Karge soojus

on viimastel päevadel väljas. Kohati näeb pilvede vahelt sinist taevast, täna langes üksikuid lumehelbeid. Sõpruse puiesteel on üks koht, kust õhtul mööda minnes jään alati seisma ja imetlema puude kulda laternavalguses. Lumeootus.
Käisin täna maalt asju toomas. Päris hästi läks hääletamine. Esimese autoga sain Võru teise otsa. Oleks saanud Rõugesse ja korraks mõtlesin, et äkki... aga esialgne eesmärk jäi siiski peale. Ehk ei lähegi nii väga kaua jälle häälega matkamiseni :)
Vastseliina juurest edasi kõndides jäin korraks seisma. Täielik vaikus. Mitte ühtegi müraraasu. Teine kord peatudes sulandusid vaikusse mõned linnuhääled. Kõrval kutsuv mets ja värvilised lagendikud. Kiiresti kõndides ja keskendudes sellele, et saaks kähku maal ära käidud, ei pane tähele. Aga ega muidu talutaval ajal kohale ei jõuaks ka.

Muutused

Väike ja suur kass on sõpradeks saanud. Kui võib nii nimetada olukorda, kus väike kass hüppab suure ümber ja püüab teda mängima meelitada, samal ajal, kui suur kass toimuvat mingil määral tolereerib ja piiridest viisakalt, kuid üheselt märku annab. Mõlemad otsivad teist aegajalt taga ja suur kass istub vahel kõrgemal pingi peal ja vaatab, kuidas väike põrandal mängib. Suur kass oleks nagu vanemaks saanud, tema olekusse on tekkinud rohkem väärikust. Väikest kassi jälgib ta üheaegselt hämmingu (mida-kõike-elus-ka-nägema-ei-pea) ja vanema ja targema rahuga. Kui väike hädakisa tõstab, siis suur tuleb appi. Aga selle on ta vist unustanud, kuidas ise väiksena suurele kassile söömise ajal selga hüppas ja suur kass peale kõhu täis kugistamist põgenes. Üldiselt on ta väiksemat sorti emakass aga nüüd pisikese kõrval paistab hiiglasena.

Otsustasin, et ei jää talveks maale. Hääletamine on nüüd sügisel ootamatult raskeks muutunud. Olen mitu korda poole tee pealt Tartusse tagasi tulnud. Eelviimane kord maale minnes kartsin, et jäängi ööseks tee äärde ja kuhugi poole enam edasi ei saa. Maa suunas ei liikunud peaaegu üldse autosid ja läks juba pimedaks. Keerasin ringteelt Tartu poole, sealt sain pika ootamise järel Osula ristile. Tartu maanteel oli liiklus täiesti olemas aga kinni ei tahtnud keegi pidada. Olin juba endast päris väljas, kui lõpuks auto peale sain. Asju on ikka vaja ära tuua ja täna õnnestus ühe päevaga maal ära käia. Seitsme autoga sinna, paar asja kaasa ja kuue autoga tagasi. Lisaks palju kõndimist ja kauba peale väike palavik. Mõni kuu läheb nüüd ilmselt mööda enne, kui niisama matkamise mõttes hääletamise jälle ette võtan. Heade asjadega ei või ka liialdada, siis nad ei ole enam head.

Käin nüüd Tartus ökopoes osalise ajaga tööl. Tore on:) Ülejäänud ajal otsin endiselt seda kõige paremat tööd, mis, paistab, et tuleb ise tekitada.

Palun abi

Mis on teie arvates minu tugevad küljed?
Milliseid ülesandeid te mulle usaldaksite?
Oletame, et ostsite mingi asja või teenuse või teksti, mille mina tegin või pakkusin või kirjutasin:) Mis või millest see on?
Mida ma võiksin teie arvates juurde õppida, mis mulle hästi sobiks?
Millised ülesanded võiksin pigem teistele jätta?

Kasutan seda infot kõige sobivama töö leidmiseks või loomiseks, et tuua maksimaalselt rõõmu nii endale kui teistele:)
Kirjutada võite nii isiklikult postkasti kui siia kommentaari jätta.
Aitäh!

Kassike

Täna hommikul jõudis minu juurde tilluke must kassipoeg:) Kurgualune ja käpaotsad valged, silmad tumehallid. Väga ergas ja mänguhimuline tegelane. Panin talle purgikaane sisse piima. Tema seda tähele ei pannud. Kastsin siis sõrme piima sisse ja andsin talle nuusutada. Selle peale üritas ta mu sõrme närida aga leidis piima kohe üles. Jõi väga ahnelt, lõnks ja lõnks nii et selg liikus. Jõi ja jõi kuni isu täis sai ja võis rahulikult piimaseid vurre lakkuda. Aga piimakogus purgikaanel ei olnud oluliselt vähenenud.
Kassikese sugu oli teadmata ja millegipärast hakkas mulle meeldima mõte panna talle nimeks Bosse. Aga selgus, et tegemist on ilmselt hoopis preiliga. Nimi on veel lahtine. Võite pakkuda ilusaid s tähte sisaldavaid kassineiu nimesid:)
Homme hommikul lähen temaga maale. Seal talus oli varem ka kass, kes oli mõni kuu enne minu saabumist kaduma läinud. Koerad olid temaga hästi läbi saanud. Loodetavasti võtavad selle kiisu ka omaks. Venna kass suhtub küll kahtlustavalt. Päris kokku ei olegi julgenud neid lasta. Alguses panin kassipoja sügavasse pesukorvi, kus ta rahumeeli kahe pesupulgaga mängis samal ajal kui kaks korda kohevamaks muutunud suur kass teda väljastpoolt jälgis. Mina oma loogikaga mõtlesin, et vaene üksik opereeritud emakass võtab väikse armsa karvakera oma hoole alla aga suur kass käib nüüd igal pool kahtlustava näoga ringi ja kui väike talle lähedale tuuakse, siis taganeb sisinal.

Labrit!

Kuigi ma tavaliselt ei ole raadiokuulaja, tekib maal üksi olles vahel tahtmine helitausta omada. Kuna ma tavaliselt raadiot ei kuula ja ei ole harjunud tänapäevase popmuusikaga, kujuneb raadiokuulamisest sageli pidev lainepikkuste vahetamine, et äkki ikka kusagilt midagi kuulatavat tuleb. Nii sattusin ükspäev raadiokanalile, mis kandis nimetust Latvijas Radio TV:)Jäin sinna pidama kogu viimati maal oldud ajaks. Esimene päev veetsin terve hommikupooliku selle seltsis. Kõlasid ainult lätikeelsed laulud, kõik väga sulnid ja mahedad. Põhimõtteliselt oleks nagu Eesti estraadikontserti kuulanud, ainult läti keeles. Sekka natuke tänapäevasema olemisega laule ka. Laulude vahele hõiskas ergas meeshääl Labrit! Labrit! ja paistis, et tegemist on soovisaatekujulise hommikuprogrammiga. Uudised olid lühidad, kõrva hakkasid sõnad kontsert, konverents, teater, kunst, partner, informeerima, Moldova, onkoloogia patsiendid ja diagnoosita patsiendid. Korra mainiti ka Tartu Ülikooli. Kella 15 paiku läksin koeraga jalutama ja 17 kandis uuesti raadiot käima pannes tabas mind väike ehmatus - Läti raadio kohale oleks nagu kolinud Saksa raadio. Terve õhtupoolik lasti ainult saksa ślaagreid. Kohati tabasin küll mõne läti keelse sõna ja Eestiski tuntud kaubandusasutuse reklaami. Mõne laulu puhul oli raske aru saada, kas sõnad on saksa või läti või hoopis soome keeles aga muusikaliselt oli igal juhul tegemist saksa ślaagriga. Mõtlesin, et kuulan vahelduseks mõnda Eesti raadiot ka. Ai! Ma ei hakka ütlema, milline Eesti raadiokanal asub mainitud Läti raadio kõrval aga kontrast oli küll väga karm. Ega teised Eesti kanalidki oluliselt paremad olnud. Olles päev aega ainult mahedat dush-dushi (sõnaraamatust ei leidnudki, mida see tähendada võiks ja kuidas seda tegelikult kirjutatakse aga kõlas hästi pehmelt) kuulanud, kõlas see inglise keelne müra küll väga halvasti. Leppisin siis õhtupoolikul läti keelse saksa ślaagriga. Mingil järgneval päeval leidsid mõned Eesti kanalid siiski natuke lepitust ja olid lühiajaliselt kuulatavad.
Oli vist Läti raadio esimene hommikupoolik see, kui tuli tahtmine tantsida. Võtsin siis koera seltsiks aga ta ei paistnud eriti aru saavat, mis toimub, seisis arusaamatu pilguga tagumistel jalgadel ja lasin ta vaesekese lahti. Aga mõne hetke pärast, kui uuesti liikuma hakkasin, hüppas ta üles ja tahtis ka tantsida:) Üldse on ta üliseltskondlik ja tahab kõiges osaleda.
Teisel päeval mainitud raadio seltsis suutsin juba ära tunda ilmselt hetke hitte, mida korduvalt lasti. Populaarsemad teemad paistsid olevat Daugava, Sigulda, sügis (rudens, mis kõlas nagu Rubens ja alles Tartus letonika.lv sõnaraamatu abil leidsin, et Rubensil ikka ei ole ilmselt läti keeles tähendust ja tegemist pidi olema rudensiga) ja mitmest laulust käis erineval moel läbi see teadmata kirjutusviisiga dush.

Aitab küll praegu.

Rändavad mõtted

Viimane kord maale minnes sain ühe autoga Tartust Vana-Vastseliina. Isegi hääletama ei pidanud kaua, kolmas auto võttis peale. Alguses küsisin ja lubati viia Võrru, kuid selgus, et juhil on vaja minna kohta, mis mulle lähemale jääb. Aru ma ei saanud, miks ta sinna Vastseliina kaudu tahtis minna, kui läbi Põlva või vähemalt Võru juurest ära keerates oleks lähemal olnud aga mis mul vaielda, kui peaaegu koduukse ette viiakse:) Sõit oli mugav ja sujuv, uni ei tikkunudki pikal ühtlasel sõidul peale. Kui ma kunagi autot juhtima õppima ja omale masina soetama peaks, siis midagi sarnast saab see olema:)
Maal olid uksed-aknad endiselt ees, sees polnud käidud. Ainult külmaks läheb seal kiiresti ja soojaks aeglaselt. Puupliidi olen juba peaaegu taltsutanud. Tuli läheb ilusti põlema, põleb püsivalt ja kui ketas pliidi pealt ära võtta, siis augu kohal saab isegi puder valmis. Vett keeta on siiski otstarbekam elektrikannus, muidu võib ootama jäädagi. Pliidi soojamüüri soojaks pole siiani saanud, sest äärmiste siibrite sulgemisel enne tule lõpetamist hakkab ikkagi vingu sisse tulema. Aga vähemalt jätkub peale hommikust söögivalmistamist pooleks päevaks köögis sooja õhku. Ahju leso see-eest on igati eeskujulik. Kui hommikul ahju kütan, on järgmisel hommikul leso veel soe. Kahjuks on nii pliidi kui ahju leso ja suurem osa ahjust suures toas, kust ma suitsuhaisu tõttu lahkusin. Minu toas on ainult ahjusuu ja kriipsuke ahjuseina. Seetõttu läheb suures toas kiiresti saunaks, samas, kui minu toas tekib soojem õhk alles mitu tundi peale kütmist ja päeval küttes on järgmiseks hommikuks täitsa külm. Õhtul küttes jälle on külm magama minna.
Olen pimedatel õhtutel maal hakanud rohkem filme vaatama ja sattusin jälle ühe hea filmi peale. Parandamatu romantik nagu ma olen, meeldis mulle kangesti film P.S. I Love You. Erinevalt paljudest teistest romantilise komöödia nimetust kandvatest filmidest sisaldab see muu hulgas ka romantikat. Arvan praegu, et koos filmiga Love Actually on see üks parematest romantilistest filmidest, mida ma näinud olen. Komöödiatest üks viimase aja paremaid on olnud Miss Pettigrew Lives for a Day. Seda olen paar korda vaadanud lihtsalt näitlejate jälgimise rõõmust. Mulle meeldib jälgida Amy Adamsit, kuidas ta kõiki rolle piiri peal mängib. Olen näinud teda siiani kolmes filmis. Lisaks mainitud Pettigrewle ka Enchanted ja Junebug. Viimasest olen küll näinud ainult lõike, kus Amy mängis, need olid kunagi youtube-is üleval. Kurbadest filmidest oli viimase aja paremaid About Schmidt. Mulle meeldib Jack Nicholson, otsisin tema filme ja vaatasin kahte. Esimene oli kerge komöödia Something`s Gotta Give. See oli küll rohkem Diane Keatoni film ja oli selgelt näha, et tal oli filmi tehes väga lõbus. Seal oli ka Miss Pettigrew nimitegelase näitleja võrdluseks väga teistsuguses rollis. About Scmidt oli kurb ja masendav ja kahjuks ilmselt liigagi levinud tegelikkusele tuginev, kuigi ka seal oli üksikuid helgemaid hetki.

Rõõmustav on see, et käisin väikse koeraga kolm päeva järjest jalutamas ja ta osutus väga eeskujulikuks jalutajaks. Kui ta ilma loata järele tuleb, siis ta on üks igavene nuhtlus aga loaga tulles on koera musternäidis. Enamuse aega kõndis ta minu kõrval või taga. Vahel sööstis ette või põikas teelt kõrvale aga kui ma teda kutsusin, siis tuli jooksuga. Mitte alati esimese kutsumise peale aga kui edasi läksin, oli ta paari minuti jooksul kindlalt mul järel. Autod lasi mööda tee ääres seistes ja vahel eemaldus lausa heinamaale. Koeraga talust möödudes kõndis minu jala kõrval nagu treenitud koer. Kui vaateulatusest välja jõudis, ootas mind järele või tuli tagasi minu juurde. Kui mina seisma ja vaadet imetlema jäin, tuli tema ka minu juurde ja vaatas ka vaadet. Vaated on praegu tõesti vaatamist väärt:) Paar korda, kui mõtetest ärgates avastasin, et tee on ees tühi ja mõtlesin, kas ta tõesti on ise ette läinud, jooksis ta kutsumise peale minust vaid paar meetrit eespool metsast välja. Kuigi tema eeskujulikkus tuleneb tõenäoliselt eelkõige arglikkusest, on sellise koeraga lausa lust jalutamas käia. Pole mingit muret, et koer tee peal kaotsi läheks või autole järele tormaks või külakoertega haukumisvõistlust pidama satuks.
Jalutasime kõigil kolmel päeval sama teed mööda, mille esimesel päeval avastasime. Tee oli ennast kavalalt metsaveoradade ja palgikuhjade vahele peitnud. Ainus, mis seda teistest eristas, oli taimkatte olemasolu tee peal. Veidi maad edasi jõudnuna selgus, et tegemist on ühe ümbruskonna ilusama metsavaheteega, mille lõpust avaneb vaade lammastega talule kupli otsas. Pärast kaardilt vaadates selgus, et selle talu juures olen ma varem K juures olles käinud. Metsaraja äärest leidsin esimesel korral veel peotäie kukeseeni:) Teisel päeval ei leidnud ja kolmandal leidsin ainult mõned külmas hukka läinud seened. Eile hommikul olid isegi õunad puu otsas härmas.
Täna on terve hommikupoole Tartus lörtsi sadanud ja maja ees muruplatsil on õrn valge kiht.

Põnev aeg

Kolmapäeval sadas Võrus korraks rahet. Neljapäeva öösel säras ümmargune kuu selges taevas otse tuppa minu voodi peale. Reede öö oli ühtlaselt tuhm ja pime. Laupäeva öösel säras jälle kuu tuppa, ikka täitsa ümmargune nagu juustukera. Laupäeva hommikul oli kogu maa valge - esimene öökülm, kuigi välja nägi nagu esimene lumi. Päev oli ilus karge, päike ja sinine taevas. Pühapäeva öösel tormas ja sadas, talvele vahelduseks sügist ka. Ärkasin kahe ajal koerte haukumise peale üles ja tahtsin juba välja vaatama minna aga kuna nad enne vait jäid, siis ei läinud. Hommikul sadas ikka ja kahtlesin juba, kas saangi täna linna tulla. Lõunaks asendus vihm päikesega ja asusin teele, koer kangekaelselt väikese vahemaa taga järgnemas. Sain üsna varsti autole ja Vastseliina. Auto juhiks osutus teine lähim naaber ja lühike sõit osutus väga informatiivseks. Nimelt sain teada, et külas on alanud rüüstamiste hooaeg. Mitmes tühjas majas on sees käidud. Ühtlasi sain teada, et üldise teadmise järgi on maja, milles mina elan, tühi. Vaatamata sellele, et täitsa avalikult juba kaks ja pool kuud seal elanud, sageli küla vahel jalutanud, viimasel ajal iga päev korstnast suitsu välja lasknud ja igale kohatud inimesele lahkelt elukohta seletanud olen. Korduvalt on ümberkaudsetest küladest pärit inimesed mind hääletamisel talu teeotsal maha pannud ja ikka on kas nende või minu algatusel jutuks tulnud, et kas nad endist elanikku tundsid. Isegi maja taga metsas seeni korjates juhuslikult kohatud vanatädiga oli juttu sellest, kus ma elan. Igas normaalses külas oleks uudis ammu vähemalt viie küla kaugusele jõudnud, et see talu mitte tühi ei ole. Eriti arvestades, et talu eelmine elanik oli väga suure suhtlusulatusega ja kõiki ümberkaudseid talusid külastas. Ja nagu täna välja tuli, käis väike koer siiski igal pool kaasas ja oleks ilmselt suuteline isegi Meremäelt ise koju minema.