2009 oli kummaline aasta. Mõnes mõttes raske, teisalt jälle panin tähele, et jõua ainult midagi tahta ja juba juhtub. Nagu kiirendus oleks elul peal olnud. Vahel tundus, et milleks kogu see muretsemine ja tõmblemine, kui kõik niikuinii täitub. Aga ega ma sellest praktiliselt õppinud küll ei ole, ikka tekitab tuska, kui kohe ei saa. Kuigi tahta võib ju igasuguseid asju aga kõigega ei pruugi tegelikult ise kokku sobitudagi. Päris palju muljeid ja kogemusi ja enda paremini tundma õppimist oli sel aastal.
Täna ja viimastel päevadel on olnud täiuslik aastalõpu-ilm. Paks lumi kõikjal, roosa päikesetõus hommikul kell 10, roosa päikeseloojang nelja paiku:)
2010 tuleb ilus aasta. Selline tunne on. Algavaks aastaks on mul üks suurem eesmärk või õigemini siht. Nimelt kirjutada rohkem. Palju rohkem. Olen alustanud mitmeid kirjatöid, mõne võiks valmis ka saada. Üks asi, mida sel aastal oma kogemusest teada sain, on, et kirjutamine ei ole nagu rattasõit, et peale 10a pausi läheb viis minutit tasakaalu saavutamiseks ja tulebki jälle meelde. Piisab ainult aastasest pausist ja läheb ikka päris kaua aega enne kui midagi mõistlikku ja terviklikku jälle tulema hakkab. 2007 oli hea kirjutamise aasta. Põhiliselt küll kaustikutesse aga natuke ka mujale. Kui mõtted jooksid, siis sai kirjutada nii metsas kui bussis kui tänaval kõndides kui vannis. Põhiliselt vist viimases. Nüüd on juba pikemat aega raskusi meenutamisega, kuidas vannis kirjutamine tehniliselt käis ilma, et paber märjaks oleks saanud. Agatha Christie kirjutas oma raamatuid vannis. Huvitav, kas tal oli selle jaoks mingi spetsiaalne vannilauake. Või olid käelihased nii heas vormis, et tundide kaupa kaustikut üleval hoida.
Lisaks on üks unistus, mis seotud Itaaliaga. Ei teagi veel täpselt, mida seal teen, lihtsalt tõmbab juba pikemat aega. Esialgu tahan lühemaks perioodiks minna, nii paariks nädalaks või kuuks. Kui meeldib, siis võib mõelda pikemale viibimisele ja tegevusvõimalustele. Praegu tahan kõige rohkem Itaalias lihtsalt süüa värskeid küpseid päikesest pungil puuvilju, mida ei ole kemikaalides leotatud ja ladudes hoitud. Et teada saada, kuidas maitseb värske küps virsik ja viigimari. On mingi ähmane mälestus, et kunagi olid Eesti poodides söödavad virsikud aga sellest on juba palju aastaid möödas. Selle nimel olen isegi nõus esimest korda elus lennukiga lendama. Kuigi ilma oleks muidugi parem hakkama saada. Teiseks olen umbes aasta mänginud mõttega Itaalias villakitsi kasvatada. Seda saaks ilmselt teha mahetallu vabatahtlikuks minnes.
Võimalus oleks ka lihtsalt kohale minna ja vaadata, mis elu toob. Selleks mul tõenäoliselt närvi siiski ei jätkuks. Plaanid võivad küll alati muutuda aga puududa ei või. Kuigi mulle meeldiks kangesti juba homme minema hakata:)
Kuna suvel mingil veel määramata ajal on minu korraldada koduõppe suvepäevad, peaks Itaalia jääma juba kevadesse.
Kui kellelgi on nõuandeid või tõmbab ka sinnapoole, siis võib ühendust võtta:)
Ja siis on veel üks siht, millega on vaja hakata süstemaatilisemalt tegelema. Kolmest aitab aastaks küll, siis on ehk lootust rajal ka püsida:)
neljapäev, 31. detsember 2009
kolmapäev, 30. detsember 2009
Viigimarja-kreeka pähkli kook
13 kuivatatud viigimarja (2 marja vähem kui 250g), tükelda ja hauta vähese veega pudruks. Pidasin vajalikuks viigimarju loputada ka. Panin vett nii palju, et marjad olid pooleldi kaetud ja ühe korra pidin uuesti vett panema. Umbes pool tundi vast haudusid.
1 dl melassisuhkrut, sega kuuma viigimarjapudru hulka. Parandas viigimarjade maitset tuntavalt. Järgmine kord võib vürtsid ka siia segada.
2,5 dl speltajahu
3 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
3 tl kaneeli
0,5 tl kardemoni
sega omavahel
45g võid, pehmeks
3 tl rafineerimata suhkrut, segada võiga
3 muna, ühekaupa või hulka segada
Sega jahusegu munasegu hulka.
1,5 dl rukkijahu
50 g kreeka pähkleid tükeldatult
sega omavahel
Sega kõik kokku. Määri sügav vorm kookosrasvaga.
Alguses panin küpsema 150 C juurde aga tõstsin kuumuse üsna kohe 175 C. Küpses umbes 1h 20 min. Järgmisel õhtul maitses päris hästi. Ülejärgmisel hommikul veel paremini.
Praegu sajab väljas laia lund:) Maa ja puud ja katused on paksu lumega kaetud. Tõeliselt valge jõuluaeg see aasta:)
1 dl melassisuhkrut, sega kuuma viigimarjapudru hulka. Parandas viigimarjade maitset tuntavalt. Järgmine kord võib vürtsid ka siia segada.
2,5 dl speltajahu
3 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
3 tl kaneeli
0,5 tl kardemoni
sega omavahel
45g võid, pehmeks
3 tl rafineerimata suhkrut, segada võiga
3 muna, ühekaupa või hulka segada
Sega jahusegu munasegu hulka.
1,5 dl rukkijahu
50 g kreeka pähkleid tükeldatult
sega omavahel
Sega kõik kokku. Määri sügav vorm kookosrasvaga.
Alguses panin küpsema 150 C juurde aga tõstsin kuumuse üsna kohe 175 C. Küpses umbes 1h 20 min. Järgmisel õhtul maitses päris hästi. Ülejärgmisel hommikul veel paremini.
Praegu sajab väljas laia lund:) Maa ja puud ja katused on paksu lumega kaetud. Tõeliselt valge jõuluaeg see aasta:)
pühapäev, 27. detsember 2009
Seesamiseemne- ja mustikaküpsised
Tahtsin teha seesamiküpsiseid ja mustikaküpsiseid ja ehk neid lausa ühendada.
Väga üldises plaanis võtsin aluseks sellised retseptid (linkimine millegipärast ei õnnestu aga pealkirjaotsinguga leiab ka).
seesamiküpsised
http://teresake.blogspot.com/2009/06/seesamikupsised.html
jõhvikaküpsised
http://www.perenaine.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=96:valge-okolaadi-johvika-kuepsised&catid=23:kuepsised&Itemid=6
Tegin nii:
1,5 dl odrajahu
1,5 dl jämedaid röstitud kaerahelbeid
1,5 dl kaerajahu
1 mitte päris täis tl soola
60 ml rafineerimata suhkrut
u. 60 ml melassisuhkrut
1 pk (18 g) konservandi- ja fosfaadivaba küpsetuspulbrit
Segasin, näppisin melassi jahude hulka.
u. 90 g võid, pehmendasin pliidil
30 ml rafineerimata suhkrut, segasin võiga
2 muna, segasin ühekaupa või hulka
Segasin või-munavahu kuivainete hulka. Panin ahju soojenema 180 C.
Jagasin taigna enamvähem võrdselt kolmeks osaks.
Kahe esimese osa vahel jagasin 1 dl seesamiseemneid ja kahe teise osa vahel 1 dl kuivatatud mustikaid. Keskmisesse ossa sai nii mustikaid kui seemneid, kumbagi umbes 0,5 dl. Ainult mutikatega osale segasin hulka veel 1 väikese paki vaniljepudingut, mis mõeldud o,5 l piima jaoks.
Määrisin plaadi palmirasvaga ja tegin taignast plaadile üsna pisikesed pätsikesed üsna suurte vahedega. Esimesele plaadile said kõik segaküpsised ja kolm seesamiküpsist. Läbi ahjuakna sain näha, kuidas juba paari minuti pärast olid pisikestest pätsikestest saanud suured kettad, mis peaaegu kogu plaadi katsid.
Esimese ülalviidatud retsepti puhul oli mul tõsine kahtlus, kuidas nii väikese koguse jahuga nii suur hulk küpsiseid tuleb. Nüüd siis tean, et saladus on kerkimises. Kuigi tõenäoliselt sai mul küpsetuspulbrit ka rohkem kui vaja.
Kümne minuti pärast oli juba head küpsiselõhna tunda aga valmis veel ei paistnud. 16 minutit küpsesid, siis võtsin välja. Küpsised tulid üliõhukesed. Ainult seemnetega tainast, mis oli kõige õhulisem, tulid eriti krõbedad. Plaadilt ära tõstes pudenesid kõik rohkem või vähem laiali. Eks küpsisepuru on ka hea aga lootsin täna päris küpsiseid saada. Panin ülejäänud kaks tainast külmkappi ootama, kuni plaat jahtub ja selle puhastada ning uuesti palmirasvaga määrida saan, et uued küpsised põhja külge kinni ei jääks. Võid sai ilmselt veidi palju selle taignakoguse kohta.
Seesamiseemned ja mustikad sobivad täitsa söödavalt kokku. Melass ei andnud mingit tuntavat maitseefekti. Küpsetatud mustikad on küll head, neid võiks veel tihedamalt olla:) Suvi tuleb meelde nende söömisest. See pudi sobiks ilmselt väga hästi jogurti ja värskete marjadega koos söömiseks. Müsli asemel. Nagu oleks röstinud kaerahelbeid, seesamiseemneid ja mustikaid või sees. Kuhu munad kadusid, sellest ma küll aru ei saa.
Küpsised, mis veel terveks olid jäänud, jäid kausis üksteise külge kinni. Pudistasin kõik puruks.
Ülejäänud taignal lasin pool tundi külmkapis olla. Segasin natuke odrajahu juurde ja tegin kummastki taignast ühe pätsi. Teine teise plaadi otsa igaks juhuks. Küpsesid 175 C juures umbes pool tundi. Välja võttes ei hakanud neid plaadi küljest lahti lükkama, vaid jätsin rätiku alla tahenema igaks juhuks. Need jäid paksemad ja tulid päris head.
Väga üldises plaanis võtsin aluseks sellised retseptid (linkimine millegipärast ei õnnestu aga pealkirjaotsinguga leiab ka).
seesamiküpsised
http://teresake.blogspot.com/2009/06/seesamikupsised.html
jõhvikaküpsised
http://www.perenaine.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=96:valge-okolaadi-johvika-kuepsised&catid=23:kuepsised&Itemid=6
Tegin nii:
1,5 dl odrajahu
1,5 dl jämedaid röstitud kaerahelbeid
1,5 dl kaerajahu
1 mitte päris täis tl soola
60 ml rafineerimata suhkrut
u. 60 ml melassisuhkrut
1 pk (18 g) konservandi- ja fosfaadivaba küpsetuspulbrit
Segasin, näppisin melassi jahude hulka.
u. 90 g võid, pehmendasin pliidil
30 ml rafineerimata suhkrut, segasin võiga
2 muna, segasin ühekaupa või hulka
Segasin või-munavahu kuivainete hulka. Panin ahju soojenema 180 C.
Jagasin taigna enamvähem võrdselt kolmeks osaks.
Kahe esimese osa vahel jagasin 1 dl seesamiseemneid ja kahe teise osa vahel 1 dl kuivatatud mustikaid. Keskmisesse ossa sai nii mustikaid kui seemneid, kumbagi umbes 0,5 dl. Ainult mutikatega osale segasin hulka veel 1 väikese paki vaniljepudingut, mis mõeldud o,5 l piima jaoks.
Määrisin plaadi palmirasvaga ja tegin taignast plaadile üsna pisikesed pätsikesed üsna suurte vahedega. Esimesele plaadile said kõik segaküpsised ja kolm seesamiküpsist. Läbi ahjuakna sain näha, kuidas juba paari minuti pärast olid pisikestest pätsikestest saanud suured kettad, mis peaaegu kogu plaadi katsid.
Esimese ülalviidatud retsepti puhul oli mul tõsine kahtlus, kuidas nii väikese koguse jahuga nii suur hulk küpsiseid tuleb. Nüüd siis tean, et saladus on kerkimises. Kuigi tõenäoliselt sai mul küpsetuspulbrit ka rohkem kui vaja.
Kümne minuti pärast oli juba head küpsiselõhna tunda aga valmis veel ei paistnud. 16 minutit küpsesid, siis võtsin välja. Küpsised tulid üliõhukesed. Ainult seemnetega tainast, mis oli kõige õhulisem, tulid eriti krõbedad. Plaadilt ära tõstes pudenesid kõik rohkem või vähem laiali. Eks küpsisepuru on ka hea aga lootsin täna päris küpsiseid saada. Panin ülejäänud kaks tainast külmkappi ootama, kuni plaat jahtub ja selle puhastada ning uuesti palmirasvaga määrida saan, et uued küpsised põhja külge kinni ei jääks. Võid sai ilmselt veidi palju selle taignakoguse kohta.
Seesamiseemned ja mustikad sobivad täitsa söödavalt kokku. Melass ei andnud mingit tuntavat maitseefekti. Küpsetatud mustikad on küll head, neid võiks veel tihedamalt olla:) Suvi tuleb meelde nende söömisest. See pudi sobiks ilmselt väga hästi jogurti ja värskete marjadega koos söömiseks. Müsli asemel. Nagu oleks röstinud kaerahelbeid, seesamiseemneid ja mustikaid või sees. Kuhu munad kadusid, sellest ma küll aru ei saa.
Küpsised, mis veel terveks olid jäänud, jäid kausis üksteise külge kinni. Pudistasin kõik puruks.
Ülejäänud taignal lasin pool tundi külmkapis olla. Segasin natuke odrajahu juurde ja tegin kummastki taignast ühe pätsi. Teine teise plaadi otsa igaks juhuks. Küpsesid 175 C juures umbes pool tundi. Välja võttes ei hakanud neid plaadi küljest lahti lükkama, vaid jätsin rätiku alla tahenema igaks juhuks. Need jäid paksemad ja tulid päris head.
Pohlaleib
Hõiskasin siin, et pohlaleib ahjus aga retsepti ei pannudki. Nüüdseks on täpne tegemise käik muidugi ununenud aga ligikaudu püüan siiski taastada. Peamiselt jäi täpsemalt siin tookord kirjutamata seepärast, et ega ta just kõige parem välja ei tulnud. Aga kogemusest õppida on ikka kasulik:)
See oli ilma juuretiseta leib kuna hiljuti sõbranna käest saadud eriti hästi kerkiv ja muidu ka igati korralik juuretis õnnestus mul järjekordselt hukka lasta liiga kaua kasutuseta hoidmisega. Teen tavaliselt terve plaaditäie leiba korraga aga pärast esimese päeva sooja leiva uudsust olen mina ainus, kes seda siin majas veel sööb (teised söövad poeleiba) ja siis jätkub seda kohe pikemaks ajaks enne, kui lõpust leivakreem saab. Ja siis läheb veel kuskil nädal enne, kui ma küpsetamise jälle ette võtan, sest paistab, et leivasöömise vajadus on mul vähemaks jäänud. Võileiba pole juba terve igaviku teinud, kui parajasti koduleiba on, siis söön paljast leiba sooja söögi kõrvale või võtan pikemalt välja minnes kaasa. Tavaline poeleib ei taha enam hästi sisse minna. No ja nii see juuretis, mis kahte nädalat külmkapis karbis vastu ei pea, aegajalt jälle hukka läheb. Võibolla peaks hakkama sagedamini väikest leivapätsikest tegema.
Pohlaleiva sisse panin
rukkijahu vast umbes 700ml
veidi soola
1 pk küpsetuspulbrit
1,5-2dl rafineerimata suhkrut
kuuma vett nii palju, et sai tainast segada
pool purki pohlamoosi
Panin taigna sügavasse ümmargusse palmirasvaga määritud vormi ja küpsetasin u. 190-200 C juures. Ei mäleta enam kaua küpses, tund kindlasti, vast pigem 1h ja 20min.
Järgmiseks korraks õppisin seda, et ei maksa lihtsalt eeldada, et pohlamoos on hapu ja selle tasakaalustamiseks suhkrut juurde uhada. Kasulik oleks moosi enne maitsta. Korralikud perenaised muidugi iialgi esimest varianti ei tee aga lootus, et minust kunagi korralik perenaine võiks saada, jääb järjest väiksemaks. Elu on palju huvitavam, kui selles on avastamisrõõmu ja oma kogemusest õpitu saab ikka kõige paremini sisuliselt selgeks:)
Tulemusest oli vähemalt koorik päris hea ja söödi ruttu ära. Sisu nii hea ei olnud, liiga magus sai ja natuke oleks võinud veel küpseda.
Kuuma vee ja küpsetuspulbriga leiba võib aga teinekordki teha.
See oli ilma juuretiseta leib kuna hiljuti sõbranna käest saadud eriti hästi kerkiv ja muidu ka igati korralik juuretis õnnestus mul järjekordselt hukka lasta liiga kaua kasutuseta hoidmisega. Teen tavaliselt terve plaaditäie leiba korraga aga pärast esimese päeva sooja leiva uudsust olen mina ainus, kes seda siin majas veel sööb (teised söövad poeleiba) ja siis jätkub seda kohe pikemaks ajaks enne, kui lõpust leivakreem saab. Ja siis läheb veel kuskil nädal enne, kui ma küpsetamise jälle ette võtan, sest paistab, et leivasöömise vajadus on mul vähemaks jäänud. Võileiba pole juba terve igaviku teinud, kui parajasti koduleiba on, siis söön paljast leiba sooja söögi kõrvale või võtan pikemalt välja minnes kaasa. Tavaline poeleib ei taha enam hästi sisse minna. No ja nii see juuretis, mis kahte nädalat külmkapis karbis vastu ei pea, aegajalt jälle hukka läheb. Võibolla peaks hakkama sagedamini väikest leivapätsikest tegema.
Pohlaleiva sisse panin
rukkijahu vast umbes 700ml
veidi soola
1 pk küpsetuspulbrit
1,5-2dl rafineerimata suhkrut
kuuma vett nii palju, et sai tainast segada
pool purki pohlamoosi
Panin taigna sügavasse ümmargusse palmirasvaga määritud vormi ja küpsetasin u. 190-200 C juures. Ei mäleta enam kaua küpses, tund kindlasti, vast pigem 1h ja 20min.
Järgmiseks korraks õppisin seda, et ei maksa lihtsalt eeldada, et pohlamoos on hapu ja selle tasakaalustamiseks suhkrut juurde uhada. Kasulik oleks moosi enne maitsta. Korralikud perenaised muidugi iialgi esimest varianti ei tee aga lootus, et minust kunagi korralik perenaine võiks saada, jääb järjest väiksemaks. Elu on palju huvitavam, kui selles on avastamisrõõmu ja oma kogemusest õpitu saab ikka kõige paremini sisuliselt selgeks:)
Tulemusest oli vähemalt koorik päris hea ja söödi ruttu ära. Sisu nii hea ei olnud, liiga magus sai ja natuke oleks võinud veel küpseda.
Kuuma vee ja küpsetuspulbriga leiba võib aga teinekordki teha.
esmaspäev, 14. detsember 2009
Päike
Elu on kohe palju ilusam, kui päike paistab, taevas on sinine ja lumi krudiseb saapa all:) Isegi, kui külm tuul võtab silma märjaks. Ei mäletagi enam, millal viimati päikesetriibu laienemise järgi vastasmaja seinal kella öelda sai. Tuba on valge ja soe, katsetuslik pohlaleib ahjus, mis Sa hing veel tahta oskad:)
pühapäev, 13. detsember 2009
Tali
tuleb, tali tuleb:)
Juba mitu päeva on õrn lumekiht maas, aegajalt sajab juurde ja õhtuti saab imetleda lumehelveste tantsu akna taga laternavalguses. Eile käisin üle pika aja jälle maal asju toomas. Otsustasin enda vastu kena olla ja sõitsin linnaliinibussiga hommikul linna äärde hääletama. Pärast tagasi tulin ka linnaliinibussiga. Hommikul peale kaheksat läksin kodust välja ja pool viis olin juba tagasi. Hääletamine läks seekord väga hästi. Ühelgi korral ei pidanud kaua ootama ja inimesed olid toredad. Kahe autoga sain Võru teise otsa ja Koselt edasi ühega Illile. Illilt kõndisin aga tagasi tulles sain Vastseliina juurest otse Tartusse:) Ja sõit osutus väga huvitavaks vestluseks. Ilus päikeseline päev oli maal, taevas sinine, vaikus... Ei tahtnudki kohe tagasi linna tulla. Koerad näitasid väga aktiivselt oma rõõmu mind nähes välja. Väike koer tuli jälle järele ja kui auto peale sain, üritas ka kaasa tulla. Juht ütles lausa, et ainult ilma koerata. ):
Sattusin hiljuti jälle ühe hea filmi peale. Juhuslikult leidsin saatekavast, et tuleb film skisofreeniahaigest naisest ja mõtlesin, et võiks ju vaadata, kuigi suuri lootusi ei olnud. Aga oli väga armas, siiras, lihtne, inimlike hetkedega film. Forever Lulu oli pealkiri. Täiesti eba-hollywoodilikult päris-päris kohti oli selles.
Juba mitu päeva on õrn lumekiht maas, aegajalt sajab juurde ja õhtuti saab imetleda lumehelveste tantsu akna taga laternavalguses. Eile käisin üle pika aja jälle maal asju toomas. Otsustasin enda vastu kena olla ja sõitsin linnaliinibussiga hommikul linna äärde hääletama. Pärast tagasi tulin ka linnaliinibussiga. Hommikul peale kaheksat läksin kodust välja ja pool viis olin juba tagasi. Hääletamine läks seekord väga hästi. Ühelgi korral ei pidanud kaua ootama ja inimesed olid toredad. Kahe autoga sain Võru teise otsa ja Koselt edasi ühega Illile. Illilt kõndisin aga tagasi tulles sain Vastseliina juurest otse Tartusse:) Ja sõit osutus väga huvitavaks vestluseks. Ilus päikeseline päev oli maal, taevas sinine, vaikus... Ei tahtnudki kohe tagasi linna tulla. Koerad näitasid väga aktiivselt oma rõõmu mind nähes välja. Väike koer tuli jälle järele ja kui auto peale sain, üritas ka kaasa tulla. Juht ütles lausa, et ainult ilma koerata. ):
Sattusin hiljuti jälle ühe hea filmi peale. Juhuslikult leidsin saatekavast, et tuleb film skisofreeniahaigest naisest ja mõtlesin, et võiks ju vaadata, kuigi suuri lootusi ei olnud. Aga oli väga armas, siiras, lihtne, inimlike hetkedega film. Forever Lulu oli pealkiri. Täiesti eba-hollywoodilikult päris-päris kohti oli selles.
pühapäev, 6. detsember 2009
Filmid ja kassid
Eile oli mul filmipäev. Alustasin hommikul filmiga Fiddler on the Roof. Olin eelmisel päeval youtube`s vaadanud selle filmi muusikalisi lõike ja avastasin, et terve film on 10 minutiliste lõikude kaupa üleval. Hommikul tervet filmi siiski ära vaadata ei jõudnud, 5. osa järel läksin tööle. Õhtul ei olnud Viiuldaja lõpuni vaatamiseks õige meeleolu, vaatasin samas kohas hoopis My Big Fat Greek Wedding. Sirvisin veel paari filmi juppe aga leidsin, et ei taha neid tervenisti vaadata. Hakkasin hoopis telekast vaatama juba käivat Jääaeg 2. Millegipärast ei sobinud see ka eile ja edasi klõpsides avastasin ETV2-lt äsja alanud Mehed ei nuta ja vaatasin selle lõpuni:) Siis klõpsisin veel natuke ringi ja avastasin, et ETV peal käib film lastekirjanik Beatrix Potteri elust, mida olin kunagi tahtnud vaadata aga ei leidnud. Sattusin filmi peale üsna lõpus aga ilmselt just kõige maalilisemaks osaks – siis, kui ta talu ostis ja maale kolis:) Sellega eilse päeva ka lõpetasin. Täna vaatasin veel kolm osa Viiuldajat aga lõpuni ei õnnestunud jälle vaadata, enne katkestati. Tavaliselt ma ei vaata nii palju filme korraga ja ei klõpsi telekat aga vahel on tore asi põhjalikult ette võtta.
Kassike oli kogu aeg seltsiks, pikutades vastavalt võimalusele mu käsivarrel, süles, kõhul või puusal. Tema on selline huvitav loomake, et enamuse aega ainult süles elakski ja nurrumootor töötab laitmatult. Praegugi on ennast üle minu kõhu välja sirutanud. Samas, kui magamisest ära tüdineb, siis kipub kohe kaklema ja hambad ja küüned on tal ka laitmatus korras. Kui inimestel tema „mängudest“ küllalt saab, siis hüppab hooga suurele kassile selga. See vaeseke peidab ennast aegajalt rahu saamiseks kinnisesse tuppa radika peale. Väike kass ei ole veel õppinud uksi avama ja radika peale ronima ega tea, mis ajal peaks varitsema, et korraks avatud uksest läbi lipsata. Muidu saavad nad juba väga sõbralikult läbi. Magavad kõrvuti ja kallistavad. Väike kass käib aegajalt suurt pesemas.
Täna langes Tartus lumehelbeid:)
Kassike oli kogu aeg seltsiks, pikutades vastavalt võimalusele mu käsivarrel, süles, kõhul või puusal. Tema on selline huvitav loomake, et enamuse aega ainult süles elakski ja nurrumootor töötab laitmatult. Praegugi on ennast üle minu kõhu välja sirutanud. Samas, kui magamisest ära tüdineb, siis kipub kohe kaklema ja hambad ja küüned on tal ka laitmatus korras. Kui inimestel tema „mängudest“ küllalt saab, siis hüppab hooga suurele kassile selga. See vaeseke peidab ennast aegajalt rahu saamiseks kinnisesse tuppa radika peale. Väike kass ei ole veel õppinud uksi avama ja radika peale ronima ega tea, mis ajal peaks varitsema, et korraks avatud uksest läbi lipsata. Muidu saavad nad juba väga sõbralikult läbi. Magavad kõrvuti ja kallistavad. Väike kass käib aegajalt suurt pesemas.
Täna langes Tartus lumehelbeid:)
reede, 4. detsember 2009
Shokolaadi-koorekook
Sõbranna juures küpsetamas käies on alati hea tulemus, sest mina tahan koogi sisse panna midagi head nagu apelsinisukaad ja pähklid ja tema tuletab meelde asju, millest kook koos seisab nagu näiteks, et mune võiks ka panna ja hapukoor pidi hea olema. Kui ma üksi kodus katsetan, siis ei tuleta keegi selliseid põhiasju meelde ja nende puudumine ei takista ikkagi proovimast. Tulemus on sageli kahtlase väärtusega aga vahel tuleb midagi ootamatult hästi välja. Täna oli selline päev:)
Algas kõik sellest, et mul oli vaja ära kasutada 360 g tähtaja ületanud rõõska koort. Päevi oli juba rohkem kui üks üle läinud ja niisama leivakreemi peale enam ei julgenud panna. Mõtlesin, et võiks midagi küpsetada sellega aga ei kujutanud hästi ette, mismoodi tervet karpi 35% koort ilma kohupiimata koogi sisse kombineerida. Lähtusin eilsest muffinikogemusest, lisasin lihtsalt koore juurde ja jätsin või ära. Või ja vahukoore kooslus ei kõla eriti ahvatlevalt ja ega mul võid ei olnud ka.
Vahustasin lusikaga 3 muna 1,5 dl suhkruga
Segasin põhjalikult hulka 360 g 35% rõõska koort
Teises kausis segasin kokku
5 dl jahu
1 paki küpsetuspulbrit
tiba soola
kakaopulbrit heldelt (üle karbiääre raputasin aga arvan, et 4 suurt spl ikka oli, kui mitte rohkem)
suuri tumedaid rosinaid suure peotäie
Segasin jahusegu natukese haaval munasegu hulka. Tainas nägi nii hea ja isuäratav välja, et oleks tahtnud sinna kohe lusika sisse lüüa ja niisama ära süüa. Nagu õhuline shokolaadi-mousse.
Määrisin sügava vormi palmirasvaga ja valasin taigna vormi. Küpsetasin eelkuumutatud ahjus 175 kraadi juures. Omamata vähimatki ettekujutust, kui kaua selline asi küpseda võiks, käisin pidevalt läbi ukseklaasi piilumas. Kerkis usinalt ja nägi ikka väga hea välja. Selleks, et kook kokku ei vajuks, ei tohi ahju ust avada enne, kui vähemalt kolmveerand küpsemise ajast on möödas. Aga kui ei tea üldse, kui kaua peab küpsema, siis peab ju millalgi vaatama. Poole tunni pärast ikka paotasin ust ja nägin, et kook on veel liiga niiske. Kokku küpses 1 tunni ja 10 minutit. Ei vajunud kokku. Ja maitses täiesti korraliku õhulise shokolaadikoogi moodi:) Võib teinekordki teha. Sobib hästi näiteks tordipõhjaks või kihiliseks koogiks, kui shokolaadikreemi vahele määrida:)
Algas kõik sellest, et mul oli vaja ära kasutada 360 g tähtaja ületanud rõõska koort. Päevi oli juba rohkem kui üks üle läinud ja niisama leivakreemi peale enam ei julgenud panna. Mõtlesin, et võiks midagi küpsetada sellega aga ei kujutanud hästi ette, mismoodi tervet karpi 35% koort ilma kohupiimata koogi sisse kombineerida. Lähtusin eilsest muffinikogemusest, lisasin lihtsalt koore juurde ja jätsin või ära. Või ja vahukoore kooslus ei kõla eriti ahvatlevalt ja ega mul võid ei olnud ka.
Vahustasin lusikaga 3 muna 1,5 dl suhkruga
Segasin põhjalikult hulka 360 g 35% rõõska koort
Teises kausis segasin kokku
5 dl jahu
1 paki küpsetuspulbrit
tiba soola
kakaopulbrit heldelt (üle karbiääre raputasin aga arvan, et 4 suurt spl ikka oli, kui mitte rohkem)
suuri tumedaid rosinaid suure peotäie
Segasin jahusegu natukese haaval munasegu hulka. Tainas nägi nii hea ja isuäratav välja, et oleks tahtnud sinna kohe lusika sisse lüüa ja niisama ära süüa. Nagu õhuline shokolaadi-mousse.
Määrisin sügava vormi palmirasvaga ja valasin taigna vormi. Küpsetasin eelkuumutatud ahjus 175 kraadi juures. Omamata vähimatki ettekujutust, kui kaua selline asi küpseda võiks, käisin pidevalt läbi ukseklaasi piilumas. Kerkis usinalt ja nägi ikka väga hea välja. Selleks, et kook kokku ei vajuks, ei tohi ahju ust avada enne, kui vähemalt kolmveerand küpsemise ajast on möödas. Aga kui ei tea üldse, kui kaua peab küpsema, siis peab ju millalgi vaatama. Poole tunni pärast ikka paotasin ust ja nägin, et kook on veel liiga niiske. Kokku küpses 1 tunni ja 10 minutit. Ei vajunud kokku. Ja maitses täiesti korraliku õhulise shokolaadikoogi moodi:) Võib teinekordki teha. Sobib hästi näiteks tordipõhjaks või kihiliseks koogiks, kui shokolaadikreemi vahele määrida:)
neljapäev, 3. detsember 2009
Jõulumuffinid
Koos küpsetades on ikka tulemuseks midagi uut, huvitavat ja head:) Täna külas käies valmisid sellised toredad muffinid.
Sulata 180 g võid pehmeks
Vahusta (lusikaga) või 1,5 dl suhkruga
Vahusta hulka ühekaupa kolm muna.
Eraldi kausis sega kokku
u. 3,5 dl speltajahu
2 tera vürtsi hästi purustatult (noaga purustasin)
heldelt kaneeli (3-4 tl)
kardemoni u 0,5 tl
tiba soola
1 pk küpsetuspulbrit (ma täpselt ei teagi, palju ühes pakis on. Peale on kirjutatud, et 500g jahu jaoks, meil oli jahu kindlasti vähem)
u. 50 g tükeldatud apelsinisukaadi
150 g ebaühtlaselt tükeldatud ja pulbristatud tumedat shokolaadi.
Segasin kõik asjad jahu hulka ühekaupa ja natukesehaaval, et ikka palju õhku sisse jääks:)
Sega mõlema kausi sisu kokku, lisa veidi hapukoort (2 spl vast oli). Jaga taigen palmirasvaga määritud vormidesse, puista peale tükeldatud sarapuupähkleid või mandlilaaste ja küpseta 175 kraadi juures eelkuumutatud ahjus u. 20-30 minutit. Võta ahjust välja ja lase veidi jahtuda.
Me panime Eesti värskeid sarapuupähkleid peale aga leidsime, et mandlitega oleks ka väga hea kindlasti.
Ühelt küpsetamise leheküljelt internetis lugesin, et iga koogi kõige olulisem koostisosa on õhk. Seepärast ongi oluline segada tainast võimalikult suures kausis, sõeluda jahu, kallata kuivaineid kõrgelt... Varem ma ikka imestasin, miks on retseptis öeldud, et jahu sõeluda ja jätsin selle tegemata. Aga nüüd võin juba isegi öelda, et kasvõi madalalt lennata saanud jahuga koogid on õhulisemad. Täna muffinite jahu küll ei sõelunud aga puulusikaga ringi liigutamist oli palju ja lõpuks nägi taigen välja nagu üks korralikult kerkinud taigen nägema peab, kuigi seisnud ei olnud. Leib tuleb ka õhulisem kui taigen juba esimesest õhtust kloppida on saanud.
Sulata 180 g võid pehmeks
Vahusta (lusikaga) või 1,5 dl suhkruga
Vahusta hulka ühekaupa kolm muna.
Eraldi kausis sega kokku
u. 3,5 dl speltajahu
2 tera vürtsi hästi purustatult (noaga purustasin)
heldelt kaneeli (3-4 tl)
kardemoni u 0,5 tl
tiba soola
1 pk küpsetuspulbrit (ma täpselt ei teagi, palju ühes pakis on. Peale on kirjutatud, et 500g jahu jaoks, meil oli jahu kindlasti vähem)
u. 50 g tükeldatud apelsinisukaadi
150 g ebaühtlaselt tükeldatud ja pulbristatud tumedat shokolaadi.
Segasin kõik asjad jahu hulka ühekaupa ja natukesehaaval, et ikka palju õhku sisse jääks:)
Sega mõlema kausi sisu kokku, lisa veidi hapukoort (2 spl vast oli). Jaga taigen palmirasvaga määritud vormidesse, puista peale tükeldatud sarapuupähkleid või mandlilaaste ja küpseta 175 kraadi juures eelkuumutatud ahjus u. 20-30 minutit. Võta ahjust välja ja lase veidi jahtuda.
Me panime Eesti värskeid sarapuupähkleid peale aga leidsime, et mandlitega oleks ka väga hea kindlasti.
Ühelt küpsetamise leheküljelt internetis lugesin, et iga koogi kõige olulisem koostisosa on õhk. Seepärast ongi oluline segada tainast võimalikult suures kausis, sõeluda jahu, kallata kuivaineid kõrgelt... Varem ma ikka imestasin, miks on retseptis öeldud, et jahu sõeluda ja jätsin selle tegemata. Aga nüüd võin juba isegi öelda, et kasvõi madalalt lennata saanud jahuga koogid on õhulisemad. Täna muffinite jahu küll ei sõelunud aga puulusikaga ringi liigutamist oli palju ja lõpuks nägi taigen välja nagu üks korralikult kerkinud taigen nägema peab, kuigi seisnud ei olnud. Leib tuleb ka õhulisem kui taigen juba esimesest õhtust kloppida on saanud.
Tellimine:
Postitused (Atom)