Üks päev

Kuna mul ei ole fotoaparaati, ei saa ma teiega pilte jagada. Loodan, et kirjad annavad piisavalt elava ettekujutuse. Kirjeldan pikemalt ühte päeva selles talus.

Kui hommikul ärkasin, oli K juba üleval, lõikus loomadele hommikusöögiks köögivilju ja kuulas raadiot. Raadios öeldi, et kell on 6.50. Siin näitavad kõik kellad suveaega, ehk siis meil oli juba 7.50. K oli tule pliidi alla teinud, riputasin pluusi pliidi kohale soojenema ja tõstsin söögikastruli külmalt põrandalt pliidiäärele. Põrand asendab siin väga edukalt külmkappi - võil tuleb lasta veidi pehmeneda enne kui saab leiva peale määrida. Peale riietumist viisin loomadele hommikusöögi, mis koosneb kartulist, vahel ka porgandist ja kaalikast, kaerust ja soolast. Igaühel on oma kauss, ainult nendel lammastel, kes on kahekesi koos oma nelja tallega ühes latris, on üks suur kauss. Üks kits ei taha kaeru, tema kaussi ei või seda panna. Köögiviljad, ka kõige tillemad kartulid peavad olema lõigatud, muidu võib kurku kinni jääda. K lutitas tallesid, lüpsis kitse ja viskas lakast peenemaid heinu alla. Korjasin tühjad kausid kokku ja viisime loomadele heinad ette. Igaühel on oma heina-eelistused ja üks lammas muud sorti ei söögi kui ainult kõige udupeenemat. Hobused tahavad pikka heina, kitsed ja lambad lühikest ja peenikest, lehekesi ja lillekesi. Kitsed söövad üldiselt igasugust aga meelsamini ikka seda kõige peenemat. Lambatalledele paneme ka ainult kõige peenemat. Rebasheina ei söö keegi, see on vaja välja korjata. Suvel heinateo ajal pidi rebasheinaga raske olema, et seda on hästi palju ja raske välja korjata. Peaaegu iga päev põletame sületäie pliidi all ära.
Siis tõime kaevust vett, sõin, viisime loomadele juua. Loomadele joomiseks paneme kaevuveele natuke pliidi sees pajas soojendatud vett juurde. Koos olevatele lammastele jääb pang latrisse, ühele hobusele samuti. Teiste juures käime pangega ja ootame kuni nad ära joovad. K pesi villa.
Viisin majapidamisvee välja. Panime kirja, mis seemned külvamiseks olemas on ja mida ma veel linnast tuua võiks. Oh, kui paljusid taimi tahaks kasvatada:) Eelmisel päeval olimegi kirja pannud, mida võiks kasvatada ja mis juba kasvamas on. Mulle meeldib nimekirju koostada:) K läks linna autoremonti.
Kell oli suveaja järgi 10.30 (talveaeg siis 9.30). Üks asi, mis mulle taluelus rõõmu teeb, on tunne, et hommikul vara on juba nii palju olulist tehtud. Päeval on alati tegus algus. Ärgates päikese järgi oleme iga hommik järjest varem üles tulnud. Kirjeldatavale päevale järgnevatel ärkasin talveaja järgi 6.30 ja 6 ja nüüd linnas esimesel hommikul 5.47. Kuna linnas olen kauem üleval, loksus juba teiseks hommikuks ehk tänaseks ärkamine jälle hilisemaks.
Peale K ärasõitu pühkisin põranda üle ja läksin välja jalutama. Käin iga päev ümbruses jalutamas, külavaheteid ja talumaastikke imetlemas. Koera ei olnud näha, lootsin, et ta magab küünis aga kui tee pealt tagasi vaatasin, nägin, et ta istus teeotsal ja vaatas mulle järele. Kuna K-le ei meeldi üldse, kui koer küla vahele läheb, panin ta igaks juhuks tuppa kinni. Ilm oli jahe ja kõle, mõtlesin, et ega ma seekord kaua ei jaluta, hiljemalt 12 olen ikka tagasi. Tavaliselt jalutan kaks tundi. 12 paiku on loomadel lõunasöögi aeg tavaliselt. Enne esimest korda K juurde tutvuma minemist vaatasin internetis maa-ameti kaardil, kus see koht olla võib. Tookord oli mulle silma jäänud üks koht, mis küll osutus hoopis teisel pool maanteed olevaks aga olin tahtnud ikka vaatama minna. Kui sain teada, et see ei ole K talu, tundus millegipärast, et see võib olla mahajäetud. Olin ühe korra varem käinud tolle talu teeotsal, kust edasi on veel paar kilomeetrit metsa vahele. Teeotsale on K juurest umbes 4 km. Tookord ei hakanud läbi paksu lume vaevu nähtavat sissesõidetud rada mööda edasi minema. Mõtlesin siis nüüd, et jalutan sinna teeotsa juurde ja tagasi. Tee peal läks ilm ilusamaks. Lumi oli raja peal ikka paks. Vaatasin, et puhastatud tee äärtesse lükatud lumevallid on sama kõrged kui kogu heinamaad ja kunagi sissesõidetud rada kattev lumi, mis vallide tõttu tundus üsna sügav. Aga keegi oli suusatanud mööda seda rada. Mõtlesin, et ma ainult natuke astun sinna üle vallide ja vaatan, kas lumi kannab mind. Kandis küll, talutaval määral:) Umbes pahkluudeni jäi lumi enamasti. Mõtlesin siis, et lähen natuke edasi mööda rada ja vaatan, mis seal võsa taga on. Natukesest sai palju, läksin ja läksin ja läksin ja kohale ei jõudnud. Ümberringi oli palju lageraiet, mõtlesin, et äkki see on hoopis metsa väljaveo tee ja siin ääres ei olegi seda talu, mida kaardil vaadanud olin. Tee lookles, tõusis ja langes, mõnest kohast oli raske üle saada. Masin, mis siin teed oli teinud, pidi küll väga kõrge olema, sest lumi jälgede vahel oli ikka üsna palju kõrgem kui jälgede peal. Mitmes kohas pööras tee kõrvale aga see viis alati lageraie juurde. Ühes kohas hargnes tee tugevalt kaheks ja kahtlesin, kumba mööda edasi minna. Mõtlesin, et lähen veel natuke mööda suusajälgi ja siis tulen tagasi ja vaatan teist teed ka. Läksin ja läksin, mingi aja pärast juba lootuses, et suusataja ikka mingi suurema tee peale välja sõitis ja ma ei pea sama teed mööda tagasi tulema. Imelik tagasi ka pöörata, kui nii kaugele juba tuldud. Aegajalt tundus, et nüüd selle looke taga on midagi, vahepeal olid tee ääres suured puud, mis oleks ju võinud talukohta tähistada. Ühes kohas vaatasin, et ilus suur võimas puu, no siin peab küll talu olema. Aga puu oli kaldu vajunud, sest tema ümber oli raiet tehtud. Puust veidi eemal paistis tee jälle metsa vahele minevat, lootsin, et no kui mõne teise tee peale välja ei jõua, siis järgmise külani võiks ju ikka jõuda ja sealt juba saaks mõne tee peale. Metsa vahel vajusin esimest korda ühe jalaga põlvini lumme. Ja seal üles vaadates nägin, et ikkagi! Metsa vahel oli talu või õigemini see, mis talust veel järele oli jäänud. Suusatajal oli olnud sama siht, oli hoonete vahel tiiru teinud ja tagasi pööranud. Tee sealt ka edasi ei läinud. Majake oli künka otsas väiksel lagendikul, saun oru serval, kunagi oli seal ilmselt loomi ka peetud. Õunapuudel rippusid suured samblatutid. Mõtlesin, et tõsine erak on seal elanud aga hiljem K ütles, et sealkandis oli varem 5 talu, nüüdseks ei ole neist midagi järel. Teoreetiliselt, kui nüüd kaarti uskuda, siis linnulennul veel paari kilomeetri kaugusel oleks sõpradele külla jõudnud:) Kui veel talu juurde jõudnud ei olnud, mõtlesin, et huvitav, kes see oli, kes tahtis ainult oma perega sügaval metsa sees eraldatud talus elada? Mina see küll olla ei saanud, ei kujuta ette, et peaks lapsed seljas ja käeotsas talvel sellist teed käima. Tee ääres paistis lume vahelt väike heinane lapike, mis andis aimu, et suvel on siin hoopis teistsugune. Tagasitee läks juba kiiremini, sest teadsin, et see tee siiski viib kuhugi. Läksin veidi maad ka hargnemiskohalt mööda teist sissesõidetud teed aga seal tuli eramaa silt ette ja edasi ei läinud. Tagasiteel vajusin muidugi korduvalt sügavale lumme ja üks saabas oli lund täis. Huvitaval kombel on koeravillast sokid nii väärt asjad, et jalad ei olnud üldse märjad, isegi niisked mitte.
Tagasi jõudes oli kell juba 14.05. Koer läks välja. Lutitasin talled, teistele tegin jahujooki ja jagasin heinu. Jahujooki nad armastavad. Umbes kell 15 sõin ise. Jagasin loomadele ämbritesse joogivee valmis ja tõin sauna juurest õhtuks puid. Siin on puuriidad ümber maja laiali ja tuleb otsida, kust sobivaid puid leiab. Alguses tõime kelguga metsavahelt riidast aga seal said kuivad puud otsa, jäid ainud toored. Maja juurde riita on jäänud ainult kasehalud, mida ei või palju kasutada, sest teevad liiga kuuma tule. Nüüd siis toome sauna juurest lepahalge.
Otsustasin praegu mitte uut vett tooma minna, panin päeva tegemised lühidalt kirja ja heitsin kell 15.50 pikali. Kell 16 saabus K koju, käisin tal vastas ja pikutasin veel veidi.
Pärastlõunal kraasisin natuke, K ketras ja heegeldas. Tegin tule pliidi alla ja valmistasin süüa. Olen hakanud maal tegema ühte asja korraga. Kui kütan pliiti, siis kütan pliiti ja ei loe samal ajal näiteks raamatut. Kütmisega seoses - olen siin õppinud ka asju vabamalt võtma. Asjad, mis enne tundusid ohtlikud, ei tundu seda enam nii väga ja olen õppinud ahju veel sinise leegi põledes kinni panema. K-l on selle kohta raudne loogika - ise oled ju toas ja tunned, kui vingu hakkab tulema. Ei ole tulnud aga pliit jääb soojemaks küll kui minul varem on jäänud.
Kui loomad söödetud-joodetud ja talled lutitatud, sõime ka ise õhtust. Tõime kaevust vett. Meenus, et ahi on ju veel kütmata. K arvas, et äkki täna ei kütagi aga mina leidsin, et ikka vaja kütta, niigi läheb hommikuks külmaks ja voodis on pärast ärkamist vaja kõigepealt ise üles soeneda ja siis alles välja tulla. Kütsin siis ahju ka ära. Kell 20 olime juba voodis ja kuulasime raadiot veidi aega. Kahtlustan, et kusagil 22 paiku (ehk siis talveajas 21) juba magasin.

Maal

Olen sel talvel praeguseks kokku kolm nädalat veetnud ühes väikeses Lõuna-Eesti talus abilisena. Läksin sinna esiteks selleks, et harjutada oma tulevase kodu tarbeks taluelu ja teiseks, et saaks linnast ära maale metsade vahele. Õnnestus leida just selline talu, millest olin unistanud: puhta looduse keskel, väike aga tegus, loomad olemas ja ainult oma rõõmuks, vesi kaevus, perenaine taimetoitlane ja valmis õpetama kõige ise tegemise kunsti. Selline tore koht õnnestus leida sõbra kaudu:)
Kõige tähtsam asi, mis ma seal siiani õppinud olen, on suhtumine, et väljaspool iseennast ei ole olemas midagi, mis oleks ületamatu või põhjus elu seisma jätta. Muidugi ma teadsin seda varem ka aga nüüd on lisaks teadmisele ka kogemus. Minu sealviibimise esimesel nädalal juhtus nii, et K-l (perenaine) tuli pang ketilõksu küljest lahti ja kukkus kaevu. Järgmisel päeval kukkus minul teine pang koos lahti tulnud ketiga kaevu. Minu esimene mõte linnainimesena oli, et helistaks mõnele naabrile ja kutsuks appi või küsiks, kuidas nemad sellisel puhul toiminud on. K aga teatas, et esiteks tuleb ümbruskonnas kõigil vesi kraanist ja teiseks on sinna jäänud ainult vanainimesed nagu ta ise. Kuna kaev on hästi sügav, ei olnud kaevuridvast mingit abi. Maaelu aga teeb inimese leidlikuks. K naelutas kaevuridva külge peenikese kuusetüve ja otsa sidus veel pika nööri. Teise otsa lõi mõned naelad. Lasi pikendatud ridva kaevu ja kiigutas seda nööri otsas ringi. Veidi aja pärast proovis ridva otsa kinnitatud rehaotsaga ka aga tollest ei olnud abi. Esimesel päeval midagi kätte ei saanud. Aga see ei ole mingi põhjus nina norgu lasta. K ütles, et hull lugu oleks siis, kui mõni loom kaevu kukuks. Natuke mõtles ja leidis siis, et tegelikult ei oleks see ka midagi väga hullu - kaevu saab tühjaks teha, ära puhastada ja uuesti täita. Järgmisel hommikul läksin kaevule vett tooma ja nägin, et K juba õngitseb seal. Pang oli juba vastu kaevuäärt ja vaja ainult välja tõsta, kett järel lohisemas.
Esimesse nädalasse jäi ka selle aasta esimeste tallede sünd nii lammastel kui kitsedel. Lammas tõi oma talled öö varjus ise ilmale, kits vajas abi. Kuna sattusin õhtusel vee viimise ringil peale, kui kits parajasti sünnitama hakkas ja K leidis, et ta abi vajab, sain talledele ise nimed panna. Nüüdseks on laudas erinevas vanuses kitse- ja lambatallesid täpselt sama palju kui kõiki täiskasvanud loomi kokku ja ühel kitsel on veel pojad tulemas. Minu soov tulevikus ka ise paari kitsekest pidada on seal ainult kinnitust saanud. Kitsetalled kuuluvad maailma kõige armsamate olevuste esiritta ja täiskasvanud kitsed on igaüks omamoodi iseloomuga ja üldiselt meeldivad tegelased. Kuna esimesena poeginud kitse eelmise aasta pojad olid temaga karmilt ümber käinud, ei lase ta seekord poegi enda juurde sööma ja neid tuleb väljalüpstud piimaga lutipudelist toita. Söömise ajal väljendavad talled erilist heameelt sellega, et sabajupp käib hästi kiiresti edasi-tagasi. Esimesed talled on juba nii suured, et uudishimutsevad julgelt ringi, üritavad igale poole pugeda ja püksisääri närida. Teise kitse üksik talleke on noorem ja natuke emmekas veel, tema pääseb vabalt emapiima ligi (samuti sabajupi lehvides) ja piilub areldi emme selja tagant teiste tallede tegemisi.
Lamba kääridega pügamisest jäin seekord ilma, selle jõudis K ära teha sel ajal, kui linnas käimas olin. Villa sain puhastada ja kraasida, järgmine kord loodan vokiga ketrama õppida. K näitas mulle enda kootud lambavillast rohkete mustritega riideid. Loodan ka niimoodi kuduma õppida. Vill oli hästi paksult heinapudi täis ja ühe villatutsaka puhastamine võttis hirmus palju aega. K mõtles, et mismoodi küll vanasti vill puhtaks saadi või lambad puhtana hoiti. Soojal ajal saab lambaid pesta aga praegu külmaga ei saa. Ja välja mõtles - pani heina neile kastiga põrandale. Enne oli söögikoht neil latriseina küljes ja nad ronisid sinna peadpidi sisse nii, et heinaseemned kaelale pudenesid. Tema ei püganud lammast päris paljaks, natuke villa jäi ikka selga ka. Kui ma esimest korda seda lammast laudas nägin, mõtlesin, et uus noor lammas on toodud:) Siis tuli meelde, et villakuhi oli ju majas.
Ükspäev K avastas, et pestud kraasimata villa on oluliselt lihtsam kedrata kui pesemata kraasitud villa. Kuigi pesemata villa peetakse paremaks. Ja veel kraasimata vill läkski pesemisele. Kraasimise juurde jõudsime ikkagi tagasi ka pestud villaga.
Kolmandal seal oldud nädala täitus mu ammune unistus - sain magada põhumadratsil. Enne olin maganud kõvale voodile pandud tekikuhjal. Tõin päeval saunast suure koti maherukkipõhku (esmaklassiline ehitusmaterjal:)), K leidis, et sellest on vähe, too teine kott veel. Madratsiümbriseks õmblesin kokku suure tüki linast kangast. Toppisin siis õhtul põhku madratsikotti, hästi hoolikalt, et ikka korralikult täis oleks ja ei jääks kuskile auke. Poole ühest põhukotist toppisin madratsisse ja madratsit voodile tõstes avastasin, et voodi on nüüd mulle nabani. Võtsin osa põhku välja, raputasin madratsi ühtlasemaks ja õmblesin otsa kinni. Magama minnes mõtlesin alul, kui palju majaseina sellest põhust saaks ja seejärel, et põhumadratsid on ülehinnatud - ei ole üldse mugav. Järgmistel öödel oli juba mugavam, sest madratsi kõrgus vähenes üsna kiiresti ja iga õhtu soputasin ta üle. Kindlasti oli mugavam kui enne põhumadratsit sama voodi peal magada. Kunagi tahan teha ka sellise madratsi, kus on hein ja heinamaa lilled sees:)

Esimene sissekanne

Tere armsad sõbrad ja sugulased!

Nüüd siis olen ka mina netipäeviku pidamiseni jõudnud. Eks ikka selleks, et jagada oma mõtteid ja tegemisi ja ehk leida mõni uus mõttekaaslane.
Nagu aadressist näha, tuleb siin juttu kodust ja loodusest ja kõigest nendega seonduvast. Ilmselt ei hakka ma seda päevikut väga sageli täiendama, kuid aegajalt siiski. Igasugune vastukaja on teretulnud ja oodatud.

Kirjutamisteni
Ingrid