tuleb, tali tuleb:)
Juba mitu päeva on õrn lumekiht maas, aegajalt sajab juurde ja õhtuti saab imetleda lumehelveste tantsu akna taga laternavalguses. Eile käisin üle pika aja jälle maal asju toomas. Otsustasin enda vastu kena olla ja sõitsin linnaliinibussiga hommikul linna äärde hääletama. Pärast tagasi tulin ka linnaliinibussiga. Hommikul peale kaheksat läksin kodust välja ja pool viis olin juba tagasi. Hääletamine läks seekord väga hästi. Ühelgi korral ei pidanud kaua ootama ja inimesed olid toredad. Kahe autoga sain Võru teise otsa ja Koselt edasi ühega Illile. Illilt kõndisin aga tagasi tulles sain Vastseliina juurest otse Tartusse:) Ja sõit osutus väga huvitavaks vestluseks. Ilus päikeseline päev oli maal, taevas sinine, vaikus... Ei tahtnudki kohe tagasi linna tulla. Koerad näitasid väga aktiivselt oma rõõmu mind nähes välja. Väike koer tuli jälle järele ja kui auto peale sain, üritas ka kaasa tulla. Juht ütles lausa, et ainult ilma koerata. ):
Sattusin hiljuti jälle ühe hea filmi peale. Juhuslikult leidsin saatekavast, et tuleb film skisofreeniahaigest naisest ja mõtlesin, et võiks ju vaadata, kuigi suuri lootusi ei olnud. Aga oli väga armas, siiras, lihtne, inimlike hetkedega film. Forever Lulu oli pealkiri. Täiesti eba-hollywoodilikult päris-päris kohti oli selles.
pühapäev, 13. detsember 2009
pühapäev, 6. detsember 2009
Filmid ja kassid
Eile oli mul filmipäev. Alustasin hommikul filmiga Fiddler on the Roof. Olin eelmisel päeval youtube`s vaadanud selle filmi muusikalisi lõike ja avastasin, et terve film on 10 minutiliste lõikude kaupa üleval. Hommikul tervet filmi siiski ära vaadata ei jõudnud, 5. osa järel läksin tööle. Õhtul ei olnud Viiuldaja lõpuni vaatamiseks õige meeleolu, vaatasin samas kohas hoopis My Big Fat Greek Wedding. Sirvisin veel paari filmi juppe aga leidsin, et ei taha neid tervenisti vaadata. Hakkasin hoopis telekast vaatama juba käivat Jääaeg 2. Millegipärast ei sobinud see ka eile ja edasi klõpsides avastasin ETV2-lt äsja alanud Mehed ei nuta ja vaatasin selle lõpuni:) Siis klõpsisin veel natuke ringi ja avastasin, et ETV peal käib film lastekirjanik Beatrix Potteri elust, mida olin kunagi tahtnud vaadata aga ei leidnud. Sattusin filmi peale üsna lõpus aga ilmselt just kõige maalilisemaks osaks – siis, kui ta talu ostis ja maale kolis:) Sellega eilse päeva ka lõpetasin. Täna vaatasin veel kolm osa Viiuldajat aga lõpuni ei õnnestunud jälle vaadata, enne katkestati. Tavaliselt ma ei vaata nii palju filme korraga ja ei klõpsi telekat aga vahel on tore asi põhjalikult ette võtta.
Kassike oli kogu aeg seltsiks, pikutades vastavalt võimalusele mu käsivarrel, süles, kõhul või puusal. Tema on selline huvitav loomake, et enamuse aega ainult süles elakski ja nurrumootor töötab laitmatult. Praegugi on ennast üle minu kõhu välja sirutanud. Samas, kui magamisest ära tüdineb, siis kipub kohe kaklema ja hambad ja küüned on tal ka laitmatus korras. Kui inimestel tema „mängudest“ küllalt saab, siis hüppab hooga suurele kassile selga. See vaeseke peidab ennast aegajalt rahu saamiseks kinnisesse tuppa radika peale. Väike kass ei ole veel õppinud uksi avama ja radika peale ronima ega tea, mis ajal peaks varitsema, et korraks avatud uksest läbi lipsata. Muidu saavad nad juba väga sõbralikult läbi. Magavad kõrvuti ja kallistavad. Väike kass käib aegajalt suurt pesemas.
Täna langes Tartus lumehelbeid:)
Kassike oli kogu aeg seltsiks, pikutades vastavalt võimalusele mu käsivarrel, süles, kõhul või puusal. Tema on selline huvitav loomake, et enamuse aega ainult süles elakski ja nurrumootor töötab laitmatult. Praegugi on ennast üle minu kõhu välja sirutanud. Samas, kui magamisest ära tüdineb, siis kipub kohe kaklema ja hambad ja küüned on tal ka laitmatus korras. Kui inimestel tema „mängudest“ küllalt saab, siis hüppab hooga suurele kassile selga. See vaeseke peidab ennast aegajalt rahu saamiseks kinnisesse tuppa radika peale. Väike kass ei ole veel õppinud uksi avama ja radika peale ronima ega tea, mis ajal peaks varitsema, et korraks avatud uksest läbi lipsata. Muidu saavad nad juba väga sõbralikult läbi. Magavad kõrvuti ja kallistavad. Väike kass käib aegajalt suurt pesemas.
Täna langes Tartus lumehelbeid:)
reede, 4. detsember 2009
Shokolaadi-koorekook
Sõbranna juures küpsetamas käies on alati hea tulemus, sest mina tahan koogi sisse panna midagi head nagu apelsinisukaad ja pähklid ja tema tuletab meelde asju, millest kook koos seisab nagu näiteks, et mune võiks ka panna ja hapukoor pidi hea olema. Kui ma üksi kodus katsetan, siis ei tuleta keegi selliseid põhiasju meelde ja nende puudumine ei takista ikkagi proovimast. Tulemus on sageli kahtlase väärtusega aga vahel tuleb midagi ootamatult hästi välja. Täna oli selline päev:)
Algas kõik sellest, et mul oli vaja ära kasutada 360 g tähtaja ületanud rõõska koort. Päevi oli juba rohkem kui üks üle läinud ja niisama leivakreemi peale enam ei julgenud panna. Mõtlesin, et võiks midagi küpsetada sellega aga ei kujutanud hästi ette, mismoodi tervet karpi 35% koort ilma kohupiimata koogi sisse kombineerida. Lähtusin eilsest muffinikogemusest, lisasin lihtsalt koore juurde ja jätsin või ära. Või ja vahukoore kooslus ei kõla eriti ahvatlevalt ja ega mul võid ei olnud ka.
Vahustasin lusikaga 3 muna 1,5 dl suhkruga
Segasin põhjalikult hulka 360 g 35% rõõska koort
Teises kausis segasin kokku
5 dl jahu
1 paki küpsetuspulbrit
tiba soola
kakaopulbrit heldelt (üle karbiääre raputasin aga arvan, et 4 suurt spl ikka oli, kui mitte rohkem)
suuri tumedaid rosinaid suure peotäie
Segasin jahusegu natukese haaval munasegu hulka. Tainas nägi nii hea ja isuäratav välja, et oleks tahtnud sinna kohe lusika sisse lüüa ja niisama ära süüa. Nagu õhuline shokolaadi-mousse.
Määrisin sügava vormi palmirasvaga ja valasin taigna vormi. Küpsetasin eelkuumutatud ahjus 175 kraadi juures. Omamata vähimatki ettekujutust, kui kaua selline asi küpseda võiks, käisin pidevalt läbi ukseklaasi piilumas. Kerkis usinalt ja nägi ikka väga hea välja. Selleks, et kook kokku ei vajuks, ei tohi ahju ust avada enne, kui vähemalt kolmveerand küpsemise ajast on möödas. Aga kui ei tea üldse, kui kaua peab küpsema, siis peab ju millalgi vaatama. Poole tunni pärast ikka paotasin ust ja nägin, et kook on veel liiga niiske. Kokku küpses 1 tunni ja 10 minutit. Ei vajunud kokku. Ja maitses täiesti korraliku õhulise shokolaadikoogi moodi:) Võib teinekordki teha. Sobib hästi näiteks tordipõhjaks või kihiliseks koogiks, kui shokolaadikreemi vahele määrida:)
Algas kõik sellest, et mul oli vaja ära kasutada 360 g tähtaja ületanud rõõska koort. Päevi oli juba rohkem kui üks üle läinud ja niisama leivakreemi peale enam ei julgenud panna. Mõtlesin, et võiks midagi küpsetada sellega aga ei kujutanud hästi ette, mismoodi tervet karpi 35% koort ilma kohupiimata koogi sisse kombineerida. Lähtusin eilsest muffinikogemusest, lisasin lihtsalt koore juurde ja jätsin või ära. Või ja vahukoore kooslus ei kõla eriti ahvatlevalt ja ega mul võid ei olnud ka.
Vahustasin lusikaga 3 muna 1,5 dl suhkruga
Segasin põhjalikult hulka 360 g 35% rõõska koort
Teises kausis segasin kokku
5 dl jahu
1 paki küpsetuspulbrit
tiba soola
kakaopulbrit heldelt (üle karbiääre raputasin aga arvan, et 4 suurt spl ikka oli, kui mitte rohkem)
suuri tumedaid rosinaid suure peotäie
Segasin jahusegu natukese haaval munasegu hulka. Tainas nägi nii hea ja isuäratav välja, et oleks tahtnud sinna kohe lusika sisse lüüa ja niisama ära süüa. Nagu õhuline shokolaadi-mousse.
Määrisin sügava vormi palmirasvaga ja valasin taigna vormi. Küpsetasin eelkuumutatud ahjus 175 kraadi juures. Omamata vähimatki ettekujutust, kui kaua selline asi küpseda võiks, käisin pidevalt läbi ukseklaasi piilumas. Kerkis usinalt ja nägi ikka väga hea välja. Selleks, et kook kokku ei vajuks, ei tohi ahju ust avada enne, kui vähemalt kolmveerand küpsemise ajast on möödas. Aga kui ei tea üldse, kui kaua peab küpsema, siis peab ju millalgi vaatama. Poole tunni pärast ikka paotasin ust ja nägin, et kook on veel liiga niiske. Kokku küpses 1 tunni ja 10 minutit. Ei vajunud kokku. Ja maitses täiesti korraliku õhulise shokolaadikoogi moodi:) Võib teinekordki teha. Sobib hästi näiteks tordipõhjaks või kihiliseks koogiks, kui shokolaadikreemi vahele määrida:)
neljapäev, 3. detsember 2009
Jõulumuffinid
Koos küpsetades on ikka tulemuseks midagi uut, huvitavat ja head:) Täna külas käies valmisid sellised toredad muffinid.
Sulata 180 g võid pehmeks
Vahusta (lusikaga) või 1,5 dl suhkruga
Vahusta hulka ühekaupa kolm muna.
Eraldi kausis sega kokku
u. 3,5 dl speltajahu
2 tera vürtsi hästi purustatult (noaga purustasin)
heldelt kaneeli (3-4 tl)
kardemoni u 0,5 tl
tiba soola
1 pk küpsetuspulbrit (ma täpselt ei teagi, palju ühes pakis on. Peale on kirjutatud, et 500g jahu jaoks, meil oli jahu kindlasti vähem)
u. 50 g tükeldatud apelsinisukaadi
150 g ebaühtlaselt tükeldatud ja pulbristatud tumedat shokolaadi.
Segasin kõik asjad jahu hulka ühekaupa ja natukesehaaval, et ikka palju õhku sisse jääks:)
Sega mõlema kausi sisu kokku, lisa veidi hapukoort (2 spl vast oli). Jaga taigen palmirasvaga määritud vormidesse, puista peale tükeldatud sarapuupähkleid või mandlilaaste ja küpseta 175 kraadi juures eelkuumutatud ahjus u. 20-30 minutit. Võta ahjust välja ja lase veidi jahtuda.
Me panime Eesti värskeid sarapuupähkleid peale aga leidsime, et mandlitega oleks ka väga hea kindlasti.
Ühelt küpsetamise leheküljelt internetis lugesin, et iga koogi kõige olulisem koostisosa on õhk. Seepärast ongi oluline segada tainast võimalikult suures kausis, sõeluda jahu, kallata kuivaineid kõrgelt... Varem ma ikka imestasin, miks on retseptis öeldud, et jahu sõeluda ja jätsin selle tegemata. Aga nüüd võin juba isegi öelda, et kasvõi madalalt lennata saanud jahuga koogid on õhulisemad. Täna muffinite jahu küll ei sõelunud aga puulusikaga ringi liigutamist oli palju ja lõpuks nägi taigen välja nagu üks korralikult kerkinud taigen nägema peab, kuigi seisnud ei olnud. Leib tuleb ka õhulisem kui taigen juba esimesest õhtust kloppida on saanud.
Sulata 180 g võid pehmeks
Vahusta (lusikaga) või 1,5 dl suhkruga
Vahusta hulka ühekaupa kolm muna.
Eraldi kausis sega kokku
u. 3,5 dl speltajahu
2 tera vürtsi hästi purustatult (noaga purustasin)
heldelt kaneeli (3-4 tl)
kardemoni u 0,5 tl
tiba soola
1 pk küpsetuspulbrit (ma täpselt ei teagi, palju ühes pakis on. Peale on kirjutatud, et 500g jahu jaoks, meil oli jahu kindlasti vähem)
u. 50 g tükeldatud apelsinisukaadi
150 g ebaühtlaselt tükeldatud ja pulbristatud tumedat shokolaadi.
Segasin kõik asjad jahu hulka ühekaupa ja natukesehaaval, et ikka palju õhku sisse jääks:)
Sega mõlema kausi sisu kokku, lisa veidi hapukoort (2 spl vast oli). Jaga taigen palmirasvaga määritud vormidesse, puista peale tükeldatud sarapuupähkleid või mandlilaaste ja küpseta 175 kraadi juures eelkuumutatud ahjus u. 20-30 minutit. Võta ahjust välja ja lase veidi jahtuda.
Me panime Eesti värskeid sarapuupähkleid peale aga leidsime, et mandlitega oleks ka väga hea kindlasti.
Ühelt küpsetamise leheküljelt internetis lugesin, et iga koogi kõige olulisem koostisosa on õhk. Seepärast ongi oluline segada tainast võimalikult suures kausis, sõeluda jahu, kallata kuivaineid kõrgelt... Varem ma ikka imestasin, miks on retseptis öeldud, et jahu sõeluda ja jätsin selle tegemata. Aga nüüd võin juba isegi öelda, et kasvõi madalalt lennata saanud jahuga koogid on õhulisemad. Täna muffinite jahu küll ei sõelunud aga puulusikaga ringi liigutamist oli palju ja lõpuks nägi taigen välja nagu üks korralikult kerkinud taigen nägema peab, kuigi seisnud ei olnud. Leib tuleb ka õhulisem kui taigen juba esimesest õhtust kloppida on saanud.
reede, 27. november 2009
Unenäomatk
Nägin täna uut sorti unenägu:) Kuigi tegelikult käin sageli metsas, ei mäleta, et oleksin varem unes põhjalikult näinud metsas käimist. Nagu alati, oli unenägu väga reaalne, nagu oleksingi päriselt seal. Unenäod on mul tavaliselt pikad ja mitmetest üksteisega seotud osadest koosnevad ja hommikuks kõike ei mäleta. Panen siia kirja ainult kõige selgemalt meeles jupi.
Kõndisin ilusas tihedas metsas. Mets oli suviselt roheline ja soe. Tahtsin hakata tagasi minema ja mõtlesin lõigata üle lagedama ala. Metsa vahelt paistiski avar vaade kuplitele aga lähemale minnes selgus, et mets on üsna kõrgel künkal ja all voolas kiire jõgi. Teoreetiliselt oleks ilmselt võinud alla minnes seal jõest mööda minna üle heinamaade aga otsustasin veel edasi liikuda.
Natukese aja pärast paistiski puude vahelt jälle valgus, mis viitas lagedamale kohale. Alla vaadates nägin aga, et nüüd läheb jõgi risti eest mööda. Olles selle ebameeldiva tähelepaneku ära teinud, märkasin äkki vaate ebatavalist ilu. Jõgi oli üsna lai, keskel lumine maariba. Teisel pool jõge oli jälle mets. Olin eelmine kord jõge vaadates oletanud, et see on Piusa jõgi ja nüüd tundus kummaline, et sellisel soojal ajal on lumi maas. Samas, päike paistis ja kõik oli roheline aga natuke kargust oli ka ikka õhus. Teiseks oli jõe kallastel näha üsna mitmekesist valikut loomi, kelle seas paistis olevat ka jääkaru. Teisel pilgul osutus jääkaru küll hoopis suureks paksu valge karvaga koeraks, kes õigupoolest ei olnud isegi jääkaru kujuga. Veel oli seal päris mitu väga heas toitumuses looma, midagi saarma ja hülge vahepealset. Metskitse talled hüppasid ka rõõmsalt ringi. Nautisin vaadet mõnda aega ülevalt aga alla ei läinud. Koera viibimine sellises kauges paradiislikus nurgakeses tundus üllatav aga siis nägin, et üsna lähedal teisel pool metsa on suurem tee ja inimesed. Väike rada viis vee äärest teele.
Mõtlesin, et lähen mööda teed tagasi, kui see on see tee, milleks seda pean. Tee ääres oli väike kohaliku käsitöö pood ja inimesi liikus päris palju. Käisin poes sees ka ja ühte pooleliolevat eset sättides sain kutse hakata seal oma käsitööd müüma. Poe vastas oli suur piirkonna kaart, millelt lootsin selgust saada, kus ma olen. Jõe poole näitas silt Mikita. Pooleldi tuttavate kohanimede omavahelised kaugused ja suhted tundusid väga paigast ära. Kas ma sealt kuhugi edasi ka jõudsin, seda enam ei mäleta. Aga vaade jõele oli küll väärt vaatamist:)
Kõndisin ilusas tihedas metsas. Mets oli suviselt roheline ja soe. Tahtsin hakata tagasi minema ja mõtlesin lõigata üle lagedama ala. Metsa vahelt paistiski avar vaade kuplitele aga lähemale minnes selgus, et mets on üsna kõrgel künkal ja all voolas kiire jõgi. Teoreetiliselt oleks ilmselt võinud alla minnes seal jõest mööda minna üle heinamaade aga otsustasin veel edasi liikuda.
Natukese aja pärast paistiski puude vahelt jälle valgus, mis viitas lagedamale kohale. Alla vaadates nägin aga, et nüüd läheb jõgi risti eest mööda. Olles selle ebameeldiva tähelepaneku ära teinud, märkasin äkki vaate ebatavalist ilu. Jõgi oli üsna lai, keskel lumine maariba. Teisel pool jõge oli jälle mets. Olin eelmine kord jõge vaadates oletanud, et see on Piusa jõgi ja nüüd tundus kummaline, et sellisel soojal ajal on lumi maas. Samas, päike paistis ja kõik oli roheline aga natuke kargust oli ka ikka õhus. Teiseks oli jõe kallastel näha üsna mitmekesist valikut loomi, kelle seas paistis olevat ka jääkaru. Teisel pilgul osutus jääkaru küll hoopis suureks paksu valge karvaga koeraks, kes õigupoolest ei olnud isegi jääkaru kujuga. Veel oli seal päris mitu väga heas toitumuses looma, midagi saarma ja hülge vahepealset. Metskitse talled hüppasid ka rõõmsalt ringi. Nautisin vaadet mõnda aega ülevalt aga alla ei läinud. Koera viibimine sellises kauges paradiislikus nurgakeses tundus üllatav aga siis nägin, et üsna lähedal teisel pool metsa on suurem tee ja inimesed. Väike rada viis vee äärest teele.
Mõtlesin, et lähen mööda teed tagasi, kui see on see tee, milleks seda pean. Tee ääres oli väike kohaliku käsitöö pood ja inimesi liikus päris palju. Käisin poes sees ka ja ühte pooleliolevat eset sättides sain kutse hakata seal oma käsitööd müüma. Poe vastas oli suur piirkonna kaart, millelt lootsin selgust saada, kus ma olen. Jõe poole näitas silt Mikita. Pooleldi tuttavate kohanimede omavahelised kaugused ja suhted tundusid väga paigast ära. Kas ma sealt kuhugi edasi ka jõudsin, seda enam ei mäleta. Aga vaade jõele oli küll väärt vaatamist:)
laupäev, 7. november 2009
Veel paar pilti tänasest
Fotoaparaadi laenamise aeg saab nüüd otsa jälle. Arvutis on umbes 100 pildi võrra vähem vaba ruumi:)
reede, 6. november 2009
kolmapäev, 4. november 2009
Rõõm ja Mida/Keda näete pildil?
Nii hea on teada, et on inimesi, kes tunnevad mind isegi paremini kui ma ise:) Hiljuti siiagi pandud palvele vastas kaks inimest ja mõlemad andsid nii head nõu, et olen nüüd kõige parema töö leidmisele palju lähemal:)
Nupsik
Sibulakast on lemmikkoht kohe süle järel:) Nii põnev on ju sibulakoortega krabistada ja mänguhoos tuleb ikka uni peale. Aga nime järgi kutsutakse teda harva, sagedamini on ta Nupsik või Kassike või Väike Kass. Suur kass tegi ka nimemuutuse läbi - tema on nüüd Emand.
Tellimine:
Postitused (Atom)