neljapäev, 11. november 2010

Rebased ja inimesed

Ühel esimestest kordadest, kui maale läksin, nägin oma teeotsa lähedal rebast. Vaatasin ja mõtlesin rahulolevalt, et küll on hea, et mul kanu ei ole, saan nautida rebase nägemist. Hiljem olen teda või ta sugulasi sealkandis veel palju kordi näinud. Üks luusis vahepeal maja ümber ringi, jalutas õhtul aknast mööda ja mitu korda maale tulles nägin teda sissesõiduteel. Mind nähes hüppas põõsaste vahele aga üsna varsti piilus jälle välja.
Selgus, et neid liigub seal ilmselt päris mitu ringi. Üks elab väidetavalt naabri küünis ja teise naabri juures kaugemal on ka üks.
Nüüd on siiski mure, et kas rebane pole äkki kassi ära viinud. Selles majas oli kaks kassi, üks kadus enne minu sinna minekut ja pole juba paar kuud näha olnud. Teist mina pole juba mitu nädalat näinud aga kaks naabrit olevat umbes poolteist nädalat tagasi näinud. Kassid on seal muidu isepäised ringikolajad ja vahel ongi pikematel käikudel. Väljapandud söök vahel seisab mitu päeva puutumata, vahel kaob paari tunniga jäljetult ja vahel on laiali pillutud. Viimane on küll ilmselt lindude töö.

Inimesed on maal ikka imestanud, et kuidas ma julgen seal üksi olla ja kas tõesti ilma koerata ja küll ma olen tubli. Paljudes teistes kohtades ilmselt kardaks küll aga see tundub nii sõbralik koht, et seal ei oskagi midagi karta. Kui ühele naabrile seletasin, et siin ei liigu kahtlasi isikuid ja ei ole midagi karta, siis ta leidis, et ikka on vaja alati karta.

Külla minnes jalutan mööda ühest majapidamisest, kus koer alati haugub mu peale. Üks hommik jälle külla minnes tuli mulle vastu seesama koer koos perenaisega. Mina teda kohe ära ei tundnudki, sest tee peal paistis koer palju suuremana kui eemal maja juures. Haukus jälle kõvasti ja tahtis ligi tulla. Perenaine ise paistis sõbralik ja maal on alati kasulik võõrastele möödaminejatele tere öelda, kui nad vähegi sõbralikud paistavad. Kui juba mööda olin neist jõudnud, tegi perenaine juttu, et kas ma tulen sellest talust ja kes ma olen. Juttu jätkus kauemaks ja kõik üksikasjad, kes miks kus said ära klaaritud. Pärast kutsus omale külla, et nemad taadiga tahavad ka suhelda. Hiljem sain teada, et tegemist on nö küla valvuriga, kes iga päev kaks tiiru tervele külale koeraga peale teeb ja kõigel silma peal hoiab. Koer osutus ka sõbralikuks ja lubas isegi pai teha omale.

Tegin esimest korda kütteahjus juuretisega vormileiba ja see tuli kõige parem vormileib, mis mul kunagi välja on tulnud. Ilusti läbi küpsenud, piisavalt kerkinud, pealt krõbe, seest pehme, heldelt seemneid ja rosinaid täis.

Juuretise sain Tallinast kaasa, kui käisin TriaLogose konverentsil. Seal oli ettekanne koduõppest aga nagu öeldakse, kõige kasulikum osa igast konverentsist on ikka kohvipaus. Koduõppe teemal sai väljaspool ettekandeid veel rääkida ja kuulda ühe pere kogemusest põhjalikult. Tore oli inimestega kohtuda. Alati kusagil koolitustel vms kohas käies mõtlen, et peaks sagedamini käima. Nii ka seekord.

Eelmised juuretised on mul millegipärast kõik hukka läinud. Püüan seda nüüd jälle paremini hoida ja iga nädal väikse pätsi küpsetada selle asemel, et korraga suur laar teha ja siis juuretis mitmeks nädalaks seisma jätta. Uue juuretisega varustatult suundusin uut leivavormi otsima, mis sobiks kütteahjus kasutada. Esimest korda sain teadlikuks, et on olemas klaasist leivavormid ja nüüd on mul ka üks selline. Võiga määritult küpsetab väga hästi ja leib tuleb puhtalt välja.

2 kommentaari:

  1. Mulle väga meeldis lause, mida osaliselt tsiteerin: "...siis ta leidis, et ikka on vaja alati karta". Nii mõnusalt eestlaslik! :) Mul on vanaisa ka selline, kes koguaeg mõtleb: "Aga äkki...".

    Jaksu Sulle, Ingrid!

    VastaKustuta
  2. Aitäh!:)
    Eks mõnes kohas ja mõnikord ja mõnedel inimestel on rohkem, mida karta, ja mujal vähem. Kui ma kuulen, mis jälle kellelgi linnas juhtunud on või mis kõik võiks potentsiaalselt juhtuda, siis mõtlen hoopis, et kuidas inimesed julgevad linnas elada. Ikka väga vapper peab olema:)
    Vahepeal otsisin linnas ka korterit aga tegelikult teadsin, et kusagil linnakorteris üksi elada oleks minu jaoks ikka hoopis midagi muud kui maal talu hoida ja seal oleks palju rohkem karta. Maal on nii, et kui seinad on ümber, küttepuud olemas, lähitaludest saab mõnedki peamised toiduained ja on kellegagi suhelda ka, siis polegi eriti midagi karta.

    VastaKustuta