Ülevaade varasemast

Väike pildiline ülevaade siiani toimunust. Olen nüüd katsetanud fotoaparaadi erinevaid programme. Lisaks leidsin, et on võimalik pildistada sõitva auto lahtisest aknast. Elu on kohe rikkam:)

Eile käisime teist korda siin oldud aja jooksul Georgiopolises. Seal ja aegajalt ka muudes kohtades korraldavad siinsed Suur-Britannia kodanikud kasutatud asjade müüke. Need on neile küll rohkem meelelahutuse ja kokkusaamise võimalus, kuid ühtlasi ilmselt ainsad kohad Kreekas, kust saab kasutatud asju, sest kreeklased väldivad sellist kraami. Valdavalt müüakse kastidest inglise keelset ajaviitekirjandust, natuke riideid ja pudipadi ja kooke. Mina otsisin suveseelikut aga siiani on nad müünud talvehooaja riideid. Kui esimesel kahel korral käies (teine kord oli teises külas) jätsid pehmekaanelise sisuga raamatukastid mind suhteliselt külmaks, siis seekord andis asjaolu, et ma ei ole kuu aega raamatukogus käinud, tugevalt tunda. Lahkusin 8 raamatu võrra rikkamana. Tõenäoliselt õnnestus mul välja noppida kogu müügiala kõik mitte-chick-flick raamatud. Alguses tulin ära 6 raamatuga aga kui läksime korraks tagasi, et K saaks oma ostude eest maksta, siis leidsin äärepealsest kastist veel kaks tükki. Siin müüakse kasutatud raamatuid üldiselt 1 euro tükk ja suurema hulga eest on erinevad soodustused. Mõni müüb 3 raamatut 2 euroga, teine 5 raamatut 4 euroga. Ma ei ole neid raamatuid küll veel lugenud (kodus ootas üks laenatud Kreetale kolimise lugu lugemist) aga paistab, et kõige nö kvaliteetsem kirjandus oli kõige soodsam. Viimased kolm raamatut sain hinnaga 50 senti tükk ja nendeks olid *Corfu Banquet - ilukirjanduslik lugu elust Korful koos põhjaliku retseptivaruga. Tahtsin siit kaasa osta retseptiraamatu, mida oleks pidanud minema kalli raha eest päris poodi otsima aga nüüd on see mure ka murtud. Raamat ise paistab sirvides olevat ilus mõnus helge lugemine.
*Kite runner - selle määris müüja mulle praktiliselt pähe, pidi väga hea olema. Sellest on film ka tehtud.
*If nobody speaks of remarkable things - pealkiri tundus paljutõotav. Sisukirjeldus oli ähmane aga müüja ütles minu soovi peale leida midagi, mida saab mitu korda lugeda, et see peaks mulle meeldima. Chick-flickid talle endale ka ei meeldi, seega on lootust, et võib olla hea raamat.
Ülejäänute seas olid kaks sama autori noorteraamatut, mis tundusid mõnusalt vanaaegsed, üks eepiline lugu elust Prantsuse veiniistanduses vastupanuliikumise ajal, üks väga paks raamat, mis loodetavasti sisaldab palju aiapidaja elulaadi kirjeldusi ja üks loodetavasti lõbus lugu laulvast vanaemast, kes peab enda elu korda saamise käigus lapselapsele paar elulist asja õpetama.

Igatahes olen ma nüüd varustatud pikaks reisiks läbi Euroopa tagasi Eestisse. Mis loodetavasti algab juba aprilli alguses:) Igatsus Eesti järele on suur. Eriti tahaks Võrumaale kõndima ja inimesi näha.

Pärast raamatute jahti käisime jällegi sealses rannas. Pildid ei ole veel arvutisse tõmmatud. Ammust ajast on veel pooleli kevadkarnevali sissekanne. Selle loodan ka lõpetada enne, kui Milia kohta lugeda saate:) Internet on viimastel päevadel ära ja olemas olles katkendlik olnud. Seega kiiret tegutsemist ei saa lubada.

Kiirtee vaated








Rannas jälle. Auto aku laadimiseks oli vaja pikemalt sõita, käisime kaugemal rannas:)

Sõbralik rannakiisu
















Jalutamas















Apelsiniõis

Peagi

Nüüd on siis Milia ökokülas käidud:) 834 pilti ja 10,5 lk märkmeid ootavad korrastamist. Võimas ja inspireeriv kogemus oli. Kreeta jaoks oli seal erakordselt mitmekesine taimestik ja mets (iseenesest juba Kreetal haruldane nähtus) lõhnas nagu Eestis. Kodune tunne oli seal, üsna sarnane oma külaks valitud kohale. Mägede mõõtmed on muidugi võrreldamatud. Enne Miliat kogunenud pilte on ka juba nii palju, et ilmselt siia ei hakka neid üles panema ja tekitan miski albumi.

www.milia.gr soovitan külastada:) Hooaja sees, ehk alates maist, sinna mahtumiseks tuleb väga pikalt ette teatada. Sügiseks ehk saab veel. Me olime praegu ühel päeval ainsad külalised, teistel päevadel oli peale meie veel 1-2 seltskonda.

Kes on külastanud ökoküla

Järgmine ajakiri KoguKonnad ilmub aprillis. Varasemaid numbreid saab lugeda www.kogukonnad.ee -> vasakul menüüs ajakiri "KoguKonnad" või http://kogukonnad.ee/index.php?option=com_phocadownload&view=category&id=1&Itemid=74

Oleks tore teha seekord ökokülade külastamise kogemuste eri:)
Seega kõik, kes on külastanud mõnda ökoküla või ka lihtsalt eeskujulikku ökotalu, on oodatud kirjutama:)
Kirjutada võib nii Eestist kui välismaalt.

Mõned märksõnad, millest võiksite kirjutada:
*miks te sinna külla või tallu läksite
*küla/talu tutvustus - kus nad tegutsevad, millest oma tegemistes lähtuvad, millega tegelevad jms + kõik, mis endale oluline tundub
*mida seal olles õppisite ja mida oleks teistel küladel/taludel neilt õppida

Pildid on ka oodatud:) Kõik tekstid, pildid ja vihjed võib saata kas ivooglaid (at) gmail.com või ajakiri (at) kogukonnad.ee hiljemalt 7. aprilliks.

Rannas, söömas ja külade vahel

Eelmisel neljapäeval käisime Iraklios, sest autol oli vaja paranduses käia. See tähendas, et minu hommikupoolik möödus lastega ootamatult lähedal avastatud rannas. Oli ilus soe päev, vahepeal läksime isegi eemale põõsaste alla varju, et mitte päikesepistet saada. Suure osa lõbustusest pakkusid merega ühendatud lombis ujunud linnud. Pildile sain ainult suuremad. Lisaks olid seal veel pisemad peenikeste pikkade jalgadega linnud, kes ligi ei tulnud ja askeldasid eemal. Teine suurem lõbustaja olid merekarbid. Aegajalt jalutasid rannas kohalikud merekarbiotsijad, kes ehk kasutasid neid turistividinate valmistamiseks. Üks hetk ristus meie rada ühe mehe omaga, kes oli tükk aega eemal midagi korjanud. Ta andis oma koti põhja kogutud karbid kõik lastele.

Sõit Irakliosse oli ilus, ümberringi mäed ja merevaated. Aegajalt võis päris tee ääres kohata kitsi rahulikult söömas ja autojuhte ehmatamas. Linnas sees eriti midagi pildistamisväärset ei olnud aga me palju ei kõndinud ka. Enne pikemat jalutuskäiku lõppes reis ootamatult, kui ühe lapse sõrm autoukse vahele jäi ja viga sai, misjärel me koju sõitsime.

Pildid on kõik rannast. Kui auto korda sai ja me rannast lahkusime, otsisime kohta, kus süüa. Sõitsime kesklinna ja hakkasime vaatama, kus näeb sedamoodi välja, et seal süüa saaks. Esimene koht, kuhu sisse astusime, osutus kohvikuks. Teiseks leidsime sobiva koha. Kahjuks seal ühtegi pilti ei teinud ja kuigi jätsin meelde nime Pantopoleio, mis oli ka kõigi purkide peal, selgus, et see on üldine nimetus söögikohtadele ja koha oma nimi ja aadress jäigi teadmata. Asub see suure Hellenic Post`i vastas ja Labrakis Auto Service kõrval. Igal juhul on kindlasti tegemist ühega parematest söögikohtadest Iraklios. Ukse kõrval seina ääres on maast laeni riiul kohapeal orgaaniliselt valmistatud hoidiseid, mis on nii müügiks kui kokale kasutamiseks. Ühe korra nägin, kui sealt võeti purk ja viidi kööki. Leidsime kena nurgalaua, mis omas läbi klaasi vaadet otse gaasipliidile, millel kokk süüa valmistas. Kogu kohta paistsid käigus hoidvat kaks noort meest, kellest üks tegi süüa ja teine oli leti taga, tõi toite lauda ja istus klientide juures lauas. Kui teine vahepeal ära käis, siis kokk tegeles telefoni ja muuga ka. Menüü oli ainult kreeka keeles, lasime seda endale inglise keeles seletada.

Olin varem lugenud, kuidas Vahemeremaadesse reisinud inimesed vaimustuvad toiduainete maitsest, et asjad maitsevad hoopis teistmoodi, kui Eestis, sest on rohkem päikest saanud. Mul Kreetal sellist kogemust siiani ei olnud, värsked puu- ja köögiviljad olid head küll, eriti keset talve, aga parematel päevadel on nad Eestis samamoodi maitsenud. Seal oli küll kõik nii hea, et juba suutäis tomatit Kreeka salatis tundus väga eriline. Seal sõin esimest korda õliga saia, mis osutus imeheaks. Iga laua peal oli väike klaaskannuke õliga, mille sees värsked maitsetaimed. Lisaks tavalisele saiale süüakse siin igale poole kõrvale odrakuivikuid, mida õlis pehmendatakse. Siin on kombeks, et laua peale tellitakse ühised toidud ja igaüks saab eraldi väikse taldriku, kuhu endale tõsta. Üksi oleks ilmselt raske siin väljas söömas käia, sest toidu osad on ühekaupa tellitavad ja igaühte on terve taldrikutäis. Aga seltskonnaga on tore.
Ära tulles ostis K. veel ühtteist hoidiste riiulilt kaasa ja kauba peale kingiti pudel maitseäädikat.

Peale rannapilte tulevad pildid ühest järjekordsest jalutuskäigust külade vahel. Tegelikult siin ei ole veel ühtlane õitemeri, kõik õitsev on nii eriline, et olen sellest lähedalt pilte teinud. Täna on hommikust saadik vihma valanud, vahepeal tuli rahet ka.





































Lapsed leidsid rannast kurgi














Väljaulatuval kaljunukil on lennukite maandumisrada






Apelsinipuu


Apelsiniaed orus








Esimesed noored viinapuulehed






Aias


Ühed mu lapsepõlve lemmiklilled, mida kodu lähedal metsaalune täis oli. Siin on nad suuremad.





Küla postkastid:)






Ilmselt greipfruut




Viljad ja õied korraga


Salvei


Siin on nii, et maja valmis saades tuleb maksta maksu. Maksu vältimiseks on paljudel majadel katusel orad püsti - ilmselgelt on ehitus alles käimas. Pea kõigil majadel on katusel päikesepaneel ja veepaak. Öko energialahenduse kõrval kasutatakse katuse veepidavuse suurendamiseks vedelat plastmassi.


Kumkvaadid