reede, 26. veebruar 2010
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Ananassivorm
Tükeldasin 1 ananassi. Mõned, no üsna mitmed, tükid sõin ära ka.
Hautasin ananassitükke umbes 15 minutit natukese vee, pehme pruuni suhkru, kaneeli, kardemoni ja kahe tera vürtsiga. Hautamise ajal läks ka paar tükki kõrvale.
Pudistasin kokku 1 klaasi speltajahu, tiba soola, veidi pehmet tumedat suhkrut, ehk u. 30g võid ja teist sama palju ökomargariini.
Määrisin sügava vormi palmirasvaga, panin ananassitükid vormi põhja, katsin taignapudiga, küpsetasin eelkuumutatud ahjus 180 C juures 20-30 minutit.
Kõrvale segasin mascarponet vahukoore ja natukese tumeda suhkruga.
Sellist asja võiks kohe iga päev süüa:)
Tegelikult oleks tahtnud ananassi kõigepealt võis ka hautada ja taigna ikka täiesti võist teha aga tagantjärele arvan, et siis oleks liiga rammusaks läinud. Kaste isegi rammus ja natuke kergem vorm oli väga hea.
Kahjuks selgus, et ühest ananassist ei saa sugugi palju magustoitu ja seda vormi jätkus ainult 4 väikest portsjonit ja otsas ta oligi. Seega, kui ei taha ennast ohjeldada ühtegi tükki niisama ära söömast, oleks kasulik kohe kaks ananassi varuda.
Tume pehme suhkur jäi väga hea osaliselt tükkidena. Nii et mõnes kohas ei ole kate üldse magus ja teises kohas on lausa terve tükk tumedat natuke karamellist suhkrut.
Hautasin ananassitükke umbes 15 minutit natukese vee, pehme pruuni suhkru, kaneeli, kardemoni ja kahe tera vürtsiga. Hautamise ajal läks ka paar tükki kõrvale.
Pudistasin kokku 1 klaasi speltajahu, tiba soola, veidi pehmet tumedat suhkrut, ehk u. 30g võid ja teist sama palju ökomargariini.
Määrisin sügava vormi palmirasvaga, panin ananassitükid vormi põhja, katsin taignapudiga, küpsetasin eelkuumutatud ahjus 180 C juures 20-30 minutit.
Kõrvale segasin mascarponet vahukoore ja natukese tumeda suhkruga.
Sellist asja võiks kohe iga päev süüa:)
Tegelikult oleks tahtnud ananassi kõigepealt võis ka hautada ja taigna ikka täiesti võist teha aga tagantjärele arvan, et siis oleks liiga rammusaks läinud. Kaste isegi rammus ja natuke kergem vorm oli väga hea.
Kahjuks selgus, et ühest ananassist ei saa sugugi palju magustoitu ja seda vormi jätkus ainult 4 väikest portsjonit ja otsas ta oligi. Seega, kui ei taha ennast ohjeldada ühtegi tükki niisama ära söömast, oleks kasulik kohe kaks ananassi varuda.
Tume pehme suhkur jäi väga hea osaliselt tükkidena. Nii et mõnes kohas ei ole kate üldse magus ja teises kohas on lausa terve tükk tumedat natuke karamellist suhkrut.
pühapäev, 14. veebruar 2010
Shokolaadikook mascarpone jäätisega
Tahtsin midagi hästi head ja rammusat.
Panin ühe kausi jäätise jaoks sügavkülma jahtuma.
Koogi jaoks:
hakkisin
3 ruutu öko apelsinishokolaadi (70% kakaod)
9 tumedat ökoaprikoosi
suure peotäie kreeka pähkleid
väikse peotäie ingverisukaadi (hakitult vast 2 kasinat spl)
segasin juurde
2 tl kaneeli
u. 0,25 tl kardemoni
näpuotsatäie soola
eraldi segatult lisasin
4,5 dl jämedat odrajahu
4 kuhjaga tl kakaopulbrit
2,5 tl küpsetuspulbrit
sulatasin koos
u. 60 g võid ja
2 dl melassisuhkrut
vahustasin ühekaupa hulka 2 muna
vahustasin lusikaga
u. 150 g ricotta kohupiima
u. 125 g mascarpone juustu
u. 220 ml 35% rõõska koort
Segasin munavõisegu jahusegusse, seejärel kooresegu ka. Panin taigna palmirasvaga määritud sügavasse vormi ja 150 C ahju. Mõne minuti pärast tõstsin 175 C-le. Küpses veidi üle tunni ja jäi seest mõnusalt pehme ja pealt krõbe. Kui kakao asemel oleks suur tahvel küpsetusshokolaadi olnud, oleks veel parem olnud. Aga nii on ka hea.
Jäätise jaoks
hakkisin 1 ruudu sama shokolaadi
2 tumedat aprikoosi
väikse peotäie kreeka pähkleid
Vahustasin lusikaga
u. 125 g mascarpone juustu
u. 100 g ricotta kohupiima
u. 140 ml rõõska koort, sh rammusam peale kogunenud osa
2-3 spl rafineerimata suhkrut
Ühendasin segud ja panin jahutatud kausiga sügavkülma. Kuigi oleks võinud kohe sealsamas niisama ära süüa, nii hea oli:) Tegelikult oligi alguses kreemina parem kui külmununa.
Panin ühe kausi jäätise jaoks sügavkülma jahtuma.
Koogi jaoks:
hakkisin
3 ruutu öko apelsinishokolaadi (70% kakaod)
9 tumedat ökoaprikoosi
suure peotäie kreeka pähkleid
väikse peotäie ingverisukaadi (hakitult vast 2 kasinat spl)
segasin juurde
2 tl kaneeli
u. 0,25 tl kardemoni
näpuotsatäie soola
eraldi segatult lisasin
4,5 dl jämedat odrajahu
4 kuhjaga tl kakaopulbrit
2,5 tl küpsetuspulbrit
sulatasin koos
u. 60 g võid ja
2 dl melassisuhkrut
vahustasin ühekaupa hulka 2 muna
vahustasin lusikaga
u. 150 g ricotta kohupiima
u. 125 g mascarpone juustu
u. 220 ml 35% rõõska koort
Segasin munavõisegu jahusegusse, seejärel kooresegu ka. Panin taigna palmirasvaga määritud sügavasse vormi ja 150 C ahju. Mõne minuti pärast tõstsin 175 C-le. Küpses veidi üle tunni ja jäi seest mõnusalt pehme ja pealt krõbe. Kui kakao asemel oleks suur tahvel küpsetusshokolaadi olnud, oleks veel parem olnud. Aga nii on ka hea.
Jäätise jaoks
hakkisin 1 ruudu sama shokolaadi
2 tumedat aprikoosi
väikse peotäie kreeka pähkleid
Vahustasin lusikaga
u. 125 g mascarpone juustu
u. 100 g ricotta kohupiima
u. 140 ml rõõska koort, sh rammusam peale kogunenud osa
2-3 spl rafineerimata suhkrut
Ühendasin segud ja panin jahutatud kausiga sügavkülma. Kuigi oleks võinud kohe sealsamas niisama ära süüa, nii hea oli:) Tegelikult oligi alguses kreemina parem kui külmununa.
reede, 12. veebruar 2010
Magnet
Mida hakata peale sellise juba veidi pikema talvepäevaga, kui on varakult üles tuldud ja plaanitud tööle minna, kuid selgub, et ei ole tööpäev? Loomulikult tuleb minna matkama:)
Tõele au andes mõtlesin juba paar päeva varem, et see päev ei peaks mitte tööpäev, vaid maale minemise päev olema. Nii oli hommikul olude selgumise ajaks juba Lõuna-Eesti kaart sahtlist välja otsitud. Viskasin kiire pilgu ka kinnisvaralehele, et saada mingit sihti, kuhu võiks minna. Kuna kell oli siiski pika matka jaoks juba päris palju, ei vaadanud isegi ilma enne kui välja läksin. Tartus oli ilm ühtlaselt hall. Lootsin rõõmsalt, et ehk Võrumaal paistab päike. Ja paistiski, vähemalt Haanja kandis:)
Hääletamine läks üle ootuste hästi. Seoses sügiseste raskustega on mu hääletamise vaimustus mõnevõrra lahtunud, kuid ükski kord ei pidanud kaua hääletama ja kõik peatunud inimesed olid toredad. Tartust Võrru sain ühe autoga ja pärast Võrust Tartusse samuti. Kusjuures Tartust minnes lubati alguses Kanepini viia aga tee peal otsustati, et nad võivad läbi Võru ka minna. Ja tagasi tulles ootas Võru ääres juba rida hääletajaid aga minu juures pidas juba teisest autodesatsist üks kinni. Koselt sain ühe autoga Puigale ja järgmisega lubati viia ka vaid poolele teele enne Haanjat aga otsustati, et viivad mu ikka Haanjasse ära. Haanjas otsustati, et viivad ikka veel kaugemale, sinna, kust ma jala ära pööran:) Ja tagasi tulles sain Haanja külje all ühe tuttava auto peale ja otse Võrru:) Selline tore hääletamise päev.
Haanja kandis oli muidugi väga hea olla nagu alati. Päike säras pehmelt hallis taevas, lumi sädeles. Olin sellise sihtkoha välja valinud, kuhu oli vaja veidi pikemalt ja ringiga mööda armast väikest külavaheteed ja siis veidi laiemat teed kõndida. Külavahetee oli just selline täiuslik tee, kus heinamaad ja metsatukad ja talud vaheldusid ja ühtegi masinat ei liikunud. Järgmine tee, kuhu välja jõudsin, oli kaardi järgi veidi laiem ja oligi üsna lai ja asfaldiga aga kui üks alguses, kui mina veel teisel teel olin, vastassuunas läinud auto välja arvata, siis ei liikunud seal ka kedagi. Asfaldt oli lumega kaetud ja lumel olevate autojälgede järgi oli seal päeva jooksul ehk mõni üksik auto sõitnud. Ainult üks rähn toksis männi otsas. Kuna valitud koht oli nö tihedama (mis antud juhul tähendab ka üksikuid autosid) liiklusega teest üsna kaugel, arvestasin, et võibolla ma ei jõua sinna kohale aga vähemalt näen ümbrust. Ilmselt leidsin ikka õige talu teeotsa üles, nägin eemalt suuri talupuid. Aga rada ei olnud muidugi keegi lahti lükanud, hoopis tee pealt oli lund juurde lükatud. Kui sinna astusin, vajusin kohe põlvini lumme. Läksin veel mõned sammud lootuses, et ehk veidi eemal ei ole nii sügav aga oli küll ja kuna ma lootsin siiski kuivade jalgadega Tartusse tagasi jõuda, tulin tagasi ja kallasin saabastest lume välja. Järgmine kord sinnakanti minnes lähen pigem lähedale väikest külavaheteed vaatama, kui sama talukohta. Jõudsin üsna mitu kilomeetrit teistkaudu ringiga mööda seda laia teed Haanja poole tagasi kõndida enne, kui jälle autot nägin. Esimene peale ei võtnud aga teine juba peatus ja oligi tuttav. Enne seda jalutasin mööda Vaskna järvest, millel üks väike seltskond midagi askeldas. Üks neist vehkis kätega ja hõikas minu poole, mõtlesin, et tahavad midagi küsida. Aga anti hoopis teada, et nemad on pingviinid:)
Üllatuslikult olin Tartus tagasi veel valgel ajal. See veebruari valgenemine on ikka üks positiivne nähtus:)
Kummaline oli see, et maal oli küll väga vaikne aga seisma jäädes ja kuulatades ei kostnud ühegi linnu häält. Ainult koerad haukusid, kui talust mööda läksin ja mingis kaugemas talus üsna pikalt. Ja üks kord seisatades kostis kraaksumist. Ja suure tee ääres oli üksik rähn. Aga kui Tartus Annelinna jõudsin, siis vaatamata tänavamürale rõkkas kõigi puude otsas linnukoor.
Tõele au andes mõtlesin juba paar päeva varem, et see päev ei peaks mitte tööpäev, vaid maale minemise päev olema. Nii oli hommikul olude selgumise ajaks juba Lõuna-Eesti kaart sahtlist välja otsitud. Viskasin kiire pilgu ka kinnisvaralehele, et saada mingit sihti, kuhu võiks minna. Kuna kell oli siiski pika matka jaoks juba päris palju, ei vaadanud isegi ilma enne kui välja läksin. Tartus oli ilm ühtlaselt hall. Lootsin rõõmsalt, et ehk Võrumaal paistab päike. Ja paistiski, vähemalt Haanja kandis:)
Hääletamine läks üle ootuste hästi. Seoses sügiseste raskustega on mu hääletamise vaimustus mõnevõrra lahtunud, kuid ükski kord ei pidanud kaua hääletama ja kõik peatunud inimesed olid toredad. Tartust Võrru sain ühe autoga ja pärast Võrust Tartusse samuti. Kusjuures Tartust minnes lubati alguses Kanepini viia aga tee peal otsustati, et nad võivad läbi Võru ka minna. Ja tagasi tulles ootas Võru ääres juba rida hääletajaid aga minu juures pidas juba teisest autodesatsist üks kinni. Koselt sain ühe autoga Puigale ja järgmisega lubati viia ka vaid poolele teele enne Haanjat aga otsustati, et viivad mu ikka Haanjasse ära. Haanjas otsustati, et viivad ikka veel kaugemale, sinna, kust ma jala ära pööran:) Ja tagasi tulles sain Haanja külje all ühe tuttava auto peale ja otse Võrru:) Selline tore hääletamise päev.
Haanja kandis oli muidugi väga hea olla nagu alati. Päike säras pehmelt hallis taevas, lumi sädeles. Olin sellise sihtkoha välja valinud, kuhu oli vaja veidi pikemalt ja ringiga mööda armast väikest külavaheteed ja siis veidi laiemat teed kõndida. Külavahetee oli just selline täiuslik tee, kus heinamaad ja metsatukad ja talud vaheldusid ja ühtegi masinat ei liikunud. Järgmine tee, kuhu välja jõudsin, oli kaardi järgi veidi laiem ja oligi üsna lai ja asfaldiga aga kui üks alguses, kui mina veel teisel teel olin, vastassuunas läinud auto välja arvata, siis ei liikunud seal ka kedagi. Asfaldt oli lumega kaetud ja lumel olevate autojälgede järgi oli seal päeva jooksul ehk mõni üksik auto sõitnud. Ainult üks rähn toksis männi otsas. Kuna valitud koht oli nö tihedama (mis antud juhul tähendab ka üksikuid autosid) liiklusega teest üsna kaugel, arvestasin, et võibolla ma ei jõua sinna kohale aga vähemalt näen ümbrust. Ilmselt leidsin ikka õige talu teeotsa üles, nägin eemalt suuri talupuid. Aga rada ei olnud muidugi keegi lahti lükanud, hoopis tee pealt oli lund juurde lükatud. Kui sinna astusin, vajusin kohe põlvini lumme. Läksin veel mõned sammud lootuses, et ehk veidi eemal ei ole nii sügav aga oli küll ja kuna ma lootsin siiski kuivade jalgadega Tartusse tagasi jõuda, tulin tagasi ja kallasin saabastest lume välja. Järgmine kord sinnakanti minnes lähen pigem lähedale väikest külavaheteed vaatama, kui sama talukohta. Jõudsin üsna mitu kilomeetrit teistkaudu ringiga mööda seda laia teed Haanja poole tagasi kõndida enne, kui jälle autot nägin. Esimene peale ei võtnud aga teine juba peatus ja oligi tuttav. Enne seda jalutasin mööda Vaskna järvest, millel üks väike seltskond midagi askeldas. Üks neist vehkis kätega ja hõikas minu poole, mõtlesin, et tahavad midagi küsida. Aga anti hoopis teada, et nemad on pingviinid:)
Üllatuslikult olin Tartus tagasi veel valgel ajal. See veebruari valgenemine on ikka üks positiivne nähtus:)
Kummaline oli see, et maal oli küll väga vaikne aga seisma jäädes ja kuulatades ei kostnud ühegi linnu häält. Ainult koerad haukusid, kui talust mööda läksin ja mingis kaugemas talus üsna pikalt. Ja üks kord seisatades kostis kraaksumist. Ja suure tee ääres oli üksik rähn. Aga kui Tartus Annelinna jõudsin, siis vaatamata tänavamürale rõkkas kõigi puude otsas linnukoor.
laupäev, 6. veebruar 2010
Koduõppe suvepäevade eelteade
Sel suvel toimub meie kokkusaamine viiendat korda ja seda on plaanis vääriliselt tähistada:) Suvepäevad toimuvad 31. juuli kuni 01. august Viljandis, pange see aeg endale juba kirja. Registreeruda saab ivooglaid ät gmail.com
reede, 5. veebruar 2010
Seemneleib ja kreemjas risoto
A käest saadud põhiretsepti kohandusega katsetasin teist korda kuuma vee ja küpsetuspulbriga leiba. Päris hea tuli juba:)
Panin:
2,5 dl rukkijahu
2,5 dl odrajahu
2,5 dl kaerajahu
1 tl soola
4 tl küpsetuspulbrit
1 dl rafineerimata suhkrut
1 dl seesamiseemneid
1 dl kuldseid linaseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
2 dl väikseid heledaid rosinaid
3 dl keefiri
1,5 dl kuuma vett
palmirasva vormi jaoks
Segasin jahud soola, suhkru ja küpsetuspulbriga ja seemned-rosinad eraldi. Segasin jahusegu hulka kõigepealt keefiri, seejärel natukesehaaval vee ja lõpuks seemned-rosinad. Panin taigna sügavasse palmirasvaga määritud ümmargusse vormi. Ahju lasin kõigepealt soojeneda 200 C peale ja kooki sisse pannes vähendasin 190 C-ni. Küpses 1,5 tundi kuni oli ilus kuldne. Soojalt süües tundus, et oleks võinud kauem küpseda ja midagi oleks nagu puudu aga tegelikult oli kõige parem teisel päeval peale külmkapis hoidmist. Üsna tõhus leib sai, üks viil avokaadoga on kerge eine eest.
Risotosid olen saanud igasuguseid, nii täiesti kuivi kui suussulavaid. Eile tegin sellist, mis tuli väga hea:)
Viilutasin 8 shampinjoni ja panin õliga pannile hauduma.
Tükeldasin pool suurt suvikõrvitsat ja lisasin seentele, mis olid mõned minutid juba kergelt haudunud. Lasin veel mõne minuti haududa.
Valasin peale u. 400 g risottoriisi (väike valge ümarateraline), segasin läbi ja lasin sageli segades kuumeneda mõne minuti.
Tõstsin segu kastrulisse, segasin hulka 1 tüümiani-basiiliku kuubiku.
Valasin natukese haaval peale kuuma vett nii, et lasin igal sortsul eraldi sisse imenduda. Sageli on vaja segada, sest vesi kipub riisi peale kogunema ja alt jääb siis kuiv riis põhja külge. Kokku vast haudus 20 minutit tasakesi ilma kaaneta. Selle aja peale hakkas suvikõrvits esimesi lagunemise märke ilmutama. Osa risotot tõstsin varem kõrvale, et riis jääks al dente nagu sooviti. Lõpuks panin kaane peale ja lasin mõne minuti seista. Taldrikus sisse segamiseks sobis väga hästi pehme juust. See oli väga rammus kombinatsioon. Seesamiõliga oli ka hea, veidi kergem.
Varem olen päris täisterariisiga ka teinud. Seda on vaja enne pool tundi samamoodi vähehaaval vett lisades hautada ja siis koos köögiviljadega veel pool tundi aga nii kreemjaks ikka ei jää kui risottoriisiga.
Panin:
2,5 dl rukkijahu
2,5 dl odrajahu
2,5 dl kaerajahu
1 tl soola
4 tl küpsetuspulbrit
1 dl rafineerimata suhkrut
1 dl seesamiseemneid
1 dl kuldseid linaseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
2 dl väikseid heledaid rosinaid
3 dl keefiri
1,5 dl kuuma vett
palmirasva vormi jaoks
Segasin jahud soola, suhkru ja küpsetuspulbriga ja seemned-rosinad eraldi. Segasin jahusegu hulka kõigepealt keefiri, seejärel natukesehaaval vee ja lõpuks seemned-rosinad. Panin taigna sügavasse palmirasvaga määritud ümmargusse vormi. Ahju lasin kõigepealt soojeneda 200 C peale ja kooki sisse pannes vähendasin 190 C-ni. Küpses 1,5 tundi kuni oli ilus kuldne. Soojalt süües tundus, et oleks võinud kauem küpseda ja midagi oleks nagu puudu aga tegelikult oli kõige parem teisel päeval peale külmkapis hoidmist. Üsna tõhus leib sai, üks viil avokaadoga on kerge eine eest.
Risotosid olen saanud igasuguseid, nii täiesti kuivi kui suussulavaid. Eile tegin sellist, mis tuli väga hea:)
Viilutasin 8 shampinjoni ja panin õliga pannile hauduma.
Tükeldasin pool suurt suvikõrvitsat ja lisasin seentele, mis olid mõned minutid juba kergelt haudunud. Lasin veel mõne minuti haududa.
Valasin peale u. 400 g risottoriisi (väike valge ümarateraline), segasin läbi ja lasin sageli segades kuumeneda mõne minuti.
Tõstsin segu kastrulisse, segasin hulka 1 tüümiani-basiiliku kuubiku.
Valasin natukese haaval peale kuuma vett nii, et lasin igal sortsul eraldi sisse imenduda. Sageli on vaja segada, sest vesi kipub riisi peale kogunema ja alt jääb siis kuiv riis põhja külge. Kokku vast haudus 20 minutit tasakesi ilma kaaneta. Selle aja peale hakkas suvikõrvits esimesi lagunemise märke ilmutama. Osa risotot tõstsin varem kõrvale, et riis jääks al dente nagu sooviti. Lõpuks panin kaane peale ja lasin mõne minuti seista. Taldrikus sisse segamiseks sobis väga hästi pehme juust. See oli väga rammus kombinatsioon. Seesamiõliga oli ka hea, veidi kergem.
Varem olen päris täisterariisiga ka teinud. Seda on vaja enne pool tundi samamoodi vähehaaval vett lisades hautada ja siis koos köögiviljadega veel pool tundi aga nii kreemjaks ikka ei jää kui risottoriisiga.
kolmapäev, 3. veebruar 2010
Liikuda on hea
Käisin täna hommikul 9 ajal linna ääres metsas jalutamas. Parajasti tõusis päike, lumi krudises mõnusalt saapa all ja taevas oli sinine. Hommikuti laulavad linnud teisiti, kui päeval. Seistes seal metsarajal, ümberringi puhas valge lumi ja lindude siutsumine, oli kuidagi kodune tunne. Selline tunne nagu oleks oma kodu taga metsa ääres ja oma aia linnud siutsuksid.
Tartus avati uus tantsukeskus ja nädalavahetusel olid tasuta proovitrennid. Käisin ka neljas trennis, joogas, kõhutantsus, pilateses ja afrotantsus. Tahtsin salsasse ka minna aga vahepeal oli 4 tundi aega ja kuna ma ei kavatsenud tervet päeva trennis veeta, kõndisin tagasi koju, kindla plaaniga õhtul uuesti tulla. Aga kui olla kõndinud edasi-tagasi Annelinna ja Tähtvere vahel ja vahepeal kahes trennis käinud, siis väljavaade pooletunnise lõunapausi järel uuesti edasi-tagasi kõndida ja vahepeal trennis käia ei tundu eriti mõttekas. Mistõttu jäi salsas siiski kahjuks käimata. Kõhutantsust ja joogast sain seal väga positiivse kogemuse, soovitan:)
Joogas olin selleks ajaks juba kolm korda mujal käinud. Selgus, et kuigi ma enda arvates olin varem ka joogas käinud, ei olnud ma tegelikult joogas varem käinud. Juba esimese korra järel tundsin, et see on just see, mida mul praegu vaja on.
Kassike teeb ka iga päev joogat. Sugugi mitte ainult nö tavapärast kassisirutust. Ükskord vaatasin teda ja mõtlesin, et inimene küll sellist joogat teha ei suuda. Aga siiski oli ühes raamatus pilt just sellisest asendist - nagu kogu keha oleks keskelt üles riputatud nöör, jalad ja käed põrandal koos ja vahepealne osa keskelt nagu üles riputatud, ilma mingi vaheruumita. Kassike sirutab ja painutab ennast igas suunas kogu aeg. Kui ta just ei maga või kakle või süüa ei luni. Sööb ta väga ebajoogilikult aplalt kõike igal ajal igast asendist, kasvõi läbi une, kui riisitera ninaette panna. Siiani oleme kindlaks teinud neli asja, millesse ta põlastavalt suhtub: banaan (see väärib lausa ringiga mööda minemist), Luunja kurk, keedetud peet ja kaerahelbepuder. Kusjuures kahe viimase vastu tundis aktiivset huvi seni kuni selgus, et ta siiski ei söö neid. Aga näiteks avokaadot läheks ilmselt lõpmatult. Rääkimata juustust. Veel on ta hea meelega söönud näiteks keedetud täisterariisi, kreeka pähklit, koogitainast, munaleiba... Kui kõht täis saab, siis maast või taldrikult enam ei söö aga kellegi näpu vahel oleva toidu vastu tunneb endiselt huvi, isegi, kui see on täpselt sama, mis maas. Oleks siis, et istuks viisakalt maas ja küsiks ilusti. Aga ei, tema hüppab sööjale sülle ja pistab nina kohe taldrikusse. Kui see ei õnnestu, siis äigab käpaga vastu suud. Munaleiba ja koogitainast võttis ise laua pealt. Tal paistab olevat arusaamine, et kõik söödav, mis kusagil leidub, on temale söömiseks. Pahandamise peale saab aru küll ja jookseb minema aga paar hetke hiljem tuleb jälle sülle.
Arvestades tema ebatavaliselt suurt füüsilist aktiivsust ja hilisõhtuseid ja varahommikusi tuuseldamishooge on suurem huvi toidu vastu ka arusaadav. Välja näeb ta ikka joogile kohaselt. Täna otsisime teda tükk aega taga, kusagil ei ole, lõpuks nägin, et põõnab radika peal nagu väljaväänatud käterätt. Saunalina ja aknaraami vahelt ei paistnud väljagi.
Suur kass, kes ei ole elus kunagi midagi peale oma kassikrõbinate söönud, on väikse eeskujul ka hakanud muu vastu huvi tundma. Esialgu küll käib salaja ainult väikse kassi krõbinaid söömas. Paistab, et ta on juba harjunud sellega, et keegi pidevalt tema seljas ronib (milleks minna ringiga, kui tee peal on kass, on kiireim viis edasi saada sellest üle ronida), ootamatult ründab ja juures istub, kui ta sööb või vetsus käib. Vastavalt vajadusele käitub stoilise rahuga, äigab konkreetselt, mida on küll vaja varsti korrata või tuleb vaatama, kui väiksem häält teeb.
Tartus avati uus tantsukeskus ja nädalavahetusel olid tasuta proovitrennid. Käisin ka neljas trennis, joogas, kõhutantsus, pilateses ja afrotantsus. Tahtsin salsasse ka minna aga vahepeal oli 4 tundi aega ja kuna ma ei kavatsenud tervet päeva trennis veeta, kõndisin tagasi koju, kindla plaaniga õhtul uuesti tulla. Aga kui olla kõndinud edasi-tagasi Annelinna ja Tähtvere vahel ja vahepeal kahes trennis käinud, siis väljavaade pooletunnise lõunapausi järel uuesti edasi-tagasi kõndida ja vahepeal trennis käia ei tundu eriti mõttekas. Mistõttu jäi salsas siiski kahjuks käimata. Kõhutantsust ja joogast sain seal väga positiivse kogemuse, soovitan:)
Joogas olin selleks ajaks juba kolm korda mujal käinud. Selgus, et kuigi ma enda arvates olin varem ka joogas käinud, ei olnud ma tegelikult joogas varem käinud. Juba esimese korra järel tundsin, et see on just see, mida mul praegu vaja on.
Kassike teeb ka iga päev joogat. Sugugi mitte ainult nö tavapärast kassisirutust. Ükskord vaatasin teda ja mõtlesin, et inimene küll sellist joogat teha ei suuda. Aga siiski oli ühes raamatus pilt just sellisest asendist - nagu kogu keha oleks keskelt üles riputatud nöör, jalad ja käed põrandal koos ja vahepealne osa keskelt nagu üles riputatud, ilma mingi vaheruumita. Kassike sirutab ja painutab ennast igas suunas kogu aeg. Kui ta just ei maga või kakle või süüa ei luni. Sööb ta väga ebajoogilikult aplalt kõike igal ajal igast asendist, kasvõi läbi une, kui riisitera ninaette panna. Siiani oleme kindlaks teinud neli asja, millesse ta põlastavalt suhtub: banaan (see väärib lausa ringiga mööda minemist), Luunja kurk, keedetud peet ja kaerahelbepuder. Kusjuures kahe viimase vastu tundis aktiivset huvi seni kuni selgus, et ta siiski ei söö neid. Aga näiteks avokaadot läheks ilmselt lõpmatult. Rääkimata juustust. Veel on ta hea meelega söönud näiteks keedetud täisterariisi, kreeka pähklit, koogitainast, munaleiba... Kui kõht täis saab, siis maast või taldrikult enam ei söö aga kellegi näpu vahel oleva toidu vastu tunneb endiselt huvi, isegi, kui see on täpselt sama, mis maas. Oleks siis, et istuks viisakalt maas ja küsiks ilusti. Aga ei, tema hüppab sööjale sülle ja pistab nina kohe taldrikusse. Kui see ei õnnestu, siis äigab käpaga vastu suud. Munaleiba ja koogitainast võttis ise laua pealt. Tal paistab olevat arusaamine, et kõik söödav, mis kusagil leidub, on temale söömiseks. Pahandamise peale saab aru küll ja jookseb minema aga paar hetke hiljem tuleb jälle sülle.
Arvestades tema ebatavaliselt suurt füüsilist aktiivsust ja hilisõhtuseid ja varahommikusi tuuseldamishooge on suurem huvi toidu vastu ka arusaadav. Välja näeb ta ikka joogile kohaselt. Täna otsisime teda tükk aega taga, kusagil ei ole, lõpuks nägin, et põõnab radika peal nagu väljaväänatud käterätt. Saunalina ja aknaraami vahelt ei paistnud väljagi.
Suur kass, kes ei ole elus kunagi midagi peale oma kassikrõbinate söönud, on väikse eeskujul ka hakanud muu vastu huvi tundma. Esialgu küll käib salaja ainult väikse kassi krõbinaid söömas. Paistab, et ta on juba harjunud sellega, et keegi pidevalt tema seljas ronib (milleks minna ringiga, kui tee peal on kass, on kiireim viis edasi saada sellest üle ronida), ootamatult ründab ja juures istub, kui ta sööb või vetsus käib. Vastavalt vajadusele käitub stoilise rahuga, äigab konkreetselt, mida on küll vaja varsti korrata või tuleb vaatama, kui väiksem häält teeb.
Tellimine:
Postitused (Atom)