Inimesel, kes soovib ühendada kitsede vabapidamist ja aiapidamist, kuid ei jaga kitse rõõmu lillede või köögiviljataimede kui meeldiva ampsu üle, peab kogu aeg olema käepärast mõni nael ja laud, millega aeda parandada. Kitsede kõige usaldusväärsem anne on kiiresti tuvastada kõik nõrgad kohad piirdes, mis neid rohelisemast lapikesest eraldab. Mõni kits läheneb ülesandele lausa süstemaatiliselt, tehes tiiru ümber aia ja üritades iga paari sammu järel pead kusagilt läbi suruda või laudu või võrku logistada. Ja kui nad tee selgeks saavad, siis jäävadki käima. Näiteks viis K kitsed oma range pilgu all maasikaaeda, et nad tühjalt peenralt naate vähemaks sööks ja valvas ise juures, et nad maasikatesse ei läheks. Mina rohisin samal ajal maasikaid. Kui kitsed kõhu täis said ja liigselt ringi vaatama hakkasid, et kuidas ikka maasikate poolele saada, siis ajas K nad aiast välja. Aga kitsed olid saanud teadlikuks, et seal on palju rohelist ja käisid iga natukese aja tagant aia ümber luuramas. Kui peale toas söömas käimist tagasi rohima läksin, leidsin kõik kitsed aiast seest. Seda auku, kust nad kõik läbi mahtusid aga mina kindlaks teha ei suutnud, sest värav oli kinni ja ühtegi lauda kusagil lahtiselt ei ripnenud. Hiljem nägin, kuidas tall värava paokile ajas ja ennast sealt läbi surus. Praegu võib neist veel aru saada, sest vihma pole peaaegu üldse olnud ja kuigi heinamaa näeb eemalt vaadates roheline välja, tegelikult seal märkimisväärset rohelust ei kasva. Aga kitsed ongi sellised loomad, et just see, mida nad inimese arvates puutuma ei peaks, on neile kõige ahvatlevam. Näiteks sõid nad eelmine aasta aia vahelt K-l kuldsõstra põõsa pungadest tühjaks, nii et ühtegi marja ei saanud.
Ühel õhtupoolikul, kui parajasti maasikataimi umbrohumetsast otsisin, tuli K ja ütles, et näitab mulle, kuidas toimida kitsekahjustustega. Juhuks, kui ka kunagi kitsi pean. Heinamaa ääres olid ilusti kasvama läinud alõtshapuud, pungad küljes ja puha. K lootis neilt see aasta esimest korda vilja saada. Aga kitsed olid arvanud, et need puud kasvavad seal selleks, et neil oleks võimalik koort närida. K sattus peale, kui üks kits parajasti oma tütrele õpetas, kuidas see käib. Kui ta ei oleks ise näinud, oleks arvanud, et metskitsede töö. Puude tervendamiseks segas K panges kokku savi oma aia august, kus aegajalt kogunev vesi savi pehmendanud oli, värsket hobusesõnnikut ja vedelat rohelist seepi. Valget lupja oleks ka vaja olnud aga seda ei leidnud üles ja jäi ära. Segu määris paksult puutüve ümber ja selle peale keris vanad laste sukapüksid. Siduda tuleb kindlasti veniva materjaliga, muidu puu kasvades soonib nöör puu sisse augu. Kaks puud olid osaliselt paljaks kooritud ja kolmas, mis veel terve, sai ennetavalt sisse mähitud. Kitsedele ei meeldi hobusesõnnik ja roheline seep peaks bakterite vastu kaitsema. Koguseid ei oska öelda. Savi oli vast veerand suuremat pange, sõnnikut paar suurt peotäit ja rohelist seepi nii palju, kui pudeli põhja jäänud oli.
Eelnevale vaatamata on kitsed ikkagi väga meeldivad loomad:) Väga suhtlejad ja loomu poolest usaldavad. Kui lubataks, tuleks tuppa ka järgi.
esmaspäev, 11. mai 2009
laupäev, 9. mai 2009
Häälega matkamas
Otsustasin täna minna vaatama mõningaid eeldatavasti tühjaks jäänud külasid Võrumaal. Plaanis oli kolm küla üle vaadata ja Tartust lahkudes ma ei olnud veel kindel, kas alustan lähimast või kaugeimast. Üks neist küladest oli lihtsalt selline, kus lagunenud talu müügis ja osutus vähemalt taluloomade osas vägagi asustatuks. See oli lähim küla ja sellest kaugemale ma ei jõudnudki. Teised jäävad järgmiseks korraks. Kuna tänane matk oli just hääletamise osas väga mitmekesine ja huvitav, alustangi algusest:)
Hommikul vaatasin neti-postimehe ilmateatest järele, et peaaegu igal pool tee peal sajab aga sihtkohtade lähedal veidi suuremates asulates (Plaani ja Murati) ei saja. Tartus oli soe ja väljaminemise hetkel ei sadanud. Varustasin ennast siiski vihmavarjuga, panin kampsuni kotti ja seadsin sammud läbi linna Võru maantee poole. Karlovas langesid esimesed piisad ja paistis, et kisub tuuliseks. Mõtlesin, kas ikka on mõtet minna aga linna jäämine ei tundunud ka eriti mõttekas variant. Arvestasin, et kui maal ikka koledasti sajab, siis ei hakka tagasi linna tulema ja lähen otse K juurde, sinna ka ei lubatud tänaseks vihma. Vihm ja tuul said hoogu juurde ja mina ikka kahtlesin, kas äkki oleks arukas ots ringi pöörata ja koju minna. Jõudsin siiski hääletamise kohta välja. Alguses ei tahtnud keegi peale võtta. Üks väike auto vilgutas minu poole tulesid ja sõitis kohe minu taga tee äärde. Sees oli vanem paar. Mina juba jooksin auto juurde aga nemad sõitsid minema. Selline asi juhtus esimest korda. Siis sain veel veidi hääletada kuni pidas kinni üks kena noore paariga auto. Parajasti siis arvas mu vihmavari heaks streikida ja ennast tagurpidi pöörata, et ma ei saaks seda kinni panna. Sain siiski vihmavarju kinni ja sõitjate käest teada, et saaksin nendega ainult Otepää ristini. Mõtlesin, lähen-ei-lähe-lähen-ei-lähe, ütlesin, edasi saab ikka, ja läinud olimegi. Tee peal mõtlesin, et kuidas ma sellise vihmaga seal lageda tee ääres hääletan, äkki sõidan hoopis Otepääle välja. Aga nad viisid mu Kambjasse ära, et ma saaksin bussipeatuses katuse all hääletada:) Kambjas istus bussipeatuses üks vana hambutu mees, kes laia suuga naeratas ja küsis, miks ma maha tulin, oleks pidanud edasi sõitma. Sain peaaegu kohe uuesti auto peale, teine juht pidas kinni ja lubas Kanepisse viia. Oli sõbralik ja jutukas keskealine mees. Rääkisime ilmast ja meditsiinist ja minu lapsepõlvest ja kui olime peaaegu Kanepini jõudnud ning rääkisin, et olen talus abiks, et oma tuleviku tarbeks õppida, küsis ta, kas tean midagi taluelu konsulentidest. Ütlesin, et mul on soovitatud sellega tegeleda aga ma ei ole täpsemalt uurinud, mis see endast kujutab. Tema siis ütles, et ta võib rääkida, sest ta ise ongi konsulent. Ja rääkis ja andis lõpuks visiitkaardi ka:) Kui Kanepi teeotsal maha läksin, mõtlesin, et kui ma nüüd siit edasi ei saagi ja Tartusse tagasi hääletan, siis päev on ikkagi korda läinud:) Liiklus oli täna üsna hõre ja peale ei tahetud eriti võtta. Sain siiski jälle ühe auto peale, juhiks nooremas keskeas mees, kellele vist ei meeldinud tänane ilm. Kõik kommentaarid, mis ta terve tee jooksul tegi, väljendasid uskmatust, et mul on vaja sellise ilmaga ringi liikuda ja veel matkata. Võrus otsustas ta mu Kosele ära viia, et saaksin vähemalt seal kohe edasi hääletada. Lõpuks soovis head vihmas matkamist:) Kosel sain ühe naise autole, kes ütles, et saan ainult ühe peatusevahe edasi aga viis mu ikkagi järgmise suurema ristteeni, et õige auto peale hääletaksin. Ristteel pidasid kinni väga noored poiss ja tüdruk, kes oma sihtkohta ei avaldanud aga ütlesid, et Plaanile päris ei lähe. Tee peal peatusime ühe kestvusratsutajaga kohtudes ja edasi sõidetigi tema järel. Haanjas pandi mind maha ja nemad sõitsid ratsutaja järel teisele poole. Mõtlesin, et kõnnin keskusest läbi, siis on kindlam hääletada ja ega autosid ei sõitnud ka. Natuke sain kõndida, keskusest välja veel ei jõudnud, kui sama auto jälle mu kõrval oli. Poisil oli must kahju hakanud ja viis mu Plaanile ära:) Sest ta ise on ka hääletanud ja siis peab ikka üksteist aitama:) Aga lühikese sõidu ajal sai natuke nalja ka. Kui oli selgunud, et ma ei elagi Plaanil ja hoopis matkamas olen, ei olnud poisi jaoks kõige uskumatum mitte vihmaga matkamine, vaid üksi matkamine. Sellisele kummalisele olukorrale võib olla ainult kaks seletust: a)tegemist on Kultuuriakadeemia tudengiga või b)poiss jättis maha. Variant, et keegi otsib mahajäetud talukohti ja külasid ja tahab maale elama minna, paistis veel uskumatum tunduvat. Kokkuvõtteks leidis ta, et pean siis endale väga enesekindla mehe leidma. Sellise tarkuse vastu juba ei saa, jäi üle ainult nõustuda:)
Neti-Postimehe ilmateade, mille kohta varem olin kuulnud, et kui seal öeldakse, et kusagil hakkab kell kuus sadama, siis hakkab ka, oli seekord siiski eksinud. Vastupidiselt nende ennustusele sadas Plaanil täna vihma. Veidi edasi kõndides taevas siiski selgines ja päikegi tuli välja aga oli näha, et ka siin on täna korralikult sadanud. Üsna külatee alguses oli väga ilus veidi lagunenud maja viljaaia sees. Tekkis kujutlus, et selles majas võiks elada vana haritud ja reisinud naine, kes kasvatab lilli, peab kassi, ühes toas on kamina ja kiiktooliga raamatukogu ja lapselapsed käivad külas:) Tee ääres heinamaadel kohtas mitmel pool lehmi, eemal paistsid lambad ja hobused tulid mind uudistama. Paistis nagu oleks enamvähem kõik heinamaad elektriaiaga piiratud. Vähemalt eemalt paistsid enamus talusid asustatud, kuigi kaugemal oli ka mõni sissekukkunud hoone. Ühes kohas avastasin ilusa kõrvalise liivatee:) Ma kogun liivateid. Teed ümbritses lõhnav mustikamets, siin-seal suuremad ja väiksemad nired ja ojad. Ja oh, mis vaated sealkandis olid:) Sinine taevas, päike, soe. Kui hakkasin ära minema, paistis, et tumedad pilved kogunevad jälle pea kohal, arvasin, et tagasiteel sajab jälle. Aga ei sadanud, kuigi terve tee läks järjest jahedamaks. Plaanil oli väga hõre liiklus. Kujutasin ette, et pühapäeva pärastlõuna on väga hea aeg Tartu poole hääletamiseks, sest inimesed lähevad maakodudest linnakodudesse. Esimene auto, mis natukese kõndimise järel tuli, ei pidanud kinni. Teine pidas ja sellega sain lausa Võrru välja. Juhiks oli tõsine maamees, kes väitis, et tal on ka see haigus küljes, mida arstid ei suuda välja ravida - et kisub metsa poole. Võru ääres oli samuti ebatavaliselt hõre liiklus, möödasõitvad juhid paistsid uimased ja sõitsid aeglaselt. Esimese seisma jäänud auto juht ütles aknast, et saaksin temaga ainult ristteeni. Arvasin, et hääletan siis pigem edasi. Teine kinnipidanud auto lubas samuti ainult ristini viia. Mõtlesin, et ju siis on vaja sinna sõita ja läksin. Ristteel oli millegipärast veel palju hõredam liiklus, kui Võru ääres, kuigi vahepeal ei olnud autodel eriti kuhugi pöörata. Ja seal oli Väga Külm ja Väga Tuuline. Ja jopet ei raatsinud ka seljast ära võtta, et kampsunit selga panna. Ootamatult paljud autod pöörasid ristteel ära, mitte ei sõitnud Tartu poole. Auto, mille peale lõpuks sain, tuli ka kõrvalt, mitte Võru poolt. Sain selle naisega Ülenurme-Tõrvandi ristile ja lootsin ikka Tartusse välja hääletada. Kui olin mõnda aega edutult hääletanud ja külmetanud, otsustasin veidi edasi minna, et mitte autojuhte oma sihi osas segadusse ajada. Mõõtsin juba pilguga, kui kaugel ma Tartust olen ja mõtlesin, kas tõesti on vaja jala minna. Üle tee minnes märkasin pea kohal linnuparve ja jäin üllatusega vaatama, kas need on haned, kuni lompi astusin. Haned need vist olidki ja lomp oli eriti üllatav seetõttu, et viimasest lombi nägemisest on päris palju aega möödas ja vaatamata vihmasele päevale ei osanud ma seda oodata. Lõpuks ikka pidas üks noormees kinni ja viis mu kesklinna. Tartus oli soojem ja koju jõudes oli jalg juba kuiv.
Kummaline oli, et sattusin täna neli korda suitsetaja auto peale. Viimane vähemalt ei suitsetanud sõidu ajal aga kolm suitsetasid. Varem olen kogu hääletamise ajaloo jooksul ainult ühe korra suitsetaja peale sattunud ja nüüd nii palju järjest.
Kokkuvõtteks oli vaatamata alguse vihmale ikkagi tore käik:)
Hommikul vaatasin neti-postimehe ilmateatest järele, et peaaegu igal pool tee peal sajab aga sihtkohtade lähedal veidi suuremates asulates (Plaani ja Murati) ei saja. Tartus oli soe ja väljaminemise hetkel ei sadanud. Varustasin ennast siiski vihmavarjuga, panin kampsuni kotti ja seadsin sammud läbi linna Võru maantee poole. Karlovas langesid esimesed piisad ja paistis, et kisub tuuliseks. Mõtlesin, kas ikka on mõtet minna aga linna jäämine ei tundunud ka eriti mõttekas variant. Arvestasin, et kui maal ikka koledasti sajab, siis ei hakka tagasi linna tulema ja lähen otse K juurde, sinna ka ei lubatud tänaseks vihma. Vihm ja tuul said hoogu juurde ja mina ikka kahtlesin, kas äkki oleks arukas ots ringi pöörata ja koju minna. Jõudsin siiski hääletamise kohta välja. Alguses ei tahtnud keegi peale võtta. Üks väike auto vilgutas minu poole tulesid ja sõitis kohe minu taga tee äärde. Sees oli vanem paar. Mina juba jooksin auto juurde aga nemad sõitsid minema. Selline asi juhtus esimest korda. Siis sain veel veidi hääletada kuni pidas kinni üks kena noore paariga auto. Parajasti siis arvas mu vihmavari heaks streikida ja ennast tagurpidi pöörata, et ma ei saaks seda kinni panna. Sain siiski vihmavarju kinni ja sõitjate käest teada, et saaksin nendega ainult Otepää ristini. Mõtlesin, lähen-ei-lähe-lähen-ei-lähe, ütlesin, edasi saab ikka, ja läinud olimegi. Tee peal mõtlesin, et kuidas ma sellise vihmaga seal lageda tee ääres hääletan, äkki sõidan hoopis Otepääle välja. Aga nad viisid mu Kambjasse ära, et ma saaksin bussipeatuses katuse all hääletada:) Kambjas istus bussipeatuses üks vana hambutu mees, kes laia suuga naeratas ja küsis, miks ma maha tulin, oleks pidanud edasi sõitma. Sain peaaegu kohe uuesti auto peale, teine juht pidas kinni ja lubas Kanepisse viia. Oli sõbralik ja jutukas keskealine mees. Rääkisime ilmast ja meditsiinist ja minu lapsepõlvest ja kui olime peaaegu Kanepini jõudnud ning rääkisin, et olen talus abiks, et oma tuleviku tarbeks õppida, küsis ta, kas tean midagi taluelu konsulentidest. Ütlesin, et mul on soovitatud sellega tegeleda aga ma ei ole täpsemalt uurinud, mis see endast kujutab. Tema siis ütles, et ta võib rääkida, sest ta ise ongi konsulent. Ja rääkis ja andis lõpuks visiitkaardi ka:) Kui Kanepi teeotsal maha läksin, mõtlesin, et kui ma nüüd siit edasi ei saagi ja Tartusse tagasi hääletan, siis päev on ikkagi korda läinud:) Liiklus oli täna üsna hõre ja peale ei tahetud eriti võtta. Sain siiski jälle ühe auto peale, juhiks nooremas keskeas mees, kellele vist ei meeldinud tänane ilm. Kõik kommentaarid, mis ta terve tee jooksul tegi, väljendasid uskmatust, et mul on vaja sellise ilmaga ringi liikuda ja veel matkata. Võrus otsustas ta mu Kosele ära viia, et saaksin vähemalt seal kohe edasi hääletada. Lõpuks soovis head vihmas matkamist:) Kosel sain ühe naise autole, kes ütles, et saan ainult ühe peatusevahe edasi aga viis mu ikkagi järgmise suurema ristteeni, et õige auto peale hääletaksin. Ristteel pidasid kinni väga noored poiss ja tüdruk, kes oma sihtkohta ei avaldanud aga ütlesid, et Plaanile päris ei lähe. Tee peal peatusime ühe kestvusratsutajaga kohtudes ja edasi sõidetigi tema järel. Haanjas pandi mind maha ja nemad sõitsid ratsutaja järel teisele poole. Mõtlesin, et kõnnin keskusest läbi, siis on kindlam hääletada ja ega autosid ei sõitnud ka. Natuke sain kõndida, keskusest välja veel ei jõudnud, kui sama auto jälle mu kõrval oli. Poisil oli must kahju hakanud ja viis mu Plaanile ära:) Sest ta ise on ka hääletanud ja siis peab ikka üksteist aitama:) Aga lühikese sõidu ajal sai natuke nalja ka. Kui oli selgunud, et ma ei elagi Plaanil ja hoopis matkamas olen, ei olnud poisi jaoks kõige uskumatum mitte vihmaga matkamine, vaid üksi matkamine. Sellisele kummalisele olukorrale võib olla ainult kaks seletust: a)tegemist on Kultuuriakadeemia tudengiga või b)poiss jättis maha. Variant, et keegi otsib mahajäetud talukohti ja külasid ja tahab maale elama minna, paistis veel uskumatum tunduvat. Kokkuvõtteks leidis ta, et pean siis endale väga enesekindla mehe leidma. Sellise tarkuse vastu juba ei saa, jäi üle ainult nõustuda:)
Neti-Postimehe ilmateade, mille kohta varem olin kuulnud, et kui seal öeldakse, et kusagil hakkab kell kuus sadama, siis hakkab ka, oli seekord siiski eksinud. Vastupidiselt nende ennustusele sadas Plaanil täna vihma. Veidi edasi kõndides taevas siiski selgines ja päikegi tuli välja aga oli näha, et ka siin on täna korralikult sadanud. Üsna külatee alguses oli väga ilus veidi lagunenud maja viljaaia sees. Tekkis kujutlus, et selles majas võiks elada vana haritud ja reisinud naine, kes kasvatab lilli, peab kassi, ühes toas on kamina ja kiiktooliga raamatukogu ja lapselapsed käivad külas:) Tee ääres heinamaadel kohtas mitmel pool lehmi, eemal paistsid lambad ja hobused tulid mind uudistama. Paistis nagu oleks enamvähem kõik heinamaad elektriaiaga piiratud. Vähemalt eemalt paistsid enamus talusid asustatud, kuigi kaugemal oli ka mõni sissekukkunud hoone. Ühes kohas avastasin ilusa kõrvalise liivatee:) Ma kogun liivateid. Teed ümbritses lõhnav mustikamets, siin-seal suuremad ja väiksemad nired ja ojad. Ja oh, mis vaated sealkandis olid:) Sinine taevas, päike, soe. Kui hakkasin ära minema, paistis, et tumedad pilved kogunevad jälle pea kohal, arvasin, et tagasiteel sajab jälle. Aga ei sadanud, kuigi terve tee läks järjest jahedamaks. Plaanil oli väga hõre liiklus. Kujutasin ette, et pühapäeva pärastlõuna on väga hea aeg Tartu poole hääletamiseks, sest inimesed lähevad maakodudest linnakodudesse. Esimene auto, mis natukese kõndimise järel tuli, ei pidanud kinni. Teine pidas ja sellega sain lausa Võrru välja. Juhiks oli tõsine maamees, kes väitis, et tal on ka see haigus küljes, mida arstid ei suuda välja ravida - et kisub metsa poole. Võru ääres oli samuti ebatavaliselt hõre liiklus, möödasõitvad juhid paistsid uimased ja sõitsid aeglaselt. Esimese seisma jäänud auto juht ütles aknast, et saaksin temaga ainult ristteeni. Arvasin, et hääletan siis pigem edasi. Teine kinnipidanud auto lubas samuti ainult ristini viia. Mõtlesin, et ju siis on vaja sinna sõita ja läksin. Ristteel oli millegipärast veel palju hõredam liiklus, kui Võru ääres, kuigi vahepeal ei olnud autodel eriti kuhugi pöörata. Ja seal oli Väga Külm ja Väga Tuuline. Ja jopet ei raatsinud ka seljast ära võtta, et kampsunit selga panna. Ootamatult paljud autod pöörasid ristteel ära, mitte ei sõitnud Tartu poole. Auto, mille peale lõpuks sain, tuli ka kõrvalt, mitte Võru poolt. Sain selle naisega Ülenurme-Tõrvandi ristile ja lootsin ikka Tartusse välja hääletada. Kui olin mõnda aega edutult hääletanud ja külmetanud, otsustasin veidi edasi minna, et mitte autojuhte oma sihi osas segadusse ajada. Mõõtsin juba pilguga, kui kaugel ma Tartust olen ja mõtlesin, kas tõesti on vaja jala minna. Üle tee minnes märkasin pea kohal linnuparve ja jäin üllatusega vaatama, kas need on haned, kuni lompi astusin. Haned need vist olidki ja lomp oli eriti üllatav seetõttu, et viimasest lombi nägemisest on päris palju aega möödas ja vaatamata vihmasele päevale ei osanud ma seda oodata. Lõpuks ikka pidas üks noormees kinni ja viis mu kesklinna. Tartus oli soojem ja koju jõudes oli jalg juba kuiv.
Kummaline oli, et sattusin täna neli korda suitsetaja auto peale. Viimane vähemalt ei suitsetanud sõidu ajal aga kolm suitsetasid. Varem olen kogu hääletamise ajaloo jooksul ainult ühe korra suitsetaja peale sattunud ja nüüd nii palju järjest.
Kokkuvõtteks oli vaatamata alguse vihmale ikkagi tore käik:)
esmaspäev, 4. mai 2009
Mõttetalgutelt
Ülevaade minu vestlusgrupi kirjapandust. Seda oleks vaja edasi arendada, äkki kellelgi on häid ideid.
Probleem:
Ühel pool on linnades palju noori, kes unistavad maal elamisest ja ise oma toidu kasvatamisest, kuid ei jõua kinnisvara osta ja ei ole kusagil toitu kasvatada.
Teisel pool on maal palju vanainimesi, kes ei jõua enam üksi oma talu pidada ja vajavad abi. Naabrid on kas samasugused vanainimesed, ära linna läinud või surnud.
Kolmandal pool on nende vanainimeste talude ümber lagunevad talud, kus talupidaja on ära surnud ja pärijad ei ole maale tulemisest huvitatud või on koht juba pikemat aega ebareaalse hinnaga edutult müügis.
Küsimused:
Kuidas soodustada sidet väiketalu pidamisel abi vajavate vanainimeste ja linnanoorte vahel?
Kuidas saada mahajäetud lagunevad talud kasutusse?
Kasud, mis kaasnevad nende küsimuste lahendamisega:
*Noortel, kellel puuduvad maa-vanavanemad, kuid kes tunnevad huvi maaelu vastu, tekib võimalus maal olla, taluelu õppida ja ise oma toitu kasvatada
*Ise oma toidu kasvatamise võimalus paraneb ka vanainimestel, kes üksi ei jõua aeda pidada
*Vanainimesed saavad oma talu edasi pidada ja need ei jää lagunema
*Sotsiaalne võrgustik nii linnanoortele kui maa-vanainimestele. Lastele maa-vanavanemad ja vanainimestele lapselapsed, kes sageli külas on või kohapeal elavad. Kõik pooled saavad end vajalikena tunda
*Vanainimestel on kellelegi traditsioonilisi oskusi edasi anda ja noortel on kelleltki õppida
*Mahajäetud talude kasutusse võtmisel tekivad naabrid ja kogukonnad, kes saavad üksteist aidata ja olla abiks ka üksi jäänud vanainimestele
*Maastikuvaated paranevad
*Külad elavnevad
*Inimesed saavad majanduslanguse olukorras paremini hakkama, kui neil vähemalt osa toidust omast käest on
*Tervisele on ka puhas toit ja talutegemised soodsad
Lahendusi:
Kontaktide soodustamiseks:
*Hooajalisteks talutegemisteks ja konkreetseteks ettevõtmisteks saab kutsuda appi talgulisi, gruppe lähimast linnast, loodusklasse, suvilised suveks perega maale, noorteorganisatsioonid, wwoof.ee ja heategu.ee.
*Lastekodust täisealiseks saades välja saadetavad lapsed taludesse, varem võivad ka juba käia. Siin on tugiisikut ka vaja. Konkreetse lastekodu kaudu suheldes, kui on mõni talupidaja valmis neid enda juurde kutsuma
*Luua infosüsteem, mis aitaks abi vajavatel talupidajatel ja maale minna soovivatel noortel omavahel kokku saada. Just väikestele taludele kui elukeskkonnale, mitte suurtele tootmistaludele. Mina lubasin uurida sellise lehekülje loomise võimalusi. Korraldus võiks olla inimlik, mitte formaalsete reeglite ja piirangutega, mis elutingimused peavad olemas olema ja mida pakkuma peab. Sisuliselt nagu uute vanavanemate adopteerimine
*Kohtumispaik peaks olema ka väljaspool internetti, sest mainitud vanainimestel enamasti ei ole internetiga sidet. Kuulutused maakonnalehtedes ja külapoe juures, tuttavate kaudu otsides, ise külas jalutades mõnda väiksesse kohta sisse astudes
Talude kasutusse võtmise soodustamiseks:
*Võtta vastu seadus, et talu pärija peab talu paari aasta jooksul kas ise kasutusse võtma või selle kellelegi isikutevahelise lepinguga kasutada andma, kes koha mahedalt korras hoiab. Lepingusse saab panna, et ei kasuta pestitsiide jms. Mitte massitootmiseks, vaid just elamiseks. Kui ei soovi ise kasutada ega ka kellelegi teisele anda ise omanikuks jäädes, on võimalik kohast loobuda. Üüri- või müügipakkumine sellise hinnaga, et keegi sinna minna ei taha, ei peaks olema arvestatav vabandus.
*Talud, millest on loobutud, anda tasuta inimestele, kes soovivad maal mahedalt talu pidada, kuid ei jõua kinnisvara osta. Vajadusel võib olla katseperiood kaks aastat, mille jooksul peaks selguma, kas inimene saab maal hakkama. Siin võib kerkida probleem, et inimene ehitab katseajal näiteks maja üles ja rajab aia ja siis otsustatakse, et ta ikka ei saa sinna jääda. Sellist asja ei tohiks juhtuda.
*Enne talu kasutusse võtmist ja ka uue omaniku katseajal keelata metsa langetamine, et talukohti ei kasutataks vaid raha tegemiseks
*Et motiveerida tühjalt kõdunevate talude omanikke neid kasutusse andma, võib kehtestada kõduneva talu maksu. See puudutaks talusid, mis seisavad aastaid tühjalt, hooned lagunevad ja aed hävineb. Keegi kommenteeris, et siis panevad omanikud hooned lihtsalt põlema. Me püüdsime leida asju, mis motiveeriks omanikke lihtsalt heast tahtest oma tühjalt seisvat kohta kellelegi teisele andma aga ei leidnud. Ringis oli üks inimene, kellel endal ka seisab suguvõsa talu juba aastakümneid tühjalt, hooned on praktiliselt kadunud, kuid suguvõsa talu ära võtmist pidas hirmus karmiks ja samas kellelegi teisele kasutada anda ka ei usaldanud, sest mine tea, mis inimeste otsa sattuda võib. Kas kellelgi on ideid, kuidas omanikke motiveerida ilma vastuseisu tekitamata?
*10 aastat tühjalt lagunenud talu, kus omanik midagi teinud ei ole, võõrandada. Igaks juhuks rõhutan, et ma pean kõigis punktides kõduneva talu all silmas neid pooleldi võssa kasvanud halle risuhunnikuid, mida remontida enam ei anna, kuid kohta oleks oluline säilitada elukeskkonnana. Mitte, et keegi pärib koheselt aastaringselt elamiskõlbuliku talu ja kui kohe sisse ei koli, siis võetakse käest ära. Sealkandis, kus mina praegu talus olen, on selliseid kohti kümneid, enamus talusid on maha jäetud või omanik surnud ja pärijad pole huvitatud. Olen selliseid kohti igal pool nii suurte teede ääres kui külade vahel jalutades näinud.
..........
Täna jälle maale:)
Probleem:
Ühel pool on linnades palju noori, kes unistavad maal elamisest ja ise oma toidu kasvatamisest, kuid ei jõua kinnisvara osta ja ei ole kusagil toitu kasvatada.
Teisel pool on maal palju vanainimesi, kes ei jõua enam üksi oma talu pidada ja vajavad abi. Naabrid on kas samasugused vanainimesed, ära linna läinud või surnud.
Kolmandal pool on nende vanainimeste talude ümber lagunevad talud, kus talupidaja on ära surnud ja pärijad ei ole maale tulemisest huvitatud või on koht juba pikemat aega ebareaalse hinnaga edutult müügis.
Küsimused:
Kuidas soodustada sidet väiketalu pidamisel abi vajavate vanainimeste ja linnanoorte vahel?
Kuidas saada mahajäetud lagunevad talud kasutusse?
Kasud, mis kaasnevad nende küsimuste lahendamisega:
*Noortel, kellel puuduvad maa-vanavanemad, kuid kes tunnevad huvi maaelu vastu, tekib võimalus maal olla, taluelu õppida ja ise oma toitu kasvatada
*Ise oma toidu kasvatamise võimalus paraneb ka vanainimestel, kes üksi ei jõua aeda pidada
*Vanainimesed saavad oma talu edasi pidada ja need ei jää lagunema
*Sotsiaalne võrgustik nii linnanoortele kui maa-vanainimestele. Lastele maa-vanavanemad ja vanainimestele lapselapsed, kes sageli külas on või kohapeal elavad. Kõik pooled saavad end vajalikena tunda
*Vanainimestel on kellelegi traditsioonilisi oskusi edasi anda ja noortel on kelleltki õppida
*Mahajäetud talude kasutusse võtmisel tekivad naabrid ja kogukonnad, kes saavad üksteist aidata ja olla abiks ka üksi jäänud vanainimestele
*Maastikuvaated paranevad
*Külad elavnevad
*Inimesed saavad majanduslanguse olukorras paremini hakkama, kui neil vähemalt osa toidust omast käest on
*Tervisele on ka puhas toit ja talutegemised soodsad
Lahendusi:
Kontaktide soodustamiseks:
*Hooajalisteks talutegemisteks ja konkreetseteks ettevõtmisteks saab kutsuda appi talgulisi, gruppe lähimast linnast, loodusklasse, suvilised suveks perega maale, noorteorganisatsioonid, wwoof.ee ja heategu.ee.
*Lastekodust täisealiseks saades välja saadetavad lapsed taludesse, varem võivad ka juba käia. Siin on tugiisikut ka vaja. Konkreetse lastekodu kaudu suheldes, kui on mõni talupidaja valmis neid enda juurde kutsuma
*Luua infosüsteem, mis aitaks abi vajavatel talupidajatel ja maale minna soovivatel noortel omavahel kokku saada. Just väikestele taludele kui elukeskkonnale, mitte suurtele tootmistaludele. Mina lubasin uurida sellise lehekülje loomise võimalusi. Korraldus võiks olla inimlik, mitte formaalsete reeglite ja piirangutega, mis elutingimused peavad olemas olema ja mida pakkuma peab. Sisuliselt nagu uute vanavanemate adopteerimine
*Kohtumispaik peaks olema ka väljaspool internetti, sest mainitud vanainimestel enamasti ei ole internetiga sidet. Kuulutused maakonnalehtedes ja külapoe juures, tuttavate kaudu otsides, ise külas jalutades mõnda väiksesse kohta sisse astudes
Talude kasutusse võtmise soodustamiseks:
*Võtta vastu seadus, et talu pärija peab talu paari aasta jooksul kas ise kasutusse võtma või selle kellelegi isikutevahelise lepinguga kasutada andma, kes koha mahedalt korras hoiab. Lepingusse saab panna, et ei kasuta pestitsiide jms. Mitte massitootmiseks, vaid just elamiseks. Kui ei soovi ise kasutada ega ka kellelegi teisele anda ise omanikuks jäädes, on võimalik kohast loobuda. Üüri- või müügipakkumine sellise hinnaga, et keegi sinna minna ei taha, ei peaks olema arvestatav vabandus.
*Talud, millest on loobutud, anda tasuta inimestele, kes soovivad maal mahedalt talu pidada, kuid ei jõua kinnisvara osta. Vajadusel võib olla katseperiood kaks aastat, mille jooksul peaks selguma, kas inimene saab maal hakkama. Siin võib kerkida probleem, et inimene ehitab katseajal näiteks maja üles ja rajab aia ja siis otsustatakse, et ta ikka ei saa sinna jääda. Sellist asja ei tohiks juhtuda.
*Enne talu kasutusse võtmist ja ka uue omaniku katseajal keelata metsa langetamine, et talukohti ei kasutataks vaid raha tegemiseks
*Et motiveerida tühjalt kõdunevate talude omanikke neid kasutusse andma, võib kehtestada kõduneva talu maksu. See puudutaks talusid, mis seisavad aastaid tühjalt, hooned lagunevad ja aed hävineb. Keegi kommenteeris, et siis panevad omanikud hooned lihtsalt põlema. Me püüdsime leida asju, mis motiveeriks omanikke lihtsalt heast tahtest oma tühjalt seisvat kohta kellelegi teisele andma aga ei leidnud. Ringis oli üks inimene, kellel endal ka seisab suguvõsa talu juba aastakümneid tühjalt, hooned on praktiliselt kadunud, kuid suguvõsa talu ära võtmist pidas hirmus karmiks ja samas kellelegi teisele kasutada anda ka ei usaldanud, sest mine tea, mis inimeste otsa sattuda võib. Kas kellelgi on ideid, kuidas omanikke motiveerida ilma vastuseisu tekitamata?
*10 aastat tühjalt lagunenud talu, kus omanik midagi teinud ei ole, võõrandada. Igaks juhuks rõhutan, et ma pean kõigis punktides kõduneva talu all silmas neid pooleldi võssa kasvanud halle risuhunnikuid, mida remontida enam ei anna, kuid kohta oleks oluline säilitada elukeskkonnana. Mitte, et keegi pärib koheselt aastaringselt elamiskõlbuliku talu ja kui kohe sisse ei koli, siis võetakse käest ära. Sealkandis, kus mina praegu talus olen, on selliseid kohti kümneid, enamus talusid on maha jäetud või omanik surnud ja pärijad pole huvitatud. Olen selliseid kohti igal pool nii suurte teede ääres kui külade vahel jalutades näinud.
..........
Täna jälle maale:)
laupäev, 2. mai 2009
laupäev, 25. aprill 2009
Kööginurgake
Naadi-seenekaste spagettidele
Hauta seened, lisa värskelt korjatud (vähemalt samal päeval) peotäis või paar noori naate, veidi basiilikut ja soola, kuumuta veel minut. Soovi korral võib hetk enne valmimist lisada sojapiima.
Samamoodi tegin täna naadi-köögiviljakastet aga see ei tulnud nii hea. Võibolla sellepärast, et naadid olid juba eile hommikul korjatud. Eile tehtud naadi-seenekaste oli küll väga hea:)
Täna oli küpsetamise päev. K juures maal ei ole küpsetusahju ja siis püüan linnas käies tasa teha.
Pärmitaigen, koostisained ligikaudselt:
800g nisujahu, tibake soola, segada kokku
20g pärmi hõõruda väikse peotäie rafineerimata suhkruga pehmeks, hõõruda sekka
u. 40g toasooja pehmet võid
Segada pärmivaht jahuga
Lisada sorts kuuma vett ja edasi vähehaaval sooja vett samal ajal tainast sõtkudes. Sõtkuda kuni tainas kausi küljest lahti tuleb. Lasta kerkida rätiku all ja mõned korrad uuesti alla sõtkuda. Mina sõtkusin neli korda alla aga taignal ei olnud palju ruumi kerkida ja kokkuvõttes kerkis vast tunni ringis.
Rulli tainas õhukeseks.
Edasi tegin nelja saia.
Naadipirukate jaoks valasin naadi ja basiiliku kuuma veega üle ja lasin minuti haududa. Määrisin taignale veidi võid ja panin nõrutatud naadi peale.
Kaneelisaiakeste jaoks määrisin samuti võid, raputasin kaneeli ja rafineerimata suhkrut, lõikasin klaasiga kettad ja vajutasin lilledeks.
Kaneelirulli jaoks keerasin eelmisega sama plaadi rulliks.
Moosirulli jaoks määrisin taignale kirsimoosi ja keerasin rulliks.
Küpsetasin kõik saiad pealt kuldpruuniks ja krõbedaks, seest jäid pehmeks.
Saiad tulid väga head:) Naadipirukas olin veidi pettunud, võibolla sobiks naadile midagi juurde segada. Sai seal ümber oli parem kui sisu.
............
Hilisem täiendus. Selgus, et ülalkirjeldatud pirukaretsept on väga hea viis kuivikute tegemiseks. Saiakesed jõudsid mõne tunniga ära kuivada, rullid on veel pehmed. Aga krõbistada ikka hea:)
Hauta seened, lisa värskelt korjatud (vähemalt samal päeval) peotäis või paar noori naate, veidi basiilikut ja soola, kuumuta veel minut. Soovi korral võib hetk enne valmimist lisada sojapiima.
Samamoodi tegin täna naadi-köögiviljakastet aga see ei tulnud nii hea. Võibolla sellepärast, et naadid olid juba eile hommikul korjatud. Eile tehtud naadi-seenekaste oli küll väga hea:)
Täna oli küpsetamise päev. K juures maal ei ole küpsetusahju ja siis püüan linnas käies tasa teha.
Pärmitaigen, koostisained ligikaudselt:
800g nisujahu, tibake soola, segada kokku
20g pärmi hõõruda väikse peotäie rafineerimata suhkruga pehmeks, hõõruda sekka
u. 40g toasooja pehmet võid
Segada pärmivaht jahuga
Lisada sorts kuuma vett ja edasi vähehaaval sooja vett samal ajal tainast sõtkudes. Sõtkuda kuni tainas kausi küljest lahti tuleb. Lasta kerkida rätiku all ja mõned korrad uuesti alla sõtkuda. Mina sõtkusin neli korda alla aga taignal ei olnud palju ruumi kerkida ja kokkuvõttes kerkis vast tunni ringis.
Rulli tainas õhukeseks.
Edasi tegin nelja saia.
Naadipirukate jaoks valasin naadi ja basiiliku kuuma veega üle ja lasin minuti haududa. Määrisin taignale veidi võid ja panin nõrutatud naadi peale.
Kaneelisaiakeste jaoks määrisin samuti võid, raputasin kaneeli ja rafineerimata suhkrut, lõikasin klaasiga kettad ja vajutasin lilledeks.
Kaneelirulli jaoks keerasin eelmisega sama plaadi rulliks.
Moosirulli jaoks määrisin taignale kirsimoosi ja keerasin rulliks.
Küpsetasin kõik saiad pealt kuldpruuniks ja krõbedaks, seest jäid pehmeks.
Saiad tulid väga head:) Naadipirukas olin veidi pettunud, võibolla sobiks naadile midagi juurde segada. Sai seal ümber oli parem kui sisu.
............
Hilisem täiendus. Selgus, et ülalkirjeldatud pirukaretsept on väga hea viis kuivikute tegemiseks. Saiakesed jõudsid mõne tunniga ära kuivada, rullid on veel pehmed. Aga krõbistada ikka hea:)
reede, 24. aprill 2009
Eesti külad
Olen K juures usinalt matkanud ja uusi huvitavaid kohti avastanud. Seal ümbruskonnas on hulgi mahajäetud kohti. Tuli välja, et K oma maa pealgi on veel üks vana taluase, millest pole küll varemeidki järel, vaid kivihunnik ja murdunud igivanad õunapuud. 50 aastat on koht tühi olnud aga inimene, kelle lapsepõlv seal möödus, elab läheduses ja mäletab, et ema pesi seal kraavis kevadeti pesu. Kõrval on kuppelheinamaa nagu Heliseva Muusika filmist ja all jõgi ja järv. Jalutasime seal õhtul, kui loojuv päike kuldas järve ja metsa järve ääres ja heinamaad. Koer tuiskas ringi, tal oli hea päev, sai palju joosta:) Muidu teda üksi metsa ei lubata kuna loomadel ja lindudel on pojad praegu. Sama järve ääres on veel kaks talu, kus omanik on ära surnud ja hooned lagunevad. Ja K maja taga kohe mäe otsas olevat ka kunagi talu olnud, kus üks Jaan elanud. Praegu on seal puhas mets ja mina otsides ei leidnud isegi kivihunnikut üles. K teab, et 10 aastat tagasi oli kivihunnik ja head musta sõstra põõsad. Üks naine, kellel külas käisime, mäletab, et viis sinna lapsepõlves piima ja mune. Selle naise juurde oli meil asja ka, peale selle, et meiegi talt mune saime:)
Üks hommik läksin tavapärasele jalutuskäigule. Mõtlesin, et lähen vaatan, kuidas siin varem mainitud eraku talu ilma lumeta välja näeb. Talvel oli seal ikka väga võimas lumekiht igal pool. Läksin mööda K metsavaheteed maantee poole, tee äärde metsa vahele jäävad mõned lagendikud, kus ei olnud ka peale lume kadumist käinud. Viimase lagendiku teeotsal mõtlesin, kas vaatan siia ka või täna mitte. Otsustasin ikka korraks vaadata. Lagendik, mis talvel lumega oli väga ilus olnud, nägi välja pehmelt öeldes hirmus. Kole raiekoll oli sealt üle käinud ja ainult puude juured turritasid igal pool. Olin K jutust kunagi aru saanud, et selle künka taga peaks olema üks väike talu peidus. Ronisin siis künka tippu. Talukohta ei näinud aga sissesõidetud tee läks metsa vahele. Läksin mööda teed arvates, et küllap see talu juurde viib. Viis hoopis veidi suuremale metsavaheteele. Selline tunne oli nagu oleks avastanud salatee, millest keegi ei tea:) See oli esmaklassiline tsiviliseerimata tee, midagi liivakattega tee ja sissesõistetud tee vahepealset. Mets kasvas kohe tee ääres, seda ei olnud tee-äärse laiutamise tarbeks maha võetud. Ilus tihe kuusemets. Tee paistis ühelt poolt suunduvat külakeskuse poole. Läksin vastassuunas. Ilus mets vaheldus ilusa heinamaaga ja liivateest sai üha enam sissesõidetud rada. Üks hetk jõudsin imearmsa väikese järve äärde, millel ujus luik poegadega ja pardid. Ühel pool järve oli heinamaa, teisel pool tihe mets ja lagedal poolel oli järve ümber ka puuderibasid. Järve keskel oli tilluke rabasaareke kidurate kuuskedega. Astusin hästi vaikselt edasi, et mitte luigeperet ehmatada, kuid luiged ei paistnud mind tähele panevat. Hoopis pardid tõusid saare äärest väikses parves lendu ja lendasid kaugemale järvele. Mõtlesin, et selle järve ääres võiks kohe tükk aega telgiga elada. Teisel pool järve oli puude vahel vana lagunev talukoht viljaaia sees. Mööda heinamaad ja metsatukkade vahel üha kahanevat teed pidi edasi minnes ja veidi rajalt kõrvale põigates leidsin veel ühe koha, kus ilmselt oli kunagi pikk rehielamu olnud. Heinamaadel sõid metskitsed rahulikult. Alguses ma ei näinudki neid, karvatoon sulandub praegu väga hästi taustaga. Rada jõudis soise äärega järve äärde. Teisel kaldal paistis talupidamine, kuid üle soo ja järve ei saanud kuidagi, pöörasin otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi. Nende kahe järve vahele sobiks looduslikult loogiliselt kolm talu. Heinamaad järvede vahel on suurest teest nii kaugel, et ükski laps omapead seigeldes kogemata teele ei satu.
Tagasi minnes ei pannud tähele õiget kohta, kus oleks jõudnud K teele viivale lagendikule ja möödusin mööda liivateed hoopis ühest asustatud talust. Jõudsingi välja külakeskusse nagu olin arvanud. Kokku kulus selle käigu peale kolm tundi. Hiljem K-le rääkides teadis tema, et sealkandis on ühe tuttava lapsepõlvekodu. Ja tegelikult on see koht K-le väga lähedal, läbi metsa vähem kui pool kilomeetrit, kui kuidagi üle kraavi saab. K-l tekkis kohe plaan minna sellele naisele külla, kes seal lapsena elas. Järgmine hommik käisimegi ära ja jutust, et "küll me siis arutame, kus sa käisid ja mis sa nägid" sai sujuvalt maaostujutt ilma, et ma oleks jõudnud silma pilgutadagi. Tuli välja, et järve-äärne talukoht ja ka järv ja päris suur tükk maad kuuluvadki sellele naisele. Ja sealkandis on 9 lagunenud talukohta. K andis talle nädala otsustamiseks ja järeltulijatega arutamiseks, et kas ta on valmis seda kohta ära müüma. Mulle tundub, et K on väga huvitatud, et ma talle lähinaabriks jääks.
Peale tagasi K juurde jõudmist põikasin metsa vahelt läbi ja oh seda imet, jõudsingi ühele eelmisel päeval silma jäänud väiksele heinamaale välja, sealt juba edasi raja peale ja talukoht kohe teisel pool rada. Jalutasin veel krundi piirini, tunni ajaga käisin edasi-tagasi ära.
Eile istusin Põlva järve ääres, sõin jäätist, vaatasin parte ja mõtlesin asjade üle järele. Varem olin Põlvast ainult läbi sõitnud, nüüd jalutasin pool linna läbi. Ilus metsane linn on. Juttude järgi on seal palju head, näiteks maheda mõtlemisega inimesi oluliselt rohkem kui Võrus. Olles elanud Valgas ja Tartus, viimase aasta jooksul Võrus päris palju ringi käinud ja mõned korrad Vastseliinas ringi jalutanud, võib öelda, et vähemalt jalutamise ja kusagil niisama istumise keskkonnana neli viimatinimetatud kohta esimesega võrreldes kriitikat ei kannata. Kui Viljandi asuks kaardil Tartust allpool, siis see mõnevõrra kannataks aga kuna ei asu, siis ei lähe arvesse. Lapsepõlvest mäletan Antslas käimisi aga seal ei ole nii kaua käinud, et on vaja millalgi minna mälu värskendama. Räpinas ei ole käinud ja Otepää tundub turistilõksuna. Tõrva on ka väga ilus linnake. Valides kodukohta on väga oluline, milline on lähim suur asula, kuhu vahel ikka asja on. Tahaks, et lastel jääks lähimas linnas käimisest positiivsed mälestused ja endal oleks ka meeldiv linnas käia, mitte tossupilved ja betoonkarbid ümberringi. Järvedega koht, millel on ka selline nimi, mida olen kunagi oma koha nimena mõelnud, on ülikena igapäevaselt elamiseks ja ka mõnedele uutele naabritele jaguks ruumi. Maa on seal hea, parem kui külakeskuses. Ehitusmaterjalist ühe kolmandiku saaks kohapealt, teise kolmandiku superluksusliku kvaliteediga K juurest ja kolmanda kohal kasvatada. Lähim külakeskus, lähim suurem asula ja lähim linn aga ei ole ükski eriti kutsuvad. Kohal on ka mõningad miinused, näiteks kõrvalkrundil pesitsevad jahimehed, keda ma oma kodu naabrusse ei soovi. K ütleb, et kui võimalus tekib, siis on vaja sellest kohe kinni haarata. Mina ei tea. Ootan kommentaare.
Üks hommik läksin tavapärasele jalutuskäigule. Mõtlesin, et lähen vaatan, kuidas siin varem mainitud eraku talu ilma lumeta välja näeb. Talvel oli seal ikka väga võimas lumekiht igal pool. Läksin mööda K metsavaheteed maantee poole, tee äärde metsa vahele jäävad mõned lagendikud, kus ei olnud ka peale lume kadumist käinud. Viimase lagendiku teeotsal mõtlesin, kas vaatan siia ka või täna mitte. Otsustasin ikka korraks vaadata. Lagendik, mis talvel lumega oli väga ilus olnud, nägi välja pehmelt öeldes hirmus. Kole raiekoll oli sealt üle käinud ja ainult puude juured turritasid igal pool. Olin K jutust kunagi aru saanud, et selle künka taga peaks olema üks väike talu peidus. Ronisin siis künka tippu. Talukohta ei näinud aga sissesõidetud tee läks metsa vahele. Läksin mööda teed arvates, et küllap see talu juurde viib. Viis hoopis veidi suuremale metsavaheteele. Selline tunne oli nagu oleks avastanud salatee, millest keegi ei tea:) See oli esmaklassiline tsiviliseerimata tee, midagi liivakattega tee ja sissesõistetud tee vahepealset. Mets kasvas kohe tee ääres, seda ei olnud tee-äärse laiutamise tarbeks maha võetud. Ilus tihe kuusemets. Tee paistis ühelt poolt suunduvat külakeskuse poole. Läksin vastassuunas. Ilus mets vaheldus ilusa heinamaaga ja liivateest sai üha enam sissesõidetud rada. Üks hetk jõudsin imearmsa väikese järve äärde, millel ujus luik poegadega ja pardid. Ühel pool järve oli heinamaa, teisel pool tihe mets ja lagedal poolel oli järve ümber ka puuderibasid. Järve keskel oli tilluke rabasaareke kidurate kuuskedega. Astusin hästi vaikselt edasi, et mitte luigeperet ehmatada, kuid luiged ei paistnud mind tähele panevat. Hoopis pardid tõusid saare äärest väikses parves lendu ja lendasid kaugemale järvele. Mõtlesin, et selle järve ääres võiks kohe tükk aega telgiga elada. Teisel pool järve oli puude vahel vana lagunev talukoht viljaaia sees. Mööda heinamaad ja metsatukkade vahel üha kahanevat teed pidi edasi minnes ja veidi rajalt kõrvale põigates leidsin veel ühe koha, kus ilmselt oli kunagi pikk rehielamu olnud. Heinamaadel sõid metskitsed rahulikult. Alguses ma ei näinudki neid, karvatoon sulandub praegu väga hästi taustaga. Rada jõudis soise äärega järve äärde. Teisel kaldal paistis talupidamine, kuid üle soo ja järve ei saanud kuidagi, pöörasin otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi. Nende kahe järve vahele sobiks looduslikult loogiliselt kolm talu. Heinamaad järvede vahel on suurest teest nii kaugel, et ükski laps omapead seigeldes kogemata teele ei satu.
Tagasi minnes ei pannud tähele õiget kohta, kus oleks jõudnud K teele viivale lagendikule ja möödusin mööda liivateed hoopis ühest asustatud talust. Jõudsingi välja külakeskusse nagu olin arvanud. Kokku kulus selle käigu peale kolm tundi. Hiljem K-le rääkides teadis tema, et sealkandis on ühe tuttava lapsepõlvekodu. Ja tegelikult on see koht K-le väga lähedal, läbi metsa vähem kui pool kilomeetrit, kui kuidagi üle kraavi saab. K-l tekkis kohe plaan minna sellele naisele külla, kes seal lapsena elas. Järgmine hommik käisimegi ära ja jutust, et "küll me siis arutame, kus sa käisid ja mis sa nägid" sai sujuvalt maaostujutt ilma, et ma oleks jõudnud silma pilgutadagi. Tuli välja, et järve-äärne talukoht ja ka järv ja päris suur tükk maad kuuluvadki sellele naisele. Ja sealkandis on 9 lagunenud talukohta. K andis talle nädala otsustamiseks ja järeltulijatega arutamiseks, et kas ta on valmis seda kohta ära müüma. Mulle tundub, et K on väga huvitatud, et ma talle lähinaabriks jääks.
Peale tagasi K juurde jõudmist põikasin metsa vahelt läbi ja oh seda imet, jõudsingi ühele eelmisel päeval silma jäänud väiksele heinamaale välja, sealt juba edasi raja peale ja talukoht kohe teisel pool rada. Jalutasin veel krundi piirini, tunni ajaga käisin edasi-tagasi ära.
Eile istusin Põlva järve ääres, sõin jäätist, vaatasin parte ja mõtlesin asjade üle järele. Varem olin Põlvast ainult läbi sõitnud, nüüd jalutasin pool linna läbi. Ilus metsane linn on. Juttude järgi on seal palju head, näiteks maheda mõtlemisega inimesi oluliselt rohkem kui Võrus. Olles elanud Valgas ja Tartus, viimase aasta jooksul Võrus päris palju ringi käinud ja mõned korrad Vastseliinas ringi jalutanud, võib öelda, et vähemalt jalutamise ja kusagil niisama istumise keskkonnana neli viimatinimetatud kohta esimesega võrreldes kriitikat ei kannata. Kui Viljandi asuks kaardil Tartust allpool, siis see mõnevõrra kannataks aga kuna ei asu, siis ei lähe arvesse. Lapsepõlvest mäletan Antslas käimisi aga seal ei ole nii kaua käinud, et on vaja millalgi minna mälu värskendama. Räpinas ei ole käinud ja Otepää tundub turistilõksuna. Tõrva on ka väga ilus linnake. Valides kodukohta on väga oluline, milline on lähim suur asula, kuhu vahel ikka asja on. Tahaks, et lastel jääks lähimas linnas käimisest positiivsed mälestused ja endal oleks ka meeldiv linnas käia, mitte tossupilved ja betoonkarbid ümberringi. Järvedega koht, millel on ka selline nimi, mida olen kunagi oma koha nimena mõelnud, on ülikena igapäevaselt elamiseks ja ka mõnedele uutele naabritele jaguks ruumi. Maa on seal hea, parem kui külakeskuses. Ehitusmaterjalist ühe kolmandiku saaks kohapealt, teise kolmandiku superluksusliku kvaliteediga K juurest ja kolmanda kohal kasvatada. Lähim külakeskus, lähim suurem asula ja lähim linn aga ei ole ükski eriti kutsuvad. Kohal on ka mõningad miinused, näiteks kõrvalkrundil pesitsevad jahimehed, keda ma oma kodu naabrusse ei soovi. K ütleb, et kui võimalus tekib, siis on vaja sellest kohe kinni haarata. Mina ei tea. Ootan kommentaare.
Bussiga ja häälega
Tulin eile maalt. Häälega nagu viimasel ajal kombeks on saanud. Kogu maal olemise aja jooksul ei olegi kordagi bussiga tervet teed sõitnud. Hääletamine on nii väga meeldima hakanud, et vahepeal paistis bussiga sõitmine juba päris mõttetuna. Eile sõitsin siiski bussiga Võrru ja kohe meenus, miks vahel on tore ka ühistransporti kasutada. Täpsemalt, miks mulle meeldib Võrumaal bussiga sõita. Võrumaa piires mööda külavaheteid logistavate busside juhid on alati rõõmsad ja sõbralikud. Neil on aega reisijatega ilmaelu üle arutada, naljatleda ja soovijaid koduvärava ees maha panna. Võrru jõudmine võtab küll aega, sest linnas tahab iga nurga peal keegi enne bussijaama maha minna aga soe tunne jääb ikkagi. Buss on üks väheseid kohti, kus saab kõrvalt jälgida erinevaid võru keelt kõnelevaid inimesi. Ükskord pakkus bussile tulnud tudisev vanake mulle kommi. Võõrad inimesed ütlevad bussipeatuses tere ja vahel alustavad vestlustki. Stiilis kes sa oled, kust tuled ja kelle juures peatud ja kuidas tal ka läheb.
Võrust edasi hääletasin läbi Põlva Tartusse. Hääletades kohtub teistsuguste inimestega, kuigi ka väga erinevatega. Sellised, kes hääletajaid peale võtavad, tavaliselt bussis teiste seast välja ei paistaks ja peatuses juttu ei teeks. Autos vahel ikka areneb vestlus või möödub terve tee vaikides kuni juhile keegi helistab ja ta ootamatult lõbusaks muutub. Olen hääletanud üksi, kaksi ja kolmekesi. Päris tee äärde muud kohale jõudmise viisi otsima siiani jäänud ei ole. Peale on võtnud igas vanuses ja ilmselt väga erinevate eluoludega inimesed alates kooli ruttavast poisist kuni pensionärini. Vahepeale jäävad noored ja keskealised ärimehe olemisega tegelased, beebiga naised, üksi sõitvad naised, kolme lapsega pere täies koosseisus, noorepoolne paar. Lootusetu grupina paistavad siiani pensionäridest paarid, need on alati mööda sõitnud. Eile olin kellelegi elu esimene peale võetud hääletaja. Mitu korda on juhtunud, et keegi sõidab mööda ja tuleb siis tagasi. Kellel läks süda härdaks, kellele tundus, et on vaja tuttavaks saada. Mõned on väga rõõmsad hääletajate ja sellise reisimisviisi üle, mõned üritavad ikka ohutuse huvides keelitada bussiga sõitma. Korduvalt on juhtunud ka seda, et alguses öeldakse mahapanemise kohana suurem asula aga sihtpunkti lähenedes otsustatakse ikka päris kohale viia, kuigi see oma teelt mitmeid kilomeetreid kõrvale jääb. On ka viidud spetsiaalselt sellisesse kohta, kust oleks mugav edasi hääletada. Hääletamise avastamine avas minu jaoks palju võimalusi, vähemalt teoreetiliselt:) Pealehakkamine ja aeg peab ikka omalt poolt olema, kui ka bussiaegade ja piletitega arvestama ei pea. Ainus miinus on, et nendes kõige paremates kohtades, kus käia tahaks, on liiklus pea olematu. Mis iseenesest on küll hea aga kohalejõudmise teeb keeruliseks. Kuna ma pikalt tee ääres seismist eriti ei kannata, siis jalgadel on vahel palju tööd enne kui jälle peale võetakse. See aga on võimaldanud avastada ilusaid kohti, kus varem käinud ei ole:)
Võrust edasi hääletasin läbi Põlva Tartusse. Hääletades kohtub teistsuguste inimestega, kuigi ka väga erinevatega. Sellised, kes hääletajaid peale võtavad, tavaliselt bussis teiste seast välja ei paistaks ja peatuses juttu ei teeks. Autos vahel ikka areneb vestlus või möödub terve tee vaikides kuni juhile keegi helistab ja ta ootamatult lõbusaks muutub. Olen hääletanud üksi, kaksi ja kolmekesi. Päris tee äärde muud kohale jõudmise viisi otsima siiani jäänud ei ole. Peale on võtnud igas vanuses ja ilmselt väga erinevate eluoludega inimesed alates kooli ruttavast poisist kuni pensionärini. Vahepeale jäävad noored ja keskealised ärimehe olemisega tegelased, beebiga naised, üksi sõitvad naised, kolme lapsega pere täies koosseisus, noorepoolne paar. Lootusetu grupina paistavad siiani pensionäridest paarid, need on alati mööda sõitnud. Eile olin kellelegi elu esimene peale võetud hääletaja. Mitu korda on juhtunud, et keegi sõidab mööda ja tuleb siis tagasi. Kellel läks süda härdaks, kellele tundus, et on vaja tuttavaks saada. Mõned on väga rõõmsad hääletajate ja sellise reisimisviisi üle, mõned üritavad ikka ohutuse huvides keelitada bussiga sõitma. Korduvalt on juhtunud ka seda, et alguses öeldakse mahapanemise kohana suurem asula aga sihtpunkti lähenedes otsustatakse ikka päris kohale viia, kuigi see oma teelt mitmeid kilomeetreid kõrvale jääb. On ka viidud spetsiaalselt sellisesse kohta, kust oleks mugav edasi hääletada. Hääletamise avastamine avas minu jaoks palju võimalusi, vähemalt teoreetiliselt:) Pealehakkamine ja aeg peab ikka omalt poolt olema, kui ka bussiaegade ja piletitega arvestama ei pea. Ainus miinus on, et nendes kõige paremates kohtades, kus käia tahaks, on liiklus pea olematu. Mis iseenesest on küll hea aga kohalejõudmise teeb keeruliseks. Kuna ma pikalt tee ääres seismist eriti ei kannata, siis jalgadel on vahel palju tööd enne kui jälle peale võetakse. See aga on võimaldanud avastada ilusaid kohti, kus varem käinud ei ole:)
laupäev, 18. aprill 2009
Maa-uudiseid
Sain jälle veidi maal olla. Millegipärast arvasin minnes, et seal on ikka veel lumi maas. Ei olnud:) Ümbrus näeb ilma lumeta hoopis teistsugune välja. Sinililled ja lumikellukesed õitsevad sealgi, nii aias kui metsa all. Noori naate on kõikjal, sekka ka kortslehti:) Kõik talled on nüüdseks sündinud, noorim on poolteist nädalat noor ja imearmas hallikirju. Viis musta villaga jäärapoissi ootavad paraja vanuse saabudes uut omanikku. Nii et kui keegi on huvitatud, andke teada. Vanimad sündisid 3. märtsil, väga noored veel. Ühtlasi tuleb nii noortest kui täiskasvanud kitsedest keegi ära müüa, palju on neid juba saanud. Asuvad Vastseliina vallas.
Heinaseemnete villa sisse sattumise ennetuseks kasutusele võetud söögikast põrandal ei leidnud pikka otstarbekohast kasutust - talled arvasid heaks seal pissil käia.
Terve kari kepsutab nüüd igapäevalt maja ümber ja heinamaal ringi, ikka kõik koos mää ja möö ja ptrrrr tehes karjas liikudes, tallede piruettide ja hobuste hoovõtujooksudega. Vahel kaotab mõni lambapoiss oma emme ära ja hakkab hobuse sabas käima. K rääkis, et mõni aasta tagasi oli üks lambatall, ise pisike nagu kirp, hobuse sabas kihutanud ja oma emme määgides järel jooksnud aga tall ei teinud kuulmagi.
Sookured hõiguvad maja taga metsas ja käivad heinamaal patseerimas. Metsad on samblased ja seal on hea olla. Varsti lähen tagasi.
Heinaseemnete villa sisse sattumise ennetuseks kasutusele võetud söögikast põrandal ei leidnud pikka otstarbekohast kasutust - talled arvasid heaks seal pissil käia.
Terve kari kepsutab nüüd igapäevalt maja ümber ja heinamaal ringi, ikka kõik koos mää ja möö ja ptrrrr tehes karjas liikudes, tallede piruettide ja hobuste hoovõtujooksudega. Vahel kaotab mõni lambapoiss oma emme ära ja hakkab hobuse sabas käima. K rääkis, et mõni aasta tagasi oli üks lambatall, ise pisike nagu kirp, hobuse sabas kihutanud ja oma emme määgides järel jooksnud aga tall ei teinud kuulmagi.
Sookured hõiguvad maja taga metsas ja käivad heinamaal patseerimas. Metsad on samblased ja seal on hea olla. Varsti lähen tagasi.
laupäev, 11. aprill 2009
Fotokaamera
Olen jõudnud arusaamisele, et pildid rikastaks seda blogi oluliselt ja on aeg soetada omale fotokaamera. Natukese järelemõtlemisega koostasin nimekirja tingimustest, millele see kaamera vastata võiks:
*Kaalult kerge, sobiv jalgsi liikudes kaasas kandmiseks
*Sobiv nii algajale kui ka natuke edasijõudnule, arenemisvõimalusega, mitte päris seebikarp
*Puude lehed ja oksad ja puukoore muster on pildil selgelt eristatavad
*Saab pildistada ka liikuvaid objekte (linnud, puud tuules, juuksed)
*Varustus juures, juhe, kott, aku, akulaadija, mälukaart
Oleks tore, kuid mitte kohustuslik
*Arvutis saab pilti vaadata terve ekraani suuruselt hea kvaliteediga.
Näiteks saab pildistada kirja ja seda ekraanil suurelt vaadata.
*Võimalus teha ka must-valgeid pilte
Kui kellelgi seisab kodus kasutuseta fotoaparaat, siis ma leiaks sellele rõõmuga rakendust:) Või kui keegi teab, kust saab korralikku kasutatud aparaati hüpersupermegasoodsa hinnaga, siis ootan teateid.
*Kaalult kerge, sobiv jalgsi liikudes kaasas kandmiseks
*Sobiv nii algajale kui ka natuke edasijõudnule, arenemisvõimalusega, mitte päris seebikarp
*Puude lehed ja oksad ja puukoore muster on pildil selgelt eristatavad
*Saab pildistada ka liikuvaid objekte (linnud, puud tuules, juuksed)
*Varustus juures, juhe, kott, aku, akulaadija, mälukaart
Oleks tore, kuid mitte kohustuslik
*Arvutis saab pilti vaadata terve ekraani suuruselt hea kvaliteediga.
Näiteks saab pildistada kirja ja seda ekraanil suurelt vaadata.
*Võimalus teha ka must-valgeid pilte
Kui kellelgi seisab kodus kasutuseta fotoaparaat, siis ma leiaks sellele rõõmuga rakendust:) Või kui keegi teab, kust saab korralikku kasutatud aparaati hüpersupermegasoodsa hinnaga, siis ootan teateid.
Rõõmud
Kuldtähed õitsevad! :) Selle kevade esimesed kaks liblikat olid kirjud ja kolmas kollane. Kirjud lendasid mööda tänaval, kollane metsarajal. Konnad krooksuvad kooris. Metsa ääres jalutades jäin vaatama ühte väikest lagendikku puude vahel. Mõtlesin, kas minna sinna või jalutada edasi. Seepeale lendas minu lähedale põõsale lagendiku ääres väike linnuke ja vaatas huviga minu poole. Otsustasin minna ja lähemalt vaadata sammaldunud murdunud puud. Selgus, et puu oli väga hea koht istumiseks, jalgade kõlgutamiseks, linnulaulu kuulamiseks, sambla silitamiseks, puukooretükkide uurimiseks ja päikese nautimiseks. Jalutan sageli ja vahel üsna pikalt, kuid harva lihtsalt istun ja olen. Leidsin, et seda tuleks sagedamini teha:) Lahkudes oli üllatus ja rõõm suur, kui leidsin naati. Midagi nii head ei ole tükk aega saanud:) Koduteel nägin ka kahte väikest lindu, keda ei mäleta varem lähedalt näinud olevat. Teine neist sai varsti kaaslase ka ja neid ei paistnud häirivat, et ma juures seisin ja nende toimetamisi pealt vaatasin.
Tellimine:
Postitused (Atom)