Elame kiriku lähedal. Iga pühapäev siin teenistust ei toimu ja et kõik ikka teaks, millal toimub, lüüakse eelneval laupäeval kella viie paiku kella. Seda ma eile ei kuulnud. Aga täna hommikul kell 7 oli kollektiivne äratus. Siis oli natuke aega vaikust ja 7.55 tuli kõigile, kes kirikusse ei jõudnud, teenistus valjuhääldite abil koju kätte. Mina mõtlesin, et valjuhääldid kiriku küljes on tänapäevane moodus uusi kuulajaid leida aga tuli välja, et tegelikult ei mahu suuremate kirikusündmuste nagu matused ja mälestamised ajal inimesed lihtsalt kirikusse ära. Sest need on nii populaarsed seltskondlikud ettevõtmised, milles võib osaleda ka kiriku ümber vesteldes ja suitsetades aega veetes. Täna oli ilmselt tavaline teenistus, mis tähendab, et kirikust lahkujate hääled, mis sarnanesid suurele linnuparvele, möödusid uksest kõigest umbes 7 minuti jooksul. Peamiselt kostis vanemate naiste hääli.
Kell 8.45 läks elekter seletamatul põhjusel ära ja teenistuse heli katkes nagu lõigatult. Veerand tunni pärast tuli elekter tagasi ja teenistus jätkus kuni 9.25 asendus laul uksest möödujatega.
Mandlipuud õitsevad:) Samuti olen näinud paari bugenvilleat ja eukalüptialleed. Oliivisaludesse ei ole veel jõudnud. Kõige levinum murutaim teeäärtes on siin ristikulehtede ja kollaste kellukaõitega. Igal pool on lookas mandariini- ja sidrunipuud. Midagi muud veel eriti ei õitse, ikkagi talv ju:) Mõned üksikult aedades kasvavad seedermännid on ka silma jäänud. Kunagi oli neid siin palju aga võeti maha. Mäed on võimsad, teed lähevad mägede ja mere vahelt läbi. Mererand on tühi, suvel pidi olema tihedalt lamamistoole ja päevitajaid täis.
Enamvähem kõik räägivad inglise keelt. Seda, et mina kreeka keelt ei oska, saab vist välisel vaatlusel selgeks teha, sest vaatamata minu kalimèrale hakati poes minuga ikka kohe inglise keeles rääkima. Nii palju oskan, et turul kõige maitsta antu kohta òrea öelda saan. Söök on siin tõesti suurepärane.
pühapäev, 20. veebruar 2011
laupäev, 19. veebruar 2011
Kreekas
Jõudsin eile õhtul kohale:) Täitsa elusalt ja tervelt. Terve päeva lendasin, kokku kolme lennukiga ja nägin nelja väga erinevat lennujaama. Lennukis sain istuda nii ees kui taga, nii akna ääres kui kolmekohalise rea keskel. Lendamine mulle siiski meeldima ei hakanud, kuigi vähemalt 4 inimest on juba püüdnud mulle selgeks teha, kui tore asi see lendamine ikka on.
Ilm oli hommikul Tallinnas -22, Kopenhaagenis -1 kerge lumesaju ja palja maaga, Ateenas +17 kena kevadilm, Kreetal +18 alguses kerge tibutamisega, mis jätkus pangedena kallava vihma ja õise tormiga. Üleminek talvest kevadeks tundus loomulik, mingit kliimastressi küll ei ole. Täna oli linnas +20 ja inimesed kurtsid, et nii külm on. Minu jaoks on suvi:)
Täna käisime turul ja linnas kõndimas. Turg on värskeid kohalikke puu- ja köögivilju täis, mida lahkelt proovimiseks kätte pistetakse. Kohalikud mandariinid, apelsinid, banaanid, pirnid, avokaadod, kastanid, mis küpsetatult maitsevad nagu väga hea rammus ahjukartul... Mandariinid kasvavad siin kohalikes aedades nagu Eestis õunad, vedelevad puude all ja keegi huvi ei tunne.
Minu arvuti otsustas paar päeva enne lendu enam internetti mitte tunnistada ja jätkab seda käitumist ka siin. Nii et ma ei tea, kuidas siin neti kasutamise tihedusega olema hakkab. Mõttes on küll juba mitu sissekannet valmimas:) Ateena lennujaam oli omaette elamus.
Ilm oli hommikul Tallinnas -22, Kopenhaagenis -1 kerge lumesaju ja palja maaga, Ateenas +17 kena kevadilm, Kreetal +18 alguses kerge tibutamisega, mis jätkus pangedena kallava vihma ja õise tormiga. Üleminek talvest kevadeks tundus loomulik, mingit kliimastressi küll ei ole. Täna oli linnas +20 ja inimesed kurtsid, et nii külm on. Minu jaoks on suvi:)
Täna käisime turul ja linnas kõndimas. Turg on värskeid kohalikke puu- ja köögivilju täis, mida lahkelt proovimiseks kätte pistetakse. Kohalikud mandariinid, apelsinid, banaanid, pirnid, avokaadod, kastanid, mis küpsetatult maitsevad nagu väga hea rammus ahjukartul... Mandariinid kasvavad siin kohalikes aedades nagu Eestis õunad, vedelevad puude all ja keegi huvi ei tunne.
Minu arvuti otsustas paar päeva enne lendu enam internetti mitte tunnistada ja jätkab seda käitumist ka siin. Nii et ma ei tea, kuidas siin neti kasutamise tihedusega olema hakkab. Mõttes on küll juba mitu sissekannet valmimas:) Ateena lennujaam oli omaette elamus.
kolmapäev, 9. veebruar 2011
Kuidas ma esimest korda elus lennupiletit ostsin
17. jaanuaril otsustasin, et tahan minna reisile ja hakkasin lähemalt uurima sellega seonduvat.
Olles otsustanud, et lähen reisile, mõtlesin, kuidas sihtkohta kohale jõuda. Kuna olen ikka mõelnud, et lennukid võivad minu poolt kasutamata jääda, uurisin bussiga minemise võimalusi. Tuli välja, et saaks küll kahe bussiga ja lõpus tuleks minna praamiga. Lugesin ka ühte artiklit, kuidas keegi oli lennuliikluse probleemide tõttu pidanud bussiga kaugele sõitma ja lõpuks leidis, et ei vahetaks bussisõitu kunagi lennukipileti vastu, sest nii näeb tee peal palju rohkem. Mulle üldiselt meeldib bussiga pikka maad sõita ja ümbrust vaadata ja olen kunagi bussiga Tśehhis käinud. See oli küll luksuslik käimine ses mõttes, et ööbisime hotellis ja vahepeal käisime väljas söömas. Aga kõik, kes mu plaanist kuulsid, laitsid selle maha, kolm päeva talvel bussiga sõita ei pidavat ikka hea olema. Otsustasin siis lennukiga minna algusest lõpuni. See oli 21. jaanuaril. Selleks ajaks olin paar päeva juba tegelikult lennupiletite otsinguid ka teinud, nii õppimise ja uurimise mõttes.
Järgmiseks hakkasin piletite jaoks raha otsima. Ise oleksin saanud neisse panustada alles veebruari alguses ja siis ka mitte täies mahus. Teadsin, et on käidud välismaal nii, et palju inimesi natukesehaaval toetavad. Kirjutasin ka kahte listi, kus võiks leiduda selliseid inimesi, kes on valmis toetama. Leidus tervelt 9 toetajat:) Ja saingi raha kokku, 4. veebruariks:)
Vahepeal uurisin pidevalt lennuhindu, mis kogu aeg muutusid. Mõned hinnad muutusid otse mu silme all, ainult madalamaks. Aga aja jooksul kokkuvõttes üha kallimaks.
Siis tegin tellimise protsessi läbi kuni maksmiseni ja sain teada, et viimase lennu pileti tellimiseks on vaja krediitkaarti, mida mul ei ole. Uurisin, kas saaks osta ühe paketina Eestist kõik piletid. Ei saa. Mis tähendab, et viimase pileti peaks ostma keegi teine.
Eestist väljuvale lennule piletit ostes selgus, et ei saa teha pangaülekannet üle 200 euri ainult koodikaardiga. Ja ID-kaardi lugejat mul ei olnud. Olles laenanud ID-kaardi lugeja, selgus, et kaardi kasutamiseks on vaja ka koode, mida ma pole kunagi kasutanud ja mida mul loomulikult maal kaasas ei olnud. See tähendas, et oli vaja käia pangas ja küsida uued koodid. Seda sain teha järgmisel päeval ehk eile ja sain need õnneks kohe kätte. Lõpuks läks veel paar tundi sellele, et arvuti kaarti tunnistama saada. Ja siis tellisin pileti ära:) Küll veel nädala hilisemaks kui viimane plaan oli, et madalamat hinda saada. Kokkuvõttes lükkus reis kaks nädalat hilisemaks kui alguses plaanitud ja piletite hind kujunes ka kallimaks.
Bussipiletite ja lennupiletite hindu võrreldes paistis, et lennukiga on veidi odavam. Tegelikult jõudis esimese lennupileti hind võrreldes tolleaegse odavaimaga enne ära ostmist tõusta umbes 80 euro võrra ja teine pilet 30 euro võrra ning bussipileti kaugele maha jätta. Aga pilet on nüüd olemas ja sõitmise päev konkreetne:)
Olles otsustanud, et lähen reisile, mõtlesin, kuidas sihtkohta kohale jõuda. Kuna olen ikka mõelnud, et lennukid võivad minu poolt kasutamata jääda, uurisin bussiga minemise võimalusi. Tuli välja, et saaks küll kahe bussiga ja lõpus tuleks minna praamiga. Lugesin ka ühte artiklit, kuidas keegi oli lennuliikluse probleemide tõttu pidanud bussiga kaugele sõitma ja lõpuks leidis, et ei vahetaks bussisõitu kunagi lennukipileti vastu, sest nii näeb tee peal palju rohkem. Mulle üldiselt meeldib bussiga pikka maad sõita ja ümbrust vaadata ja olen kunagi bussiga Tśehhis käinud. See oli küll luksuslik käimine ses mõttes, et ööbisime hotellis ja vahepeal käisime väljas söömas. Aga kõik, kes mu plaanist kuulsid, laitsid selle maha, kolm päeva talvel bussiga sõita ei pidavat ikka hea olema. Otsustasin siis lennukiga minna algusest lõpuni. See oli 21. jaanuaril. Selleks ajaks olin paar päeva juba tegelikult lennupiletite otsinguid ka teinud, nii õppimise ja uurimise mõttes.
Järgmiseks hakkasin piletite jaoks raha otsima. Ise oleksin saanud neisse panustada alles veebruari alguses ja siis ka mitte täies mahus. Teadsin, et on käidud välismaal nii, et palju inimesi natukesehaaval toetavad. Kirjutasin ka kahte listi, kus võiks leiduda selliseid inimesi, kes on valmis toetama. Leidus tervelt 9 toetajat:) Ja saingi raha kokku, 4. veebruariks:)
Vahepeal uurisin pidevalt lennuhindu, mis kogu aeg muutusid. Mõned hinnad muutusid otse mu silme all, ainult madalamaks. Aga aja jooksul kokkuvõttes üha kallimaks.
Siis tegin tellimise protsessi läbi kuni maksmiseni ja sain teada, et viimase lennu pileti tellimiseks on vaja krediitkaarti, mida mul ei ole. Uurisin, kas saaks osta ühe paketina Eestist kõik piletid. Ei saa. Mis tähendab, et viimase pileti peaks ostma keegi teine.
Eestist väljuvale lennule piletit ostes selgus, et ei saa teha pangaülekannet üle 200 euri ainult koodikaardiga. Ja ID-kaardi lugejat mul ei olnud. Olles laenanud ID-kaardi lugeja, selgus, et kaardi kasutamiseks on vaja ka koode, mida ma pole kunagi kasutanud ja mida mul loomulikult maal kaasas ei olnud. See tähendas, et oli vaja käia pangas ja küsida uued koodid. Seda sain teha järgmisel päeval ehk eile ja sain need õnneks kohe kätte. Lõpuks läks veel paar tundi sellele, et arvuti kaarti tunnistama saada. Ja siis tellisin pileti ära:) Küll veel nädala hilisemaks kui viimane plaan oli, et madalamat hinda saada. Kokkuvõttes lükkus reis kaks nädalat hilisemaks kui alguses plaanitud ja piletite hind kujunes ka kallimaks.
Bussipiletite ja lennupiletite hindu võrreldes paistis, et lennukiga on veidi odavam. Tegelikult jõudis esimese lennupileti hind võrreldes tolleaegse odavaimaga enne ära ostmist tõusta umbes 80 euro võrra ja teine pilet 30 euro võrra ning bussipileti kaugele maha jätta. Aga pilet on nüüd olemas ja sõitmise päev konkreetne:)
pühapäev, 6. veebruar 2011
Elu käsiraamat
Olen palju kordi mõelnud, et võiks olla selline elu käsiraamat või kasutusjuhend, kust saaks vajadusel lugeda, kuidas seda ja toda teha. See oleks igal inimesel isiklik, sest inimesed on ju erinevad. Raamatust saaks siis vaadata, kuidas oma eeldusi tugevdada ja mis nad üldse on ja kuidas mingite olukordadega toime tulla jms. Ma saan aru küll, et kui tegelikult selline raamat igaühel kaasas oleks, siis oleks elu väga igav. Aga vahel ikka tahaks.
Tegelikult on kõik see info olemas ja kättesaadav,seda on vaja ainult tähele panna. Selle on võimalik ise kokku panna ja avastusrõõm ja õppimised jäävad ka alles:)
Hakkasin mõni aasta tagasi kirja panema küsimusi, mis parajasti olulised tundusid ja vastuseid neile. Suur osa neist ongi olnud juhendilaadne info, millele toetudes on hiljem lihtsam hakkama saada. Juba läbi mõtlemisest ja kirja panemisest on kasu, kui ka hiljem enam ei loe. Aga lugeda on ka tore ja inspireeriv. Praeguseks on neid materjale päris palju kogunenud. Neist endale mõeldud märkmetest ja kirjavahetustest teistega on välja kasvanud kõik artiklid, suuremad tekstid, koduõppe ja küla asja ajamised, kursus.
Mõned teemad on kordunud ja erinevates kohtades laiali. Rääkimata lahtistest lehtedest, mis otseselt kuhugi vahele pole saanud. Lisaks on palju materjali elektroonselt erinevates kohtades salvestatud.Vahel juba häirib, et ei leia vajalikku kohta kohe üles ja ei mäleta, kus see on. Tahaks, et oleks ilusti koos kõik ja süsteemselt korrastatud.
Täna sattusin sellisele toredale lehele: http://celestinechua.com/blog/create-your-life-handbook/
See on just see, mida mul vaja oli:)
Luua ise endale oma isiklik Elu käsiraamat. See võib sisaldada õpetlikke tsitaate, oma mõtteteri ja tähelepanekuid, unistusi, plaane, juhiseid millegi tegemiseks, mille oled just ära õppinud, alati poolehoidu leidnud läbiproovitud retsepte, üldist korduvate ostude nimekirja, kalendrit… See võib sisaldada ka vastuseid kõigile kerkivatele küsimustele. Samuti võib see sisaldada peatükke nagu „Minu kasutamise juhend“ (et teaksid ise, kuidas enda eest hoolitseda ja saaksid seda ka teistele õpetada ja ei õõnestaks ise oma püüdlusi ebasobivate pisivalikutega) ja lähedaste inimeste eest hoolitsemise juhendeid – mis neile eriti meeldib ja millest oleks parem hoiduda. Elu käsiraamatut võib ka kaunistada joonistuste, kuivatatud taimede, mustritega… Seda ei tohiks kiiruga valmis teha ja lõplikuna võtta, vaid selle koostamine peaks olema eluaegne protsess (või vähemalt pikaajaline, kui hiljem elu raamatusse panemine enam oluline ei tundu). Raamatusse peaks jääma ruumi hilisemateks parandusteks ja kommentaarideks, sest arusaam mõnedest elu aspektidest võib aja jooksul muutuda ja võib teada saada asju, mida enne ei teadnud. Seepärast oleks kasulik selline vorm, mis võimaldab lehti vahele panna ja ümber tõsta. Sinna võiks saada vahele lisada materjali, mida oled kusagil mujal kirjutanud, kui käsiraamatut kaasas polnud. Mingil hetkel muutub see ilmselt nii mahukaks, et kõike kaasas kanda pole mõtet. Raamat võiks olla ka järeltulijate jaoks kasutatav:)
Tegelikult on kõik see info olemas ja kättesaadav,seda on vaja ainult tähele panna. Selle on võimalik ise kokku panna ja avastusrõõm ja õppimised jäävad ka alles:)
Hakkasin mõni aasta tagasi kirja panema küsimusi, mis parajasti olulised tundusid ja vastuseid neile. Suur osa neist ongi olnud juhendilaadne info, millele toetudes on hiljem lihtsam hakkama saada. Juba läbi mõtlemisest ja kirja panemisest on kasu, kui ka hiljem enam ei loe. Aga lugeda on ka tore ja inspireeriv. Praeguseks on neid materjale päris palju kogunenud. Neist endale mõeldud märkmetest ja kirjavahetustest teistega on välja kasvanud kõik artiklid, suuremad tekstid, koduõppe ja küla asja ajamised, kursus.
Mõned teemad on kordunud ja erinevates kohtades laiali. Rääkimata lahtistest lehtedest, mis otseselt kuhugi vahele pole saanud. Lisaks on palju materjali elektroonselt erinevates kohtades salvestatud.Vahel juba häirib, et ei leia vajalikku kohta kohe üles ja ei mäleta, kus see on. Tahaks, et oleks ilusti koos kõik ja süsteemselt korrastatud.
Täna sattusin sellisele toredale lehele: http://celestinechua.com/blog/create-your-life-handbook/
See on just see, mida mul vaja oli:)
Luua ise endale oma isiklik Elu käsiraamat. See võib sisaldada õpetlikke tsitaate, oma mõtteteri ja tähelepanekuid, unistusi, plaane, juhiseid millegi tegemiseks, mille oled just ära õppinud, alati poolehoidu leidnud läbiproovitud retsepte, üldist korduvate ostude nimekirja, kalendrit… See võib sisaldada ka vastuseid kõigile kerkivatele küsimustele. Samuti võib see sisaldada peatükke nagu „Minu kasutamise juhend“ (et teaksid ise, kuidas enda eest hoolitseda ja saaksid seda ka teistele õpetada ja ei õõnestaks ise oma püüdlusi ebasobivate pisivalikutega) ja lähedaste inimeste eest hoolitsemise juhendeid – mis neile eriti meeldib ja millest oleks parem hoiduda. Elu käsiraamatut võib ka kaunistada joonistuste, kuivatatud taimede, mustritega… Seda ei tohiks kiiruga valmis teha ja lõplikuna võtta, vaid selle koostamine peaks olema eluaegne protsess (või vähemalt pikaajaline, kui hiljem elu raamatusse panemine enam oluline ei tundu). Raamatusse peaks jääma ruumi hilisemateks parandusteks ja kommentaarideks, sest arusaam mõnedest elu aspektidest võib aja jooksul muutuda ja võib teada saada asju, mida enne ei teadnud. Seepärast oleks kasulik selline vorm, mis võimaldab lehti vahele panna ja ümber tõsta. Sinna võiks saada vahele lisada materjali, mida oled kusagil mujal kirjutanud, kui käsiraamatut kaasas polnud. Mingil hetkel muutub see ilmselt nii mahukaks, et kõike kaasas kanda pole mõtet. Raamat võiks olla ka järeltulijate jaoks kasutatav:)
laupäev, 5. veebruar 2011
Ootusärevus
Varsti seisab mul ees üks pikem reis. Esimest korda elus tuleb reis nii pikk ja esimest korda lähen lennukiga kuhugi.
Mingil hetkel sel talvel hakkas mulle esimest korda päris tõsiselt tunduma, et kuigi valge talv on tore küll, siis veel toredam oleks nüüd soojemale maale minna. Mitte päris kuuma kliimasse aga sellisesse mõnusa Eesti suvega kohta. Ja peagi tekkiski võimalus:)
Otsustanud, et ma tahan minna, ei mõelnud ma eriti sellele, kuidas see tehniliselt teoks saab. Kuidagi ikka saab. Kirjutasin oma plaanist teistele ja leidus tervelt 9 inimest, kes mu reisi toetasid:) Moraalselt toetajaid oli veel rohkem.
Praegu olen maal. Lugesin ükspäev lastele Madlikest ette ja sealt jõulueelse aja jutt, kuidas nad mööda külmunud jõge naabritel külas käisid, tekitas tahtmise veel lund nautida. Nüüd on enne kevadisse kohta sõitmist veel veidi vähem kui kaks nädalat aega siinse talve üle rõõmustada.
Reisilt tulen tagasi siis, kui siin on ka juba loodetavasti suur kevad. Ja peale reisi ootan juba suve. Suvel tuleb koduõppeseminar 21.-22. juuli (N-R) Põlvamaal ja seekord on lootust jälle väliskülalisi näha:) Ja kindlasti tuleb suvel palju väikestel külateedel kõndimist:)
Mingil hetkel sel talvel hakkas mulle esimest korda päris tõsiselt tunduma, et kuigi valge talv on tore küll, siis veel toredam oleks nüüd soojemale maale minna. Mitte päris kuuma kliimasse aga sellisesse mõnusa Eesti suvega kohta. Ja peagi tekkiski võimalus:)
Otsustanud, et ma tahan minna, ei mõelnud ma eriti sellele, kuidas see tehniliselt teoks saab. Kuidagi ikka saab. Kirjutasin oma plaanist teistele ja leidus tervelt 9 inimest, kes mu reisi toetasid:) Moraalselt toetajaid oli veel rohkem.
Praegu olen maal. Lugesin ükspäev lastele Madlikest ette ja sealt jõulueelse aja jutt, kuidas nad mööda külmunud jõge naabritel külas käisid, tekitas tahtmise veel lund nautida. Nüüd on enne kevadisse kohta sõitmist veel veidi vähem kui kaks nädalat aega siinse talve üle rõõmustada.
Reisilt tulen tagasi siis, kui siin on ka juba loodetavasti suur kevad. Ja peale reisi ootan juba suve. Suvel tuleb koduõppeseminar 21.-22. juuli (N-R) Põlvamaal ja seekord on lootust jälle väliskülalisi näha:) Ja kindlasti tuleb suvel palju väikestel külateedel kõndimist:)
reede, 28. jaanuar 2011
Tantsima!
Natuke reklaami ka:
SELTSKONNATANTSU ALGKURSUS
Pühapäeviti kell 15 alates 06. veebruarist 2011 Tartu Raatuse Gümnaasiumis
Mõeldud neile, kes tahaksid alustada tantsuõpinguid või siis meelde tuletada varem õppitud kõige lihtsamaid samme.
Õpitakse tantse: aeglane valss, viini valss, tango, foxtrot, rock'n roll, samba, cha-cha-cha, rumba.
Algkursuse jooksul omandatakse esmased oskused tantsupõrandal toimetulekuks.
Kursus kestab 8 x1,5 tundi. Maksab 38 eurot inimene.
Registreerumine ja info:
Tantsutreener Eva Kouhia, telefon 511 4081, e-post eva.koolitus@mail.ee
Koduleht: http://evakouhia.googlepages.com
SELTSKONNATANTSU ALGKURSUS
Pühapäeviti kell 15 alates 06. veebruarist 2011 Tartu Raatuse Gümnaasiumis
Mõeldud neile, kes tahaksid alustada tantsuõpinguid või siis meelde tuletada varem õppitud kõige lihtsamaid samme.
Õpitakse tantse: aeglane valss, viini valss, tango, foxtrot, rock'n roll, samba, cha-cha-cha, rumba.
Algkursuse jooksul omandatakse esmased oskused tantsupõrandal toimetulekuks.
Kursus kestab 8 x1,5 tundi. Maksab 38 eurot inimene.
Registreerumine ja info:
Tantsutreener Eva Kouhia, telefon 511 4081, e-post eva.koolitus@mail.ee
Koduleht: http://evakouhia.googlepages.com
Juured
Liitusin mõned päevad tagasi www.geni.com lehega, mis võimaldab koostada oma sugupuud. Alguses oli lõbus sisestada andmeid, mida peast teadsin ja vaadata, kuidas need puuna välja näevad. Siis avastasin oma suureks rõõmuks, et keegi väga kauge varem tundmatu sugulane on uurimistööd teinud ja tänu temale sain teada, et vanaisa isal oli viis õde ja ema oli ka suurest perest, mille ühe liini järeltulija oligi uurimisega tegelenud. Varsti juhtus aga midagi veidi häirivat - süsteem hakkas ise mõtlema ja minu märgitud sugulaste külge ühendama teiste poolt samade isikute kohta sisestatud andmeid ja minu puu muudkui paisus väljapoole igasuguseid hallatavaid piire. Minu käest ei küsi keegi, kui kaugel on hõimlus liiga kaugel, ainult aegajalt teatab süsteem resoluutselt, et see isik on nii kaugel, et tema andmed peavad olema avalikud. Ja ei luba topeltolevaid isikuid kustutada, sest igaühe küljes ripub osa tema sugupuust ja ühe inimese kustutamine lõhuks väidetavalt terve puu.
Lõplikult läks asi käest ära siis, kui palusin oma vanematel oma puuga liituda lootuses, et saan oma puust puuduvad andmed valikuliselt lihtsalt üle tõsta. Tegelikult läks nii nagu ikka läheb mitme sugupuu ühendamisel - mingisugusegi ülevaate saamine olnust ja toimuvast eeldab palju aega ja süvenemist. Lisaks on mustvalgel näha, mis saab siis, kui erinevatel inimestel on samade isikute kohta veidi erinevad andmed või kujutlused - neid isikuid saab palju ja veel rohkem. Ühel hetkel oli minul väidetavalt neli paari vanemaid, mind ennast oli sugupuus kolm korda ja minu õde pakuti mulle lapseks.
Kokku on sugupuus praegu inimesi tublisti üle 700. Kuigi ülevaade neist mul veel puudub, on hea sirvida suurt sugupuud ja istun hasartselt õhtuti arvuti taga. Eile õhtul avastasin terve uue liini, mis jätkus minu vanavanaema poolõest. Et mitte ainult ekraanil nimede vaatamisega piirduda, võtsin ühendust ka:) Äkki teavad veel esivanemaid:)
Positiivne on ka see, et kui nüüd mina peaks kunagi saama näiteks kümme last ja nemad igaüks ka kümme last, siis vähemalt nimedest ei tule veel mitu põlvkonda puudust. Neid jätkub igale maitsele ilusatest lihtsatest Eesti nimedest keelt sõlme ajavate moodustisteni nii ühe kui mitme kaupa kombineerituna. Huvitav on, et olen sugupuus üles leidnud kõik nimed, mida kunagi olen mõelnud, et tahaks oma lastele panna.
Mõtlemapanev on jälgida erinevates liinides korduvaid mustreid, mida nii väheste andmete põhjal nagu nimi, sugulussidemed ja mõnedel ka sünni- ja surmaajad, saab. On näha, et mõnes liinis on mingi kindel muster, samas kõrvalliinis ei paista seda olevat. Otsige ka oma sugulasi ja esivanemaid:)
Lõplikult läks asi käest ära siis, kui palusin oma vanematel oma puuga liituda lootuses, et saan oma puust puuduvad andmed valikuliselt lihtsalt üle tõsta. Tegelikult läks nii nagu ikka läheb mitme sugupuu ühendamisel - mingisugusegi ülevaate saamine olnust ja toimuvast eeldab palju aega ja süvenemist. Lisaks on mustvalgel näha, mis saab siis, kui erinevatel inimestel on samade isikute kohta veidi erinevad andmed või kujutlused - neid isikuid saab palju ja veel rohkem. Ühel hetkel oli minul väidetavalt neli paari vanemaid, mind ennast oli sugupuus kolm korda ja minu õde pakuti mulle lapseks.
Kokku on sugupuus praegu inimesi tublisti üle 700. Kuigi ülevaade neist mul veel puudub, on hea sirvida suurt sugupuud ja istun hasartselt õhtuti arvuti taga. Eile õhtul avastasin terve uue liini, mis jätkus minu vanavanaema poolõest. Et mitte ainult ekraanil nimede vaatamisega piirduda, võtsin ühendust ka:) Äkki teavad veel esivanemaid:)
Positiivne on ka see, et kui nüüd mina peaks kunagi saama näiteks kümme last ja nemad igaüks ka kümme last, siis vähemalt nimedest ei tule veel mitu põlvkonda puudust. Neid jätkub igale maitsele ilusatest lihtsatest Eesti nimedest keelt sõlme ajavate moodustisteni nii ühe kui mitme kaupa kombineerituna. Huvitav on, et olen sugupuus üles leidnud kõik nimed, mida kunagi olen mõelnud, et tahaks oma lastele panna.
Mõtlemapanev on jälgida erinevates liinides korduvaid mustreid, mida nii väheste andmete põhjal nagu nimi, sugulussidemed ja mõnedel ka sünni- ja surmaajad, saab. On näha, et mõnes liinis on mingi kindel muster, samas kõrvalliinis ei paista seda olevat. Otsige ka oma sugulasi ja esivanemaid:)
Tähed
Väidetavalt on seoses tähtede asetuse muutumisega muutunud ka inimeste horoskoobid:)
Uued vahemikud:
http://newsfeed.time.com/2011/01/13/horoscope-hang-up-earth-rotation-changes-zodiac-signs/
Osadel inimestel on ikka samaks ka jäänud aga minul näiteks muutus napilt:)
Lisatud on ka 13. tähtkuju novembri lõpus-detsembris sündinutele:
http://newsfeed.time.com/2011/01/13/ophiuchus-what-all-saggitarius-and-capricorns-need-to-know-about-their-new-zodiac/?iid=nfmostpopular
Uued vahemikud:
http://newsfeed.time.com/2011/01/13/horoscope-hang-up-earth-rotation-changes-zodiac-signs/
Osadel inimestel on ikka samaks ka jäänud aga minul näiteks muutus napilt:)
Lisatud on ka 13. tähtkuju novembri lõpus-detsembris sündinutele:
http://newsfeed.time.com/2011/01/13/ophiuchus-what-all-saggitarius-and-capricorns-need-to-know-about-their-new-zodiac/?iid=nfmostpopular
laupäev, 8. jaanuar 2011
2010 ja 2011
2010 oli tore aasta. Jälle tutvusin paljude huvitavate uute inimestega ja osalesin huvitavates ettevõtmistes. Mõned olulised asjad said alguse ja mõned varem alustatud asjad said tublisti hoogu juurde. Minu tutvusring on viimastel aastatel iga aastaga oluliselt laienenud. Sel aastal oli tavalisest rohkem seltskondlikku olemist. Käisin kokkutulekutel, seminaridel, osalesin koos tegemistes, veetsin lihtsalt toredate inimeste seltsis aega. Lisaks sain kamina ees kiiktoolis kududa (ammune igatalvine unistus), lastega piparkooke teha, lehti riisuda, maal elada, õppisin efektiivsemalt ahju kütma, omandasin mõned igas olukorras sobivad alusretseptid...
Koduõppe suvepäevad olid säravad nagu ikka. Seekord oli seal üle pika aja jälle hulgaliselt inimesi, kes varem pole käinud. Rõõmustav on, et pidevalt tuleb juurde koduõppehuvilisi noori peresid. Ökokogukondade kokkutulek oli samuti meeldejääv sündmus ja ka mõtlemapanev. Inspireeriv oli veel aasta lõpus liituda ajakirja KoguKonnad tegemisega.
Ilmselt kõige olulisem sel aastal oli tugev edasiliikumine küla unistuses. Selgus, et on päris palju inimesi, kel ka sarnane unistus. Hea oli käia erinevaid võimalikke külakohti vaatamas. Hetkel on projekt talveunes, kuid usun, et peagi ärkab taas, kui ilmad lubavad jälle suurtelt teedelt kõrvale astuda.
Kohe teisel kohal on harmoonilise kodu kursuse alustamine. See on olnud rõõm igas mõttes. Unistuste töö, mida aktiivselt otsisin:)
Halb oli see, et olin 2010 aastal lausa kaks korda pikemalt haige, mis on viimaste aastatega võrreldes väga palju. Viimane algas enne aastavahetust ja kestab siiani, kuigi nüüd on juba oluliselt parem. Teine kord kulges kergemalt ka kui esimene.
Ilm on 2010 aastal olnud küll kena, kuid siiski minu jaoks äärmuslik. Talv oli liiga pikk, kevadest mäletan fakti, et olid sinililled ja ojad vulisesid aga tunnet, et kevadet oleks piisavalt olnud, ei jäänud. Kohe läks üle kuumaks suveks, mil ma küll liikusin palju ringi aga igal võimalikul juhul ikka varjusin. Sügis oli meeldivalt värviline ja piisavalt pikk, kuigi juba suve alguses peale hetkelist kergendustunnet oli hirm, et kauaks seda sooja on ja kohe tuleb uus talv peale. Õnneks ei olnud eriti pimedat porist aega, vähemalt minu jaoks maal, kus kõik oli ümberringi kas värviline või valge ja pimedatel õhtutel ma välja ei kippunud. Nüüd ongi jälle talv ja kuigi mulle muidu väga meeldib valge talv ja ei tohiks kurta, siis ikkagi on aegajalt tekkinud ebatavaline tahtmine minna talve veetma soojale maale. Sel talvel ma ei ole käinud kordagi metsas lumiseid vaateid imetlemas, rääkimata kelgutamisest-suusatamisest-uisutamisest, mis on niigi haruldused minu puhul. Selle eest olen saanud palju hubaselt toas olla, viimasel ajal on tekkinud komme sisustada iga vaba hetke kudumisega (praegugi on vardad arvuti kõrval, et täita aeglasemalt liikuvaid kohti) ja kirjutada olen saanud palju.
2009 lõpus seadsin omale kolm suuremat eesmärki ja tegelikult ühtegi neist ei täitnud. Itaaliasse oli võimalus minna kaks korda, kuid see ei olnud siiski piisavalt atraktiivne, et esimesel võimalusel rohkem pingutada ja teist võimalust üdse vastu võtta. Veebruarist hakkas juba küla projekt hoogsalt liikuma ja siis tundus olulisem olla Eestis. Kunagi ma jõuan ikka Itaaliasse ka:)
Teine eesmärk oli rohkem kirjutada ja seda ma tegelikult tegin ka. Eesmärk oli küll üks konkreetne tekst ja see jäi kirjutamata, kuid täiesti ette planeerimatult kirjutasin seoses kursusega palju ja põhjalikult teemal, millel olen juba aastaid mõelnud ja millest olen ka varem tahtnud kirjutada.
Kolmanda eesmärgi täitmise võib küll üheselt läbi kukkunuks kuulutada ja tuleb 2011 aastasse üle kanda. Kuigi vähemalt eeltingimusi selle eesmärgi täitmiseks on praegu ilmselt rohkem täidetud kui aasta tagasi.
2011 aastaks otsustasin võtta pisi-eesmärgid, mille saavutamine aitab täiustada olemasolevat. Näiteks otsustasin, et on vaja õppida mütsi kuduma. Müts sai valmis vahetult enne aastavahetust:) Ilus kellukakujuline tuli. Kudusin tunde järgi, sest juhenditega pole siiani õnnestunud.
Veel otsustasin, et on vaja õppida leiba küpsetama nii, et see iga kord korralikult välja ka tuleb. Sest siiani on olnud nii, et vahel tuleb väga hea ja vahel ei kõlba üldse. Võtsin kasutusele oma isikliku leivaraamatu, kuhu panen iga kord leiba tehes kirja, mida täpselt tegin ja mis välja tuli. Siis saan nende märkmete põhjal järgmine kord paremini teha.
Võtsin ühe kaustiku ka alati kindlalt õnnestunud ja poolehoidu leidnud retseptide jaoks. Siiani on retseptikaustikutes mul olnud segamini oma juhuslikult välja kukkunud retseptid, millede tegevusjuhend ei luba mul endalgi asjade käiku meenutada ja mitte kunagi proovitud aga huvitavana tundunud mujalt ümber kirjutatud retseptid. Uuest saab loodetavasti see kaustik, mida lapselapsed paljundama ja jagama hakkavad, sest neid retsepte saab igat pidi keerata ja oludele kohandada:)
Suurematest eesmärkidest jätkan kindlasti küla suunas liikumisega ja kursusega. KoguKonnade ajakiri jätkab ka eeldatavasti ilmumist, kuigi rahalist toetust me ei saanud. No ja eelmisest aastast üle kanduv eesmärk ka. Kokkuvõttes ikkagi päris palju. Usun, et tuleb sisukas aasta:)
Head uut aastat ei sobi enam soovida, soovin siis imelist käimasolevat aastat! :)
Koduõppe suvepäevad olid säravad nagu ikka. Seekord oli seal üle pika aja jälle hulgaliselt inimesi, kes varem pole käinud. Rõõmustav on, et pidevalt tuleb juurde koduõppehuvilisi noori peresid. Ökokogukondade kokkutulek oli samuti meeldejääv sündmus ja ka mõtlemapanev. Inspireeriv oli veel aasta lõpus liituda ajakirja KoguKonnad tegemisega.
Ilmselt kõige olulisem sel aastal oli tugev edasiliikumine küla unistuses. Selgus, et on päris palju inimesi, kel ka sarnane unistus. Hea oli käia erinevaid võimalikke külakohti vaatamas. Hetkel on projekt talveunes, kuid usun, et peagi ärkab taas, kui ilmad lubavad jälle suurtelt teedelt kõrvale astuda.
Kohe teisel kohal on harmoonilise kodu kursuse alustamine. See on olnud rõõm igas mõttes. Unistuste töö, mida aktiivselt otsisin:)
Halb oli see, et olin 2010 aastal lausa kaks korda pikemalt haige, mis on viimaste aastatega võrreldes väga palju. Viimane algas enne aastavahetust ja kestab siiani, kuigi nüüd on juba oluliselt parem. Teine kord kulges kergemalt ka kui esimene.
Ilm on 2010 aastal olnud küll kena, kuid siiski minu jaoks äärmuslik. Talv oli liiga pikk, kevadest mäletan fakti, et olid sinililled ja ojad vulisesid aga tunnet, et kevadet oleks piisavalt olnud, ei jäänud. Kohe läks üle kuumaks suveks, mil ma küll liikusin palju ringi aga igal võimalikul juhul ikka varjusin. Sügis oli meeldivalt värviline ja piisavalt pikk, kuigi juba suve alguses peale hetkelist kergendustunnet oli hirm, et kauaks seda sooja on ja kohe tuleb uus talv peale. Õnneks ei olnud eriti pimedat porist aega, vähemalt minu jaoks maal, kus kõik oli ümberringi kas värviline või valge ja pimedatel õhtutel ma välja ei kippunud. Nüüd ongi jälle talv ja kuigi mulle muidu väga meeldib valge talv ja ei tohiks kurta, siis ikkagi on aegajalt tekkinud ebatavaline tahtmine minna talve veetma soojale maale. Sel talvel ma ei ole käinud kordagi metsas lumiseid vaateid imetlemas, rääkimata kelgutamisest-suusatamisest-uisutamisest, mis on niigi haruldused minu puhul. Selle eest olen saanud palju hubaselt toas olla, viimasel ajal on tekkinud komme sisustada iga vaba hetke kudumisega (praegugi on vardad arvuti kõrval, et täita aeglasemalt liikuvaid kohti) ja kirjutada olen saanud palju.
2009 lõpus seadsin omale kolm suuremat eesmärki ja tegelikult ühtegi neist ei täitnud. Itaaliasse oli võimalus minna kaks korda, kuid see ei olnud siiski piisavalt atraktiivne, et esimesel võimalusel rohkem pingutada ja teist võimalust üdse vastu võtta. Veebruarist hakkas juba küla projekt hoogsalt liikuma ja siis tundus olulisem olla Eestis. Kunagi ma jõuan ikka Itaaliasse ka:)
Teine eesmärk oli rohkem kirjutada ja seda ma tegelikult tegin ka. Eesmärk oli küll üks konkreetne tekst ja see jäi kirjutamata, kuid täiesti ette planeerimatult kirjutasin seoses kursusega palju ja põhjalikult teemal, millel olen juba aastaid mõelnud ja millest olen ka varem tahtnud kirjutada.
Kolmanda eesmärgi täitmise võib küll üheselt läbi kukkunuks kuulutada ja tuleb 2011 aastasse üle kanda. Kuigi vähemalt eeltingimusi selle eesmärgi täitmiseks on praegu ilmselt rohkem täidetud kui aasta tagasi.
2011 aastaks otsustasin võtta pisi-eesmärgid, mille saavutamine aitab täiustada olemasolevat. Näiteks otsustasin, et on vaja õppida mütsi kuduma. Müts sai valmis vahetult enne aastavahetust:) Ilus kellukakujuline tuli. Kudusin tunde järgi, sest juhenditega pole siiani õnnestunud.
Veel otsustasin, et on vaja õppida leiba küpsetama nii, et see iga kord korralikult välja ka tuleb. Sest siiani on olnud nii, et vahel tuleb väga hea ja vahel ei kõlba üldse. Võtsin kasutusele oma isikliku leivaraamatu, kuhu panen iga kord leiba tehes kirja, mida täpselt tegin ja mis välja tuli. Siis saan nende märkmete põhjal järgmine kord paremini teha.
Võtsin ühe kaustiku ka alati kindlalt õnnestunud ja poolehoidu leidnud retseptide jaoks. Siiani on retseptikaustikutes mul olnud segamini oma juhuslikult välja kukkunud retseptid, millede tegevusjuhend ei luba mul endalgi asjade käiku meenutada ja mitte kunagi proovitud aga huvitavana tundunud mujalt ümber kirjutatud retseptid. Uuest saab loodetavasti see kaustik, mida lapselapsed paljundama ja jagama hakkavad, sest neid retsepte saab igat pidi keerata ja oludele kohandada:)
Suurematest eesmärkidest jätkan kindlasti küla suunas liikumisega ja kursusega. KoguKonnade ajakiri jätkab ka eeldatavasti ilmumist, kuigi rahalist toetust me ei saanud. No ja eelmisest aastast üle kanduv eesmärk ka. Kokkuvõttes ikkagi päris palju. Usun, et tuleb sisukas aasta:)
Head uut aastat ei sobi enam soovida, soovin siis imelist käimasolevat aastat! :)
neljapäev, 23. detsember 2010
Head
Käisin eile Viljandi waldorfkooli jõulupeol. Armas oli. Lumi sädeleb kõikjal ja ka õhtul juba pimedas oli Viljandis ilus kõndida. Täna Tartusse tulles olid tee ääres eemal kohati ainult katused ühtlaselt säravast valgest näha, majad ise olid nagu uduvati sees. Ilus ja värviline aasta on olnud. Natuke on seda veel jäänud. Rahulikku ja säravat jõuluaega teile!
Tellimine:
Postitused (Atom)