Küla otsimas

Üks hea võimalus ökoküla rajamiseks oleks leida selline juba olemasolev küla, mis on tühjaks jäänud. Kunagi sain lugeda üht mitmeid aastaid vana nimekirja tühjadest küladest, kuid nüüdseks peaks nende seis muutunud olema. Peale tükk aega julguse ja inspiratsiooni kogumist võtsin ennast kokku ja küsisin sobivast kohast, kuidas Haanja kandis nende tühjade küladega on. Selgus, et ainult üks selline ongi. Läksin siis järgmisel päeval seda vaatama.

Hääletamine läks väga hästi ja sujuvalt. Haanja-Rõuge piirkonnas hääletades üks autojuht märkis ohates, et siin ei tule kevad veel niipea. Võruga pidi kaks nädalat vahet olema. Tartus kõik tee-ääred vulisevad ja lumikellukesed õitsevad, Võruski on üsna märg. Mööda külavaheteed oma sihtpunkti suunas kõndides tundus küll, et päike tahab ära küpsetada ja tee ääres voolavad väikesed nired. Vaated tee ümber olid nii ilusad ja tundus, et siin võiks elada küll. Mul on pildiline ettekujutus paljude detailide kohta, mis külas võiks olla. Kui ma mõtlen "järv", siis on see ühte kindlat sorti järv. Tee, mida mööda kõndisin, sobis hästi kujuteldava "koduteega" kokku.

Olles mõne kilomeetri kõndinud, jõudsin kohani, kus kaardi järgi pidi otsitav külatee ära pöörama. Olin eelmisel päeval vaadanud maa-ameti lehelt täpselt järgi, kuidas talud asetsevad ja kuidas sinna jõuda. Nagu lubatud, jõudsin esimese taluni, mis veel teises külas ja asustatud. Ainult, et sealt edasi ei paistnud mingit teed minevat. Koer haukus õuel ja tundus, et tee siinsamas õuel lõpebki. No metsa poole läks väike rada, mis paistis koosnevat koera jälgedest. Mõtlesin, et see võib olla lihtsalt talurahva metsas käimise rada. Aga kui ma juba nii kaugele olen tulnud, siis ei saa ometi lihtsalt tagasi pöörata. Kahlasin siis mööda seda pisikest rada metsa poole. Metsa vahel oli see rada iseenesest päris lai aga ma ei suutnud küll ette kujutada, et siin kunagi kasvõi hobuvankriga sõidetud oleks, rääkimata autost.

Käisin sügisel sama "tee" teises otsas ühte kohta vaatamas kaks korda ja seal oli see novembrilumest lahti lükatud ja sõidetav. Siin oli kahtlus, et ega selline rajake külani nüüd küll ei saa viia. Mõtlesin, et küll on hea, et täna on lumi kuiv ja koorik kannab. Kuigi umbes iga kolme sammu järel vajusin põlvini lumme, vahel ka sügavamale. Ja veidi aja pärast jõudsingi kohta, kus võis oletada, et veidi laiem puhas ala raja kõrval võiks ehk kunagine talutee olla. Kui ei teaks, et seal kusagil peaks küla olema, siis poleks ilmselt osanud seda kahtlustada. Oligi talu:) Künka otsas, puude vahel, põhjalikult kokku kukkunud, tõeline metsatalu. Tegin tiiru hoonete vahel, iga paari sammu järel saapast lund välja koukides. Linnud siutsusid vanadel õunapuudel. Väga armas koht. Kujutasin ette, et see oleks täiuslik koht karja laste vabapidamisel kasvamiseks aga tekkis ka tunne, et mina vist elu sellises kohas hästi välja ei kannaks. Selline talu sobiks väga hästi neile, kes soovivad ja suudavad maailmast eraldi, ainult oma maailmas elada.

Läksin tagasi "peateele", et ka järgmised talud üles leida. Võis oletada, et "tee" viib üle lageda künka, kuigi eristatav see küll ei olnud. Kaardilt oli paistnud, et osad talud jäävad teest eemale puude taha ja kartsin, et ma ei leia neid üles. Eriti kuna kaardil vahemaid mõõtes olid need ikka arvestatavad ja talud paistsid olevat igaüks eraldi nagu hajaasustusele kohane. Siiski leidsin varsti ka teise talu. See oli päris heas seisus, ilmselt isegi elatav, vähemalt suvel. Seal ma ei julgenud väga ringi käia, oli tunne nagu tungiks kellegi teise maa peale. Talu kõrvalt leidsin tee:)

Oletasin, et tegemist on selle teega, mis kaardi järgi teisest külast talu taha pidi tulema ja mida ma üldse näha ei lootnud. Mõtlesin juba, et olen nüüd küllalt siin lumes ringi kahlanud, äkki oleks mõistlik nüüd seda teed mööda suuremale teele välja minna. Sest selle nö külatee osas, mis oleks pidanud läbi mitme küla otse maanteele minema, ei olnud mul erilisi lootusi. Jalutasin seni kuni tee ümber avarust oli, tegin kindlaks, et allpool läheb see metsa vahele ja leidsin, et ikka väga nõme oleks nüüd lihtsalt minema minna ja ülejäänud kaks talu üles otsimata jätta. Läksin siis tagasi mööda tuldud teed jälle künka otsa ja nägingi kolmandat talu:) Ja kohe ka neljandat:) Ja oh seda üllatust, tegelikult olid kõik neli talu sealt näha. Tegelikult ei olnud nad üksteisest üldse kaugel. Lihtsalt künkad on seal nii suured, et varjasid vaateid.

Teised kaks talu olid ka päris heas seisus. Kõigi talude ümber oli ka rebane tiiru teinud ja keegi inimene oli veel seal sügavaid jälgi teinud. Eemal metsa vahel pidi veel viies talu ka olema aga selle juurde pidi eraldi tee mujalt viima ja seda ma ei hakanud otsima.

Küla plaan on seal midagi sellist nagu mulgi mõttes oli. Olin arvanud, et kui talud asetsevad peaaegu ringis, kõik näoga keskele, siis osad talud saavad vähe päikest. Aga siin oli nii tehtud, et päike liikus küljel ja talud ei olnud nii reas, et oleks üksteise eest päikest varjanud. Niimoodi neli talu lähestikku võib isegi metsa sees olla tore elada. Aga siis peaks olema kohe neli suurt mitme põlvkonnaga peret. Sellise elukorralduse juures, kus vanemad käivad tööl ja üksikud lapsed koolis/lasteaias, oleks seal ikka üsna üksik olla ja ilmselt kipuks sageli mujale käima. Veel karmim oleks seal elada nii, et ühes talus üks vanem käib tööl, teine on ühe lapsega kodus, teise talu rahvas on pidevalt kusagil ära, kolmandas elab üksik inimene, neljanda elanikud tegutsevad veel mujal ja viiendat pole kuhugi panna. Laienemisvõimalus on seal ilmselt nullilähedane.
Väga tore oleks, kui selliseid rakukesi oleks lähestikku mitu.

Veel märkasin, et kuigi suurema tee äärtes vulises vesi ja päike küttis kevadiselt, oli metsalagendikul sügav talv, mitte ainsatki märki, et millalgi võiks lumi sulama ka hakata. Kuus kuud aastast ainult suuskadel liikuda ei ole ilmselt minu jaoks. Sellises kohas võib täitsa juhtuda, et mingi hetk hakkab tunduma, et igal pool on ainult lumi ja mäed ja üldse mitte positiivses mõttes.

Tagasi läksin mööda leitud kõrvalteed. Sealgi tundus aegajalt, et äkki see on lihtsalt metsatee ja üks hetk olin jälle kellegi õuel. Aga õuelt edasi läks õnneks ikka juba veidi suurem tee ja varsti jõudsin maanteele välja.

Maantee ääres oli kurb kohtumine kohaliku elanikuga, kes tuli uurima, kas ma tean, mis seal tehtud on. Nimelt olla tema veidi kodust ära käinud ja vahepeal oli osa metsa maha võetud. Palgijupid ja kuuseoksad sealsamas tee ääres laiali. Kahtlusaluseks oli naaber, kellel oma mets üle tee. Eemalt kostis sae undamist. Veel teadis see naine, et teine naaber elab talvel linnas aga palgikoorem on tee ääres, vargus käib nii avalikult. Tema juures on majas ka sees käidud ja asju ära viidud. Pakkusin, et politsei võiks selliste asjadega tegeleda aga ta ütles, et politsei soovitab ise vargad kinni võtta. Lubas ennast siiski kokku võtta ja politseisse teatada.

Tagasi Tartusse sain Võrust potentsiaalse külahuvilise autoga:) 14 huvilist on juba.

Kui keegi teab ilusaid tühjaksjäänud külasid lainelisel maastikul, siis ootan teateid:) Läheksin neid rõõmuga avastama.

Lumikellukesed!

ja sillade lehed on Annelinnas lume alt väljas :))))))))))

Leib

Täna tegin esimest korda pärmiga rukkileiba. Päris hea tuli:)
Aluseks võtsin
http://nammy.pbworks.com/Koduse-rukkileiva-valmistamise-%C3%B5petus
teise variandi.

Tegin nii:
7 dl rukkijahu
2 tl soola
2 tl kuivpärmi
väike peotäis melassisuhkrut
4 dl sooja vett
peotäis pestud tumedaid rosinaid
peotäis päevalilleseemneid
peotäis seesamiseemneid
peotäis kuldseid linaseemneid
2 tl õli

Segasin kuivained omavahel ja sõtkusin natukese haaval juurde vee. Kui oli juba hästi sõtkutud, sõtkusin hulka seemned-rosinad ja õli. Määrisin vormi õliga ja vooderdasin küpsetuspaberiga. Silusin ja masseerisin taigna ühtlaseks pätsiks, panin vormi ja tegin kerkimise augud sisse. Lasin 25 C juures kerkida u. 1,5h. Päris kahekordseks ei kerkinud aga peaaegu. Siis soojendasin ahju 250 C peale ja küpsetasin 10 minutit. Plaanis oli 20 aga paber hakkas äärtest kärssama. Madaldasin kuumuse 200 C peale ja küpsetasin veel umbes 40 minutit. Tikk jäi kuivaks. Võtsin leiva ahjust välja, pritsisin peale külma vett ja lasin rätiku all umbes 4 tundi jahtuda. Selleks ajaks oli leib veel soe. Siis läksin sellega külla. Maitses hästi:)

Haanja kandis

Ökoküla

Võrumaal Haanja-Rõuge-Misso piirkonnas on rajamisel üks ökoküla:) See on kombinatsioon ökokülast ja traditsioonilisest hajakülast. Koosneb see iseseisvatest taludest ja seisab üleval inimeste, talude ja pisi-ökoettevõtete algatustel, tegutsemisel ja koostööl. Eelkõige on see koduks inimestele, kes siin elavad, samas ka koht, kust levivad laiali head ideed ja eeskujud. Talud kuuluvad 100% peredele, katusorganisatsioonil ei ole neis juriidilist osalust. Kesksed teemad on mahe elu ja tugev perekond.

Hetkel on rajamine sealmaal, et otsitakse aktiivselt konkreetset kohta ja 9 inimest on küla vastu huvi avaldanud, kõik küll mitte kohapeal elamiseks. Kui kohe maa leiaks, siis alustuseks peaks seal olema ruumi 4 talule. Veel on lahtine, kas küla tuleb traditsioonilises mõistes külana ühe maa-ala piiridesse või saab lähestikku asuvate väikeste külade ja eraldiseisvate talude ühenduseks.
Kui on huvi, siis võib mulle kirjutada ivooglaid ät gmail.com. Huvilistele saan saata esialgu natuke ja suurema huvi korral rohkelt täpsemaid plaane.

Shokolaadi-odrakook

Sega ühes kausis:
700 ml odrajahu
3 kuhjaga tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
suur peotäis kokku pressitud melassisuhkrut

Teises kausis
sulata
u 100 g võid ja
100 g 70% shokolaadi
klopi hulka
2 muna ühekaupa
100 g ricotta kohupiimakreemi
suur törts hapukoort
200 ml rõõska koort

Sega vedel osa kuivainete hulka. Vala taigen küpsetuspaberiga kaetud väiksemale ahjuplaadile ja küpseta 190 C juures umbes 50 minutit või kuni tikk kuivaks jääb.
Sisse sobiks hästi ka kreeka pähklid ja rosinad.

Itaalia asjus

Taotlust ei rahuldatud ja seega ma sel suvel Itaaliasse ökokonverentsile ei lähe. Kahju on sellest, et tõenäoliselt jääb kohtumata mõnede huvitavate inimestega. Hea meel on sellest, et taotluse koostamine oli eneseanalüüsis vajalik kogemus ja sellest ka, et lennukiga lendamine jääb ära:) Aga Itaaliasse jõuan ma ükskord niikuinii!

Mustika-kohupiimakook ja Haanja

Põhjaks pudistasin kokku
veidi vähem kui 100 g võid
0,5 dl speltajahu
2 dl kaerajahu
näpuotsaga soola
u. 1 suur spl melassisuhkrut
u. 1 tl küpsetuspulbrit
Pudi segasin 1 munaga.

Katteks segasin kokku ligikaudu
400 ml Ricotta kohupiimakreemi
100 ml vahustamata rõõska koort
100 g 20% hapukoort
2 muna hõõrutud 0,5 dl melassisuhkruga
väikse peotäie kaerajahu
300 g külmutatud mustikaid

Mätsisin taigna palmirasvaga määritud madala ümmarguse koogivormi põhjale ja küpsetasin eelkuumutatud ahjus 180 C juures mõne minuti. Valasin peale katte ja küpsetasin veel umbes tunni. Siis panin rõdule jahtuma. Nelja tunni pärast oli juba päris hea aga peale ööd külmkapis veel parem. Hästi kreemine. Suhkrut oleks võinud rohkem olla aga nii on ka hea. Alguses plaanisin ilma põhjata teha aga põhi annab ikka väga olulise osa tervikust.
Aluseks võtsin selle retsepti: http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=6489


Täna käisin Haanja kandis matkamas:) Hommikul sain Tartust otse Haanjasse, juht läks suusamaratonile. Mina hulkusin mööda käänulisi suuremaid ja pisemaid teid ja kogu aeg kiskus nägu naerule. Seal on lihtsalt nii hea olla. Täna oli linde ka kuulda ja näha. Hommikul oli 12 kraadi külma ja Haanja kandis oli lõuna paiku ka ikka päris külm, kuigi Võrus oli üsna soe ja teel oodates ei lasknud silma paistev päike olla. Päike oli siiski Haanja kandis ka väga kevadine ja üks hetk oli selline tunne, et ei tea, mis ära teeks, et kohe aeda istutama saaks. See on selline natuke sõltuvuse moodi tunne, et näpud sügelevad ja kogu aeg on ainult ühesuunalised mõtted peas. Aga ikka heas mõttes:)
Tagasi tulles sain kõigepealt ühe auto peale, milles sõitnud naine ütles, et kohapeal elades ei saa aru, et siin ilus loodus on. Ainult mäed ja lahti ajamata lumi igal pool. Eks sellega ole ilmselt nii nagu ühes naljas, kus soojast piirkonnast tulnud inimesed kolivad pika külma talvega piirkonda ja hõiskavad, et oh, mis ilusad värvilised lehed ja kitsekesed aias ja lumi. Mõne aasta pärast on xxx lehed, mida peab kogu aeg riisuma ja xxx lumi igal pool ja xxx kitsed söövad aiast taimi. No ma loodan, et minuga nii ei lähe:)
Ühes kohas pidin üsna kaua hääletama ja järsku nägin, et eemal heinamaal on metskits. Jalutas rahulikult ringi. Veidi aja pärast nägin, et põõsaste ääres oli teine ka. Ja veel veidi aja pärast eristasin ka kolmanda:)