Õunane õunakook

Määri madal koogivorm võiga.
Lõigu õunatükke tihedalt vormipõhjale, raputa peale heldelt kaneeli ja natuke suhkrut.
Peenesta 3-4 keskmist õuna.
Sega peenestatud õunte hulka veidi suhkrut, 2 muna, paar-kolm peotäit speltajahu, 0,5 tl küpsetuspulbrit, tiba soola, kaneeli, suurem sorts oliiviõli.
Tõsta taigen õunatükkidele ja määri laiali.
Tõsta vorm ahju, soovitavalt puuahju põrandale, sütest puhastatud kohale veidi peale ahju siibri sulgemist (mul umbes 10 minuti pärast).
Küpseta kuni on ilus kuldne ja läbi küpsenud. Mul umbes 45-60 minutit.
Väga hea nii kohe soojalt kui ka järgmisel päeval jahtunult. Alguses kipub laiali pudenema, jahtunult seisab koos.

Aeg

Maal on aega
ärgates teki all varbaid soojendada,
seista seljaga vastu ahju
ja vaadata tõusva päikese viirgu,
hommikul kempsus käies
peatuda pehmete pilvede roosakassinaka mere ees,
mis ühendab kupliservad taevaga,
pool tundi jalutada
internetti kasutama
ja talumune ostma,
soovi korral minna kõndima
väikestele liivastele külavaheteedele
ja vanu talukohti vaatama
või jääda tuppa
ja õmmelda ruudulisi jahukotte,
naabritele koogiga külla minna
või asju ajades teed jooma jääda,
iga päev valmistada sööke,
mille valmimiseks kulub tunde,
palju lugeda ja kirjutada
ja külalistega juttu rääkida,
aknaid pesta siis
kui tuju tuleb
ja maheda muusika saatel
õunu moosiks tükeldada,
õhtul vett välja viies seisatada
ja imetleda lõputuid tähti täis taevast...

Linnas on ju ka aega
aga tähti oleks taevas nagu hõredamalt,
elektriahju ei küta "niikuinii",
et sellesse iga päev ahjuvorme ja kooke panna,
vett pole vaja välja viia
ega väljas kempsus käia,
naabreid linnas ei tunnegi,
liivased teed on kaugel
ja tühjaks jäänud majad hirmuäratavad.
Netis käin maal vast üle päeva,
linnas mitu korda päevas.

Omad rõõmud on linnaski:
lumehelbetants
akna taga laternavalgel
ja tuba kuldse valgusega täitev pärn,
luiged kanali ääres
ja huvitavad võõrad inimesed tänaval,
suure raamatukogu kutsuvad riiulid.
Kass poeb hommikul ise voodisse,
ilma et teda tuppa laskma peaks...

Mõnes mõttes on linnas mugavam,
kuid samas paljust jääb ilma.
Eelkõige siiski sõltub see sellest,
et maal olen ise teistmoodi.

***********************

Iga kord maal talu hoides õpin midagi uut ahjukütmise kohta. Seekord olen juba päris palju targemaks saanud:)Õpetati, kuidas ahi niimoodi puid täis panna, et õhk igalt poolt vahelt läbi käib ja erilisi konstruktsioone ehitama ei pea - alumine rida puid on kasulik panna teravik allapoole. Samuti saan nüüd tule alustatud ilma paberit kasutamata. Selleks läheb küll saepuru vaja aga varem oli lisaks saepurule veel paberit ka vaja. Ja tukke õppisin segama ukse sees oleva augu kaudu ilma kordagi ust avamata, mis hoiab ahjus kõrget temperatuuri. Sama augu kaudu saab vajadusel pika paberitoruga süüdata ka. Hommikul köetud ahju vastas saab ennast veel järgmisel hommikulgi soojendada:)

Sisseelamine

Killukesi maal siiani toimunust:)

Olen nüüd neli korda maal käinud ja alles viimase korra lõpuks olin seal tegelikult üksi. Esimesel korral käisin pooleks päevaks kohaga tutvumas, teine kord olin ööpäeva lihtsalt külas. Kolmas ja neljas kord sinna minnes juba elasin seal aga juhtus nii, et kolmandal korral tulid õhtul omanikud ka nädalavahetuseks ja neljandal korral olid alguses samuti seal. Seega on meil seal olnud midagi pisikommuuni sarnast ja minu arvamus kommuunielust on selle käigus tublisti paranenud. Kuigi leian ikka, et kommuun sobib vaid ajutiseks korralduseks ja kindlasti ei oleks hea seda kokku panna juhuslikest inimeste kombinatsioonidest. Minu taluomanikud on lihtsalt nii toredad inimesed, et nendega on rõõm koos olla:)

Kolmandal korral maale minnes oli mul kõigepealt raskusi uksest sisse saamisega. Püüdsin võtit keerata ühtpidi ja teistpidi aga ei liikunud eriti kuhugi poole ja lõpuks ei saanud võtit välja ka enam. Olin lubanud õhtul peale ahju kütmist külla minna naabritele, kellele mind teisel korral seal käies tutvustati. Naabrid olid mulle sügiseks mahetalust porgandeid ja linnast autoga mõned mu asjad ära toonud. Helistasin naabrinaisele, et ma ei saa ust lahti ja tuleks kohe nende juurde. Telefoni teel õpetuste järgi püüdsin veel võtit keerata aga ikka ei saanud lahti. Jätsin siis kotid ukse ette maha ja läksin naabritele külla. Peale teejoomist toodi mu asjad autoga ära ja uks sai kui imeväel kohe kergelt lahti. Tuli välja, et on vaja puusaga lükata ka. Hiljem on uks väga korralikult käitunud.

Väga ilus karge päikeseline sügispäev oli ja kasutasin seda mõistlikult ümbruses tühjade talukohtadega tutvumiseks. Vaatasin üle kaks mulle öeldud tühja kohta ja leidsin tee äärest veel kolmandagi.

Pärastlõunal hakkasin ahju kütma ja leidsin peale puude tuppa toomist, et omanikel on ahi uhkelt eriti kuiva materjaliga ette valmistatud, vaja ainult süüdata. Siis meenus mulle, et ma ei võtnud tikke kaasa. Isegi pähe ei tulnud, et maale ahiküttega majja minneks võiks tikud ka kaasas olla. Otsisin, majast tikke ei leidnud. Oli välgumihkel, mille kasutamine eriti õnnestuda ei tahtnud. Siiani on väike plekk sõrme otsas selle süüdata üritamisest. Mõtlesin juba uuesti naabritele helistada, et tikke laenata aga siis helistas omanik, et nad tulevad ka paari tunni pärast. Küsisin tikkude kohta ja neid ei pidavat majas tõesti olema. Lõpuks sain siiski välgumihkliga tule süüdatud. Tuli põles väga ilusti. Kütmise ajal lõikusin valmis köögiviljad, et need peale ahju sulgemist küpsema panna. Siis avastasin, et kraanist ei tule vett. Köögiviljade pesemiseks vist oli köögis kausiga vett, täpselt ei mäletagi enam. Seal tuleb külm vesi külmas ruumis kraanist ja sealt on otstarbekas suurema anumaga vesi ette kööki tuua, et ei peaks kogu aeg edasi-tagasi käima. Helistasin omanikule, et kas kusagilt on vaja veel midagi keerata, et vett tuleks aga paistis, et mitte. Natukese uurimise järel selgus, et sel õhtul ei olegi vett hooldustööde tõttu. Omanikud lubasid vett tuua. Ahi oli nende saabumise ajaks juba mõnda aega suletud olnud ja mõtlesin, kas on enam mõtet köögivilju ahju panna aga leidsime, et hommikuks saavad ikka valmis. Saimegi neist hommikusöögi. Tikke toodi ka:) Järgmine kord maale minnes varusin veel suure paki tikke.

Neljas kord maal olles, mis on siiani kõige pikemaks kujunenud, läksin vaatama lagunenud talusid, mis veidi kaugemal pidid olema. Oleksin pidanud minema üle põllu aga otsustasin minna mööda kaugemat väikest teed. Vaated olid seal väga avarad ja ilusad, päev jälle päikeseline. Tee ääres olid järjest kolm talu, mis minu silmale kõik eemalt tühjad paistsid aga tegelikult esimeses elatakse. Teine oli ilmselt tühi ja kolmas metsa ääres päris kindlalt. Teelt paistis, et eemal üle põllu võib olla ka tühi talu, sest katus tundus keskelt madalam kui äärtest aga päris kindel nii kaugelt ei olnud. Teed sinna ei näinud ja hakkasin siis viimase metsatalu juurest mööda põllu äärt sinna poole minema. Ette jäi üks puude salu, mis vist kunagi on olnud talukoht, sest mõned viljapuud paistsid lagendikul aga suurema osa lagendikust oli hõivanud mingi kurja olemisega umbrohi. Ühtegi vundamenti ma ei märganud aga põhjalikult ei uurinud ka. Edasi oli eemal metsa ääres üks talu, mis paistis nagu seal võidaks elada ja päris lähedale ma ei läinud. Hiljem selgus, et seal suvitatakse. Lõpuks jõudsin ka teelt paistnud kohani ja see oli tõesti väga tühi ja lagunev aga päris armas koht. Üle põllu jõudsin ringiga tagasi esimese teel olnud taluni. Pärast tuli välja, et nende talude juurde, mida vaatama alguses läinud olin, ma tegelikult ei jõudnudki. Nendeni tuleb teinekord ikka üle naabri põllu minna. Sealkandis on kunagi väga palju talusid olnud aga põldude tegemiseks on mitmed jäljetult kadunud.

Kuuris olid puud juba sisuliselt otsas ja mul uued tellimata. Helistasin kahte kohta ja sain kuulda, et ei, kuivi puid praegu küll enam ei ole. Naabri käest sain veel paar telefoninumbrit, mida tasuks proovida ja esimesel neist oligi veel kuivi puid. Õnneks rääkisime suurema jutu enne ära, kui kogust mainisin. Sain korraga tellida 2 rummu ja see oli tooja jaoks harjumatult väike kogus. Õnneks tõi ta ikka juba järgmisel hommikupoolikul puud mulle õuele. Oli võtnud oma kuurist selle väikse koguse. Lasin puud maja ette kallutada, et saaks osad kohe tuppa viia ja kuuri ligi poleks nagunii autoga pääsenud. Pidin samal päeval käima veel suuremas asulas internetti kasutamas ja kursuse teksti sisse trükkimas ja ära saatmas. Kandsin osa puid esikusse ja külma kööki ja suundusin puudekuhja õuele jättes internetipunkti. Järgmisel päeval kandsin esikusse laotud puud tahatuppa, tekitasin esikusse palju kõrgema ja sirgema riida ja veel osad kandsin kuuri. Õhtupoolikul peale lõunapausi oli mul valida, kas lõpetan puude vedamise või lähen naabritele koogiga külla enne järgmise päeva lõunal linna tulemist. Valisin teise variandi ja lõpetasin puude vedamise kolmandal hommikul. Nendega pean nüüd novembrini hakkama saama, arvan, et tegelikult saan isegi veidi kauem. Loodan, et novembris ka ikka on veel kusagilt uusi kuivi puid tellida.

Lisaks porganditele sain naabrite kaudu tellida ka kartulid ja nende endi käest kõrvitsat. Kõrvitsa tükeldasin ja panin sügavkülma. Seemnete ümber olnud pehmet osa, õigemini umbes 1/10 sellest, kasutasin allpool kirjeldatud kõrvitsa-õunakoogi tegemiseks. Kui keegi soovib, siis naabritel on kõrvitsat veel ja mahedat spelta- ja rukkijahu saab ka nende käest. Kui mulle külla tulete, siis teatage ette ja võite ühtlasi talvevarusid ka täiendada:)

Suuremas asulas internetti kasutamas käik osutus ka huvitavaks. Sinna minnes märkasin, et tee ääres metsa all oleks nagu taldrik. Oligi, täitsa korralik. Võtsin kaasa. Tagasi tulles leidsin veidi teisest kohast veel ühe ja hiljem kolmandagi. Kõigil oli mustris kollast värvi ja asusid üksteisest päris kaugel. Väga huvitav, kes neid sinna niimoodi poetanud on. Asulast sain talumune. Internetipunkt asub raamatukogus ja seal oli selline tunne, et kui omal lugemata raamatute virnad kodus ei ootaks, siis asuks sinna mõneks ajaks elama ja kastides kaevama.
Internetipunkt on üks tänuväärt koht, see võimaldab pikemalt järjest maal olla ka siis, kui on vaja 2x nädalas kindlasti netti kasutada.

Täna lähen jälle maale. Kohale jõudes on plaanis ahju panna kõrvitsa-porgandi-pruuni läätse hautis.

Üksi jäänud talud ja maata inimesed

Maalehes ilmus minu artikli lühendatud variant: http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/koduotsingud-kui-kolgata-tee.d?id=33668705

Täispikk artikkel oli selline:

Üksi jäänud talud ja maata inimesed

Otsisin hiljuti internetilistide kaudu Võrumaal või Põlvamaal üksi jäänud talu, mis vajab hoidjat. Sain 8 pakkumist üle Eesti inimestelt, kes olid huvitatud, et keegi nende maakodul elu sees hoiaks. Kuna ise igale poole ei jõua, kuulutasin, et inimesed, kes samuti soovivad maal elada, küsiksid infot vabade talude kohta. Huvilisi oli rohkem kui pakkumisi ja veel mitu inimest tundsid huvi, kas teistes piirkondades on midagi pakutud. Omale leidsin sobiva koha hoopis sõprade kaudu.

Paar aastat tagasi otsisin samamoodi talu, kus vajataks abilist-taluõpilast ja mind kutsuti nelja tallu, millest kahes veetsin kokku kuus kuud. Õppisin looma- ja aiapidamist, ilma elektrita elamist ja nautisin maaõhku. Tulevikus oma talu rajamiseks oli see hindamatu kogemus. Kõige tähtsam asi, mis ma seal õppisin, on, et alati leiab lahenduse, kui on tahtmist teha ja veidi loomingulist lähenemist. Maaelu teeb inimese leidlikuks. Muidugi teadsin seda varem ka aga nüüd on lisaks teadmisele ka kogemus. Sain kinnitust kitsepidamise soovile ja õppisin ennast paremini tundma.

Eestis on palju inimesi, kel ei ole kusagil oma porgandit kasvatada, lastele onni ehitada ega hommikutee kõrval maja taga sookurgi jälgida, kuigi väga tahaksid. Linnas kohtab aina sagedamini noori, kes soovivad elada maal, ise loodussõbralikult teha ja ehitada ja toitu mahedalt kasvatada, kuid maa ostmiseks ei ole raha ja pangalaenu ei soovita kaela võtta. On nii neid, kes soovivad elada üksikus talus kui ka neid, kes soovivad kolida mitme perega korraga ja rajada terve maheda eluviisiga küla. Samuti leidub linnas peresid, kes soovivad küll jätkuvalt linnas elada, kuid suved maal veeta ja ehk kellelegi talutöödes abiks olla. Päris paljudel linnaperedel ei ole enam maa-vanavanemaid, kelle juures lapsed käia saaksid.

Samal ajal võib maal kõikjal leida üksi jäänud talusid. On kohti, kus metsa vahel võib kivihunnikust vaevu aimata, et siin on ilmselt kunagi olnud kodu. Paljud talud on juba põhjalikult lagunenud ja heina kasvanud, kuid õunapuud kannavad ikka veel vilju ja varemete vahel õitsevad lilled. On veel külasid, mis peaaegu ainult tühjadest talukohtadest koosnevadki. On ka päris palju talusid, mis on küll elamiskõlblikud, kuid seisavad tühjalt ja lähenevad iga aastaga lagunemisele, sest omanikel ei ole aega seal regulaarselt käia.

Mõndasid neist üksi seisvatest taludest loodetakse müüa, kuid ostja leidmine võib võtta aastaid. Mõndasid ei raatsi omanikud müüa kui perekonna pärandit, kuid endal ka korda tegemist ja tallu elama asumist plaanis ei ole.

Osades külades moodustavad põhilise elanikkonna tühjade talude vahel oma väikest talu üleval hoidvad vanainimesed, kelle täiskasvanud lapsed on kaugel ja külastavad harva. Üksi on raske kõike teha, kuid linna ka ei taha kolida, sest olles pikemat aega talus elanud, ei tundu linn enam elamiskõlbulikuna. Maal elades jõuab sügavalt kohale arusaamine, et inimene vajab loodust.

Millised on võimalused?
Kõik need osapooled saaksid omavahel kokkuleppele jõuda ja leida kõigile sobiva lahenduse. Inimesed, kes soovivad elada maal ja rajada väiketalu, kuid ei ole valmis maa ostmiseks pikaajalist pangalaenu võtma, saaksid kasutada lagunenud talukohti, kus on veel säilinud kodu tunne. Omanikud, kel ei õnnestu küsitava hinnaga lagunenud talu müüa, saavad anda maa pikaajalisse kasutusse ja neile võib rõõmu teha teadmine, et nende talus elu jätkub või et nende maatükil on ökoküla. Need, kel seisab tühjalt veel elamiskõlbulik talu, saavad anda selle hoida inimestele, kes soovivad elada maal kohas, kuhu saab lähiajal sisse kolida. Nii säilib maja elatavana ja omanik ei pea käima kaugelt seda korras hoidmas ega muretsema lagunemise pärast. Talu, mida saab pikaajaliselt koos maaga kasutada, on hea võimalus ka ökoküla algatuste jaoks saada omale koht, kus koolitusi korraldada, toitu kasvatada ja sotsiaalseid sidemeid ehitada.

Linnapered, kel ei ole maa-vanavanemaid või ka üksikud inimesed, kes soovivad talutöödes abiks olla pikemalt kui lihtsalt talgute korras, saavad appi minna vanainimestele, kel on raske üksi oma talu toimivana hoida. Maal on veel vanainimesi, kes teavad ja oskavad traditsioonilisi talutöid. Uutel talurajajatel on oluline nende käest õppida ning loodavatesse küladesse tuleks kaasata ka kohalikud elanikud. Lisaks traditsiooniliste tööde õppimisele laieneb sellest ka sotsiaalne võrgustik mõlemale poole ja uutel tulijatel võib olla vanadelegi midagi kasulikku õpetada.

Üks küsimusi tekitav koht pikaajalise taluhoidmise juures võib olla, mis saab siis, kui talu hoidja parandab oluliselt hooneid aga ei saa kohta päriselt endale. Seda saab käsitleda ka õppimisvõimalusena ja selline variant sobib eelkõige inimestele, kes veel ei tea päris täpselt, kus nad oma kodu rajavad, kuid soovivad talupidamist ja rajamist juba praktikas harjutada ja rakendada. Võimalus renoveerida talu, kus ise sees elama hakatakse ja pidada aeda, millest ise elatakse, on palju reaalsem ja efektiivsem viis õppimiseks, kui vaid koolitustel ja talgutel käimine ja raamatute lugemine. Samas ei seo sellise talu üles ehitamine inimest kohustusega kohe eluks ajaks ennast paigale seada. Võidavad mõlemad osapooled – omanik saab mingi hulga aastate pärast iga aastaga aina enam laguneva talu asemel korras toimiva talu ja hoidja on omandanud kogemuse talu üles ehitamisel. Kui hoitavat talu on hoidjal võimalik hiljem osta, siis tuleks hinnas muidugi arvestada hoidja poolt juba tehtud täienduste kui hoidja panuse, mitte ostetavaga.

Teine küsimus, mis vahel kahtlusi tekitab, on võõraste usaldamine. Rääkides talu hoida andmise võimalusest, on mulle öeldud, et ei julgeta oma talu võõrale anda, sest ei tea, kelle otsa sattuda võib ja mis ta seal tegema hakkab. Talu hoida andmisel ja võtmisel ning abilise otsimisel ja abiks minemisel on alati võimalik ja vajalik osapooltel omavahel kohtuda ja selgeks teha, kas sobitakse asju ajama. Kohtumine ja võimaluse arutamine ei kohusta veel omanikku talu hoida andma ega ka hoidjat sinna elama asuma. Kui selgub, et arusaamad on liiga erinevad või midagi ei sobi, siis on võimalik enne kokku leppimist loobuda ja kedagi teist otsida.

Millele tähelepanu pöörata?
Olles selgeks mõelnud, mida otsitakse või pakutakse, on erinevad võimalused selgemad.
Talu või maa otsija peaks mõtlema:
-kas soovid elada talus, kus juba elatakse ning abistada ja õppida talutöid või hoida või taastada üksi jäänud talu
-kui soovid üksi jäänud talu hoida, siis kas oled valmis selleks, et omanik suvitab ka seal või soovid privaatsust
-kas oled valmis hooneid remontima, renoveerima või üles ehitama
-samadele tingimustele, millele mõtleks ka ostes – kas on vaja põllumaad või aeda, naabrite olemasolu olulisus, ligipääsetavus, kas võib olla vahetamist vajav vesi kaevus, ehitamist ootav tualett väljas, elekter lahti ühendatud ja katus vihma läbi lasta või peab olema kohe sisse kolitav
-kui pikalt kavatsed tallu jääda – üheks hooajaks, mõneks aastaks, aastakümneks
-kas on oluline hilisem ostuvõimalus
-kas oled valmis renti maksma
-kindlasti on oluline omanikuga kohtuda ja veenduda, et suhted sujuvad ja tingimustest samamoodi aru saate.

Talu hoidja, ülesehitaja või abilise otsija peaks mõtlema:
-kas otsid kedagi, kes lihtsalt talul elu sees hoiaks, toimetustes abiks oleks või talu korda teeks ja üles ehitaks
-kas oled valmis ilma rendita talu hoida andma
-talu seisukorrale – kui palju hoidjal oleks vaja seal elamiseks hooneid korrastada
-kas talu on hoida anda ainult aiaga või koos suurema maaga, mida on vaja kasutuses hoida
-kas soovid ise talus suvitada ja oled nõus, et hoidja samal ajal seal elab või oled valmis hoidjale täielikku privaatsust võimaldama
-kas talu hoidja või abiline peaks vastama kindlatele tingimustele, näiteks mahedalt maad harima, mitte suitsetama…
-kui pikalt oled valmis talu hoida andma või abilist vajad, kas oled valmis ka eluaegselt talu kasutada andma
-kas hoidjal on hiljem võimalik talu osta
-oluline on kohtuda ja veenduda, et tingimustest ühtmoodi aru saate ja üksteist usaldate.


Mida teha?
Üksteist otsivad osapooled võivad kohtuda sõprade ja tuttavate kaudu infot levitades, ajalehes või raadios kuulutades, internetilistides ja foorumites. Talu otsijad võivad oma soovist teada anda meeldiva piirkonna kohaliku poe seinal ja küsida võimaluste kohta poemüüjalt või vastu tulevatelt kohalikelt. Ka kaua müügis olnud talude kohta tasub küsida, kas omanik on nõus neid hoida või rendile andma. Küsimine ei võta tükki küljest kellelgi, kuid küsimata jättes ei leia talu ega hoidjat kindlasti. Maaomanikud, kes soovivad oma maad või talu ökoküla rajamiseks või stardipunktiks pakkuda, võivad kirjutada mulle ivooglaid @ gmail.com.

Kõrvitsa-õunakook

Oli palju kõrvitsat ja palju õuna. Tundus, et nad võiksid moodustada hea koosluse. Moodustasidki:)

Vahustasin 2 talumuna peotäie suhkruga.
Peenestasin kõrvitsa pehmet sisu (seemnete ümbert) paraja hulga ja hea mitu õuna ka. Täpseid koguseid ei vaadanud aga kõrvitsat sai veidi rohkem kui õuna.
Segasin kõrvitsa ja õuna munade hulka.
Segasin hulka speltajahu (tunde järgi peoga tõstes), tiba soola ja kaneeli.
Lõpuks lisasin 1/2 pk sulatatud võid ja paar peotäit väikseid heledaid rosinaid.

Valasin taigna võiga määritud madalasse ümmargusse vormi ja küpsetasin puuahjus. Mina küpsetasin teda kaks korda, sest esimene kord sai veidi hilja ahju ja ei küpsenud paari tunniga korralikult läbi. Järgmine päev panin süte peale ja vast 10 minutiga oli valmis. Kui kohe on korralik kuumus, siis piisaks ilmselt 20-30 minutist. Väga pehme ja mahlane ja maheda maitsega kook. Kaneeli oleks võinud ohtramalt olla, seda ei olnud maitsest tundagi.

Jälle maal

Olen nüüd jälle maal talu hoidmas:) Hetkel küll linnas netti kasutamas aga homsest tagasi maal. Ilus ja hubane on seal ja inimesed on toredad. Olen tähele pannud sellist huvitavat korrapära, et kui mõnda uude kohta lähen, siis osutub see palju ilusamaks, kui arvanud olin. Natuke üllatavalt isegi. Ei tea, kas mu arvamused on liiga madalad olnud või ongi kõik kohad palju ilusamad kui teadmatuses arvata saab.

Nädalavahetusel olid täiuslikud sügisilmad. Olin vahepeal poolteist nädalat haige ja kahetsesin, et nüüd sügisest toas istudes ilma jään. Aga ei jäänud. Ja peale nädalavahetust maalt Tartusse tulles oli pärn mu akna taga saavutanud selle kuldse seisundi, kus ta kogu tuba valgustab.

Gluteenivaba õuna-martsipanisai

Peaaegu 2 tassi tatrajahu
1,5 tassi pruuni hirsi jahu
peaaegu 1 tass maisijahu
2 tassi maisimannat
tiba soola
0,5 pk kuivpärmi
käesooja vett
õunu
martsipanimassi
(soovi korral suhkrut)
õli plaadile

Segasin kuivained omavahel, seejärel vähehaaval vett lisades pehmeks tainaks. Lasin tainal kerkida, sõtkusin alla ja tõstsin õliga määritud küpsetusplaadile. Taina kerkimise ajal lõikusin 6 õuna (võiks olla nii palju, et saia pind tihedalt kaetud saaks, mul ei saanud päris tihedalt). Plaadile pandud tainast võib lasta eraldi veel kerkida või hakkida kohe martsipanimass ja tainale puistata ning selle peale õunatükid ja siis kõigel koos veidi kerkida lasta nagu mina tegin. Küpsetasin 220 C 30 minutit ja siis veel 200 C 30-40 minutit. Suhkrut ma ei pannud, arvasin, et martsipan isegi magus. Aga martsipani võiks ka ikka tihedalt siis olla. Neile, kes magusat ei taha, on hõredalt ka väga hea.