Rethymnon

Rethymnoni nimetatakse turistidele suunatud raamatutes Kreeta hingeks.
Päike mõelge piltidele ise juurde. Tegelikult oli ilus soe ja valge päev. Vabandan ennast sellega, et olen terve elu ilma isikliku fotoaparaadita elanud ja pole seetõttu selle korralikku kasutamist ära õppinud. Valgus sõltub rohkem juhusest kui minust. Soovitan vaadata ka google images abil Rethymnon pilte.

Vaade Fortezza juurest merele
















Ökopood:)
























Rõdud on siin väga levinud


Türgi ajast on mõnele poole jäänud majadele sellised kaunistused








Fortezza

Tee

Siin on sageli nii, et inimesed elavad küla keskel kobaras koos kitsukestel kivitänavatel majades, mil on vaid mõned ruutmeetrid kivimüüriga piiratud siseaeda. Aga süüa on ka vaja kasvatada ja selleks on küla ümber oliivisalud, viljaaiad ja põllud, millest esimese juurde kuuluvad ka lamba- või kitsekarjad. Lehmi siin ei peeta eriti, kuigi aegajalt võib autoteede ääres kohata lehma pildiga liiklusmärki. Lehmade asemel on kitsed ja lambad, mõlema piima kasutatakse mitmekülgselt. Mõne pere laut on oliivisalude läheduses, mõni peab ka külas sees loomi. Näiteks on meie kõrval pisikeses aias kanad, öösiti kirev kukk ja hobune, keda peetakse ilmselt oliivide vedamiseks.

Igal külal on oma pisike surnuaed ja 1-2 kirikut. Eile käisime jalutuskägu ajal ka kohalikus surnuaias. Siin maetakse nii, et haua peale jääb massiivne kivist kast. Kasti peal on klaasakendega väiksem kast, kus on lahkunu foto, küünal jm väikseid asju. Lahkunutel lastakse mingi hetkeni hauas olla ja siis tõstetakse väikse karbiga surnuaia keskel olevasse pisikesse majakesse. Ühe väikse platsi peale mahub nii terve perekond. Surnuaia lähedal tee ääres posti küljes on piltidega teated lahkunutest. Haudadel pilte vaadates tundus, et kõik olid kenad helged inimesed. Valdavalt on siin elatud üle 80 aasta vanaks, sageli ka 90 aasta kandis.

Selles külas, kus meie peatume, on välismaalasi umbes sama palju kui kohalikke. Igal pool võib kohata Suur-Britannia kunagistelt aladelt ja Skandinaaviast pärit vanemaid inimesi. Palju maju on ka tühjad. Kohalikud vanainimesed, kes tänaval vastu tulevad, tunduvad kuidagi eriti ilusad. Hoopis teistsugused, kui välismaalased. Laste vastu tuntakse siin kõikjal vaimustust, mis sunnib kätega ligi minema ja pähe patsutama või põsele silitama. Isegi kõige koeravaenulikumad kohalikud heldivad last nähes.

Järgnevalt pilte ühelt oliivisalude vaheliselt teelt, millise ääres elaks isegi. Sellise ümbruse tekitamine Eestis võtab mitusada aastat aega. Oliivipuude asemele võib mõelda tammed ja pärnad. Taustale mõelge linnulaul, eemalt kostev lammaste määgimine ja koerte klähvimine. Koerad on jalutamiseks laenatud. Selle jalutuskäigu lõpetuseks kohtusime lambakarjaga, kes toodi sellesse sallu sööma.

Mandlipuud


Meri paistab. Valge paremal keskel on surnuaed.












Artishokk










Tüümian


Salvei

Ateena lennujaamas

Enne, kui meelest ära läheb, tuleb ikka kirja panna.

Mõtlesin, et lähen reisile ainult käsipagasiga, on ehk vähem asjaajamist lennujaamades. Eelmisel päeval otsustasin siiski, et võtan ikka äraantava pagasi ka, muidu peaks enamvähem kõik peale arvuti maha jätma. Arvestasin siiski, et oleksin suuteline vajadusel kogu pagasit käeotsas kandma. Hommikul Tallinna lennujaamas läks kõik sujuvalt. Andsin äraantava koti ära, mina ei näinud, et seda kaalutud oleks aga no silma järgi oli näha ka, et lubatud 20kg-st jääb see väga kaugele. Sain Tallinnast kohe ka Kopenhaagen-Ateena lennu pardakaardi kätte. Igaks juhuks küsisin Kopenhaagenis infoletist veel üle ja öeldi, et võin tõesti otse lennukile minna. Eraldatud ümberistujate piirkonda mina seal ei tuvastanud, ilmselt oleksin võinud vahepeal väljas käia ja siis lihtsalt ilma mingi kontrollita lennukile minna. Ainult lennukile mineku ukse juures vaadati pardakaarti ja passi. Liikumine Kopenhaageni lennujaamas oli lihtne, igal pool piisavalt tihedalt selged sildid. Spetsiaalselt ümberistujate jaoks oli oma infolaudade rida. Lennuki ootamise ala ja igasuguste muude alade vahel sai vabalt käia, kõik oli enamvähem koos.

Ateenasse jõudes olid lennukiaknast ilusad vaated. Mingit erilist kõrgusetunnet need vaated tõesti ei tekitanud, pigem oli nagu vaataks filmi.
Ateenas otsisin kõigepealt kohe üles, kust pagasi kätte saaks. Seda silti ma Kopenhaagenis ei märganud, Ateenas oli õnneks kohe lennukist väljudes ja lennujaama sisenedes näha. Minu kott oli viimaste saabujate seas.
Siis otsisin üles infolaua ja uurisin, mis kell on viimane check-in minu lennule. Sellele oli mul eraldi pilet, sest Eestist ühe komplektina ei saanud. Sain teada, et on kaks tundi aega ja mõtlesin väljas ringi vaadata. Uksest väljudes oli elevus suur, klaasustest paistsid eemal mäed ja linn. Uste avanedes pahvatas vastu rikkalik segu heitgaasidest ja sigaretisuitsust. Otse ukse ees olid kaks taksot kokku sõitnud. Kõige suurem hulk liiklusõnnetusi Euroopas toimuvad Kreekas. Hiljem sain teada, et enamasti on tegemist mõlkimistega, nii ka seekord. Tegelikult sõidavad kreeklased vähemalt Keetal väga aeglaselt, lasevad viisakalt mööda kõik, kes soovivad ja kõnniteede puudumisest hoolimata on võimalik tee ääres lapsevankriga jalutada. Kui kedagi teel vahele lasta, siis lehvitatakse.
Kõndisin lennujaama ees ääre poole ja otsisin kohta, kust saaks mõnda kenasse kohta jalutada. Lennujaama esine oli pikas reas täis taksosid, teisel teeäärel peaaegu sama pikk rida mootorrattaid. Kreeklased pargivad otse teeäärde suvalises kohas, ka kurvides ja keelumärkide all, eriti poeuste ees. Siis on vaja mööda pääsemiseks oodata kuni kõrvalreas tühimik tekib, et sealt läbi lipsata.
Imetlesin muru, mis tundus üsna kodune ja paistis koosnevat peamiselt võilille- ja ristikulehtedest. Ristikulehtedega olid ilmselt need kollased lilled, mida siin Kreetal kõik väljad, tühjalt seisvad põllud ja oliivisalud tihedalt täis on. Kuigi siin on vihmaperiood just lõppenud või pigem lõppemas, nägi muru üsna kuivanud ja niru välja ning nii Ateenas kui Kreetal võis näha suuri pruune laike. Lennujaama ees, teiselpool taksode ja mootorrataste rida oli ilmselt hotell ja jalutatava kohani jõudmine tundus keeruline.

Mõtlesin, et lähen uurin igaks juhuks, kus mu check-in toimub. See oli õige otsus. Minnes väljumiste poolele, kuhu sai väljast eraldi trepist üles, avanesid lõputud saalid paljude siltidega, mis viitasid erinevatele ilmselt vajalikele tegevustele, mis kõik toimusid erinevates kohtades. Näiteks oli silt viitega passikontrollile. Mõtlesin, kas ma peaks ka sinna minema aga esialgu otsisin check-in kohta. Küsisin ühest infolauast, kus selle lennu check-in toimub. Sain vastuseks mingid numbrid ja suuna, kuhupoole hoida. Järgmiseks avanes vaade lõputuna näivale lettide reale, neid oli üle 150. Mulle oli öeldud kolm numbrit, otsisin need kõik üles aga ükski ei tundunud õige. Õnneks oli lettide rea vastas minu lennufirma letike, küsisin sealt check-in asukohta, öeldi, et siinsamas vastas. Läksin siis näidatud järjekorda. Järjekord lookles lintide vahel nagu labürindis. Minu järjekorda jõudes toimetati minu eest paar meest kuhugi minema. Siis tuli üks noor meesametnik ka minu juurde ja küsis midagi selle kohta, mis ma seal teen. Püüdsin seletada, et tahan check-in teha ja näitasin e-piletit. Sain aru, et kõigepealt on vaja automaadi juures lintide rea taga midagi teha ja lasin ennast sinna viia. Tuli välja, et pardakaart tuleb ise automaadist välja trükkida. Selle ta tegi minu eest ise ära, kaks korda alustades, sest esimene kord alustas teist tüüpi pileti andmete välja otsimisega. Pardakaart käes, uuris ta välja, et tahan ka pagasi ära anda ja viipas sinnapoole, kus seda teha saab. Ise jooksis ta järgmiste juurde ja mina suundusin tagasi järjekorda, et pagas ära anda. Seal tuli minu juurde üks vanem meesametnik, kes uuris jälle, mis ma seal teen. Ütlesin, et tahan pagasit ära anda. Pagasit sai ära anda hoopis teise leti juures, kus oli küll vastav suur silt ka, mida ma ei olnud märganud. Kiirelt klõpsutas ta linte erinevate järjekordade vahelt lahti ja suunas mu pagasi järjekorda. Seal palus noor naisametnik mul oma koti kaalu peale panna. Kaal näitas 3,5kg. Naine küsis, kuhu ma lähen ja kauaks sinna jääda kavatsen. Ütlesin, et Kreetale ja umbes kaheks kuuks. Väga üllatunult küsis ta, kaheks kuuks ja see on kogu pagas? No käsipagas ka, peatun sõprade juures. Aga miks ma seda ära anda tahan? Tallinnast tulles oli käsipagasil kaalupiir. Meil on ka, 8kg. Koos nad on rohkem. See on nii vähe, ärge selle pärast üldse muretsege. Peale seda ma läksin jälle esimesse järjekorda, et check-in lõpule viia.
Seal tuli jälle noorem meesametnik minu juurde ja küsis, kas ma sain asjad korda. Ma ütlesin, et pagasit ei pidanud ära andma, sest see on liiga väike. Siis ta ütles, et viib mu oma kolleegi juurde, kus ma saan korda. Klõpsutas linte ja viis mu ühe ilma järjekorrata leti juurde ja seletas midagi kreeka keeles. Seal vaatas naisametnik mu pardakaardi ja passi üle, tõmbas pardale mineku kellaajale joone alla ja oligi kõik. Sealt lahkudes tuli jälle noor meesametnik minu juurde ja seletas, et ta sellepärast viis mu oma kolleegi juurde, et ta vaatas, et mul on nii palju jooksmist. Ise oli kogu aeg hästi rõõmus ja reibas:) Mulle jäi mulje, et kogu see lettide süsteem toimib neil peamiselt selle peal, et kaks meest jooksevad ringi ja suunavad inimesi ümber.

Check-in valmis, istusin natuke sealsamas lettide rea otsas, lugesin ja sõin. Siis otsustasin pardale mineku koha üles otsida. Õige numbriga värava leidsin üsna kiirelt üles, see oli trepist alla minnes ühes kohas paari teise numbriga. Ootesaali sai läbi kontrolli, kus vaadati kotid läbi, arvuti põhja uuriti hoolikalt, mind katsuti ka läbi. Ootesaal oli eraldi kõigest muust, lihtsalt neli seina ja toolid. Kui pardale mineku aeg kätte jõudis, sõitis klaasuste taha kaks bussi ja nendega viidi lennuki peale.

Ilm oli lennu ajal ilus, Kreetale jõudes tibutas kergelt vihma. Lennujaamast ära sõites hakkas tugevamalt sadama ja terve tee poolteist tundi kallas nagu pangest. Vahepeal ei näinud üldse autost välja. Siiski leidus tee peal neid, kes tahtsid meist mööda sõita. Hiljem sain teada, et järgmine lennuk, mis Ateenast tuli, enam ei maandunud. Lennujaamas oli juba olnud teade, et lennuk on maandumas ja siis saadeti tagasi. Lennuk üritas teise linna minna aga sinna ka ei lastud ja läks tagasi Ateenasse.

PS. Apelsinipuudel on õiepungad küljes:) Samal ajal apelsinidega. Ja mingid anemooni sarnased lillad lilled õitsevad. Täna nägime kahte. Mesilased ka sumisevad juba ja toas on paar kärbest. Liblikad lendavad. Olen näinud paari valget, ühte kuldset ja mitut kirjut.

Oliivisalud

Käisime eile õhtul jalutamas. Mõned pildid sellest:

Noored avokaadod


Jaanikaunapuu




Valge triip paremal all on kasvuhoone, kus kasvavad banaanid




Ilma veel soojenedes hakkab olivipuude tüvedel kihama elu


Toored sidrunid




Õitsev mandlipuu




Täna käisime külavahel jalutamas. Aedades lokkavad varem mainitud ristikulehtedega kollased lilled (eemalt paistavad võilillemerena, veidi lähemalt kuningakeppidena) ja tunne on selline, et tahaks kohe midagi külvama hakata ja aeda rajada. Maa on siin uskumatult kivine ja samas ikkagi väga viljakas.

Pühapäev

Elame kiriku lähedal. Iga pühapäev siin teenistust ei toimu ja et kõik ikka teaks, millal toimub, lüüakse eelneval laupäeval kella viie paiku kella. Seda ma eile ei kuulnud. Aga täna hommikul kell 7 oli kollektiivne äratus. Siis oli natuke aega vaikust ja 7.55 tuli kõigile, kes kirikusse ei jõudnud, teenistus valjuhääldite abil koju kätte. Mina mõtlesin, et valjuhääldid kiriku küljes on tänapäevane moodus uusi kuulajaid leida aga tuli välja, et tegelikult ei mahu suuremate kirikusündmuste nagu matused ja mälestamised ajal inimesed lihtsalt kirikusse ära. Sest need on nii populaarsed seltskondlikud ettevõtmised, milles võib osaleda ka kiriku ümber vesteldes ja suitsetades aega veetes. Täna oli ilmselt tavaline teenistus, mis tähendab, et kirikust lahkujate hääled, mis sarnanesid suurele linnuparvele, möödusid uksest kõigest umbes 7 minuti jooksul. Peamiselt kostis vanemate naiste hääli.
Kell 8.45 läks elekter seletamatul põhjusel ära ja teenistuse heli katkes nagu lõigatult. Veerand tunni pärast tuli elekter tagasi ja teenistus jätkus kuni 9.25 asendus laul uksest möödujatega.

Mandlipuud õitsevad:) Samuti olen näinud paari bugenvilleat ja eukalüptialleed. Oliivisaludesse ei ole veel jõudnud. Kõige levinum murutaim teeäärtes on siin ristikulehtede ja kollaste kellukaõitega. Igal pool on lookas mandariini- ja sidrunipuud. Midagi muud veel eriti ei õitse, ikkagi talv ju:) Mõned üksikult aedades kasvavad seedermännid on ka silma jäänud. Kunagi oli neid siin palju aga võeti maha. Mäed on võimsad, teed lähevad mägede ja mere vahelt läbi. Mererand on tühi, suvel pidi olema tihedalt lamamistoole ja päevitajaid täis.

Enamvähem kõik räägivad inglise keelt. Seda, et mina kreeka keelt ei oska, saab vist välisel vaatlusel selgeks teha, sest vaatamata minu kalimèrale hakati poes minuga ikka kohe inglise keeles rääkima. Nii palju oskan, et turul kõige maitsta antu kohta òrea öelda saan. Söök on siin tõesti suurepärane.

Kreekas

Jõudsin eile õhtul kohale:) Täitsa elusalt ja tervelt. Terve päeva lendasin, kokku kolme lennukiga ja nägin nelja väga erinevat lennujaama. Lennukis sain istuda nii ees kui taga, nii akna ääres kui kolmekohalise rea keskel. Lendamine mulle siiski meeldima ei hakanud, kuigi vähemalt 4 inimest on juba püüdnud mulle selgeks teha, kui tore asi see lendamine ikka on.

Ilm oli hommikul Tallinnas -22, Kopenhaagenis -1 kerge lumesaju ja palja maaga, Ateenas +17 kena kevadilm, Kreetal +18 alguses kerge tibutamisega, mis jätkus pangedena kallava vihma ja õise tormiga. Üleminek talvest kevadeks tundus loomulik, mingit kliimastressi küll ei ole. Täna oli linnas +20 ja inimesed kurtsid, et nii külm on. Minu jaoks on suvi:)

Täna käisime turul ja linnas kõndimas. Turg on värskeid kohalikke puu- ja köögivilju täis, mida lahkelt proovimiseks kätte pistetakse. Kohalikud mandariinid, apelsinid, banaanid, pirnid, avokaadod, kastanid, mis küpsetatult maitsevad nagu väga hea rammus ahjukartul... Mandariinid kasvavad siin kohalikes aedades nagu Eestis õunad, vedelevad puude all ja keegi huvi ei tunne.

Minu arvuti otsustas paar päeva enne lendu enam internetti mitte tunnistada ja jätkab seda käitumist ka siin. Nii et ma ei tea, kuidas siin neti kasutamise tihedusega olema hakkab. Mõttes on küll juba mitu sissekannet valmimas:) Ateena lennujaam oli omaette elamus.

Kuidas ma esimest korda elus lennupiletit ostsin

17. jaanuaril otsustasin, et tahan minna reisile ja hakkasin lähemalt uurima sellega seonduvat.

Olles otsustanud, et lähen reisile, mõtlesin, kuidas sihtkohta kohale jõuda. Kuna olen ikka mõelnud, et lennukid võivad minu poolt kasutamata jääda, uurisin bussiga minemise võimalusi. Tuli välja, et saaks küll kahe bussiga ja lõpus tuleks minna praamiga. Lugesin ka ühte artiklit, kuidas keegi oli lennuliikluse probleemide tõttu pidanud bussiga kaugele sõitma ja lõpuks leidis, et ei vahetaks bussisõitu kunagi lennukipileti vastu, sest nii näeb tee peal palju rohkem. Mulle üldiselt meeldib bussiga pikka maad sõita ja ümbrust vaadata ja olen kunagi bussiga Tśehhis käinud. See oli küll luksuslik käimine ses mõttes, et ööbisime hotellis ja vahepeal käisime väljas söömas. Aga kõik, kes mu plaanist kuulsid, laitsid selle maha, kolm päeva talvel bussiga sõita ei pidavat ikka hea olema. Otsustasin siis lennukiga minna algusest lõpuni. See oli 21. jaanuaril. Selleks ajaks olin paar päeva juba tegelikult lennupiletite otsinguid ka teinud, nii õppimise ja uurimise mõttes.

Järgmiseks hakkasin piletite jaoks raha otsima. Ise oleksin saanud neisse panustada alles veebruari alguses ja siis ka mitte täies mahus. Teadsin, et on käidud välismaal nii, et palju inimesi natukesehaaval toetavad. Kirjutasin ka kahte listi, kus võiks leiduda selliseid inimesi, kes on valmis toetama. Leidus tervelt 9 toetajat:) Ja saingi raha kokku, 4. veebruariks:)

Vahepeal uurisin pidevalt lennuhindu, mis kogu aeg muutusid. Mõned hinnad muutusid otse mu silme all, ainult madalamaks. Aga aja jooksul kokkuvõttes üha kallimaks.

Siis tegin tellimise protsessi läbi kuni maksmiseni ja sain teada, et viimase lennu pileti tellimiseks on vaja krediitkaarti, mida mul ei ole. Uurisin, kas saaks osta ühe paketina Eestist kõik piletid. Ei saa. Mis tähendab, et viimase pileti peaks ostma keegi teine.

Eestist väljuvale lennule piletit ostes selgus, et ei saa teha pangaülekannet üle 200 euri ainult koodikaardiga. Ja ID-kaardi lugejat mul ei olnud. Olles laenanud ID-kaardi lugeja, selgus, et kaardi kasutamiseks on vaja ka koode, mida ma pole kunagi kasutanud ja mida mul loomulikult maal kaasas ei olnud. See tähendas, et oli vaja käia pangas ja küsida uued koodid. Seda sain teha järgmisel päeval ehk eile ja sain need õnneks kohe kätte. Lõpuks läks veel paar tundi sellele, et arvuti kaarti tunnistama saada. Ja siis tellisin pileti ära:) Küll veel nädala hilisemaks kui viimane plaan oli, et madalamat hinda saada. Kokkuvõttes lükkus reis kaks nädalat hilisemaks kui alguses plaanitud ja piletite hind kujunes ka kallimaks.

Bussipiletite ja lennupiletite hindu võrreldes paistis, et lennukiga on veidi odavam. Tegelikult jõudis esimese lennupileti hind võrreldes tolleaegse odavaimaga enne ära ostmist tõusta umbes 80 euro võrra ja teine pilet 30 euro võrra ning bussipileti kaugele maha jätta. Aga pilet on nüüd olemas ja sõitmise päev konkreetne:)

Elu käsiraamat

Olen palju kordi mõelnud, et võiks olla selline elu käsiraamat või kasutusjuhend, kust saaks vajadusel lugeda, kuidas seda ja toda teha. See oleks igal inimesel isiklik, sest inimesed on ju erinevad. Raamatust saaks siis vaadata, kuidas oma eeldusi tugevdada ja mis nad üldse on ja kuidas mingite olukordadega toime tulla jms. Ma saan aru küll, et kui tegelikult selline raamat igaühel kaasas oleks, siis oleks elu väga igav. Aga vahel ikka tahaks.

Tegelikult on kõik see info olemas ja kättesaadav,seda on vaja ainult tähele panna. Selle on võimalik ise kokku panna ja avastusrõõm ja õppimised jäävad ka alles:)

Hakkasin mõni aasta tagasi kirja panema küsimusi, mis parajasti olulised tundusid ja vastuseid neile. Suur osa neist ongi olnud juhendilaadne info, millele toetudes on hiljem lihtsam hakkama saada. Juba läbi mõtlemisest ja kirja panemisest on kasu, kui ka hiljem enam ei loe. Aga lugeda on ka tore ja inspireeriv. Praeguseks on neid materjale päris palju kogunenud. Neist endale mõeldud märkmetest ja kirjavahetustest teistega on välja kasvanud kõik artiklid, suuremad tekstid, koduõppe ja küla asja ajamised, kursus.

Mõned teemad on kordunud ja erinevates kohtades laiali. Rääkimata lahtistest lehtedest, mis otseselt kuhugi vahele pole saanud. Lisaks on palju materjali elektroonselt erinevates kohtades salvestatud.Vahel juba häirib, et ei leia vajalikku kohta kohe üles ja ei mäleta, kus see on. Tahaks, et oleks ilusti koos kõik ja süsteemselt korrastatud.

Täna sattusin sellisele toredale lehele: http://celestinechua.com/blog/create-your-life-handbook/
See on just see, mida mul vaja oli:)

Luua ise endale oma isiklik Elu käsiraamat. See võib sisaldada õpetlikke tsitaate, oma mõtteteri ja tähelepanekuid, unistusi, plaane, juhiseid millegi tegemiseks, mille oled just ära õppinud, alati poolehoidu leidnud läbiproovitud retsepte, üldist korduvate ostude nimekirja, kalendrit… See võib sisaldada ka vastuseid kõigile kerkivatele küsimustele. Samuti võib see sisaldada peatükke nagu „Minu kasutamise juhend“ (et teaksid ise, kuidas enda eest hoolitseda ja saaksid seda ka teistele õpetada ja ei õõnestaks ise oma püüdlusi ebasobivate pisivalikutega) ja lähedaste inimeste eest hoolitsemise juhendeid – mis neile eriti meeldib ja millest oleks parem hoiduda. Elu käsiraamatut võib ka kaunistada joonistuste, kuivatatud taimede, mustritega… Seda ei tohiks kiiruga valmis teha ja lõplikuna võtta, vaid selle koostamine peaks olema eluaegne protsess (või vähemalt pikaajaline, kui hiljem elu raamatusse panemine enam oluline ei tundu). Raamatusse peaks jääma ruumi hilisemateks parandusteks ja kommentaarideks, sest arusaam mõnedest elu aspektidest võib aja jooksul muutuda ja võib teada saada asju, mida enne ei teadnud. Seepärast oleks kasulik selline vorm, mis võimaldab lehti vahele panna ja ümber tõsta. Sinna võiks saada vahele lisada materjali, mida oled kusagil mujal kirjutanud, kui käsiraamatut kaasas polnud. Mingil hetkel muutub see ilmselt nii mahukaks, et kõike kaasas kanda pole mõtet. Raamat võiks olla ka järeltulijate jaoks kasutatav:)

Ootusärevus

Varsti seisab mul ees üks pikem reis. Esimest korda elus tuleb reis nii pikk ja esimest korda lähen lennukiga kuhugi.
Mingil hetkel sel talvel hakkas mulle esimest korda päris tõsiselt tunduma, et kuigi valge talv on tore küll, siis veel toredam oleks nüüd soojemale maale minna. Mitte päris kuuma kliimasse aga sellisesse mõnusa Eesti suvega kohta. Ja peagi tekkiski võimalus:)
Otsustanud, et ma tahan minna, ei mõelnud ma eriti sellele, kuidas see tehniliselt teoks saab. Kuidagi ikka saab. Kirjutasin oma plaanist teistele ja leidus tervelt 9 inimest, kes mu reisi toetasid:) Moraalselt toetajaid oli veel rohkem.

Praegu olen maal. Lugesin ükspäev lastele Madlikest ette ja sealt jõulueelse aja jutt, kuidas nad mööda külmunud jõge naabritel külas käisid, tekitas tahtmise veel lund nautida. Nüüd on enne kevadisse kohta sõitmist veel veidi vähem kui kaks nädalat aega siinse talve üle rõõmustada.

Reisilt tulen tagasi siis, kui siin on ka juba loodetavasti suur kevad. Ja peale reisi ootan juba suve. Suvel tuleb koduõppeseminar 21.-22. juuli (N-R) Põlvamaal ja seekord on lootust jälle väliskülalisi näha:) Ja kindlasti tuleb suvel palju väikestel külateedel kõndimist:)