Igal külal on oma pisike surnuaed ja 1-2 kirikut. Eile käisime jalutuskägu ajal ka kohalikus surnuaias. Siin maetakse nii, et haua peale jääb massiivne kivist kast. Kasti peal on klaasakendega väiksem kast, kus on lahkunu foto, küünal jm väikseid asju. Lahkunutel lastakse mingi hetkeni hauas olla ja siis tõstetakse väikse karbiga surnuaia keskel olevasse pisikesse majakesse. Ühe väikse platsi peale mahub nii terve perekond. Surnuaia lähedal tee ääres posti küljes on piltidega teated lahkunutest. Haudadel pilte vaadates tundus, et kõik olid kenad helged inimesed. Valdavalt on siin elatud üle 80 aasta vanaks, sageli ka 90 aasta kandis.
Selles külas, kus meie peatume, on välismaalasi umbes sama palju kui kohalikke. Igal pool võib kohata Suur-Britannia kunagistelt aladelt ja Skandinaaviast pärit vanemaid inimesi. Palju maju on ka tühjad. Kohalikud vanainimesed, kes tänaval vastu tulevad, tunduvad kuidagi eriti ilusad. Hoopis teistsugused, kui välismaalased. Laste vastu tuntakse siin kõikjal vaimustust, mis sunnib kätega ligi minema ja pähe patsutama või põsele silitama. Isegi kõige koeravaenulikumad kohalikud heldivad last nähes.
Järgnevalt pilte ühelt oliivisalude vaheliselt teelt, millise ääres elaks isegi. Sellise ümbruse tekitamine Eestis võtab mitusada aastat aega. Oliivipuude asemele võib mõelda tammed ja pärnad. Taustale mõelge linnulaul, eemalt kostev lammaste määgimine ja koerte klähvimine. Koerad on jalutamiseks laenatud. Selle jalutuskäigu lõpetuseks kohtusime lambakarjaga, kes toodi sellesse sallu sööma.
Mandlipuud
Meri paistab. Valge paremal keskel on surnuaed.
Artishokk
Tüümian
Salvei
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar