Kitse- ja aiapidamisest

Inimesel, kes soovib ühendada kitsede vabapidamist ja aiapidamist, kuid ei jaga kitse rõõmu lillede või köögiviljataimede kui meeldiva ampsu üle, peab kogu aeg olema käepärast mõni nael ja laud, millega aeda parandada. Kitsede kõige usaldusväärsem anne on kiiresti tuvastada kõik nõrgad kohad piirdes, mis neid rohelisemast lapikesest eraldab. Mõni kits läheneb ülesandele lausa süstemaatiliselt, tehes tiiru ümber aia ja üritades iga paari sammu järel pead kusagilt läbi suruda või laudu või võrku logistada. Ja kui nad tee selgeks saavad, siis jäävadki käima. Näiteks viis K kitsed oma range pilgu all maasikaaeda, et nad tühjalt peenralt naate vähemaks sööks ja valvas ise juures, et nad maasikatesse ei läheks. Mina rohisin samal ajal maasikaid. Kui kitsed kõhu täis said ja liigselt ringi vaatama hakkasid, et kuidas ikka maasikate poolele saada, siis ajas K nad aiast välja. Aga kitsed olid saanud teadlikuks, et seal on palju rohelist ja käisid iga natukese aja tagant aia ümber luuramas. Kui peale toas söömas käimist tagasi rohima läksin, leidsin kõik kitsed aiast seest. Seda auku, kust nad kõik läbi mahtusid aga mina kindlaks teha ei suutnud, sest värav oli kinni ja ühtegi lauda kusagil lahtiselt ei ripnenud. Hiljem nägin, kuidas tall värava paokile ajas ja ennast sealt läbi surus. Praegu võib neist veel aru saada, sest vihma pole peaaegu üldse olnud ja kuigi heinamaa näeb eemalt vaadates roheline välja, tegelikult seal märkimisväärset rohelust ei kasva. Aga kitsed ongi sellised loomad, et just see, mida nad inimese arvates puutuma ei peaks, on neile kõige ahvatlevam. Näiteks sõid nad eelmine aasta aia vahelt K-l kuldsõstra põõsa pungadest tühjaks, nii et ühtegi marja ei saanud.

Ühel õhtupoolikul, kui parajasti maasikataimi umbrohumetsast otsisin, tuli K ja ütles, et näitab mulle, kuidas toimida kitsekahjustustega. Juhuks, kui ka kunagi kitsi pean. Heinamaa ääres olid ilusti kasvama läinud alõtshapuud, pungad küljes ja puha. K lootis neilt see aasta esimest korda vilja saada. Aga kitsed olid arvanud, et need puud kasvavad seal selleks, et neil oleks võimalik koort närida. K sattus peale, kui üks kits parajasti oma tütrele õpetas, kuidas see käib. Kui ta ei oleks ise näinud, oleks arvanud, et metskitsede töö. Puude tervendamiseks segas K panges kokku savi oma aia august, kus aegajalt kogunev vesi savi pehmendanud oli, värsket hobusesõnnikut ja vedelat rohelist seepi. Valget lupja oleks ka vaja olnud aga seda ei leidnud üles ja jäi ära. Segu määris paksult puutüve ümber ja selle peale keris vanad laste sukapüksid. Siduda tuleb kindlasti veniva materjaliga, muidu puu kasvades soonib nöör puu sisse augu. Kaks puud olid osaliselt paljaks kooritud ja kolmas, mis veel terve, sai ennetavalt sisse mähitud. Kitsedele ei meeldi hobusesõnnik ja roheline seep peaks bakterite vastu kaitsema. Koguseid ei oska öelda. Savi oli vast veerand suuremat pange, sõnnikut paar suurt peotäit ja rohelist seepi nii palju, kui pudeli põhja jäänud oli.

Eelnevale vaatamata on kitsed ikkagi väga meeldivad loomad:) Väga suhtlejad ja loomu poolest usaldavad. Kui lubataks, tuleks tuppa ka järgi.

Häälega matkamas

Otsustasin täna minna vaatama mõningaid eeldatavasti tühjaks jäänud külasid Võrumaal. Plaanis oli kolm küla üle vaadata ja Tartust lahkudes ma ei olnud veel kindel, kas alustan lähimast või kaugeimast. Üks neist küladest oli lihtsalt selline, kus lagunenud talu müügis ja osutus vähemalt taluloomade osas vägagi asustatuks. See oli lähim küla ja sellest kaugemale ma ei jõudnudki. Teised jäävad järgmiseks korraks. Kuna tänane matk oli just hääletamise osas väga mitmekesine ja huvitav, alustangi algusest:)
Hommikul vaatasin neti-postimehe ilmateatest järele, et peaaegu igal pool tee peal sajab aga sihtkohtade lähedal veidi suuremates asulates (Plaani ja Murati) ei saja. Tartus oli soe ja väljaminemise hetkel ei sadanud. Varustasin ennast siiski vihmavarjuga, panin kampsuni kotti ja seadsin sammud läbi linna Võru maantee poole. Karlovas langesid esimesed piisad ja paistis, et kisub tuuliseks. Mõtlesin, kas ikka on mõtet minna aga linna jäämine ei tundunud ka eriti mõttekas variant. Arvestasin, et kui maal ikka koledasti sajab, siis ei hakka tagasi linna tulema ja lähen otse K juurde, sinna ka ei lubatud tänaseks vihma. Vihm ja tuul said hoogu juurde ja mina ikka kahtlesin, kas äkki oleks arukas ots ringi pöörata ja koju minna. Jõudsin siiski hääletamise kohta välja. Alguses ei tahtnud keegi peale võtta. Üks väike auto vilgutas minu poole tulesid ja sõitis kohe minu taga tee äärde. Sees oli vanem paar. Mina juba jooksin auto juurde aga nemad sõitsid minema. Selline asi juhtus esimest korda. Siis sain veel veidi hääletada kuni pidas kinni üks kena noore paariga auto. Parajasti siis arvas mu vihmavari heaks streikida ja ennast tagurpidi pöörata, et ma ei saaks seda kinni panna. Sain siiski vihmavarju kinni ja sõitjate käest teada, et saaksin nendega ainult Otepää ristini. Mõtlesin, lähen-ei-lähe-lähen-ei-lähe, ütlesin, edasi saab ikka, ja läinud olimegi. Tee peal mõtlesin, et kuidas ma sellise vihmaga seal lageda tee ääres hääletan, äkki sõidan hoopis Otepääle välja. Aga nad viisid mu Kambjasse ära, et ma saaksin bussipeatuses katuse all hääletada:) Kambjas istus bussipeatuses üks vana hambutu mees, kes laia suuga naeratas ja küsis, miks ma maha tulin, oleks pidanud edasi sõitma. Sain peaaegu kohe uuesti auto peale, teine juht pidas kinni ja lubas Kanepisse viia. Oli sõbralik ja jutukas keskealine mees. Rääkisime ilmast ja meditsiinist ja minu lapsepõlvest ja kui olime peaaegu Kanepini jõudnud ning rääkisin, et olen talus abiks, et oma tuleviku tarbeks õppida, küsis ta, kas tean midagi taluelu konsulentidest. Ütlesin, et mul on soovitatud sellega tegeleda aga ma ei ole täpsemalt uurinud, mis see endast kujutab. Tema siis ütles, et ta võib rääkida, sest ta ise ongi konsulent. Ja rääkis ja andis lõpuks visiitkaardi ka:) Kui Kanepi teeotsal maha läksin, mõtlesin, et kui ma nüüd siit edasi ei saagi ja Tartusse tagasi hääletan, siis päev on ikkagi korda läinud:) Liiklus oli täna üsna hõre ja peale ei tahetud eriti võtta. Sain siiski jälle ühe auto peale, juhiks nooremas keskeas mees, kellele vist ei meeldinud tänane ilm. Kõik kommentaarid, mis ta terve tee jooksul tegi, väljendasid uskmatust, et mul on vaja sellise ilmaga ringi liikuda ja veel matkata. Võrus otsustas ta mu Kosele ära viia, et saaksin vähemalt seal kohe edasi hääletada. Lõpuks soovis head vihmas matkamist:) Kosel sain ühe naise autole, kes ütles, et saan ainult ühe peatusevahe edasi aga viis mu ikkagi järgmise suurema ristteeni, et õige auto peale hääletaksin. Ristteel pidasid kinni väga noored poiss ja tüdruk, kes oma sihtkohta ei avaldanud aga ütlesid, et Plaanile päris ei lähe. Tee peal peatusime ühe kestvusratsutajaga kohtudes ja edasi sõidetigi tema järel. Haanjas pandi mind maha ja nemad sõitsid ratsutaja järel teisele poole. Mõtlesin, et kõnnin keskusest läbi, siis on kindlam hääletada ja ega autosid ei sõitnud ka. Natuke sain kõndida, keskusest välja veel ei jõudnud, kui sama auto jälle mu kõrval oli. Poisil oli must kahju hakanud ja viis mu Plaanile ära:) Sest ta ise on ka hääletanud ja siis peab ikka üksteist aitama:) Aga lühikese sõidu ajal sai natuke nalja ka. Kui oli selgunud, et ma ei elagi Plaanil ja hoopis matkamas olen, ei olnud poisi jaoks kõige uskumatum mitte vihmaga matkamine, vaid üksi matkamine. Sellisele kummalisele olukorrale võib olla ainult kaks seletust: a)tegemist on Kultuuriakadeemia tudengiga või b)poiss jättis maha. Variant, et keegi otsib mahajäetud talukohti ja külasid ja tahab maale elama minna, paistis veel uskumatum tunduvat. Kokkuvõtteks leidis ta, et pean siis endale väga enesekindla mehe leidma. Sellise tarkuse vastu juba ei saa, jäi üle ainult nõustuda:)
Neti-Postimehe ilmateade, mille kohta varem olin kuulnud, et kui seal öeldakse, et kusagil hakkab kell kuus sadama, siis hakkab ka, oli seekord siiski eksinud. Vastupidiselt nende ennustusele sadas Plaanil täna vihma. Veidi edasi kõndides taevas siiski selgines ja päikegi tuli välja aga oli näha, et ka siin on täna korralikult sadanud. Üsna külatee alguses oli väga ilus veidi lagunenud maja viljaaia sees. Tekkis kujutlus, et selles majas võiks elada vana haritud ja reisinud naine, kes kasvatab lilli, peab kassi, ühes toas on kamina ja kiiktooliga raamatukogu ja lapselapsed käivad külas:) Tee ääres heinamaadel kohtas mitmel pool lehmi, eemal paistsid lambad ja hobused tulid mind uudistama. Paistis nagu oleks enamvähem kõik heinamaad elektriaiaga piiratud. Vähemalt eemalt paistsid enamus talusid asustatud, kuigi kaugemal oli ka mõni sissekukkunud hoone. Ühes kohas avastasin ilusa kõrvalise liivatee:) Ma kogun liivateid. Teed ümbritses lõhnav mustikamets, siin-seal suuremad ja väiksemad nired ja ojad. Ja oh, mis vaated sealkandis olid:) Sinine taevas, päike, soe. Kui hakkasin ära minema, paistis, et tumedad pilved kogunevad jälle pea kohal, arvasin, et tagasiteel sajab jälle. Aga ei sadanud, kuigi terve tee läks järjest jahedamaks. Plaanil oli väga hõre liiklus. Kujutasin ette, et pühapäeva pärastlõuna on väga hea aeg Tartu poole hääletamiseks, sest inimesed lähevad maakodudest linnakodudesse. Esimene auto, mis natukese kõndimise järel tuli, ei pidanud kinni. Teine pidas ja sellega sain lausa Võrru välja. Juhiks oli tõsine maamees, kes väitis, et tal on ka see haigus küljes, mida arstid ei suuda välja ravida - et kisub metsa poole. Võru ääres oli samuti ebatavaliselt hõre liiklus, möödasõitvad juhid paistsid uimased ja sõitsid aeglaselt. Esimese seisma jäänud auto juht ütles aknast, et saaksin temaga ainult ristteeni. Arvasin, et hääletan siis pigem edasi. Teine kinnipidanud auto lubas samuti ainult ristini viia. Mõtlesin, et ju siis on vaja sinna sõita ja läksin. Ristteel oli millegipärast veel palju hõredam liiklus, kui Võru ääres, kuigi vahepeal ei olnud autodel eriti kuhugi pöörata. Ja seal oli Väga Külm ja Väga Tuuline. Ja jopet ei raatsinud ka seljast ära võtta, et kampsunit selga panna. Ootamatult paljud autod pöörasid ristteel ära, mitte ei sõitnud Tartu poole. Auto, mille peale lõpuks sain, tuli ka kõrvalt, mitte Võru poolt. Sain selle naisega Ülenurme-Tõrvandi ristile ja lootsin ikka Tartusse välja hääletada. Kui olin mõnda aega edutult hääletanud ja külmetanud, otsustasin veidi edasi minna, et mitte autojuhte oma sihi osas segadusse ajada. Mõõtsin juba pilguga, kui kaugel ma Tartust olen ja mõtlesin, kas tõesti on vaja jala minna. Üle tee minnes märkasin pea kohal linnuparve ja jäin üllatusega vaatama, kas need on haned, kuni lompi astusin. Haned need vist olidki ja lomp oli eriti üllatav seetõttu, et viimasest lombi nägemisest on päris palju aega möödas ja vaatamata vihmasele päevale ei osanud ma seda oodata. Lõpuks ikka pidas üks noormees kinni ja viis mu kesklinna. Tartus oli soojem ja koju jõudes oli jalg juba kuiv.
Kummaline oli, et sattusin täna neli korda suitsetaja auto peale. Viimane vähemalt ei suitsetanud sõidu ajal aga kolm suitsetasid. Varem olen kogu hääletamise ajaloo jooksul ainult ühe korra suitsetaja peale sattunud ja nüüd nii palju järjest.

Kokkuvõtteks oli vaatamata alguse vihmale ikkagi tore käik:)

Mõttetalgutelt

Ülevaade minu vestlusgrupi kirjapandust. Seda oleks vaja edasi arendada, äkki kellelgi on häid ideid.

Probleem:
Ühel pool on linnades palju noori, kes unistavad maal elamisest ja ise oma toidu kasvatamisest, kuid ei jõua kinnisvara osta ja ei ole kusagil toitu kasvatada.
Teisel pool on maal palju vanainimesi, kes ei jõua enam üksi oma talu pidada ja vajavad abi. Naabrid on kas samasugused vanainimesed, ära linna läinud või surnud.
Kolmandal pool on nende vanainimeste talude ümber lagunevad talud, kus talupidaja on ära surnud ja pärijad ei ole maale tulemisest huvitatud või on koht juba pikemat aega ebareaalse hinnaga edutult müügis.

Küsimused:
Kuidas soodustada sidet väiketalu pidamisel abi vajavate vanainimeste ja linnanoorte vahel?
Kuidas saada mahajäetud lagunevad talud kasutusse?

Kasud, mis kaasnevad nende küsimuste lahendamisega:
*Noortel, kellel puuduvad maa-vanavanemad, kuid kes tunnevad huvi maaelu vastu, tekib võimalus maal olla, taluelu õppida ja ise oma toitu kasvatada
*Ise oma toidu kasvatamise võimalus paraneb ka vanainimestel, kes üksi ei jõua aeda pidada
*Vanainimesed saavad oma talu edasi pidada ja need ei jää lagunema
*Sotsiaalne võrgustik nii linnanoortele kui maa-vanainimestele. Lastele maa-vanavanemad ja vanainimestele lapselapsed, kes sageli külas on või kohapeal elavad. Kõik pooled saavad end vajalikena tunda
*Vanainimestel on kellelegi traditsioonilisi oskusi edasi anda ja noortel on kelleltki õppida
*Mahajäetud talude kasutusse võtmisel tekivad naabrid ja kogukonnad, kes saavad üksteist aidata ja olla abiks ka üksi jäänud vanainimestele
*Maastikuvaated paranevad
*Külad elavnevad
*Inimesed saavad majanduslanguse olukorras paremini hakkama, kui neil vähemalt osa toidust omast käest on
*Tervisele on ka puhas toit ja talutegemised soodsad

Lahendusi:
Kontaktide soodustamiseks:
*Hooajalisteks talutegemisteks ja konkreetseteks ettevõtmisteks saab kutsuda appi talgulisi, gruppe lähimast linnast, loodusklasse, suvilised suveks perega maale, noorteorganisatsioonid, wwoof.ee ja heategu.ee.
*Lastekodust täisealiseks saades välja saadetavad lapsed taludesse, varem võivad ka juba käia. Siin on tugiisikut ka vaja. Konkreetse lastekodu kaudu suheldes, kui on mõni talupidaja valmis neid enda juurde kutsuma
*Luua infosüsteem, mis aitaks abi vajavatel talupidajatel ja maale minna soovivatel noortel omavahel kokku saada. Just väikestele taludele kui elukeskkonnale, mitte suurtele tootmistaludele. Mina lubasin uurida sellise lehekülje loomise võimalusi. Korraldus võiks olla inimlik, mitte formaalsete reeglite ja piirangutega, mis elutingimused peavad olemas olema ja mida pakkuma peab. Sisuliselt nagu uute vanavanemate adopteerimine
*Kohtumispaik peaks olema ka väljaspool internetti, sest mainitud vanainimestel enamasti ei ole internetiga sidet. Kuulutused maakonnalehtedes ja külapoe juures, tuttavate kaudu otsides, ise külas jalutades mõnda väiksesse kohta sisse astudes

Talude kasutusse võtmise soodustamiseks:
*Võtta vastu seadus, et talu pärija peab talu paari aasta jooksul kas ise kasutusse võtma või selle kellelegi isikutevahelise lepinguga kasutada andma, kes koha mahedalt korras hoiab. Lepingusse saab panna, et ei kasuta pestitsiide jms. Mitte massitootmiseks, vaid just elamiseks. Kui ei soovi ise kasutada ega ka kellelegi teisele anda ise omanikuks jäädes, on võimalik kohast loobuda. Üüri- või müügipakkumine sellise hinnaga, et keegi sinna minna ei taha, ei peaks olema arvestatav vabandus.
*Talud, millest on loobutud, anda tasuta inimestele, kes soovivad maal mahedalt talu pidada, kuid ei jõua kinnisvara osta. Vajadusel võib olla katseperiood kaks aastat, mille jooksul peaks selguma, kas inimene saab maal hakkama. Siin võib kerkida probleem, et inimene ehitab katseajal näiteks maja üles ja rajab aia ja siis otsustatakse, et ta ikka ei saa sinna jääda. Sellist asja ei tohiks juhtuda.
*Enne talu kasutusse võtmist ja ka uue omaniku katseajal keelata metsa langetamine, et talukohti ei kasutataks vaid raha tegemiseks
*Et motiveerida tühjalt kõdunevate talude omanikke neid kasutusse andma, võib kehtestada kõduneva talu maksu. See puudutaks talusid, mis seisavad aastaid tühjalt, hooned lagunevad ja aed hävineb. Keegi kommenteeris, et siis panevad omanikud hooned lihtsalt põlema. Me püüdsime leida asju, mis motiveeriks omanikke lihtsalt heast tahtest oma tühjalt seisvat kohta kellelegi teisele andma aga ei leidnud. Ringis oli üks inimene, kellel endal ka seisab suguvõsa talu juba aastakümneid tühjalt, hooned on praktiliselt kadunud, kuid suguvõsa talu ära võtmist pidas hirmus karmiks ja samas kellelegi teisele kasutada anda ka ei usaldanud, sest mine tea, mis inimeste otsa sattuda võib. Kas kellelgi on ideid, kuidas omanikke motiveerida ilma vastuseisu tekitamata?
*10 aastat tühjalt lagunenud talu, kus omanik midagi teinud ei ole, võõrandada. Igaks juhuks rõhutan, et ma pean kõigis punktides kõduneva talu all silmas neid pooleldi võssa kasvanud halle risuhunnikuid, mida remontida enam ei anna, kuid kohta oleks oluline säilitada elukeskkonnana. Mitte, et keegi pärib koheselt aastaringselt elamiskõlbuliku talu ja kui kohe sisse ei koli, siis võetakse käest ära. Sealkandis, kus mina praegu talus olen, on selliseid kohti kümneid, enamus talusid on maha jäetud või omanik surnud ja pärijad pole huvitatud. Olen selliseid kohti igal pool nii suurte teede ääres kui külade vahel jalutades näinud.

..........

Täna jälle maale:)

Esimene kirsipuu

õitseb! :) Tartus, Annelinnas.