Sisseelamine

Killukesi maal siiani toimunust:)

Olen nüüd neli korda maal käinud ja alles viimase korra lõpuks olin seal tegelikult üksi. Esimesel korral käisin pooleks päevaks kohaga tutvumas, teine kord olin ööpäeva lihtsalt külas. Kolmas ja neljas kord sinna minnes juba elasin seal aga juhtus nii, et kolmandal korral tulid õhtul omanikud ka nädalavahetuseks ja neljandal korral olid alguses samuti seal. Seega on meil seal olnud midagi pisikommuuni sarnast ja minu arvamus kommuunielust on selle käigus tublisti paranenud. Kuigi leian ikka, et kommuun sobib vaid ajutiseks korralduseks ja kindlasti ei oleks hea seda kokku panna juhuslikest inimeste kombinatsioonidest. Minu taluomanikud on lihtsalt nii toredad inimesed, et nendega on rõõm koos olla:)

Kolmandal korral maale minnes oli mul kõigepealt raskusi uksest sisse saamisega. Püüdsin võtit keerata ühtpidi ja teistpidi aga ei liikunud eriti kuhugi poole ja lõpuks ei saanud võtit välja ka enam. Olin lubanud õhtul peale ahju kütmist külla minna naabritele, kellele mind teisel korral seal käies tutvustati. Naabrid olid mulle sügiseks mahetalust porgandeid ja linnast autoga mõned mu asjad ära toonud. Helistasin naabrinaisele, et ma ei saa ust lahti ja tuleks kohe nende juurde. Telefoni teel õpetuste järgi püüdsin veel võtit keerata aga ikka ei saanud lahti. Jätsin siis kotid ukse ette maha ja läksin naabritele külla. Peale teejoomist toodi mu asjad autoga ära ja uks sai kui imeväel kohe kergelt lahti. Tuli välja, et on vaja puusaga lükata ka. Hiljem on uks väga korralikult käitunud.

Väga ilus karge päikeseline sügispäev oli ja kasutasin seda mõistlikult ümbruses tühjade talukohtadega tutvumiseks. Vaatasin üle kaks mulle öeldud tühja kohta ja leidsin tee äärest veel kolmandagi.

Pärastlõunal hakkasin ahju kütma ja leidsin peale puude tuppa toomist, et omanikel on ahi uhkelt eriti kuiva materjaliga ette valmistatud, vaja ainult süüdata. Siis meenus mulle, et ma ei võtnud tikke kaasa. Isegi pähe ei tulnud, et maale ahiküttega majja minneks võiks tikud ka kaasas olla. Otsisin, majast tikke ei leidnud. Oli välgumihkel, mille kasutamine eriti õnnestuda ei tahtnud. Siiani on väike plekk sõrme otsas selle süüdata üritamisest. Mõtlesin juba uuesti naabritele helistada, et tikke laenata aga siis helistas omanik, et nad tulevad ka paari tunni pärast. Küsisin tikkude kohta ja neid ei pidavat majas tõesti olema. Lõpuks sain siiski välgumihkliga tule süüdatud. Tuli põles väga ilusti. Kütmise ajal lõikusin valmis köögiviljad, et need peale ahju sulgemist küpsema panna. Siis avastasin, et kraanist ei tule vett. Köögiviljade pesemiseks vist oli köögis kausiga vett, täpselt ei mäletagi enam. Seal tuleb külm vesi külmas ruumis kraanist ja sealt on otstarbekas suurema anumaga vesi ette kööki tuua, et ei peaks kogu aeg edasi-tagasi käima. Helistasin omanikule, et kas kusagilt on vaja veel midagi keerata, et vett tuleks aga paistis, et mitte. Natukese uurimise järel selgus, et sel õhtul ei olegi vett hooldustööde tõttu. Omanikud lubasid vett tuua. Ahi oli nende saabumise ajaks juba mõnda aega suletud olnud ja mõtlesin, kas on enam mõtet köögivilju ahju panna aga leidsime, et hommikuks saavad ikka valmis. Saimegi neist hommikusöögi. Tikke toodi ka:) Järgmine kord maale minnes varusin veel suure paki tikke.

Neljas kord maal olles, mis on siiani kõige pikemaks kujunenud, läksin vaatama lagunenud talusid, mis veidi kaugemal pidid olema. Oleksin pidanud minema üle põllu aga otsustasin minna mööda kaugemat väikest teed. Vaated olid seal väga avarad ja ilusad, päev jälle päikeseline. Tee ääres olid järjest kolm talu, mis minu silmale kõik eemalt tühjad paistsid aga tegelikult esimeses elatakse. Teine oli ilmselt tühi ja kolmas metsa ääres päris kindlalt. Teelt paistis, et eemal üle põllu võib olla ka tühi talu, sest katus tundus keskelt madalam kui äärtest aga päris kindel nii kaugelt ei olnud. Teed sinna ei näinud ja hakkasin siis viimase metsatalu juurest mööda põllu äärt sinna poole minema. Ette jäi üks puude salu, mis vist kunagi on olnud talukoht, sest mõned viljapuud paistsid lagendikul aga suurema osa lagendikust oli hõivanud mingi kurja olemisega umbrohi. Ühtegi vundamenti ma ei märganud aga põhjalikult ei uurinud ka. Edasi oli eemal metsa ääres üks talu, mis paistis nagu seal võidaks elada ja päris lähedale ma ei läinud. Hiljem selgus, et seal suvitatakse. Lõpuks jõudsin ka teelt paistnud kohani ja see oli tõesti väga tühi ja lagunev aga päris armas koht. Üle põllu jõudsin ringiga tagasi esimese teel olnud taluni. Pärast tuli välja, et nende talude juurde, mida vaatama alguses läinud olin, ma tegelikult ei jõudnudki. Nendeni tuleb teinekord ikka üle naabri põllu minna. Sealkandis on kunagi väga palju talusid olnud aga põldude tegemiseks on mitmed jäljetult kadunud.

Kuuris olid puud juba sisuliselt otsas ja mul uued tellimata. Helistasin kahte kohta ja sain kuulda, et ei, kuivi puid praegu küll enam ei ole. Naabri käest sain veel paar telefoninumbrit, mida tasuks proovida ja esimesel neist oligi veel kuivi puid. Õnneks rääkisime suurema jutu enne ära, kui kogust mainisin. Sain korraga tellida 2 rummu ja see oli tooja jaoks harjumatult väike kogus. Õnneks tõi ta ikka juba järgmisel hommikupoolikul puud mulle õuele. Oli võtnud oma kuurist selle väikse koguse. Lasin puud maja ette kallutada, et saaks osad kohe tuppa viia ja kuuri ligi poleks nagunii autoga pääsenud. Pidin samal päeval käima veel suuremas asulas internetti kasutamas ja kursuse teksti sisse trükkimas ja ära saatmas. Kandsin osa puid esikusse ja külma kööki ja suundusin puudekuhja õuele jättes internetipunkti. Järgmisel päeval kandsin esikusse laotud puud tahatuppa, tekitasin esikusse palju kõrgema ja sirgema riida ja veel osad kandsin kuuri. Õhtupoolikul peale lõunapausi oli mul valida, kas lõpetan puude vedamise või lähen naabritele koogiga külla enne järgmise päeva lõunal linna tulemist. Valisin teise variandi ja lõpetasin puude vedamise kolmandal hommikul. Nendega pean nüüd novembrini hakkama saama, arvan, et tegelikult saan isegi veidi kauem. Loodan, et novembris ka ikka on veel kusagilt uusi kuivi puid tellida.

Lisaks porganditele sain naabrite kaudu tellida ka kartulid ja nende endi käest kõrvitsat. Kõrvitsa tükeldasin ja panin sügavkülma. Seemnete ümber olnud pehmet osa, õigemini umbes 1/10 sellest, kasutasin allpool kirjeldatud kõrvitsa-õunakoogi tegemiseks. Kui keegi soovib, siis naabritel on kõrvitsat veel ja mahedat spelta- ja rukkijahu saab ka nende käest. Kui mulle külla tulete, siis teatage ette ja võite ühtlasi talvevarusid ka täiendada:)

Suuremas asulas internetti kasutamas käik osutus ka huvitavaks. Sinna minnes märkasin, et tee ääres metsa all oleks nagu taldrik. Oligi, täitsa korralik. Võtsin kaasa. Tagasi tulles leidsin veidi teisest kohast veel ühe ja hiljem kolmandagi. Kõigil oli mustris kollast värvi ja asusid üksteisest päris kaugel. Väga huvitav, kes neid sinna niimoodi poetanud on. Asulast sain talumune. Internetipunkt asub raamatukogus ja seal oli selline tunne, et kui omal lugemata raamatute virnad kodus ei ootaks, siis asuks sinna mõneks ajaks elama ja kastides kaevama.
Internetipunkt on üks tänuväärt koht, see võimaldab pikemalt järjest maal olla ka siis, kui on vaja 2x nädalas kindlasti netti kasutada.

Täna lähen jälle maale. Kohale jõudes on plaanis ahju panna kõrvitsa-porgandi-pruuni läätse hautis.