Kevad oli sel aastal kummaline. Nagu oli ja nagu ei olnud kah. Mõnel pool oli tugevalt, teisal jälle nagu polnud. See-eest suvi on kindlalt kohal. Vähemalt paistab praegu nii. Mul on akna taga üks suur pärn. Sügisel on terve tuba ta kuldset valgust täis, talvel kogub okstele lund ja lumeta on must siluett männi taustal. Kevadel on ta üks viimaseid lehte minejaid. Kui kaskedel juba nagu oleks kevad, siis tema on ikka must ja raagus. Siis mingi hetk tekivad väikesed lehekesed ja mõne päeva jooksul on roheline. Nüüd on ta juba paar päeva väga roheline ja kuulutab, et suvi on siin.
Kevadsuvine äike lahtise akna taga on sõbralik. Päike paistab, sinises taevas on tumedad vihmapilved, vihma kallab pangedega ja mürisev kõu tahaks nagu öelda, et homme on kõik veel rohelisem, õitemeri veel tihedam, linnud laulavad elavamalt ja õhk on kergem. Ja nii ongi. Täna sai juba hommikupoolikul väljas käia. Eile ootasin õhtupoolikuni enne, kui nina välja pistsin. Lisaks kuumusele on peamine pahupool selline kummaline nähtus, et suvel on raskem varakult ärgata, kui kevadel. Kevadel on lihtne ärgata siis, kui valgeks läheb. Suvel ajab valgus ja linnulaul juba poolest ööst üles ja edasi magades kaob igasugune ajataju. Telgis ööbides seda probleemi ei ole, siis pole üldse võimalik peale 3-4 öösel korralikult magada. Ja oleks siis, et saaks varem magama minna ja võiks seega poolest ööst ärgata. Katsu Sa magama jääda, kui päike tuppa paistab ja lapsed väljas kilkavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar