Kööginurgake

Naadi-seenekaste spagettidele

Hauta seened, lisa värskelt korjatud (vähemalt samal päeval) peotäis või paar noori naate, veidi basiilikut ja soola, kuumuta veel minut. Soovi korral võib hetk enne valmimist lisada sojapiima.

Samamoodi tegin täna naadi-köögiviljakastet aga see ei tulnud nii hea. Võibolla sellepärast, et naadid olid juba eile hommikul korjatud. Eile tehtud naadi-seenekaste oli küll väga hea:)

Täna oli küpsetamise päev. K juures maal ei ole küpsetusahju ja siis püüan linnas käies tasa teha.

Pärmitaigen, koostisained ligikaudselt:
800g nisujahu, tibake soola, segada kokku
20g pärmi hõõruda väikse peotäie rafineerimata suhkruga pehmeks, hõõruda sekka
u. 40g toasooja pehmet võid
Segada pärmivaht jahuga
Lisada sorts kuuma vett ja edasi vähehaaval sooja vett samal ajal tainast sõtkudes. Sõtkuda kuni tainas kausi küljest lahti tuleb. Lasta kerkida rätiku all ja mõned korrad uuesti alla sõtkuda. Mina sõtkusin neli korda alla aga taignal ei olnud palju ruumi kerkida ja kokkuvõttes kerkis vast tunni ringis.
Rulli tainas õhukeseks.
Edasi tegin nelja saia.
Naadipirukate jaoks valasin naadi ja basiiliku kuuma veega üle ja lasin minuti haududa. Määrisin taignale veidi võid ja panin nõrutatud naadi peale.
Kaneelisaiakeste jaoks määrisin samuti võid, raputasin kaneeli ja rafineerimata suhkrut, lõikasin klaasiga kettad ja vajutasin lilledeks.
Kaneelirulli jaoks keerasin eelmisega sama plaadi rulliks.
Moosirulli jaoks määrisin taignale kirsimoosi ja keerasin rulliks.
Küpsetasin kõik saiad pealt kuldpruuniks ja krõbedaks, seest jäid pehmeks.
Saiad tulid väga head:) Naadipirukas olin veidi pettunud, võibolla sobiks naadile midagi juurde segada. Sai seal ümber oli parem kui sisu.

............

Hilisem täiendus. Selgus, et ülalkirjeldatud pirukaretsept on väga hea viis kuivikute tegemiseks. Saiakesed jõudsid mõne tunniga ära kuivada, rullid on veel pehmed. Aga krõbistada ikka hea:)

Eesti külad

Olen K juures usinalt matkanud ja uusi huvitavaid kohti avastanud. Seal ümbruskonnas on hulgi mahajäetud kohti. Tuli välja, et K oma maa pealgi on veel üks vana taluase, millest pole küll varemeidki järel, vaid kivihunnik ja murdunud igivanad õunapuud. 50 aastat on koht tühi olnud aga inimene, kelle lapsepõlv seal möödus, elab läheduses ja mäletab, et ema pesi seal kraavis kevadeti pesu. Kõrval on kuppelheinamaa nagu Heliseva Muusika filmist ja all jõgi ja järv. Jalutasime seal õhtul, kui loojuv päike kuldas järve ja metsa järve ääres ja heinamaad. Koer tuiskas ringi, tal oli hea päev, sai palju joosta:) Muidu teda üksi metsa ei lubata kuna loomadel ja lindudel on pojad praegu. Sama järve ääres on veel kaks talu, kus omanik on ära surnud ja hooned lagunevad. Ja K maja taga kohe mäe otsas olevat ka kunagi talu olnud, kus üks Jaan elanud. Praegu on seal puhas mets ja mina otsides ei leidnud isegi kivihunnikut üles. K teab, et 10 aastat tagasi oli kivihunnik ja head musta sõstra põõsad. Üks naine, kellel külas käisime, mäletab, et viis sinna lapsepõlves piima ja mune. Selle naise juurde oli meil asja ka, peale selle, et meiegi talt mune saime:)
Üks hommik läksin tavapärasele jalutuskäigule. Mõtlesin, et lähen vaatan, kuidas siin varem mainitud eraku talu ilma lumeta välja näeb. Talvel oli seal ikka väga võimas lumekiht igal pool. Läksin mööda K metsavaheteed maantee poole, tee äärde metsa vahele jäävad mõned lagendikud, kus ei olnud ka peale lume kadumist käinud. Viimase lagendiku teeotsal mõtlesin, kas vaatan siia ka või täna mitte. Otsustasin ikka korraks vaadata. Lagendik, mis talvel lumega oli väga ilus olnud, nägi välja pehmelt öeldes hirmus. Kole raiekoll oli sealt üle käinud ja ainult puude juured turritasid igal pool. Olin K jutust kunagi aru saanud, et selle künka taga peaks olema üks väike talu peidus. Ronisin siis künka tippu. Talukohta ei näinud aga sissesõidetud tee läks metsa vahele. Läksin mööda teed arvates, et küllap see talu juurde viib. Viis hoopis veidi suuremale metsavaheteele. Selline tunne oli nagu oleks avastanud salatee, millest keegi ei tea:) See oli esmaklassiline tsiviliseerimata tee, midagi liivakattega tee ja sissesõistetud tee vahepealset. Mets kasvas kohe tee ääres, seda ei olnud tee-äärse laiutamise tarbeks maha võetud. Ilus tihe kuusemets. Tee paistis ühelt poolt suunduvat külakeskuse poole. Läksin vastassuunas. Ilus mets vaheldus ilusa heinamaaga ja liivateest sai üha enam sissesõidetud rada. Üks hetk jõudsin imearmsa väikese järve äärde, millel ujus luik poegadega ja pardid. Ühel pool järve oli heinamaa, teisel pool tihe mets ja lagedal poolel oli järve ümber ka puuderibasid. Järve keskel oli tilluke rabasaareke kidurate kuuskedega. Astusin hästi vaikselt edasi, et mitte luigeperet ehmatada, kuid luiged ei paistnud mind tähele panevat. Hoopis pardid tõusid saare äärest väikses parves lendu ja lendasid kaugemale järvele. Mõtlesin, et selle järve ääres võiks kohe tükk aega telgiga elada. Teisel pool järve oli puude vahel vana lagunev talukoht viljaaia sees. Mööda heinamaad ja metsatukkade vahel üha kahanevat teed pidi edasi minnes ja veidi rajalt kõrvale põigates leidsin veel ühe koha, kus ilmselt oli kunagi pikk rehielamu olnud. Heinamaadel sõid metskitsed rahulikult. Alguses ma ei näinudki neid, karvatoon sulandub praegu väga hästi taustaga. Rada jõudis soise äärega järve äärde. Teisel kaldal paistis talupidamine, kuid üle soo ja järve ei saanud kuidagi, pöörasin otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi. Nende kahe järve vahele sobiks looduslikult loogiliselt kolm talu. Heinamaad järvede vahel on suurest teest nii kaugel, et ükski laps omapead seigeldes kogemata teele ei satu.
Tagasi minnes ei pannud tähele õiget kohta, kus oleks jõudnud K teele viivale lagendikule ja möödusin mööda liivateed hoopis ühest asustatud talust. Jõudsingi välja külakeskusse nagu olin arvanud. Kokku kulus selle käigu peale kolm tundi. Hiljem K-le rääkides teadis tema, et sealkandis on ühe tuttava lapsepõlvekodu. Ja tegelikult on see koht K-le väga lähedal, läbi metsa vähem kui pool kilomeetrit, kui kuidagi üle kraavi saab. K-l tekkis kohe plaan minna sellele naisele külla, kes seal lapsena elas. Järgmine hommik käisimegi ära ja jutust, et "küll me siis arutame, kus sa käisid ja mis sa nägid" sai sujuvalt maaostujutt ilma, et ma oleks jõudnud silma pilgutadagi. Tuli välja, et järve-äärne talukoht ja ka järv ja päris suur tükk maad kuuluvadki sellele naisele. Ja sealkandis on 9 lagunenud talukohta. K andis talle nädala otsustamiseks ja järeltulijatega arutamiseks, et kas ta on valmis seda kohta ära müüma. Mulle tundub, et K on väga huvitatud, et ma talle lähinaabriks jääks.
Peale tagasi K juurde jõudmist põikasin metsa vahelt läbi ja oh seda imet, jõudsingi ühele eelmisel päeval silma jäänud väiksele heinamaale välja, sealt juba edasi raja peale ja talukoht kohe teisel pool rada. Jalutasin veel krundi piirini, tunni ajaga käisin edasi-tagasi ära.

Eile istusin Põlva järve ääres, sõin jäätist, vaatasin parte ja mõtlesin asjade üle järele. Varem olin Põlvast ainult läbi sõitnud, nüüd jalutasin pool linna läbi. Ilus metsane linn on. Juttude järgi on seal palju head, näiteks maheda mõtlemisega inimesi oluliselt rohkem kui Võrus. Olles elanud Valgas ja Tartus, viimase aasta jooksul Võrus päris palju ringi käinud ja mõned korrad Vastseliinas ringi jalutanud, võib öelda, et vähemalt jalutamise ja kusagil niisama istumise keskkonnana neli viimatinimetatud kohta esimesega võrreldes kriitikat ei kannata. Kui Viljandi asuks kaardil Tartust allpool, siis see mõnevõrra kannataks aga kuna ei asu, siis ei lähe arvesse. Lapsepõlvest mäletan Antslas käimisi aga seal ei ole nii kaua käinud, et on vaja millalgi minna mälu värskendama. Räpinas ei ole käinud ja Otepää tundub turistilõksuna. Tõrva on ka väga ilus linnake. Valides kodukohta on väga oluline, milline on lähim suur asula, kuhu vahel ikka asja on. Tahaks, et lastel jääks lähimas linnas käimisest positiivsed mälestused ja endal oleks ka meeldiv linnas käia, mitte tossupilved ja betoonkarbid ümberringi. Järvedega koht, millel on ka selline nimi, mida olen kunagi oma koha nimena mõelnud, on ülikena igapäevaselt elamiseks ja ka mõnedele uutele naabritele jaguks ruumi. Maa on seal hea, parem kui külakeskuses. Ehitusmaterjalist ühe kolmandiku saaks kohapealt, teise kolmandiku superluksusliku kvaliteediga K juurest ja kolmanda kohal kasvatada. Lähim külakeskus, lähim suurem asula ja lähim linn aga ei ole ükski eriti kutsuvad. Kohal on ka mõningad miinused, näiteks kõrvalkrundil pesitsevad jahimehed, keda ma oma kodu naabrusse ei soovi. K ütleb, et kui võimalus tekib, siis on vaja sellest kohe kinni haarata. Mina ei tea. Ootan kommentaare.

Bussiga ja häälega

Tulin eile maalt. Häälega nagu viimasel ajal kombeks on saanud. Kogu maal olemise aja jooksul ei olegi kordagi bussiga tervet teed sõitnud. Hääletamine on nii väga meeldima hakanud, et vahepeal paistis bussiga sõitmine juba päris mõttetuna. Eile sõitsin siiski bussiga Võrru ja kohe meenus, miks vahel on tore ka ühistransporti kasutada. Täpsemalt, miks mulle meeldib Võrumaal bussiga sõita. Võrumaa piires mööda külavaheteid logistavate busside juhid on alati rõõmsad ja sõbralikud. Neil on aega reisijatega ilmaelu üle arutada, naljatleda ja soovijaid koduvärava ees maha panna. Võrru jõudmine võtab küll aega, sest linnas tahab iga nurga peal keegi enne bussijaama maha minna aga soe tunne jääb ikkagi. Buss on üks väheseid kohti, kus saab kõrvalt jälgida erinevaid võru keelt kõnelevaid inimesi. Ükskord pakkus bussile tulnud tudisev vanake mulle kommi. Võõrad inimesed ütlevad bussipeatuses tere ja vahel alustavad vestlustki. Stiilis kes sa oled, kust tuled ja kelle juures peatud ja kuidas tal ka läheb.
Võrust edasi hääletasin läbi Põlva Tartusse. Hääletades kohtub teistsuguste inimestega, kuigi ka väga erinevatega. Sellised, kes hääletajaid peale võtavad, tavaliselt bussis teiste seast välja ei paistaks ja peatuses juttu ei teeks. Autos vahel ikka areneb vestlus või möödub terve tee vaikides kuni juhile keegi helistab ja ta ootamatult lõbusaks muutub. Olen hääletanud üksi, kaksi ja kolmekesi. Päris tee äärde muud kohale jõudmise viisi otsima siiani jäänud ei ole. Peale on võtnud igas vanuses ja ilmselt väga erinevate eluoludega inimesed alates kooli ruttavast poisist kuni pensionärini. Vahepeale jäävad noored ja keskealised ärimehe olemisega tegelased, beebiga naised, üksi sõitvad naised, kolme lapsega pere täies koosseisus, noorepoolne paar. Lootusetu grupina paistavad siiani pensionäridest paarid, need on alati mööda sõitnud. Eile olin kellelegi elu esimene peale võetud hääletaja. Mitu korda on juhtunud, et keegi sõidab mööda ja tuleb siis tagasi. Kellel läks süda härdaks, kellele tundus, et on vaja tuttavaks saada. Mõned on väga rõõmsad hääletajate ja sellise reisimisviisi üle, mõned üritavad ikka ohutuse huvides keelitada bussiga sõitma. Korduvalt on juhtunud ka seda, et alguses öeldakse mahapanemise kohana suurem asula aga sihtpunkti lähenedes otsustatakse ikka päris kohale viia, kuigi see oma teelt mitmeid kilomeetreid kõrvale jääb. On ka viidud spetsiaalselt sellisesse kohta, kust oleks mugav edasi hääletada. Hääletamise avastamine avas minu jaoks palju võimalusi, vähemalt teoreetiliselt:) Pealehakkamine ja aeg peab ikka omalt poolt olema, kui ka bussiaegade ja piletitega arvestama ei pea. Ainus miinus on, et nendes kõige paremates kohtades, kus käia tahaks, on liiklus pea olematu. Mis iseenesest on küll hea aga kohalejõudmise teeb keeruliseks. Kuna ma pikalt tee ääres seismist eriti ei kannata, siis jalgadel on vahel palju tööd enne kui jälle peale võetakse. See aga on võimaldanud avastada ilusaid kohti, kus varem käinud ei ole:)

Maa-uudiseid

Sain jälle veidi maal olla. Millegipärast arvasin minnes, et seal on ikka veel lumi maas. Ei olnud:) Ümbrus näeb ilma lumeta hoopis teistsugune välja. Sinililled ja lumikellukesed õitsevad sealgi, nii aias kui metsa all. Noori naate on kõikjal, sekka ka kortslehti:) Kõik talled on nüüdseks sündinud, noorim on poolteist nädalat noor ja imearmas hallikirju. Viis musta villaga jäärapoissi ootavad paraja vanuse saabudes uut omanikku. Nii et kui keegi on huvitatud, andke teada. Vanimad sündisid 3. märtsil, väga noored veel. Ühtlasi tuleb nii noortest kui täiskasvanud kitsedest keegi ära müüa, palju on neid juba saanud. Asuvad Vastseliina vallas.
Heinaseemnete villa sisse sattumise ennetuseks kasutusele võetud söögikast põrandal ei leidnud pikka otstarbekohast kasutust - talled arvasid heaks seal pissil käia.
Terve kari kepsutab nüüd igapäevalt maja ümber ja heinamaal ringi, ikka kõik koos mää ja möö ja ptrrrr tehes karjas liikudes, tallede piruettide ja hobuste hoovõtujooksudega. Vahel kaotab mõni lambapoiss oma emme ära ja hakkab hobuse sabas käima. K rääkis, et mõni aasta tagasi oli üks lambatall, ise pisike nagu kirp, hobuse sabas kihutanud ja oma emme määgides järel jooksnud aga tall ei teinud kuulmagi.
Sookured hõiguvad maja taga metsas ja käivad heinamaal patseerimas. Metsad on samblased ja seal on hea olla. Varsti lähen tagasi.

Fotokaamera

Olen jõudnud arusaamisele, et pildid rikastaks seda blogi oluliselt ja on aeg soetada omale fotokaamera. Natukese järelemõtlemisega koostasin nimekirja tingimustest, millele see kaamera vastata võiks:

*Kaalult kerge, sobiv jalgsi liikudes kaasas kandmiseks
*Sobiv nii algajale kui ka natuke edasijõudnule, arenemisvõimalusega, mitte päris seebikarp
*Puude lehed ja oksad ja puukoore muster on pildil selgelt eristatavad
*Saab pildistada ka liikuvaid objekte (linnud, puud tuules, juuksed)
*Varustus juures, juhe, kott, aku, akulaadija, mälukaart

Oleks tore, kuid mitte kohustuslik
*Arvutis saab pilti vaadata terve ekraani suuruselt hea kvaliteediga.
Näiteks saab pildistada kirja ja seda ekraanil suurelt vaadata.
*Võimalus teha ka must-valgeid pilte

Kui kellelgi seisab kodus kasutuseta fotoaparaat, siis ma leiaks sellele rõõmuga rakendust:) Või kui keegi teab, kust saab korralikku kasutatud aparaati hüpersupermegasoodsa hinnaga, siis ootan teateid.

Rõõmud

Kuldtähed õitsevad! :) Selle kevade esimesed kaks liblikat olid kirjud ja kolmas kollane. Kirjud lendasid mööda tänaval, kollane metsarajal. Konnad krooksuvad kooris. Metsa ääres jalutades jäin vaatama ühte väikest lagendikku puude vahel. Mõtlesin, kas minna sinna või jalutada edasi. Seepeale lendas minu lähedale põõsale lagendiku ääres väike linnuke ja vaatas huviga minu poole. Otsustasin minna ja lähemalt vaadata sammaldunud murdunud puud. Selgus, et puu oli väga hea koht istumiseks, jalgade kõlgutamiseks, linnulaulu kuulamiseks, sambla silitamiseks, puukooretükkide uurimiseks ja päikese nautimiseks. Jalutan sageli ja vahel üsna pikalt, kuid harva lihtsalt istun ja olen. Leidsin, et seda tuleks sagedamini teha:) Lahkudes oli üllatus ja rõõm suur, kui leidsin naati. Midagi nii head ei ole tükk aega saanud:) Koduteel nägin ka kahte väikest lindu, keda ei mäleta varem lähedalt näinud olevat. Teine neist sai varsti kaaslase ka ja neid ei paistnud häirivat, et ma juures seisin ja nende toimetamisi pealt vaatasin.

Killukesi minust

1. Mulle meeldib suvel sooja ilmaga paljajalu värskendava muru peal kõndida
2. Parim seen on kukeseen, teisel kohal on puravikud.
3. Noortest lehtedest on söömiseks parimad pärnalehed.
4. Mulle meeldib vaadata, kuidas vesi ojas või tee ääres liivale mustreid joonistab
5. Olen pool-taimetoitlane. Lisaks taimetoitudele söön muna, piimatooteid ja seeni. Tuleviku osas ei ole mul kindlat plaani, kas või millal hakkan täistaimetoitlaseks, kuigi tundub, et vist liigub sinnapoole. Ma ei eelda, et teised minu ümber ka taimetoitlased peaks olema ja ei otsi spetsiaalselt taimetoitlaste seltsi. Lihtsam on suhelda inimestega, kes ei ela peamiselt lihast. Usun, et maailm liigub taimetoitluse suunas ja paljud inimesed, kes praegu on veendunud segatoidulised, on tulevikus sama veendunud taimetoitlased ilma, et mina peaks praegu oma ja teiste närve selleks kulutama.
6. Ma ei suitseta ega tarbi alkoholi ja väldin seltskondi, kus seda tehakse.
7. Ma ei joo kohvi ega musta teed. Eelistan puhast kodumaist taimeteed.
8. Mul ei ole autojuhilube ja ma ei tunne neist ega oma autost puudust. Mulle meeldib olla kõrvalistmel ja imetleda ümbrust, pööramata tähelepanu liiklusmärkidele. See annab ennast tunda ka mitmekesi kõndides – ma ei pane tähele, kust kaudu kuhu mindi ja ei oska teine kord ise minna. Jään taevast ja vaateid imetlema. Üksi minnes saan tee meeles pidamisega hakkama küll.
9. Mulle meeldib hommikul süüa pannkooki maasikamoosiga. Eriti, kui keegi teine koogid valmis teeb:)
10. Taevasinas on lõpmatus
11. Ma ei kujuta ette elu ilma muusikata, muusikas on nii palju öeldud, mida ei ole võimalik teisiti öelda. Viimane leid muusikas on Yiruma.
12. Ma vajan looduskeskkonda, et elada. Käin peaaegu iga päev metsas jalutamas. Ja ma vajan inimesi. Mõõdukas koguses. Ja kirjutamist.
13. Mulle meeldib näha inimesi naeratamas ja punastamas.
14. Ma ei oska tantsida aga olen valmis õppima, kui keegi soovib õpetada :)
15. Olen elus 15 korda kolinud. Lühim periood ühes kohas elada oli 5 päeva.
16. Ma kardan lennukeid ja lendamist ning laevaga sõitmist. Esimene kord suure laevaga sõites oli suur torm ja laev seisis mitu tundi sadamas. Mul oli halb ja ma ei tahtnud üldse seal olla. Pärast elusa ja tervena kohale jõudmist oli küll tükk aega kindlam tunne laevaga sõitmise osas aga ei meeldi ikkagi.
17. Mulle meeldib lennata unistuste tiivul ja luua maailma.
18. Ma usun, et kool ei ole sobiv keskkond laste kasvamiseks. Pooldan koduõpet.
19. Õppimine on sama loomulik kui hingamine. Rõõm on parem õpetaja kui kohustus.
20. Unistan ühest külast, õigemini paljudest küladest. Selles külas on kõik mahe, kodud on ise oma kätega rajatud, toit kasvab kohapeal, pered on terved, lapsed kasvavad kodus ja on elu loomulik osa, naabrid suhtlevad tihedalt, oma kasvatatut ja loodut jagatakse vabalt, igaüks tegeleb sellega, mis talle rõõmu valmistab, asju luuakse kvaliteetselt, mõeldes kasutajale...
21. Minu unistus on olla toatäie laste memm ühes sellises külas.
22. Mul on kaltsusõltuvus. Kui näen puuvillaseid riideid, mõtlen kohe, millise vaiba neist saaks ja millised värvid neile kõrvale sobiks. Õnneks on olukord juba veidi paranenud ja viimased vaiba tarbeks loovutatud riided ei ole veel kääre näinud. Suudan juba vaibaks määratud riiet vaadata pilguga, kas sellest midagi muud ka saaks.
23. Mulle meeldib küpsetada. Sööjate vastukaja on olnud väga erinev. Paistab, et mõne inimese juuresolek mõjub tulemusele eriti soodsalt, samas üksi eksperimenteerimine ei anna häid tulemusi.
24. Aastaaegade vaheldumisel avalduvad minus udujänese omadused. Olgu tegemist esimese lume, esimese tee ääres voolava veenire ja esimeste lumikellukeste või esimeste metsmaasikate või aedviljade kõrghooaja alguse või esimeste värviliste lehtedega, mina kalpsan ringi nagu õnnelik jänes, nina taeva poole ja hing suuri unistusi unistamas. Novembris ja detsembris viibin ma talveunes.
25. Parimad lõhnad on äsja valminud köömneleival ja õunakoogil, kuuseoksal, sügisesel metsaalusel, värskel puuriidal, vihmamärgadel juustel ja beebi nahal.
26. Kõige armsam loom on kitsetall.
27. Mulle meeldib avastada väikseid liivaseid külateid, mis looklevad metsade ja heinamaade vahel ja kus avanevad ootamatud vaated taludele. Ma käin mahajäetud talusid vaatamas. Igal kohal on oma tunne, mõni on nagu loodud laste salaaiaks, teises ei ole hea kaua viibida.
28. Mulle meeldib sooja tee ja äsjavalminud küpsetisega istuda koos sõpradega ja rääkida ja rääkida ja rääkida.
29. Mulle meeldib kõndida. Eriti meeldib, kui kõndimist saab ühendada rääkimisega nii, et tunnid muudkui lendavad. Bussi oodates või kohtumisele varem jõudes ma ei seisa paigal, vaid kõnnin ringi. Kui on rohkem aega, teen tiiru ümbrusega tutvumiseks.
30. Kipub olema nii, et mu esimene tunne kohatud inimese suhtes jääb valitsema. Isegi, kui vahepeal nägemus inimesest muutub või täieneb, kerkib mingi hetk ikkagi esimene tunne jälle esile. Sellele reeglile on siiani olnud üks erand.
31. Teine reegel on eelmisega veidi vastuolus. Valdav enamus inimesi, ükskõik, mis ma neist kunagi arvanud olen, on just sellised nagu vaja. Erandeid ei ole kohanud. Selle nägemiseks on vaja vaadata elu pikas plaanis, väljaspool praegust hetke ja perioodi.
32. Igal aastal ma arvan, et nüüd olen küll kohtunud kõigi kõige lahedamate inimestega Eestis. Ja iga kord selgub, et siiski mitte, kusagil oli veel terve trobikond peidus. Mulle meeldib kohtuda uute huvitavate inimestega.
33. Elu läheb iga aastaga aina paremaks.

:))

Sinililled õitsevad:) Ja sillad ja endiselt on kõik kohad täis lumikellukesi ja pajutibusid. Metsalindude Ühendkoor annab kontserte ja majade vahel jalutas täna valge tuvi väikeste hallide laikudega rinnaesisel.

Vahel on nii ...

et suvaliselt midagi sirvides satub ette just selline lause või lõik, mis mõjutab kogu arusaamist mõnest konkreetsest teemast ja elust üldse. Järsku paistab see, mida varem arvasin mõistvat, hoopis teises valguses ning kõige lihtsam ja loomulikum tundub ühtlasi kõige raskem. Hiljuti on mulle sellist mõju avaldanud Rue Kream. Tema blogi saab lugeda ja vaadata
www.another-roadside-attraction.blogspot.com Palju ilusat käsitööd ja kokakunsti ning vabaõppe eluviisi.

Kevadine teade

Kaunis kaunis päev on täna:) Päike paistab, taevas on sinine, kõikjal vulisevad veed. Varblased suplevad lompides ja märtsikellukesed õitsevad. Metsas on sammal ja mustikavarred lume alt välja pääsenud.

Tegin teoks veel ühe kauaaegse plaani - lasin oma telefoninumbri kinni panna:) Seega ei saa mulle enam helistada. E-mail ja tigupost toimivad endiselt.