli plaadile
Segasin kuivained omavahel, seejärel vähehaaval vett lisades pehmeks tainaks. Lasin tainal kerkida, sõtkusin alla ja tõstsin õliga määritud küpsetusplaadile. Taina kerkimise ajal lõikusin 6 õuna (võiks olla nii palju, et saia pind tihedalt kaetud saaks, mul ei saanud päris tihedalt). Plaadile pandud tainast võib lasta eraldi veel kerkida või hakkida kohe martsipanimass ja tainale puistata ning selle peale õunatükid ja siis kõigel koos veidi kerkida lasta nagu mina tegin. Küpsetasin 220 C 30 minutit ja siis veel 200 C 30-40 minutit. Suhkrut ma ei pannud, arvasin, et martsipan isegi magus. Aga martsipani võiks ka ikka tihedalt siis olla. Neile, kes magusat ei taha, on hõredalt ka väga hea.
Tellimine:
Postitused (Atom)