Maal

Olen sel talvel praeguseks kokku kolm nädalat veetnud ühes väikeses Lõuna-Eesti talus abilisena. Läksin sinna esiteks selleks, et harjutada oma tulevase kodu tarbeks taluelu ja teiseks, et saaks linnast ära maale metsade vahele. Õnnestus leida just selline talu, millest olin unistanud: puhta looduse keskel, väike aga tegus, loomad olemas ja ainult oma rõõmuks, vesi kaevus, perenaine taimetoitlane ja valmis õpetama kõige ise tegemise kunsti. Selline tore koht õnnestus leida sõbra kaudu:)
Kõige tähtsam asi, mis ma seal siiani õppinud olen, on suhtumine, et väljaspool iseennast ei ole olemas midagi, mis oleks ületamatu või põhjus elu seisma jätta. Muidugi ma teadsin seda varem ka aga nüüd on lisaks teadmisele ka kogemus. Minu sealviibimise esimesel nädalal juhtus nii, et K-l (perenaine) tuli pang ketilõksu küljest lahti ja kukkus kaevu. Järgmisel päeval kukkus minul teine pang koos lahti tulnud ketiga kaevu. Minu esimene mõte linnainimesena oli, et helistaks mõnele naabrile ja kutsuks appi või küsiks, kuidas nemad sellisel puhul toiminud on. K aga teatas, et esiteks tuleb ümbruskonnas kõigil vesi kraanist ja teiseks on sinna jäänud ainult vanainimesed nagu ta ise. Kuna kaev on hästi sügav, ei olnud kaevuridvast mingit abi. Maaelu aga teeb inimese leidlikuks. K naelutas kaevuridva külge peenikese kuusetüve ja otsa sidus veel pika nööri. Teise otsa lõi mõned naelad. Lasi pikendatud ridva kaevu ja kiigutas seda nööri otsas ringi. Veidi aja pärast proovis ridva otsa kinnitatud rehaotsaga ka aga tollest ei olnud abi. Esimesel päeval midagi kätte ei saanud. Aga see ei ole mingi põhjus nina norgu lasta. K ütles, et hull lugu oleks siis, kui mõni loom kaevu kukuks. Natuke mõtles ja leidis siis, et tegelikult ei oleks see ka midagi väga hullu - kaevu saab tühjaks teha, ära puhastada ja uuesti täita. Järgmisel hommikul läksin kaevule vett tooma ja nägin, et K juba õngitseb seal. Pang oli juba vastu kaevuäärt ja vaja ainult välja tõsta, kett järel lohisemas.
Esimesse nädalasse jäi ka selle aasta esimeste tallede sünd nii lammastel kui kitsedel. Lammas tõi oma talled öö varjus ise ilmale, kits vajas abi. Kuna sattusin õhtusel vee viimise ringil peale, kui kits parajasti sünnitama hakkas ja K leidis, et ta abi vajab, sain talledele ise nimed panna. Nüüdseks on laudas erinevas vanuses kitse- ja lambatallesid täpselt sama palju kui kõiki täiskasvanud loomi kokku ja ühel kitsel on veel pojad tulemas. Minu soov tulevikus ka ise paari kitsekest pidada on seal ainult kinnitust saanud. Kitsetalled kuuluvad maailma kõige armsamate olevuste esiritta ja täiskasvanud kitsed on igaüks omamoodi iseloomuga ja üldiselt meeldivad tegelased. Kuna esimesena poeginud kitse eelmise aasta pojad olid temaga karmilt ümber käinud, ei lase ta seekord poegi enda juurde sööma ja neid tuleb väljalüpstud piimaga lutipudelist toita. Söömise ajal väljendavad talled erilist heameelt sellega, et sabajupp käib hästi kiiresti edasi-tagasi. Esimesed talled on juba nii suured, et uudishimutsevad julgelt ringi, üritavad igale poole pugeda ja püksisääri närida. Teise kitse üksik talleke on noorem ja natuke emmekas veel, tema pääseb vabalt emapiima ligi (samuti sabajupi lehvides) ja piilub areldi emme selja tagant teiste tallede tegemisi.
Lamba kääridega pügamisest jäin seekord ilma, selle jõudis K ära teha sel ajal, kui linnas käimas olin. Villa sain puhastada ja kraasida, järgmine kord loodan vokiga ketrama õppida. K näitas mulle enda kootud lambavillast rohkete mustritega riideid. Loodan ka niimoodi kuduma õppida. Vill oli hästi paksult heinapudi täis ja ühe villatutsaka puhastamine võttis hirmus palju aega. K mõtles, et mismoodi küll vanasti vill puhtaks saadi või lambad puhtana hoiti. Soojal ajal saab lambaid pesta aga praegu külmaga ei saa. Ja välja mõtles - pani heina neile kastiga põrandale. Enne oli söögikoht neil latriseina küljes ja nad ronisid sinna peadpidi sisse nii, et heinaseemned kaelale pudenesid. Tema ei püganud lammast päris paljaks, natuke villa jäi ikka selga ka. Kui ma esimest korda seda lammast laudas nägin, mõtlesin, et uus noor lammas on toodud:) Siis tuli meelde, et villakuhi oli ju majas.
Ükspäev K avastas, et pestud kraasimata villa on oluliselt lihtsam kedrata kui pesemata kraasitud villa. Kuigi pesemata villa peetakse paremaks. Ja veel kraasimata vill läkski pesemisele. Kraasimise juurde jõudsime ikkagi tagasi ka pestud villaga.
Kolmandal seal oldud nädala täitus mu ammune unistus - sain magada põhumadratsil. Enne olin maganud kõvale voodile pandud tekikuhjal. Tõin päeval saunast suure koti maherukkipõhku (esmaklassiline ehitusmaterjal:)), K leidis, et sellest on vähe, too teine kott veel. Madratsiümbriseks õmblesin kokku suure tüki linast kangast. Toppisin siis õhtul põhku madratsikotti, hästi hoolikalt, et ikka korralikult täis oleks ja ei jääks kuskile auke. Poole ühest põhukotist toppisin madratsisse ja madratsit voodile tõstes avastasin, et voodi on nüüd mulle nabani. Võtsin osa põhku välja, raputasin madratsi ühtlasemaks ja õmblesin otsa kinni. Magama minnes mõtlesin alul, kui palju majaseina sellest põhust saaks ja seejärel, et põhumadratsid on ülehinnatud - ei ole üldse mugav. Järgmistel öödel oli juba mugavam, sest madratsi kõrgus vähenes üsna kiiresti ja iga õhtu soputasin ta üle. Kindlasti oli mugavam kui enne põhumadratsit sama voodi peal magada. Kunagi tahan teha ka sellise madratsi, kus on hein ja heinamaa lilled sees:)